Ma ärkasin sest keegi vaatas mind
See oli hele täht mu akna taga
Ja äkki taipasin et tunnen Sind
Sind
Kes Sa valvad mind kui mina magan
Või õigemini tundsin siis kui Sa
Veel polnud täht vaid inimene ilmas
Just olin näinud unenägu ja
Siis ärkasin
Sääl oli täht
Mind vaatasid Su armastavad silmad
Kalendrisuve viimsel päeval ma olen iseendaga
Ja igatsus käib kõrgel taeval ja kutsub mindki lendama
Küll tahaks minna
Saada tiivad
Ja saada kergeks nagu öö
Siis käisega veel latvu riivaks
Ja jõeks saaks minu kleidivöö
Ja õiteks minu kleidinööbid
Ja roosiks minu punasuu
Ja minu laulud päriks ööbik
Ja minu hingamise tuul
Septembrituules sajab lehti
Ja õunu kuldrenetipuult
Siin suveseadused ei kehti
Ma sooja leian ahjusuult
Ja ahjust võtan õunakoogi
Sääl lõhnab ingver ja kaneel
Kakaost ma keedan kuuma joogi
Ja naudin veel ja veel ja veel
Siis lähen õue keset sadu
EI!!!
Kurb ei ole minu meel
Ma kõnnin hämarduvaid radu
Veel üsna hilja õhtu eel
Ma kõnnin sügismärjas õues
Ja hingan vihmapiisku teel
Mul sügissüda tuksub põues
Ma olen sügisinime
Ja mõni see hele tähena ei säragi taevaste kõrges
Vaid väikese virvatulena on salapäraselt tõrges
Ei olegi uhke roosilill eesaedade päikese ilus
Vaid lapse käes helisev pajupill kodumetsade vilus
Soe ja sume õhtu annab oma käe
Taeva suurde kõhtu päevavalgus läeb
Akna taga udu pehme valge voog
Roomab üle lodu
tuleb üle soo
Kannab õhturahu lihtne salmike
Sõnadesse mahub
hea on hingele
Kas selle külma disainiga toas meenub korraks ka olnu?
Aeg, millal kullases valgusejoas keerles soojust ja tolmu.
Köögis kõrgläikega tööpinna pealt peegeldab vahel vastu
vakstuga laud ja veeämbri pink?
Säält isa kaevule astus.
Linnatulesid vaadates tajud
luhaheinamaa udu?
Läbi paljude korruste vajud...
Madalas ongi kodu.
On jahedad märjad hommikud
Kuid paitavalt soojad veel päevad
Kartulimullased kummikud
Koos rohtunud aiateed läevad
Ja lõhnavaid õunu on ämbris
Ja ploomipuu viljadest raske
Veel sügis on lahke septembris
Ja kaskedelt pudeneb vaske
