Need luustunud moodustised lülisambas, mis mulle juba aastakümneid häda teevad. Mitte alati. Suures osas laseb mu armas selg teha kõike, mida ma tahan ja sedagi, mida alati ei viitsikski 🙂 On küll valus ja kange, aga laseb voodist tõusta ja liikuda. Ja mõnikord, täiesti lambist, näiteks nagu pidžaamapükste jalgapanekul (tõsi küll, püstijalu, ma jobu 😏) käib tilluke nõks ja olengi kolmandat päeva voodis. Aga ma saan juba külje peale keerata. See on suur asi! Unes näen, kuidas ma jooksen mööda treppe, kõrged kontsad all.
Küllap on see õppetund, et ma inimesena areneksin ja mõistaksin, mis on õnn. Vat see ongi, kui saad liikuda. Püstijalu. Iseasi, kas oli üldse tarvis kahele jalale tõusta. Selles peitubki seljahädade algpõhjus. Minu pärast oleksime vabalt võinud neljakäpakil edasi lasta. Mulle ju see inimeseks olemine erilist rõõmu ei valmista. Üleüldse. Kõige laiemas plaanis.
No comments:
Post a Comment