Monday, April 29, 2019

Osta mind

https://www.apollo.ee/catalogsearch/result/?cat=0&q=anneli+lamp


Ilus oleks olnud panna pealkirjaks muidugi: "Palun osta mind!" Aga äkki oleks siis nagu liigne lunimine või nii. Älissil imedemaal oli ka ju "Joo mind!" ja "Söö mind!", kui ma õigesti mäletan.

On jah kolekallis, aga see on puha kirjastaja ja kaupmeeste rida. Mina pole veel ühtki senti saanud, kuigi lubati 10% vist. Kui mul ükskord muud teha pole, siis küsin kirjastaja käest, et kus mu sendike on.

Ja kes seda luulet niiväga ei armasta, siis sinises ja rohelises on jutte kah.

Saturday, April 27, 2019

Lühike ja pikk

Nii lühike see rõõm oligi, ütles Liisbet, kui me magustoidu nahka pistsime. Rõõmud ongi lühikesed, mure on pikk, vastasin elutargalt. Kohe tuli luuletus ka. :)


rõõmud ongi lühikesed
mure see on pikk

kannatuse kandmine näib
ikka igavik

rõõmusõõmu korra rüüpad
on küll hää ja magus

ununeb et mure eile
ukse taga tagus

18-41-27-04-2019


Wednesday, April 24, 2019

Ei suuda!!!

Aastaid tagasi hoidis mu tütar õelast. Laps oli just rääkima õppinud, aga muidu suht jonnakas ning tüütu. Igatahes oli Maria väsinud, helistas mulle ja kaebas: "Ema, ma enam ei suuda!"

Taamalt kostus Lille titehääl, mis kordas: "Ei suuda!" Hakkasime naerma ja lapsehoidmine sujus ka libedamalt. Loodan takkajärele vähemalt.

Nüüd ma hakkan kohe vastikuks, sest mul on seesama "ei suuda" juhtum feissbukis. On seal mul üks tädisõber, kes postitab suvalisi pilte ja kommenteerib neid. Just vaatasin: lihtsalt mingil eiteakust jagatud fotol kolm roosat roosi ja kommentaariks: "Kolm roosat roosi". Mõtle, kui informatiivne!!! :)

Ma ei suuda! Ei suuda! Ma vahel kustutan ta kommentaarid oma postituse juurest ära, kui väga piinlik hakkab.

Või siis ürituse all: "Ma ei saa kahjuks tulla, kuna pole kodus." A ma näen ju, et sa pole end osalejaks pannud. Pealegi on tulek või mittetulek puhtalt valiku küsimus. Kes ikka kangesti tulla tahab, see ei lähe kodust ära mujale. Onju?

Tean, tean. Vahel tahaks minna küll, aga tõesti ammu on juba planeeritud mingi muu ning olulisem värk. Või vastupidi. Ootad, et saaks minna, aga viimsel hetkel ei taha. Minul juhtub nii. Kas olen sootuks jõuetu või lihtsalt ei taha enam.

Eile jätsin näiteks "Romantilisele luulekavale" minemata. Lihtsalt ei suutnud kodust lahkuda ja ruumis viibida. Nii suvi on ju! Lähengi õue!

Saan isegi aru, et mu endagi postitus on "kolm roosat roosi" tase! :) :) :) Päike on vist juba liiga teinud.

Monday, April 22, 2019

Kõik taevad laulvad

Selline pealkiri on ühel raamatul, mille kirjutas Ester Haljaste. Raamatu andis välja Jõhvi Mihkli kogudus ja mina olin üks ämmaemandatest ja ristiema. Mina panin sellise pealkirja. Need  on ühe Beethoveni laulu algussõnad. Tundsin vaistlikult, et ainult selline pealkiri sobib. Hiljem lugesin, et nimetatud laul kanti ette Jõhvi esimesel laulupühal (1865).

