Saturday, June 27, 2020

Vihmamantra

Tule vihmakene
Tule tasa tibutades
Aga jää pikalt pladisema
Ära tule paugu
Tuule
Ega rahega
Jäta viljad ikka püsti
Jooda maad
Ja jooda juuri
Kasta õisi
Pese lehti
Sinu sabina saatel
On nii mõnus magada
Tule vihmake
Janu on suur
Ingveriõlu siin enam ei aita
🙃🙃🙃

Tuesday, June 23, 2020

Võidupüha

Laul esiisadest

Ennemuiste vanal ajal sündis poegi paremaid
läbi valu läbi vaeva kasvas mehi kangemaid

Kandsid kaela läksid karja jalad kuresaabastes
kündsid põldu peksid vilja tugevaks said tegudes
Noored mehed julged mehed kauneid neide kosisid
tegid tööd ja laulsid laulud eesti sugu jätkasid

Meie vaprad esiisad oma vere hinnaga 
võitsid kätte vabaduse ehitasid isamaad

Ennemuiste vanal ajal sündis poegi paremaid

läbi valu läbi vaeva kasvas mehi kangemaid

Eriti isamaaline Anneli Lamp aastal 2011. Meloodiaga ja puha. Käin seda vanaisa haual laulmas. 

🇪🇪🇪🇪🇪🇪

Monday, June 15, 2020

Võib-olla tulen veel tagasi

Pole välistatud, et kunagi hakkan taas kirjutama just siin keskkonnas. Siis, kui olen lõplikult veendunud, et paberraamatuid on maailmas tõesti ülearu palju ja neid juurde toota pole mõistlik. Aga millal ma olen mõistlik olnud? Äkki kunagi hakkan? Ei tahaks...

Kõik läks sujuvalt, mulle NII väga meeldis käia mööda raamatukogusid ja armsat kodumaad ning selle inimesi tundma õppida. Kuidas muidu minu lugeja mu üles leiakski? On muidugi leidnud ka juhuslikult. Osa neist on seda mulle ka ühel või teisel viisil teada andnud ja sellest on hea meel. Ma ise näiteks leidsin 2012. aastal välja antud raamatu, mis mind väga kõnetas, alles nüüd. Seega - 2028. aastaks on lootust, et mind on ka leitud. :) :) :)

Ja siis tuli koroona ning tõmbas mu tegemistele kriipsu peale. Koroona tuli selleks, et jääda. Pärast koroonat tuli suvi ja tõmbas teise kriipsu. Vaatame, mis saab sügisel. Kas suudan seisma jäänud vankri taas käima lükata või mitte. Ma ise pean oma Joosepi naiste lugusid küll niivõrd oluliseks, et tahaksin need lugejateni viia.

Kusagil ju on ometigi need minu lugejad. Osa on siin, aga osa on selliseid, kes tahavad ikka vanamoodsat paberraamatut. Ma ise ka. Ma ainult paberist raamatuid loengi. Tulevikus on plaanis maksimum kaks raamatut veel välja anda ja siis edasi ma ei tea, kas rohkem on mõtet. Aga see selgub. Kui enam midagi öelda pole, siis on otsus kiire ning lõplik ju.

KUI te mind nii väga lugeda tahate, eks siis ostke (kui raatsite ja riiulisse mahub) või küsige raamatukogudest. Kui neil pole, siis las tellivad. Mina ikka oma raamatukogul palun vahel üht-teist tellida. Ei mu raamatutud sinna raamatukogu riiulile tolmuma jää, kui te ise neid soovitate.

Jääge moodsaks ja reisige, ujuge, päevitage, mida iganes. Mina rooman oma aias ja kraabin. Aga ainult vabatahtlikult. Mulle kohe meeldib. Natuke ikka tahan ringi sõita ka ja lahedaid külalisi ootan. Selliseid, kes ei tüüta ja minust huvituvad. :) :) :)

Tuesday, June 2, 2020

Galja mälestuseks


Meil oli lõbus. Galja laulis omaloodud tšastuškasid ja unistas televisiooni pääsemisest. Väga hästi laulis, muide. Ilus tämber ja parem viisipidamine kui minul. Üle hulga aja oli asja - midagi viima või tooma või lihtsalt lobisema. Galja küpsetas suurepäraseid rasvapirukaid sibulate või moosiga. Helistas, et tulgu ma taldrikuga. Ma siis läksin tulikuuma pirukaga koju. Liisbetile need ka väga maitsesid. See pirukavärk ongi kõige rohkem meeles. Minu aiast sai Galja piparmünti, põllult peete ja kartuleid ja küüslauke ja mida iganes. Seda, mida tal endal polnud.

Pärast nii tore enam polnud. Naabrimees lakkas Soomes töötamast ja Galja enam siin ei elanud, käis ainult vahel oma kasvuhoones toimetamas. Tal oli komme pähe istuda ja see vihastas mind mõnikord. Eks ta oli ju olnud Venemaal noor kena naine ja jalanõude kaupluse juhataja. Defitsiidi otsas istunud ja kuningannaks kujunenud.

Galja ei taha, et ma kirjutan. Arvuti jamab sellest hetkest, kui ma surmast teada sain. Kord kaob internet, kord lülitub arvuti välja. Pool teksti sai kaduma, aga ma ei taasta seda. Puhka, Galja! Ma ei tülita sind rohkem.