Öösiti kõnnivad sajud
Üle madala katuse
Pehmesse unne sa vajud
Läbi pimeda
Hatuse
Pehmesse unne sa vajud
Maailm sind enam ei piina
Keha ja meeltega tajud
Unede magusat viina
Keha ja meeltega tajud
Olemist väljaspool aega
Pikkade okstega pajud
Viipavad sulle
Head aega
Pikkade okstega pajud
Kaugete aastate takka
Varsti on ajad ja ajud
Läbi
Ja lõplikult vakka
* ajud - kihutamised, tormamised
Mida sa kõneled, sügisetuul?
Endal kõik lehed on viidud,
õiteta nurmed ja niidud,
vares vaid istumas raagunud puul.
Mida sa nägid, karm sügisetuul?
Sääl kaugel?
Sääl, kust sa tulid?
Olid sääl valgemad tuvid
kudrutamas eukalüptusepuul?
Mida sa kuulsid, karm sügisetuul?
Talv tuleb ka seekord siiski?
Su vilinal kurb on viiski
siis, kui sa kõneled, sügisetuul.
Veretab sügise huuli
kirehoos verele näritud
patud mis suvelt on päritud
külmetavad kesk tuuli
Patud mis suvelt on päritud
sooja tuppa nüüd tuuakse
sääl neid edasi juuakse
huuled verele näritud
Patud
patud
need päritud
Selles oktoobrikuu varahommikus
Uniseid pilvi embavad puud
Nad seisavad udukummikuis
Ainult ringutavad
Ei muud
Ei viitsi nad viibata järele
Haneparvele taevaste peal
Mingu pealegi ära kaugele
Mingu
Kui parem on seal
Puud minna ei saa
Ega tahagi
Nemad on alati kodus
Ja ootavad linde tagasi
Uuel kevadel
Lumelodus
Anneli Lamp “Olen iseenda õde”, 2014
Tuulelipp arvab et tema on see
Kes tuulte suuna määrab
Tühjagi teame mil meie sammud
On õiged või millal väärad
Võib-olla sõnumitoojateks
End peavadki katk ja majavamm
Mõni ütleb et universum ja tähed
On vaid jumalik hologramm
Anneli Lamp “Igal oma saatus”, 2015