Raamatu esitlus on pühapäeval, 28. aprillil Jõhvi Mihkli koguduse saalis. Pärast jumalateenistust kell 11.30. Just sel päeval on Richard Voldemar Söödi 134. sünniaastapäev. Raamat ongi talle pühendatud. Sööt oli Jõhvi koguduse viimane köster (1915-1940), siis tuli nõukogude võim ja köstreid enam ei vajatud. Ta oli ka organist, koolmeister, koorijuht, avaliku elu tegelane ja suurepärane inimene.

Muudest tuntud kohalikest inimestest tehakse samuti juttu. Ja ajaloost - Jõhvi, Kukruse, Järve jm. Mulle meeldib eriti see Estri kirjeldatud veerikas Jõhvi - tiikide, allikate ja kraavidega. Tänapäeval pole sest enam jälgegi, keegi ei tea ega mäleta, et Jõhvis oli kunagi "laevatatav pinnas", nagu laulab Matvere. :)

Raamatuid saab osta koguduse kantseleist ja küllap saadetakse ka postiga. Mina panin täna autorieksemplari posti. Saab maksikirjaga saata küll. Infot saate telefonil 3370013 ja aadressil johvi@eelk.ee. Aga mitte enne neljapäeva, sest sekretär on praegu puhkusel.

Muide. Soovitan täiega!

Saturday, April 20, 2019

Rohelised naised


pruugib vaid lumel
lahkuda
kui rohelised naised
tärkama
ja juurduma hakkavad

säärtest võrsuvad
noored männitüved
käsivarred painduvad
pajudeks

suust saab punane
pojenginupp
silmadest sinise kurereha õis

suve edenedes muutuvad
mulda pistetud sõrmed
porganditeks
puusadest kasvavad kõrvitsad

juuksed jäävad kuluheinaks
järgmise kevadeni

21-33-20-04-2019




Thursday, April 18, 2019

Paiseleht õitseb


paiseleht õitseb

konnadel pulmadki peetud
ükskord need tiigid ja lombidki
veetud

tahedad metsade vahed
hiljuti olid veel porised
teetud

kaskede pikkvalged kaelad
härmatand hõbedaist niitidest
keetud

paiseleht õitseb

5-26-18-04-2019


Tuesday, April 16, 2019

Minu Notre-Dame

See oli aastal 1999, kui seitsmese seltskonnaga võtsime ette metsiku väikebussireisi Euroopasse. Oli ikka meid seitse või olen kellegi unustanud? Ei, ikka seitse, kui palju ma ka ei loeks. See oli see kurikuulus reis, kus varastati Vahemere ääres me buss ning jäime kes bikiinides, kes ujumispükstes randa, rannarätikud õlal.

See selleks. Ei viitsi kõike detailselt enam kirjeldada, aga see oli üks päris karm seiklus. Mulle isiklikult küll lõpuks väga lahe, sest jäin ainsana seltskonnast Pariisi, sest mind tuli päästma spetsiaalne selleks loodud päästemeeskond. Ka sellest ei viitsi lähemalt rääkida, kuigi oli tegemist mu elu lahedaima seiklusega.

Siis oli kõik veel juhtumata, kui ma esmakordselt Notre-Dami astusin, lühikeses kleidis ja kerges suvekübaras. Kuumal suvepäeval oli kirik nii kosutavalt jahe. Põletasime küünlaid. Oli eriline tunne, nagu ikka kirikute puhul. Aga Pariisis eriti, Jumalaema kirikus eriti. Quasimodo ja Esmeralda ja muu...

Ja äkki ilmus selja taha mingi turistide grupp, üks väike naine kiskus järsu liigutusega mu kübara peast, viskas põrandale ja sisistas: "We are in church!" "I know..." vastasin ja olin täielikus segaduses. Istusin kirikupinki ja muudkui nutsin ja nutsin... Tagantjärele arvan, et see oli märk. Eelteade, mis juhtuma hakkab.

