Thursday, January 31, 2019

Kevadpäike, kiisu ja lammas

Tegelikult on talvepäike ja ta kuriloom on nii ere, et näitab tolmu mu seintel ja põrandal nii häbematult kätte, et tuleb võtta lapp ja mopp. Mis viga oli pimedatel talvepäevadel toas vedeleda - ei mingit tolmu kusagil.

Mörkkö sa kiisust jagu. Kiisu oli vähemalt kolmekümneaastane kollane kummitaolisest ainest hea aus nõukaaegne mänguasi. Mu esimeste laste ajast. Suvest peale pidas vastu. Sügisel sai hirmus poriseks, aga lumega täiesti puhtaks. Sinise ja rohelise rõnga kaotasime lumme ära, aga kiisu püsis.

Pruukis vaid küsida: "Kus kiisu on?", kui Mörks tormas suvalisse hange ja tõi välja. Aga külmaga muutus kiisu rabedaks ja hammas hakkas peale. Viimati oli alles veel kiisu pea, mida hea hambus kanda, aga ühel hommikul oli järel vaid pisut kollast puru.

Kahtlesin, kas ma midagi nii head enam leiangi, aga pruukis vaid verandauks lahti teha, kui ta seal seisiski - lammas!!! Kiisu sugulane. Sama materjal, sama teostus. Vahel on õnn tõesti siinsamas ukse taga.

Natuke mõlgutan veel selle üle, et miks mõned inimesed vaatavad mind kahtlevalt, kui tahan nendega lihtsalt lahedalt tuttav olla ilma mingi kasusaamise eesmärgita ja siis lähen õue Mörkköle lammast viima.

Wednesday, January 30, 2019

Palju pole tarviski

Ärkasin pool üheksa telefonihelina peale. See tungis väga kaugelt ja väga vaevaliselt ning vägivaldselt mu ajju. Tuigerdasin riiulini ja proovisin tuvastada, kelle kõne. Erika. Õigemini Erika telefon omapäi. Kuulasin pisut taustahääli (ilmselt oli ta bussis) ja vajutasin kõne kinni.

Sellest kohtavast episoodist (hihihii ja hahahaa) välja tulemiseks magasin poole kaheteistkümneni. Enesetunne järjest halveneb, jälle rinnavalud ja bla-bla-bla...

Aga näed, eelmisel hommikul (kui mul 39 aastat tagasi esimene tütar sündis) äratasid tuhud mind kell viis, lamasin veel tunnikese ja tõusin täiesti eluvõimelisena. Võta nüüd kinni! Vanainimese värk! :)

Leban siin ja postitan Tammsaare sünniaastapäeva puhul temaatilisi fotosid (kus ma ise muidugi peal) feissbukki. Ennetades seda, et hakatakse minu autlukki kiitma, palusin kommenteerida kirjanduslikel ainetel. Ja inimesed teevadki nii! See on lahe ja mõistlik ning huvitav.

Mine ja kommenteeri, kui sa pole seda veel teinud. Kui sa mu sõbergi pole, siis saada sõbrakutse, võtan vastu. Ah, ma tean küll, et on lugejaid, kes tahavadki anonüümseks jääda.

Monday, January 28, 2019

Ahjukütjatele


silmad lahti ja tuli koldesse
vatid selga ning õue
auto lumest välja
tee väravani puhtaks

tass kohvi ja siiber kinni
autosse ja minek
....
õhtul pärast tööd
jälle labidas kätte
tee väravani puhtaks

kuuri alt sületäis puid
toas on pluss üksteist

tuli koldesse
villasokk ja karupüks jalga
kaks pleedi õlgadele

raamat kukub käest
siiber ja silmad kinni
...
ärkad suveunenäost
kus pole lund ega külma

silmad lahti ja tuli koldesse
kevadeni on vähemalt kaks kuud

6-32-29-01-2019

(tuli koldes praksub)



Sunday, January 27, 2019

Vanad lood

Nii armas on vaadata, kui keegi mu vanu tekste loeb. Ma siis hakkan ise ka kohe sedasama tegema. Täna "Kolmas elu" aastast 2016. Olen neid kunagi niiväga läbi enese kirjutanud, et lugedes hakkan nutma. Taolisi on veel, aga peab aastate sõnapahna seest otsima.

