Isa ehitatud maja
ema istutatud puud
lapsepõlve kauge kaja
kaseladvas tuuleluud
Sünnikodu…
sünnikodu
juured kinni
soine maa
niiske varsakabjalodu
ära minna siit ei saa
Mälestuste kuldne kuma
saadab igal sammul mind
metsaema
laanejumal
haljal oksal laulev lind
Kevaded täis ärkamisi
suved kerget valget und
sügised täis märkamisi
talved karget valget lund
Läbi eemalduva aja
hoiab mind mu kodu vaim
ongi kõik
muud pole vaja
rahu
rõõm
ja õnn
ja aim
Nedo Nisso
Selle tähtsa päeva puhuks restaureerisin ühe vana salmi, mis oli mul nii halva rütmiga kirjutatud, et karju appi. Kuidas ma küll nii loll olin? Raamatusse ka veel toppisin, jobu 😀
Nüüd on parem:
Vahel tuleb tuulest luule,
vahel ainult herpes suule.
Just praegu raamatut lugedes sain:
Ja kui nüüd kevad tuleb
Puupead lähevad lehte
Võivad küll ajada pinde
Kuid uppumissurma ei sure
Kui puit ikka kuiv on ja ehtne
Pudeneb hävingut pilvedest
kratt põgeneb tulistjalu
verise lumelobjaka seest
kostab palveid
surm võtab valu
Lootust peab pälvima
Vabadust varjama
Voolab meis eellaste veri
Tuul kodusadamas
Valu meis vaigistab
Muu on kõik tundmatu meri
Manamist ja targutamist kuulata ei taha
Selle peale oma elu ära raisata
Ilkumised
Õelad irved
Pühin endalt maha
Nii saab läbi tusapilve päikest märgata