Kirikust välja minnes nägin küll silte, kus meeste kaabudele, naiste kübaratele, koertele-kassidele ja veel nii mõnelegi asjale punane joon peale tõmmatud. Segaduses olen siiani. Ei tuleks selle päälegi, et kübaraga kirikusse minna ei tohi. Ikka kaetud peaga ju! Kuremäel panen alati mingi õhukese salli ümber pea.

Ja need maffiafilmid, kus lesed mustades kübarates katoliku kirikutes oma tapetud mehi leinavad???

Sunday, April 14, 2019

Kahevahel

Tänase "Kõigi Eesti Laulu" lõpuks tulid pisarad silma ja tundsin end nagu eelmise sajandi vabakslaulmise ajal. Peaaegu. Heldimuspisarad, sest inimesed on siiski ilusad ja head.

Olen kahevahel, kas kustutada oma sõbralistist saastajagajad ja mürgipritsijad. Veel mitte, sest osa on võimelised dialoogiks. Ootan veel. Osa on aga lootusetud ja nendele ei tasu oma energiat raisata. Hea meel oleks, kui nad ise lahkuksid. Mulle meeldib praegune info profiilipiltidel, sest nii ma tunnen ära omad, kellega kokku hoida ja positiivne sünergia luua.

Ma veel ei kustuta kedagi, sest äkki ollakse huvitatud kahest raamatust, mille juures osaline olen. Ei jõua ära oodata, mil saan esimese kohta neist avalikult teada anda. See on Jõhvi ajaloost ja mitte minu kirjutatud. Olen ämmaemand ja ristiema. Olgu öeldud, et mõlemad raamatud on seotud Ida-Virumaaga ning eestlusega siin.

Samas. Olen viimasel ajal oma armsas emakeeles nii palju kurja juttu pidanud kuulma ja lugema, et... Tahan öelda, et keelest veel tähtsam on sõnum ja toon ja meelsus.  Ma ei soovi, et ükski inimene mind mistahes keeles sõimaks. Ka otseselt mitte mulle adresseeritud agressiivsus häirib.

Ise proovin jääda rahulikuks avalikus ruumis. Siin ma jah plärtsun. Kui vihastun, siis kohe kirjutan välja ja pahameel lähebki üle. Ma ei vihka kedagi, sest vihkamine on destruktiivne ja sööb seestpoolt. Korraks vihastamine on aga nagu äike, mis õhu puhtaks lööb.

Seega. Põhimõtteliselt soovin olla pigem lepitaja rollis.

Saturday, April 13, 2019

Naiivne, aga väga sõbralik lauluke


leebeid sõnu ikka maksab öelda
kuigi oleks õigem vaikida
inimestest ikka hästi mõelda
nende postitusi laikida

istume ja ümiseme viisi
olgugi et sõnu peast ei tea
tulge sõbrad tulge kokku siiski
jagama ja võimendama head

15-21-13-04-2019


Friday, April 12, 2019

Ega ma jäta

Kuigi ise saan aru, et vait peaks olema, aga eile jäi ütlemata, et need teised moraliseerijad, need on need kibestunud ja liiderlikud vanamehed. Nende suudest voolab ka seda sulatõde ja õiget õigust või siis niisama tigedat möla.

Nende peale ei maksa üldse aega raisata, sest need ei astu eales dialoogi, kuna on nii kuradi kõiketeadjad.

Ma peaksin ka selle poe siin kinni panema või vähemalt mõneks ajaks vahet pidama, sest retsepti maailma päästmiseks mul pole. Aga nüüd tulevadki kevadtööd peale ja saab kõnelda taimede, tuule ja lindudega.

Pühapäeval Kõigi Eesti Laulule on küll mõtet minna. Proovima, kas annab veel puslet kokku panna. Lihtsalt istuma ja kuulama ja lippe lehvitama ja koos olema. Minu respekt neile, kes esinema tulevad. Minu respekt neile, kes kuulama lähevad.