Seal on "Jõuluks koju", "Hillerite naised", "Punane maja ehk kolme eluga naine", "Mäest üles alevikku", "Kollaste majade maailm" - kimp naistekaid. Tegelikult on mõnedki kirjatsurad neid tekste päris headeks pidanud, aga küllap nii head ikka pole. Muidu oleks ju märgatud. Pikemad on romaanivõistlustel käinud, aga tulemusteta.

A mul mingit okast küll pole hinge jäänud. Mul on hea meel, kui neid siingi loetakse. Tänan teid ja jõudu otsimisel! :)

Friday, January 25, 2019

Murtud selgrooga talv


konutad akna taga
vait kui haud
liikumatu
külm ja kalbe
hirmutavalt valge
täiesti apaatne

nojah
selgroog ju murtud


Thursday, January 24, 2019

Kilomeetrite kaupa sõnu

Näen, et mu lugejad on vaadanud vanu asju aastast 2014 ja asun siis isegi neid lugema. Mõni kirjutis üllatab täiega. Vahel tulevad sündmused ja emotsioonid meelda, mõnikord ainult aiman ja juhtub sedagi, et ei mäleta mitte midagi.

Õues on päike, aga mina sinna ei lähe. Tolmurulle täna ka taga ei aja. Selline tunne, et rinnus on midagi katki läinud. Valus. Küllap see on närvidest ja läheb isegi üle. Lumi aias on paks, särav ja jälgedeta, sest koer on jooksnud teisel pool maja. Ümarad madalad elupuuvormid on paksu lume all lääpas. Eks ma kevadel vaatan. Mitte ei viitsi kahlata neid soputama. Pärast on lumi kole. Mulle meeldib neitsilik.

Kohutavalt palju teksti olen ma nende aastate jooksul tootnud, aga õnneks virtuaalmaailma. Mitu puud on kasvama jäänud ja paberiks tegemata. Täna on sõrmesügelus päris tajutav, aga see ongi pigem lihtsal sügelus, sest ega midagi uut ja olulist öelda pole.

KÕIK ON JUBA MAAILMAS ÖELDUD JA KIRJA PANDUD.

Mu lugejamaade hulgast on millalgi märkamatult kadunud Hiina. Kui kurb. Lohutuseks praadisin endale võis lurtsuvaid ülepannikooke. Sõin neid mustsõstramaoosi ja piimaga ning vaatasin aknast välja. Ahi köeb, aga Virve Osila kootud taevasinistes sokkides jalad külmetavad pisut. See pole sokkide süü. Need on imekaunis pitskoes.

Varsti näen Virvet kohalikul luuleüritusel.

Tuesday, January 22, 2019

Tänase õhtu akvarellid

On selline eesti film - Ühe suve akvarellid. Aarne Üksküla mängis selles ja Albina Kausi ja Katrin Välbe. Rohkem ei tule praegu meeldegi.Vaatan seda ikka ja jälle igal võimalusel.

Täna jooksin fotokaga õue triibulist õhtutaevast pildistama, aga kõik neli võtet tulid udused ja ma kustutasin ära. Õnneks. FB-s nüüd üks talvefoto vähem. Loodusfotosid vaatan muidu huviga, mida igavam, seda rohkem meeldib. Absoluutselt ei saa aru ühestki oma fotoka nupust. KUI mõni pilt välja tulebki, siis täiesti kogemata.

Panin oma fotomodelli hilbud kappidesse tagasi ja rohelise seeliku likku. Sellelt leidsin ilmselt šokolaadipleki. Ühte fotot täna juba nägin ka. Ilus, nagu ikka fotograafi töödeldud pildistused, muudkui imetlen vargsi, aga välja ei riputa kusagile. Veel mitte.

Ajasin paar teerada lumest lahti ja tassisin ahjupuid. Orgaanikaämbri kallasin kompostihunnikusse tühjaks. Mörkkö valis sealt muidugi kohvifiltri koos puruga, pudistas mööda õue ja LOOMULIKULT püherdas selle peal.

Tuhaämbri sisu puistasin peenrmaale. Ja tolmuimejaga tuututasin natuke ringi. Nüüd on õhtu ja pime. Varsti teen tule pliidi alla.

Liisbet on kodus. Õhtul saame koos "Pulssi" vaadata. Ootan juba ta hommehommikusi tervislikke smuutisid.


