Friday, January 31, 2020

Äkki

Äkki võib püksi tulla, öeldi mu lapsepõlves. Aga proovima peab. Küsija suu pihta ei lööda. Häda ajab härja kaevu. No pole häda nii suur midagi, aga und veel ei tule ja kaua pole kirjutanud ka.

Räägime juba uue raamatu kaanekujundusest Ritaga. Noh need Joosepi naised kirjutasin lahti. Ikka üks ja teine soovitas. Üks soovitas eriti tungivalt ja mina olin eriti mõjutatav. Ja kaaned tulevad samasugused lillad nagu esimesel Joosepil, aga raamat ise ikka rohkem raamatu mõõtu. Ja küllap kaupmehed keevitavad jälle sellise hinna, et oiga aga.

Seekord võtan endale rohkem raamatuid, aga saata ma neid küll ei viitsi. Kohapealsed saavad. Küllap me mõne esitluse ikka teeme.

Ja nüüd lõppu ikka väike reklaam mu viimasest kulla hinnaga raamatust. ÄKKI KEEGI EI TEA, AGA KANGESTI TAHAB!

https://www.rahvaraamat.ee/p/troopikamaja-k%C3%A4rbeste-osakond/1315880/et?isbn=9789949685219

Sunday, January 26, 2020

Mis selle metsaga siis nüüd ikkagi on?

Ühed ütlevad, et kõik on korras, teised, et kohe-kohe saab Eestimaa täiesti kiilakaks ja loomad peavad linna elamam minema.

Ma vaatan oma külas ringi ja näen, et kõik lapsepõlveaegsed heinamaad ja karjamaad on ammu suure metsa all. Alguses tundus see kurb, et mets peale tungima hakkas ja ema arvates (puhka rahus, kallis emme) ka otseselt minu süü, sest loomi ju enam ei peetud ja maad ei niidetud. Ma veel kahel aastal tellisin mehe, kes meie maa niisama ilu pärast puhtaks niitis. Raha eest mõistagi. Isegi kokku riisusin ja saadu panin - sellest sai hiljem muld.

Nüüd mul on ainult hea meel, et mets tuleb. Eriti praeguse vaidluse kontekstis. Keskel püüan ikka lagendikku hoida, aga kuused ja männid jätan kasvama.

See, et tööstuspargi tarvis mets maha võeti, polnud mulle ka sugugi valus, pealegi on uus võsa juba päris kõrge ja noori mände tuleb tuugalt. Usun, et osa maa peale kasvabki mets tagasi, et sinna ei ehitatagi midagi.

Aga kui ühel päeval oleks idakaares lageraie tehtud, siis ma räägiksin ilmselt teist juttu. Igaks juhuks istutan ise pidevalt oma krundi piirile, et kui ka peaks ümberringi raiutama, siis mingi roheline puhver ikka jääb.

Metsas kasvanu ja elanuna igatsen ma pigem vaadet silmapiirile ja pean käima seda mere ääres ja voorte peal nautimas.

Monday, January 20, 2020

Poisid ja tüdrukud

Tapal tuli vagun tuugalt sõdurpoisse täis. Lausa vahekäigus seisid. Kõik olid nii vaiksed ja oma nutiseadmetesse süvenenud. Nii meeldiv!

Aga plikad! Eesti tüdrukud ja mitte nii verinoored. Noh, põhimõttteliselt üks, kes karjus üle rongi oma mõtteteut plära, milles korrapäraselt kõlas ka sõna "türa". Kui rõve! Täiega piinlik oli. Õnneks poisid ei teinud kuulmagi. Kipun siiski arvama, et just nende pärast esinetigi. Aga no väga ebaõnnestunult.

Tagasisisõidul taas sõdurpoisid. Jõhvi hakkas juba lähenema, aga üks mu vastaspingil magas süüdimatult. Igaks juhuks äratasin üles. Sõidab veel Narva!

Tuesday, January 14, 2020

Iseenese müümine

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.

Kes ei mäletaks, kuidas Peeter Tooma seda "Viimses reliikvias" laulis...

Olen end täna 50 euro eest müünud voodist välja tulemata. 50 eurot, pluss peavalu veel peale selle. Kirjutasin ühele bändile eestikeelsed laulusõnad inglise asemel. Vaat, kui lugu kõnetab ja jooksma hakkab, siis ka tuleb. Aga mitte alati, mitte iga looga. Ja hea meel on, kui mu sõnad ka lauljat kõnetavad, kui talle meeldib.

Siis on ju täispank!!! :)

Tuesday, January 7, 2020

Uni tuleb uksest sisse

Ja läheb säält hommikul pool viis välja tagasi, kuigi olen äratuse pannud kaheksaks, et siis võin rahulikult magada. Ei maga sisse. Nüüd ei maganud ei sisse ega välja. Uni teeb täpselt nii, nagu tema tahab. Kas läheb ära kella neljast või kestab kella üheni päeval, nii et kahuripauk ka ei ärata.

Mitte, et keegi mul neid kahureid siin paugutaks nii väga.

Saturday, January 4, 2020

Kuulge...

Jumalast lahe on vaadata, mida loetakse. Kui ma näen, et mõni vana järjejutt on välja tuhlatud, siis ma ise ka loen. Nii tore on üle hulga aja oma tegelasi kohata. Mõned neist on kohe õige armsad. Punase maja Katrin ja Hillerite naised ja Jõuluks koju peategelane, see ilus blond naine, kelle nime ma praegu ei mäletagi... Jessas! Kuda siis nii?

Ma pean ise nüüd tuhlama ja otsima, et piinama ei jääks. Muide, kõik naised minu juttudes on alati ilusad. :)

Ma vaatasin. LILIT!!! Ja järjejutt (sellise pealkirja all ongi) on postitatud 2014. aasta jaanuaris. Lugesin. Mulle meeldib. Ei mingit liigset juttu. Ainult oluline.

Thursday, January 2, 2020

On küll eesmärk

Kirjutasin juba valmis loo, et ma ei vaata aastale tagasi, ei tee kokkuvõtteid, sest mul pole midagi meeleski. :) Ei oska ega tahagi hinnanguid anda. Ja uue aasta lubadusi ega eesmärke ka pole. Siis kustutasin.

Tagasi tõesti ei vaata, juba unustatud. Lubadusi ka ei anna. Aga eesmärgid, need on küll. Näiteks homme ärgata sellest permanentsest talveunest, mis vahelduva eduga muudkui kestab ja kestab. Natukenegi end värskes õhus liigutada, pliidipuid kööki kanda suuremal hulgal, metsas kolada. Ja mõned salasoovid või unistused on ka. Ikka jah.

Jumal tänatud, et lund pole. No üldse ei taha. Kui, siis ainult kübeke. Mõni miinus võib olla, muidu kisub poriseks. Aga plusskraadidega on luksus - ei küta mitu päeva ahjugi. Milline mõistlik kokkuhoid puude põletamise kohapealt.

Kirjutamisega on nii, et kirjutan küll ja siis kustutan. Ongi süda rahul, kui saan välja kirjutada. Pole kippunud enam seitungisse saatma ega midagi. Tundub tark tegu.