Pühapäeval kell 15.00 Tallinna lauluväljakul!

Thursday, April 11, 2019

Ekstaole

No ärge siis jälgige, kui ei taha, salalugejad! :) :) :) Muidu on teid küll sadu ja sadu. Aitäh kolmele julgekesele! Armastan teid!!!

Noh täna siis koperdasin moraliseerijate otsa. Öelge mulle kohe, kui ma ise ka moraali loen. Äkki olen juba nii seniilne, et ei saa arugi.

Lugu ise oli selline. Üks feissbukisõber jagas postitust, mille sisu oli, et inimesed poes, kohvikus ja turul pöörduvad sõnadega: "Ma võtan seda ja seda..." ja idee oli selles, et tuleks pöörduda: "Ma palun seda ja seda..."

Juurdlesin asja üle ja arvan, et näiteks restoranis võin ma küll mõnikord olla öelnud sõnad: "Ma võtaksin..." (Hästi viisakalt ja sõbralikult teadagi.) Ja et nagu jumalast hea point, et ma edaspidi mõtlen keelekasutuse üle selles osas. Nii ka kommenteerisin. Ja mutid kus hakkasid moraliseerima! Et nendel on emapiimaga viisakus kaasa antud ja matsid jäävad matsideks jne.

Ma kustutasin oma kommentaari ära. Mingu nad persse oma viisaka emapiimaga ja moraliseerigu seal edasi. Viimasel ajal on üldse parem mitte midagi avalikult öelda, sest üldjuhul mingit mõistlikku vestlust ei kujune. Saad sellist tagasisidet, et mokk jääb töllakile. Enda kohta olen teada saanud, et ma kirjutan meedias TELLITUD ARTILKEID! Need mõned, mis ma täiesti oma peaga kirjutanud olen.

Kahtlustan, et mingi ülemaailmne kuri ajuviirus on levima hakanud. Umbes sama, mis eelmise sajandi kolmekümnendatel. Ega vaktsiini vist ole. Polnud ka siis.

Tuesday, April 9, 2019

No ma ei tea, kas see sobib

Kutsun teid oma blogi jälgijateks. Nii armas on vaadata neid pildikesi ekraani paremal äärel. Sisendab head tunnet ja loob meeleolu. Aga loomulikult te ei pea, aga teadke, et kutsutu olete. Ilmselt pean taaskord seletama selle väljendi "kutsutu on" tekkelugu.

Soome kultusfilmis (minu suures lemmikus, kuigi tegu pole kerge looga) "Prinsessa" peab Anna Lappalainen hullumajas oma sünnipäeva ja küsib arstilt, kas Ivan Julm on juba tulnud. Arst vastab sügava veendumusega: "Kutsutu on!"

Olen seda lugu ka siin kindlasti mitu korda rääkinud.

Aga muidu on vihm ja väsimus, äraküdenud pliit ja kinnilükkamist vajav siiber, puhkamist täis päev ja pühapäevatunne. Pean pidevalt endale meelde tuletama, et tegelikult on teisipäev ja me saame õhtul Liisbetiga kahekesi koos "Pulssi" vaadata.

Oh! Nüüd tuleb kohe tervislik hommikusmuuti mulle otse voodisse ja koeraga jookseb täna laps ja mina praavin välja eilsest intervjuust ja ühe inimese loo kirjutamisest. Mitte ainult. Iga kord elan koos jutuajamisega läbi ühe elu ja püsin selles tükka aega.

Aga ise tahtsin! :)

Sunday, April 7, 2019

Armas taevas


Armas taevas
palun valva mu üle
et minust ei saaks
kibestunud vanamor
kes feissbukis plõksib
ilgub ja mürki pritsib
saasta võimendab
tigedaid arvamuslugusid kirjutab

Mul pole küll plaaniski
aga palun valva siiski
ja anna oidu

onju?!

