Tuesday, February 26, 2019

Tõde võib selguda liiga hilja

Et midagi teha, otsustasin garderoobi kraamida, mis näeb välja nagu üks suvaline ladu. Esimese asjana puutus kätte ühes kastis kõige peal vana klade, mis osutuski Alide päevikuks aastatest 1926-1932. Olin seda kunagi lugenud väga hooletult ning tänu sellele teinud vea oma kodukülaraamatus, mille ilmumisest saab suvel juba kuus aastat.

Ajasin tollal segamini oma naabrimehe esimese ja teise naise, mida üks lugejatädi mulle ka mainis. Üldse mitte kurjalt. Juhtus see just hooletu lugemise tõttu. Lugesin väga diagonaalis (käekiri ka üsna raske) ja enda arvates Ida päevikut ning arvasin, et tema pidas poodi taluperenaiseks olemise kõrval. Aga polnud nii.

Poodi pidas hoopis Alide ja siis, kui ta veel esimese mehega abielus oli. Eelmisel aastal kirjutasin Alide neiupõlve päeviku ümber ja siis hakkasin natuke mõikama. Täna lugesin välja, et Joosep oli Alidel kunagi ka kosjas käinud...

Kolmekümnendatel aga osteti hoopis talukoht ja mindi alevist külla elama. Siiani ei tea, mis juhtus Alide esimese mehega, aga Joosepiga ta igatahes abiellus. Ja Joosep teda ka väga armastas.

See Joosepi ja tema kolme naise lugu on paras raamat. Üks enesetapp, üks mõrv, mitu röövimist... Ma mõtlen selle peale. Aga enne peaksin kirikuraamatuid tuhnima.

Sunday, February 24, 2019

Õnnista, Looja Vaim!

Lauldakse praegu telekas oikumeenilisel jumalateenistusel. Olen seda laulu alati väga armastanud, aga praegu kuulan teisest toast. Pole veel voodist väljunud. Inimesed käisid juba päevatõusul lippu heiskamas. Meilgi lipp lehvib.

Kahtlustan, kas minusugustega ikka armas Eesti suudab edasi kesta. Kui ma nii jõuetu olen... Minu panus on selline. Eile kuulasin 10 aasta tagust Tähelaeva Jaan Einastost. Tema ainetel.

Usun,
et olemegi
vaid tähetolm.
Sinine tolm
mustas öös
valgel lumel.


Elagu Eesti!

Thursday, February 21, 2019

Pamuk, Pamuk...

Kogu süü lasub Leal ja Eeva Pargil. Vat Lea paneb raamatukogus muudkui neid raamatuid lapiti riiulitele välja ja siis on nii mugav vaadata ja leida kohe, et seda ja seda tahan lugeda. Ja siis võtangi sealt. Ja Eeva Park, kui ta meil külas käis, vaatas samuti neid riiuleid ning ütles tunnustavalt, et Pamuk ja puha teil siin...

Ma põld Pamukist kuulnudki, olgu ausalt öeldud. Või teine võimalus, olin, aga juba unustanud. Vist ikka olin. Olin jah tegelt ikka.

No ja nüüd ma loen ja mõtlen, et türgi seriaalide vaatamisest oli päris palju kasu loetu mõistmisel. Lugemine edeneb rõõmsasti. Küll mitte hetkel, kuigi oleks mõni tund aega, aga olen lugemiseks liiga erutet. Esiteks laskis mul koer hommikul jalga - lumi kannab, hea tõmmata piki välja ja mööda metsloomajälgi.

Jõudsin juba mõelda, et kui nüüd tagasi ei tule (ptüi, ptüi, ptüi), siis mina enam koera ei võta. Helistasin juba armsale mehele ja kamandasin ta külavahele ringi sõitma ja koera otsima. Aga tagasi tuli!