Monday, January 21, 2019

Kirjad

Käisin täna fotosessioonil. Nii tore oli. Poseerisin püsti, pikali ja istudes. Raamatu, kohvitassi, sulepeaga... Õues ka, kallis kasukas seljas. Vaatame, mis sest asjast tuleb. Olin modelliks teatud kindlal põhjusel, mis ei olnud kindlasti noorus ega ilu. :)

Ja kuna meik oli juba kord peal, siis tahtsin kodus üles pildistada läbi tüllvarrukate ka oma tätoveeringu, kirjad käsivarrel. Neid pole sugugi tihti näha, on üsna varjatud kohas. Mõeldud tehtud, kodufotograafil oli kiire. Tööpäev. Polnud aega eriti sättida.

Tuli siis selline foto, kus tätoveering hästi näha, aga silmaümbruse kortsud kohe eriti. Liigagi. Küllap nurga ja valguse koosmäng. Riputasin aga feissbukki üles. Sõnumiga: aeg kirjutab näkku. Ja et ma ei häbene seda. Tegelikult ka ei häbene. Olen alati imetlenud ilusaid kortsus naisi.

Vat nõnda.

Sunday, January 20, 2019

Raamatud rotangkastis

Mul öökappi pole, on rotangist kast. Võtan nüüd selle raamatuvirna välja ja teen analüüsi ära. Niiehknii vajavad sorteerimist. Mis riiulisse, mis raamatukogudesse tagasi.

Katrin Pauts "Tulekandja" - jäi kusagilt silma, et lugege Pautsi. Selgus, et krimka. Lugeda ei suuda, aga nüüd tean vähemalt Katrin Pautsi kui Muhumaa krimikirjanikku.

Marje Ernits "Tapjakaev" - lugeda ei suutnud. Tean kirjaniku nime, aga lugenud polnud. Samas lugesin samalt autorilt "Lenda, lenda, lepalind" juba ainuüksi nostalgilise kaanekujunduse pärast. Lugesin kohe sõna sõnalt.

Carolina Pihelgas "Õnnekangestus" ja "Metsas algavad hääled" - ilusad luuleraamatud (kujunduse poolest), muidu ka huvitavad. Esimene lugemine sellelt luuletajalt.

Urve Tinnuri "Mu pihk on puu" - ka vist esimene lugemine autorilt, kuigi tean ta häid luuletusi varemastki. Palju riimi, peaaegu kõik, aga hea kerge riim. Sonette ei viitsi enam lugeda ja kaanelt võtaks selle suudleva paari maha.

Anneli Tõevere - "Poolkuuöö" ja "Heade aegade lõpp". Ohoo, need lähevad mu riiulisse, sest on pühendusega ja päriseks. Anneli on üks ilus inimene, mulle ta väga meeldib.

Marek Sadam "Tulbid ja bonsai" - nüüd ka siis loetud. Kohustuslik kirjandus ju.

Joel Haahtala "Täheselge, lumivalge" - hea, jääb kummitama, teadagi, miks... natside eutanaasiavärk...

"Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks" - nojah.

Tõnu Õnnepalu "Kuidas on elada" - Õnnepalu meeldib mulle söögi alla ja söögi peale.

Madli Lippur "June/Julien" - kohustuslik kirjandus. Loetud ja linnuke kirjas.

Rohkem praegu polegi. Mul on tarvis üldsegi nõela välgutada, mitte kirjutada või lugeda.

Saturday, January 19, 2019

Täiskasvanute liivakastimängud

Mängin neid väga aktiivselt iga päev FB-s. Mina laigin sind, sina laigid mind mängu. Mu arvates on kaks põhimõtet, mis juhivad näpu like nupule - postitus kõnetab või isik meeldib. Või mõlemad. Siis on õige hästi.

Põhimõtteliselt ei salli mittelaikijatest mühakaid. No midagi ikka leiad ju, mis meeldib, kui tegu on nn sõbraga. Eriti ahhoitan selliseid, keda veel ihusilmaga näinudki pole, aga kellega virtuaalmaailmas väga tihe side tekib. Mingil pinnal. Olgu need loodusfotod või muusika või luule või mistahes värk.

Ja mõni arvab, et nüüd, kus ta riigikokku kandideerib ja kutsub oma lehte meeldivaks muutma, et ma peaksin tormama seda tegema. Ise pole minust varem väljagi teinud. Tead, mine metsa, mind üldse ei huvita see poliitikavärk.