15-41-6-04-2019

Vanamor“ on Kodavere kandi sõna, mida on kasutanud luuletaja Mari Vallisoo. Mul on ka säälpool juuri, sestap sõna niiväga meeldibki.

Saturday, April 6, 2019

Jõuga saab


Jõuga saab küll
vabadust valada vormi

pajuvitsa painutada

tamm ette kuhjata ojale

mistahes lipp heisata kojale

jõuga saab küll.

Kas ka tuulevaikuseks
pidada tormi?

21-06-5-04-2019


Thursday, April 4, 2019

Plakatiga esireas

Kohe riputan üles, aga enne veel...  Oi kui palju "sõpru" olen sellise suhtumisega kaotanud! Kas kaotan ka lugejaid? Muidu olen täna migreeniga voodis, kuigi pidanuks olema loovkirjutamise koolitusel...


Tempora mutantur, nos et mutamur in illis. (Ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega.) Sügaval nõukogudeajal sai ühikapidudel kitarri saatel lauldud: „Ai tsihhaitsahh, ai tsahh, ai velled...“ ja tuntud end vabadusvõitlejatena. Kaheksakümnendate lõpul laulsime lauluväljakul ja lehvitasime sinimustvalgeid lippe ning tundsime vabaduse tuuli. Lõpuks saimegi vabaduse. Pühapäeval, 31. märtsil 2019 marssisime Tallinna vanalinnas meeleavaldusel „Jah vabadusele, ei valedele“. Sadade hulgas mina ja mu kolm tütart ning nende sõber Usoamaka Nigeeriast. Paljud olid hämmeldunud, aga me lihtsalt pidime, sest aeg oleks nagu vähikäigu teinud.

Mu vanim tütar hoidis peakohal õhukesele A4 koopiapaberile musta markeriga kirjutatud silti: „Ma olen eestlane ja ma marsin. Asi peab olema hull!“ Viimasel hetkel kinni püütud oluline sõnum ei kustunud kevadvihmas ja kehtib ka minu kohta. Inertse ja introvertse inimesena olen ma varem pigem kulme kergitades vaadanud uudiseid inimestest mujal maailmas, kes tänavale meelt avaldama lähevad. Pole endal olnud põhjust minna. Nüüd aga on piirid ja jooned, mis värvi need ka iganes poleks, takerdunud niivõrd segavalt jalusse nagu kummikeksu nöörid mu tütarde lapsepõlves.

Enam ei saanud pauguga kinni tõmmata mõttelist ust enda ja maailma vahel ning tõmbuda oma metsaüksindusse. Siis oleksin kodaniku, ema ja vanaemana lihtsalt tühi koht, aga mul on ju kaasvastutus selle eest, millise Eesti me oma järeltulijatele jätame. See ei olnud „ükskord prahvatab vimm“ juhtum, vaid läbitunnetatud sisemine veendumus minna kohale ja öelda kindel „ei“ nähtuste kohta ühiskonnas, mis üldinimlikus plaanis on tagurlikud, inimvaenulikud, viha õhutavad ning Eesti riigi mainet kahjustavad. Seista, marssida, skandeerida koos mõttekaaslastega. Esmakordne taoline kogemus mu elus, esmahetkel isegi hirmutav, kuid vaadates rahumeelseid inimesi, kes olid tulnud koos latega ja noogutades tervituseks tuttavatele, ununes hirm ja tundsin, et olen õiges kohas.

Kuulates kõnesid Vabaduse platsil, pani eriti mõtlema Andrus Vaariku väljaütlemine, et tal pole siiani olnud tarvis kasutada väljendit „noored on hukas“, kuid nüüd tuleb küll tõdeda, et raugad on hukas. Need, kes võimu juurde ihalevad. Palju kurje sõnu on kuuldud ja öeldud. Mured on meid murendanud. Kas me suudame end 14. aprillil Tallinna lauluväljakul Kõigi Eesti Laulul taas üheks laulda? Kord suutsime end isegi vabaks laulda...