Teiseks olen valmis, et "Saja loo" näituse avamisele minna. No sääl ripub minugi meeletu suur foto. Äärmiselt naturaalne - iga korts, kortsuke ja udemeke ning nahadefektid on näha.Mul polnd meiki ka ega midagid. Appsaluutselt naturaalne, ei mingit töötlust. See oli neil taotluslik ja mida mul öelda. Ise toppisin end sinna.

Hakkan sättima siis.

Tuesday, February 19, 2019

Tilkuvate lagede talv


laed tilguvad jälle läbi
nii kuradi mõru on meel
mu kodu mu au ja häbi

nii kuradi mõru on meel
mu isa ehitet maja
ja mu esiemade keel

mõlemal abi on vaja
kuid mina ei oska ei saa
ei ole see parandaja

kuid mina ei oska ei saa
ma ei tea kus on lekkekoht
nii nutabki lagi ja maa

ma ei tea kus on lekkekoht
nii kuradi mõru on meel
kuklas väljasuremisoht


Monday, February 18, 2019

Vässu

Libe, raisk! Labida najal kõndisin naabri väravani, et selle posti külge tuhakott riputada. Naabrinaine, kes talvel linnas elab, vajab tuhka oma eelkülvide tarvis. No pole mul kahju talle seda anda. Ta eksmees, mu naabrimees, viib tuhakoti kohale. Eksmehe tuhka naine ei usalda, küll aga minu oma.

Siis liivatasin tee tagauksest puusarasse. Meil öeldakse ikka sara, mitte kuur. Tassisin paar sületäit puid. Koeral oli mõnus joosta, sest lumi kannab. Ütlesin, et kasutagu võimalust, sest varsti on jälle plusskraadid ja siis sumpab kõhuni sees, aga see annab muidugi vajalikku füüsilist koormust. Olen Mörksi ruudukujuliseks söötnud.

Tee on nii libe, et jääkamakaga saab curlingut mängida. Pole vaja nühkida ega midagi. Lased kamaka libisema ja Mörks tormab järele, pidurdades käib käntsa ja meil on lõbu laialt.

Appi, kui väsinud ma olen. Eelmisel nädalal kolm intervjuud, mis kohe jutuks kirjutasin, üks kirjanikuga kohtumine, üks külaskäik väga rohke veinijoomisega, hambaarsti külastus, raamatuesitlus (mitte minu) ja eilne luuleõhtu. Normaalsed inimesed elavadki nii. Lisaks käivad ka veel tööl ja kooriproovis ja joogatrennis.

Pean välja praavima selle vässu. Positiivsed emotsioonid väsitavad introverti. Mind kohe eriti.

Friday, February 15, 2019

Soomusrüü


igaks juhuks võiks
aluspesu all
kanda igapäevaselt
ka soomusrüüd

iial ei tea
millal mõni ründab
ja miks

niisama muidu
pole ka mõtet
haavatud saada

12-41-15-02-2019


Thursday, February 14, 2019

Ja nüüd natuke sõbralikumalt ka

Vaatasin just, et kell alles pool neli. Vara veel helistada armsale mehele ja nuiata, et ta koju tuleks, sest kedagi pole näägutada... Kui mulle meenus, et võitoosis on viimane supilusikatäis toasooja pehmet võid.

See tuleb pruuni suhkru ja kardemoniga kausikeses ära vahustada ja lisada konjakit. Koonerdada ei maksa. Suhkur, rasv ja alkohol - rõõmu allikas! Ja kohe ongi tuju parem. See on täiesti oivaline magustoit, mille retsepti ma ise välja töötasin ning endaga ka hauda viin.

Viin. Jah. Kord lisasin viina, sest konjakit polnud. Oli suvest jäänud sääsekuppude määrimise viin. Ja magustoit oli ikka suurepärane.

Ja minu tänase päeva luuletus on järgmine:


kui on jälle mingid päevad
tõmbun kotta nagu tigu
kuni päevad mööda läevad


:) :) :)

Wednesday, February 13, 2019

Sõnn marutab edasi

Eile ma hullusin, nagu Saaremaa ajakirjanik, kes polnud ühe telereportaažiga rahul ja muudkui õiendas FB-s ja järele ei jätnud. Kuni üks sõber kommenteeris, et mees on hullunud, aga muidu tegelikult täiesti ohutu. See oli lõbus. Ma enda kohta ei teagi, kas mina päris ohutu ikka olen.