Mind huvitab ainult INIMENE, kes võib muidugi ka poliitikas inimeseks jäädagi, aga seda poliitilist poolt ei tee ma nägemagi. Mul pole nägemisorganis selliseid retseptoreidki, aga võin lugu pidada igasuguse partei liikmest, kes minuga suheldes meeldiv inimene on.

Et äkki on mul hapud viinamarjad kõrgel rippumas? Ei ole nii väga hapud midagi. On mindki poliitikasse kutsutud. No ei. Aga keegi ju peab. Ja palju jõudu neile selleks.

Mul pole veel udust aimugi, keda ma seekord valin.


Thursday, January 17, 2019

Tule kolm poega

Tulel on kolm poega - Lõrin, Pragin ja Suits. Kui kolde halge täis laod ja korraliku tulepesa viitsid teha, siis hakkab Lõrin kohe tööle ja Pragin aitab aeg-ajalt kaasa. Ise võid sängi tagasi kobida ja seda kaunist muusikat nautida.

Suits töötab väljas. Teda tavaliselt ei näe ega tunne. Oleks ka jama, kui Suits tuppa tuleks. Ega ta pääsegi, kui on meeles siiber lahti tõmmata. Väga tuulise ilmaga võib küll pahvaku sisse lüüa, nii et suitsuandur kisama kukub.

Pakaselistel päevadel tõuseb Suits korstnast vaikselt ja otse üles. Vahel, ja seda ootan ma väga, käib Suits korraks sabaga ka akna tagant läbi. Oleneb vist õhurõhust. Need on mu lemmikhommikud, kui aknast Suitsu näen.

Mõnikord ei hakka tulepojad tööle. Kas olen ise laisk olnud ja pole viitsinud korralikku hakatust teha või on puud niisked. Vahel ei leiagi põhjust, miks. On juhuseid, kui Lõrin, Pragin ja Suits lihtsalt streigivad.

Täna on kõik hästi.

Monday, January 14, 2019

Ida-Viru ilmasambad

Teen siia kopipeisti oma FB postitusest, mitte ei viitsi uut teksti toota praegast. :)

Ootan teateid eakatest idavirulastest, kes püsinud siin pikki aastakümneid või lausa mitu põlve. Kandnud eestlust oma õlgadel, aga kes laiale üldsusele tundmata. Kes pole aukodanikud ega aastainimesed, kes pole saanud aurahasid, tänukirju ega elutööpreemiat.
Kes elanud oma elu ja teinud oma tööd. Hoidnud Eestimaad. Päevast päeva. Linnades või soodetagustes metsakülades. Ega tahagi lahkuda (tulgu halvadki ajad), sest siin on nende KODU.
Soovin neist teada, et nad raamatusse raiuda nii pildis kui ka sõnas.
Mulle võib kirjutada sõnumitesse või ekstrapost53@gmail.com või helistada 51 70 589.

Andke siis julgesti teada!

Sunday, January 13, 2019

Metsaveoteel

Isal on varsti sünniaastapäev.


üks käär sepikut meega
ja kruus piimaga teed

ühtäkki meelde toovad
ammuseid pilte loovad
mälestusmustreid koovad

isa kriuksuva reega
sõidab metsaveoteed


Saturday, January 12, 2019

Peapiiskop teab ise, millal ja kas tema laulab

Oo jah! Aastakümneid tagasi olin noor ja arglik organist. Peapiiskop tuli mingile tähtsale sündmusele. Kõigepealt turtsus ta, et autojuht on nii liikluskuulekas, et peapiiskop pidi sõitma veoauto sabas. Tundus kole pirtsakas avaldus.

Siis küsisin, kas ta laulab liturgiat. Vat meie pastor ei laulnud, aga kui keegi laulis, siis ma pidin teadma, et vastavat saadet kaasa mängida. A ma ei osanud end ka arusaadavalt ja selgelt väljendada. Siiamaani ei oska. Sellepärast siin iga päev kirjutamist õpingi.

Peapiiskop ignoreeris korduvalt mu küsimust, kuni lõpuks teatas taevasest (või veel kõrgemast) kõrgusest: "Peapiiskop teab ise, kas ta laulab!" Mitte ei mäleta, mis lõpuks sai, aga justkui on selline mälestus, et hakkas lambist laulma ja mina siis ruttu sekundeerisin vastava akordiga ja helistik oli õige!

