Toksib

Hallide tundide hämus

Vilksatab tumedaid oksi

Pikkade ootuste taga

Lootus männipuul toksib

Toksib valgemaid aegu

Meie päevade sisse

Toksib julgemaid samme

Edasi minemisse

Ainult täna ja ainult mina

Eilset ei ole enam

Homset ei ole veel

Meil on ainult me täna

Eilsest homsesse tee

Läheme oma tänaga

Raudsed ahelad jalus

Minna oma minaga

On vahel nii kuradi valus

 

Homo sapiens

Valgus oli heledam ja tume polnud vari

Sõbralikke sõnu kostus paljudegi suust

Kuidas meist siis nüüd on saanud murdja hundikari???

Kelle õõnes ulg käib läbi lihast ja ka luust

Inimloom

Sa muudkui kordad iseenda käkke

Kui sa seilad mööda ilma seitset surnumerd

Inimloom

Sa oled enda loodud elu häkker

Mõtlematult lõhud

Rüüstad

Valad süütut verd

Kes ei hinda sünnihetke

See ei vääri elu

Ükskord säälpool vast ehk selgub mõte ja ka hind

Saatusel on trumbid käes ja sina oled lelu

Ilmalaane elupuust vaid väike torkiv pind

 

Aeg

Aeg vaimustuda

Aeg joobuda

Aeg joobumistest sootuks loobuda

Aeg mitte enam tõtelda

Aeg lihtsalt olla

Tunda

Ja mõtelda

Ahjude kütja

Ahjude kütja ja hoonete hoidja

Pikkade peenarde pidaja

Vanade lugude verega toitja

Mälestuskoormate vedaja

Valgete aegade õnnelik valdaja

Õhtuste lokkude lööja

Uduse hommiku unine haldaja

Metsade mustikasööja

Pilvelammaste karjade ajaja

Undrukud lohakil maani

Endiste aegade vaikuse vajaja

Kõikide alguste aa’ni