Ma hullusin eile ühe kohalikus seitungis avaldatud foto peale ja muudkui messisin ajakirjanikuga, kes mu lõpuks maha rahustas. Loodan, et jäime sõpradeks.

Täna üks nõmedik kommenteeris mu FB-s ülesriputatud luuletust. Selles on väljend "faking valge sitt". See käib mõistagi lume kohta ja väljendil on minu jaoks pikk eellugu, mida see jobu loomulikult ei tea. A ma kustutasin ta kohemaid sõbralistist ja ühe teise nõmeda ka veel otsa.

Kommenteerida võib. Ka iniseda, aga sõbralikult ning vaimukalt. Igasuguseid sitapäid pole küll vaja oma sõbralistis pidada, onju.


Tuesday, February 12, 2019

Sõnn on tige

Tulen feissbukist heaga välja. Kuidas inimesed aru ei saa? Lumi on nii raske ja märg, esimesed õuemänni oksad juba murdunud. Madalad kadakad ja elupuud kõik lääpas. Pole ime kui ära murtud kah selle lumekoorma all. Kus see ilu enam on? Surm ju! Teeolud rasked. Mida siin pildistada ja rõõmustada.

Nüüd külmetab lume kinni ka veel okste külge. Ei tulnud tuult, kuigi palusin ja ootasin. Annaks jumal, et elektriliine ära ei lõhu. Eks ma kevadel lõikan ja seon siis oma räsitud põõsaid ja puid. Soovitatakse käia raputamas. Käin ma jee oma saja-aastaseid mände raputamas. Ja väikestel on kahju juba sündinud.

Täna oli vaja pääseda ühte majja, kus varem käinud polnud. Ainult valge väli ja ei tea ka, kas mõni kraav lume all peidus. Margit pani julgelt kohe üle lume ja ennäe! kandiski. Õue peal küll libisesin mitu korda kõvalt rajapõhjalt kõrvale ja käisin korduvalt käpuli.

Olen enda peale ka vihane, sest võtan ise lolli peaga ülejõukäivaid ülesandeid. Mitte keegi ei käse. Ise tunnen, et pean, aga tegelt ei peaks midagi. Lihtsalt maniakaalsed ideed, ma ütlen. Jobu olen.

Jääge moodsaks! Olge teie targemad1

Saturday, February 9, 2019

Piimaringid

Olen Veidemanni lugedes targemaks saanud küll, aga küllap ma kõik varsti unustan. Andekas inimene unustab ruttu, ütleb mu armas mees.

Kui Umberto Eco "Roosi nimi" on kirjutatud nii, et lugeda saab vähemalt viiel tasandil (nii räägiti), siis mina lugesin lineaarselt ühel tasandil ja mida ma sealt üldse välja lugesin, pole enam udust aimugi.

Veidemanni puhul lugesin välja vähemalt kolm piimaringi. See, mida noor Andreas Wiik pärast kooli lõppu ja enne kroonut Pärnu ümbruses piimaautoga reaalselt mööda piimapukke sõidab.

Teiseks see mõtteline elu piimaring, mis algab imikust ja emapiimast, kulgeb läbi elu, kuni keha sureb ja maetakse. See saab ajapikku mullaks, millest kasvab rohi. Rohtu söövad lehmad ja annavad piima.

Ja kolmandaks kogenud naistemehe piimaring - äsja sünnitanud naise rinnast piima imeda, samal ajal oma piima naisesse pritsides. Palun väga! Üldse on üsna palju juttu naistel piima lahti saamisest. Et muidu polegi nagu õige mees, kui naisel piima lahti ei saa.

Päris uued ja huvitavad vaatekohad piimanduses.