Äkki oli tegemist absoluutse kuulmisega või olen ma selle kõik välja mõelnud. Ja üleüldse oleks ta võinud ka a capella laulda ja mina vähem põdeda. Puhka rahus, pirtsakas peapiiskop! Edaspidi toon selle näite eriti nõudlike ja oma tahtmista taga ajavate inimeste puhul.

Paarkümmend aastat pole juhtunud, et mu armas mees on kõrge palavikuga voodis. Nüüd on. Ja mina käisin jalgsi poes üle aastate. Õlad on poekottide kandmisest nii valusad, et salvisin neid. Poolel teel meenus tädi Anna soovitus, et kotte kandes tuleb pöörata küünarnukid vastu keha, siis näib elegantsem. Tegin siis võsa vahel nii.

Turul mängis üks mees mandoliini. Ei saanud aru, kas niisama tinistas või oli ikka meloodia ka, aga tundsin tungi raha anda. Panin 2-eurose ta kotti. Mees tänas. Järgmisel hetkel sain aru, et vist lollimaks oli, et liiga palju.

Koju jõudes leidsin suitsulõhe karbilt sildi "kodune kaneelisai" ja tunduvalt madalama hinna. Kuidas kaalujatädi küll niimoodi eksis? Aga Universum maksis mulle heateo kinni.


Thursday, January 10, 2019

Valged raamatud

Leal on raamatukogus (ma arvan, et lume pärast) valgete kaantega raamatute riiul. Haarasin sealt eile jälle peotäie kaasa. Ilusad on valgete kaantega raamatud, kui nad on nõndaviisi koos, nõndaviisi ekstra eksponeeritud.

Üldse on tore, kui raamat vaatab sulle näoga otsa. Siis tunned omad ära. Alati ei tunne ka. Ilmast ilma olen segaduses ja ei suuda meenutada, kas olen lugenud või mitte.

Aga vat kogu raamatukogu ei saa lapiti riiulitele laotada, siis peaks kolepikk ja kitsas maja olema. Nagu köievabrik. Kesse jõuab seda läbi käia siis.

Loen nüüd "Vaikuse lävel. Luulet rasketeks aegadeks." Doris Kareva koostatud 2011. Vat siis olid küll rasked ajad. Nii rasked, et ei tulnud pähegi raamatut lugeda.

Nüüd pole midagi. Mõned asjad on lihtsalt pooleli, seisavad teiste inimeste otsuste taga. Mina pean lihtsalt ootama. See on ebamugav, ei muud.

Tuesday, January 8, 2019

Must manner ja must koer

Oh ma olen Aafrikas nii loetud, nii loetud!:) :) :) Tansaanias ja Keenias. Ei oska seda fenomeni seletada. Keegi on kogemata sattunud või mõni reisil olles loebki. Ja võib-olla üldse ei taheta, et ma siin sellest juttu teen. Sestap vaikigem.

Täna ma proovisin end kuidagi vähegi tuunida, et armastatud kunstniku näituse avamisel natukenegi välja näha. Pärast oli selle krohvi maha võtmisega tükk tegu.

No tore oli. Kahest klaasist veinist jäin jummala purju, sest polnud eriti söönud. Nüüd keetsin suppi, brokoliga ja puha, et oleks pisutki tervislikku toitumist. Küpsised püsivad kausis, ei vaata nende poolegi mitte. Nii kui välja kirjutasin, hakkasin juba natuke tahtma.

Ärge kellelegi öelge, aga seal näituse avamisel oli üks koer. Tõugu ei oska nimetada. Väike must ja hästi kole. Nahkhiire näoga. Viisakas loomake, aga mina vahin selliseid ikka pikkade hammastega, sest minu Mörks peab üksi pimedas kodu valvama, kui emme ja issi ära käivad.

See väike nahkhiir pistis aga viinamarju kahe suupoolega.