Minu vanemate lapsepõlveaegset Eestit, muinasjuttudega millest ma üles kasvasin, ei tule enam ilmselt kunagi. Tänane Eesti on hoopis teine reaalsus. Tajusin seda rongis Tallinna poole sõites. Eestlased, venelased... Koloriitne Narva daam, kes oli teel tagasi Saksamaale, kus juba aastaid juuksurina töötab, oma lugusid vestmas... ja siis äkki Tapal paisati vagun puupüsti täis hollandi- ja ingliskeelseid noori rõõmsaid ja üsna lärmakaid mehi. Ida-Virumaal sündinuna, kasvanuna ja elanuna pole ma kunagi kogenudki ainult eestikeelset Eestit. Hiljuti kirjutas tuntud ja armastatud eesti muusik FB-s mu postituse alla kommentaari (kopeerin): Minuni on jõudnud kurb tõdemus,et Ida Virumaal on valdavaks keeleks vene keel ja üsna tuntavalt ka vsjo nashe meelsus.Kahjuks on nii ja mittenägemine asja olematuks ei tee.Ei tahtnud ega taha sellist Eestit-lagastatut ja demoraliseeritud asukatega maad.Samas, jõudu eestluse hoidmisel!

Pühapäevasel meeleavaldusel marssisin oma südames Jõhvi ja Ida-Virumaa eest, kuigi seda plakatile kirjutatud polnud. Tahtsin, aga ei osanud sõnumit lühidalt kokku võtta. Siia olen ma sündinud, siin elanud ja surragi tahaksin siin. Olen ma demoraliseerunud asukas? On mu kodu lagastatud? Ei. Ida-Virumaa on meie kõigi Eesti. Kõigil on võimalus tulla siia eestlust hoidma selle asemel, et teatada: „Me ei taha sellist Eestit!“ Kurb on rahvuskaaslaste pärast, kes valmis Ida-Virumaast loobuma. Kuidas hoida eestlust eestlasteta?

Pühapäevase meeleavalduse järelpeol sai üle pika aja kokku ka meie pere – vanemad Ida-Virust, kolm last Tallinnast ja üks Brüsselist ning meie ühine sõber Usoamaka. Oli emotsionaalne ja lõbus koosviibimine. Taandasin end vabatahtlikult ning rõõmuga kööginurka pannkooke küpsetama, kuigi arvasin, et pole loomult mitte grammigi pannkoogivanaema. Aga olen! See oli nauditav ja ma ei tundnud end sugugi kõrvalejäetuna, sest ümber laua rõkkas naerda mu pere.

Meenub, kuidas aastaid tagasi noore muusikaõpetajana suutsin aidata viisi pidama nii mõnegi väikese joriseja. Usun siiani muusika jõusse. Proovime laulda taas ühte ja sama meloodiat ühes ja samas helistikus meie kõigi Eesti pärast. Meie laste ja lastelaste Eesti pärast. Meid on nii vähe, hoiame kokku! Ja kuulame oma lapsi, kes hoolivad oma riigist ja koduplaneedi saatusest, mille me oleme neilt laenuks saanud. Tahaksin ka ühiskondlikus elus olla taustajõud – pannkoogivanaema, kes rõõmsalt küpsetab, aga seni, kuni mu lastel toetust tarvis, seisan siiski veel plakatiga esireas.

/Fotol Anneli Lamp tütardega ning nende sõber Usoamaka Nigeeriast. Foto autor Annikky Lamp/

Tuesday, April 2, 2019

Teade

Kohutavalt väsinud olen. Liiga palju tegemist minu jaoks. Emotsioone samuti. Homsest peale kõik päevad tööd täis. KUI mu lugu kohalikus lehes ära ilmub, siis pistan ka siia üles. Kui ei ilmu, siis ka muidugi. :)

Hoidke ja armastage üksteist!