Luuvalupäev

Alles täna sain teada. Oleks olnud põhjust feissbukki postitada kaunis kunstfoto minust, kus ma leban kohvitassi ja raamatuga voodil, aga kuna alles eile ühe foto postitasin, siis ei lähe mitte. Tüütuks muutub ju vaadata. Seega laman niisama ja ühtki pilti ei postita.

Midagi ei tee ka. Muidu terve aasta luud-liigesed valutavat, ütleb rahvatarkus. Asju ajan. Mõned rauad on tules ja mõned on tulest välja võetud. Üksi ei tee midagi ja kui meeskonda ei teki, siis võtan oma idee tagasi ja asi vask.

Kui asju on parasjagu ajada ja meeldivate kaaslastega, siis tunnen end hästi ja vajalikuna. Ja kui minu inimesed endast teada annavad nagu Ülle täna, siis on lahe. Ülle kõnega seoses tekkis jälle uus idee suveks. Jõukohane. Vaatame.

Muide. Käisin ükspäev raamatukogus ja ostsin garderoobitädilt paari suuri villasokke lõpuks ikka ära. Neid läheb alati tarvis. Teatasin kohe ukselt talle rõõmsalt, et täna on mul raha ja täna ma ostan. Ühe kümneka oli mu armas mees taskurahaks andnud ja teise sain Annelt raamatu eest. Kaksteist eurot maksid sokid.

Nüüd käin raamatukogu uksest sisse-välja nagu õige mees muiste.

Thursday, February 7, 2019

Klatš

Keel nii sügeleb, kohe alustan, aga ilma nimedeta. Mis õigus on minul (või kellel iganes) kohut mõista. Seega. Väikene keelepeks.

Ühest kirjanikust ja ühest teisest "kuulsusest", kes on kirjaniku suur austaja ja hea sõber ning stammkommentaator. Tegelt ma pole kõiki kommentaare lugenudki, sest ei suuda. Nii rumal jutt, noh. Põhiliselt kiidab kirjaniku välimust.

Kord, kui kirjanik soovitas vaadata filmi "Seltsimees laps", kommenteeris see tarkpea, et peaks vist jah, et seal mängivat Pille Pürg. Et muidu küll ei hakkaks. Leelo Tunglast ja tema loost polnud ullikesel udust aimugi.

Pärast oli pettunud, et Pille Pürgi nii vähe näidati.

Tagarääkimine igatahes seitsme surmapatu hulka ei kuulu. Küll aga laiskus, mida ma piiramatult viljelen.

Wednesday, February 6, 2019

Hästijätt

Täpselt. Olen seda sõna mitu korda üle lugenud ja kontrollinud. Siiri Sisaski raamatu pealkiri. Kuna on Virumaa kirjandusauhinna nominentide seas, siis hakkasin kohe lugema. Et Siiri Sisask on uue raamatu kirjutanud.

A tutkit, brat! Ei ole nii! Pange tähele - MA OLEN SEDA RAAMATUT LUGENUD! Nüüd ei jõua ära imestada, kuidas on see võimalik, et ma loen midagi väga huvitavat, erakordse pealkirjaga pealegi ja suudan täiesti unustada. Pole ju väga ammu loetud, eelmise aasta raamat.

Tere tulemast, seniilsus! :) :) :)

Kui raamat kord juba käes on, siis võtan uuesti läbi ja loodan leida võtme ka salapärasele pealkirjale.

Tuesday, February 5, 2019

Milleks me saame?


kas ta saab siis taevatäheks
see kes lõpmatusse läheb
sisse igaviku uksest

või saab leebeks lõunatuuleks
lauluks saab või lihtsalt luuleks
tema kauge hingetukse

tuleb hüüdva õnnekäona
lohutava unenäona
jäädavalt ei ära lähe

alles siis kui keegi teda
enam ei tea mäletada
alles siis saab taevatäheks


Monday, February 4, 2019

Kohustuslik kirjandus

Mul on tegelikult pooleli Rein Veidemanni "Tund enne igavikku", aga blogi vaadates nägin, et keegi on lugenud "Väikest valget kirikut" maikuust 2014. Hakkasin siis ka. Elasin oma armsate tegelaste elu jälle läbi. Armastan neid ja nende elu ja nende lugusid. Martsipani tahaksin ka. Just sellist kuivanut, nagu väike Eliisabet selles jutus sööb.