Sunday, January 6, 2019

Kolm kuningat


kolm kuningat on käinud
läbi mu toast
ära viinud
kaneelikoored
vaniljekauna
aniisitähe
nelginaelad
ja pooliku muskaatpähkli
hõõgveinianumast

asemele toonud
mulda
siirupit
ja sürri


Saturday, January 5, 2019

Päris lõpuni ikka ei pidanud vastu

Teate küll ju, et ma romaane ei loe. Mitte ei suuda sadu lehekülgi tühja juttu läbi ekselda. Lühikesi loen. Ja siis, kui lool on mingigi dokumentaalne alus. Või kui on äärmiselt oluline tekst. Tüvitekst. :)

Haarasin kaasa Tiina Tammani kõvakaanelise raamatu "Pärandus". Põlnd vist kuulnudki. Või olin. Tiina Tammanit Londoni lähistelt tean ammugi raadiost.

Romaan on Türi-aineline. Võib-olla see aitas kaasa. Minu seotus ilusa väikese linnaga. Algul panin käest ära, aga eile õhtul hakkas jooksma ja nii kella kolmeni öösel. Pean siiski ütlema, et poole raamatu peal tüdinesin, hakkasin väga diagonaalis lugema, et lõpuks ometigi teada saada, millal pross ja pärlid välja tulevad.

Laisklen ja loen. Õues ei käi, kuigi sügaval südames igatsen, aga õiget tunnet peale ei tule. Vägisi ei saa mitte.

Lohutab ennast, et asi pole kõige hullem. Mõtle, kui ma terve päeva jooksin. Viina. Oleksin kogu aeg purjus või süstiksin heroiini.

Mul on ikka tuba korras, nõud pestud ja lilled kastetud, koerapuder keedetud ning küttepuude varu toas olemas. Homme proovin õue minna.

Friday, January 4, 2019

Ma lihtsalt pean

Ma tean, et ainult enesehävitaja loeb Delfi kommentaariume. Luban seda edaspidi tõesti mitte enam teha, aga kuna ma eile olin juba lainel ja midagi hullu ei juhtunud, siis proovisin täna uuesti, ja nüüd olen küll šokis.

Ma lihtsalt pean auru välja laskma. Jutt on Kersnast, Evelinist ja saate "Nähtus nimega Evelin" arvustusest. Isegi autorit ei mäleta. Sandra Jõgeva? Ja kõige rohkem kommentaaridest. Nii kurb hakkas. Sellises maailmas siis elangi! Sellises kurjas, kus kellegi sõrmed kirjutavad koledat juttu ja sadade omad laigivad seda.

Ei taha. Mitte ei taha. Ütlen endale - tõmba varju ja saada persse see kuri maailm. Ega ta paremaks muutu, aina hullemaks kõikseeaeg. Muinaskungla ajad on jäädavalt möödas, kui nad kunagi üldse olemas on olnudki. Inimene on inimesele hunt. Ja lasku aga käia! 

Mina vaatan aknast lumesadu ja loen Aino Kallasest. Ja mida ma loen? Ikka sedasama kadedust ja kurjust, sekka õnneks ka helgemaid hetki. Lugemine on muidu väga huvitav ja informatiivne. 

Oli tarvis sul inimest luua, Armas Jumal? Kas midagi läks väga valesti? Kas sa ise vahel ei kahetse? Aamen.


Thursday, January 3, 2019

Oh sa juudas...

Saatsin selle ilutulestikuloo Maalehele, nad riputasid veebi üles ja tuunisid enda sõnul teravamaks. Vat seda ajakirjandus teebki. Muudab su asju. Nendega tasub ettevaatlik olla, aga ma tahtsingi avalikult kõvasti kaagutada. Minu pealkiri oli tegelikult "Kõrvulukustav ja hirmutav ilu". Sugugi mitte nii terav.

Ja kirjanikuks tituleerisid nad mind ise oma peaga.

 http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/arvamus-motlev-inimene-peaks-aru-saama-et-ilutulestik-kuulub-keskaega?id=84913501

Lugege neid kommentaare, kui viitsite, kuigi see on tänaseks juba mullune lumi ja unustatud. Imestan heas mõttes enda üle. Olen ikka päris tugevaks karastunud, ainult naersin, ei mingit solvumist. Eriti naljakas oli see, et olingi kirjutanud Karl XXII (nüüdseks parandas toimetaja ära). Tean täpselt ka seda psühholoogilist mehhanismi, miks. Sa mõtled "KAHEteistkümnes" ja kirjutadki automaatselt KAKS XX-i ja üldse ei märka. OMA vigu ei näe, see on vana tõde.

Ainult lollid ei tea seda.