Üldse on kasulik ennast aeg-ajalt üle lugeda. Kui Helvi ütles, et teda kummitab "...elatud elude kukrus alles vaid tühine penn...", lappasin ma oma luulekogusid ja polnud õrna aimugi, millisest ma selle peaksin leidma. Täna lõpuks siis leidsin ja hoopis ootamatust kohast. Üldse ei mäletanud. "Hopsti üle vikerkaare". Selles.

Ja siis hakkas mul endal kummitama "...olen nii pagana laisk ja vaba..." Selle leidsin rutem, aga samuti polnud meeles, millises luuletuses on. Nüüd tean. See on kogus "Kõik on tähtis" pealkirja all "Narva-Jõesuus".

Õues käies tõmbasin karupüksid (kašmiirvillased küll) saabaste peale nagu lapsepõlves, sest lumi on sigasügav. Pärast olid püksid lumepaklas ja ma ei tea, kas ma mõtlesin selle sõna kohapeal välja. Ei usu, küllap ema nii ütles, kui ta meid enne tuppa laskmist luuaga rookis. Selle vana hea okstest luuaga.

Vaatasin ÕS-ist. Paklane tähendab takust.


Saturday, February 2, 2019

Lorup

Kristina postitab juba mitmendat päeva pilte vanadest lauanõudest. Üks ta keraamikust? sõber kommenteerib kaubamärke. Kõik see on väga hariv ning huvitav: Pean ka ükspäev vaatama iidsete söögiriistade põhja alla.


esivanemad tegid
oma pikad talvised sõidud reega
seljas kasuk ja selja taga korup
tikitud tekk põlvedel

ristsed
pulmad
matused

olgu lahtise või tuisanud teega
kõrtsis sai külmarohuks
tehtud soru

pidumajas ootas
lookas laud
ja ehtne sillerdav Lorup

12-31-2-02-2019



Friday, February 1, 2019

Uued teadmised

Oli õigus Sokratesel, kes väitis, et ta teab, et ta midagi ei tea. See teadmine tulebki aastatega. Kõige targemad inimesed maailmas on abituriendid, see ju vana tõde.

Ühesõnaga - olen sünnitanud neli last ja vaatan seriaali "Kutsuge ämmaemand" (mitte alati, aga kui juhun vaatama, siis vaatan) ning tean seda kuulsat käsku: "Kuuma vett ja rätikuid!" Ja ma pole kunagi mõelnud, et milleks?

Seda tean küll, et üks õige habemeajamine käib habemenoaga ja pärast lärtsatatakse kuumad rätikud näole, aga see on hoopis teine jutt.

KUI Natalia poleks mulle rääkinud, et talle 17 aastat tagasi pandi enne sünnitust kuumi rätikuid (Tallinnas), võib-olla poleks ma siis Elo Seliranna "Tormpuudlases" seda kohta välja lugenud. Mul endal pole mingit kogemust. Nõukaajal ei pandud mingeid rätikuid. OK. Aga TEADMINE oleks ju ikka võinud olla. Nüüd siis on.

Ja Doris Kareva "Unes nägin ma Eestimaad" lugesin ainult ühe eesmärgiga - leida sealt Kotinuka. Leidsin!

No päris nii ka polnud. Ma ikka nautisin sõnade rütmi ja illustratsioonide ilu ka.

PS. Kutsun ikka aeg-ajalt lugejaid üles endale sõbrakutset saatma ja pean nüüd küsima, et kas need briti ja araabia ja misiganes mehed, kes neid kutseid saadavad (mille ma käbe ära kustutan ja rämpspostiks märgin) on mu lugejad??? Guugel transleidivad siin iga jummala päev? :) :) :)