Laps ütles, et mu lool olevat olnudki ikka tiba pirtsakas toon. Võib-olla tõesti. Noh, tegin siis ka natuke Virve Osilat, nagu tema oma EKRE looga.

Igatahes on tore, et oma FB seina ja blogi saan puhta hoida. Neid ei ole ka reostama kiputudki. Tänan. Feissbukist pidin küll hiljuti ühe nn sõbra tõeliselt lollaka kommentaari ära kustutama. Selliseid kirjutatakse purjuspäi, kadedusest või kättemaksuks.

Ma olin ta ühte oma raamatusse sisse kirjutanud.

Tuesday, January 1, 2019

Hirmutav ilu


Ilutulestikkude kahurimüra on hetkeks vaibunud, väävlisuits hajunud, kuid sõnad sügelevad suus ning näpud kihelevad. Siin kirdes tuleb ilmselt veel tulevärgilahinguid, sest eksisteerivad nii novõi novõi god kui ka starõi novõi god. Nii olen vene inimestelt kuulnud. Kuid asi pole rahvuses. Tuttavad, kes mööda Eestit ringi sõitnud, kurdavad, et juba jõulude ajal kõmmutati ka väikestes maakohtades, kus elavadki vaid uhked ja hääd eestlased.

Mis selle raha taevasse lennutamisega küll on? Tahaksin siinkohal tsiteerida tuttavat ajakirjanikku: iga vähegi mõtlev inimene peaks praeguseks hetkeks aru saama – ilutulestik on keskaeg. Tõepoolest. Minagi nautisin veel mõni aasta tagasi pürotehnika kauneid kujundeid taevas, kuid läbi akna. Sel aastal sattusin aga lageda taeva all keset möllu ja mul oli surmahirm. Kõrvulukustavad paugud, toss ja kirbe hais, ümberringi lendav sodi. Polnud aega taevasse vahtidagi, varjusin kiirelt.

Ammu enne jõule levis sotsiaalmeedias mõte, et „sel aastal pauku ei tee“. Lemmikloomade pärast. Imestan, et üldise väga palju muutunud suhtumise taustal kassidesse-koertesse ja loomadesse üldse, tohib neid ikka veel paugutamisega poolsurnuks hirmutada, nii et nad hulluvad ja põgenevad, mille käigus vigastavad end või jäävadki kadunuks.

Just. Samas ühiskonnas, kus on juba tavaks saanud, et lemmikud kannavad riideid ja käivad koos pererahvaga kohvikus. Koera ketti panna on surmapatt ja karusnahka kanda surmaotsus kandjale. (Ei ole karusloomafarmide pooldaja.)

Teine idee, mida pakuti, oli õhku lastav raha annetada heategevuseks. Ka pole paha mõte. Selle taustal olin tõesti üllatunud, et mürinat lõpuks ikkagi totaalselt palju sai. Isegi minu jaoks, kes ma metsa ääres elan ja kelleni vaid kauge lahingukõma kostab ja kelle koer õnneks suudab inimeste tobedat käitumist taluda.

Tänapäeval räägitase nii valgus- kui ka mürareostusest. Kas ilutulestik mitte mõlema mõiste alla ei kvalifitseeru? Lisaks õnnetuste ja tuleoht ning taevast alla sadav sodi ja pakendid. On see vastutustundlik?

Küllap Karl XII ja Peeter I ajal olid aupaugud oma kohal, aga nüüd on see ju tuhat korda nähtud, kõigile kättesaadav, aga katsu sa rahvalt tsirkust ära võtta...

Jah, ma tean küll lugu koertest ja karavanist, aga ei pea õigeks lihtsalt vait olla ja pahaselt nina alla pobiseda. Lendavad laternad tundusid (ja ongi) väga kaunid, aga teadlikkus jõudis läbi meedia õnneks enne tegu kohale ja minust need süütamata jäävadki.

Tänapäeva tehnoloogia pakub ju käratuid valgusinstallatsioone ja võimalusi on veel – vanad head küünlad ning lõkked. Kauneim ilutulestik, mida olen näinud, oli üks kuuskede põletamise lõke pärast pühi, mis pragises ja pildus tuliseid sädemeid vastu musta öötaevast. Imeline!

Ka vikerkaar pole enam ime, kui püsib taevas rohkem kui veerand tundi, rääkimata siis nädalaid kestvast mürast. Oleksime vaiksemalt, ehk kuuleksime ka oma mõtteid.