Täna ma jaksan võtta labida ja minna võitlema selle fucking valge sitaga. Hädapärased rajad on vaja ju sisse ajada. Eile möllas mu armas mees, tegi maja tagant koera ja garaažini. Et ma teen siis täna garaaži juurest maja eesukseni, Kumbki meist pole enam täisjõus noor inimene.
Persse! Mitu suurt männioksa on alla kukkunud, üks neist saunamaja katusele. Ja mis kõige hullem - üks neljast noorest männist on pikali maas. Need on mu laste männid. Igale üks. Ma ei näe, kelle oma maha murtud on. Ei taha vaatama ka sumbata. Ei jaksakski ja kole kurvaks teeb. Tundub halva endena.
Ei tohi närvi minna, sisendan endale, aga ometigi lähen, sest nii kuradi raske on! Tahan kaevata säält, kus tundub natuke õhem lumi ja nii teen hoopis pikema raja. Maa selle paksu valge lasu all on sula. Nii läheb ju talivili hauduma! Mitte, et ma põllumees oleksin, aga esivanemad olid ja leiba süüa tahan igal juhul.
Öösel on sahk käinud. Lumevangis me enam pole ja elekter on ka olemas. Ptüi, ptüi, ptüi… Ühes kohas on lumi heki raja peale vajutanud. Teisel pool on maja sein. Kuhu ma nüüd selle lume panen siis? Laon seina peale püsti. Mingi valemiga jääbki osa sinna püsima, osa kukub mu saapasäärde. Rada läheb nüüd üle kurerehapeenra, aga mingu. Kurereha on tubli taim, temal ei juhtu midagi.
Nii. Selleks korraks kõik. Kuni järgmise talvejõlemaa õuduseni. No ja katused muidugi! Sinna ronib mu armas mees. Tema on sama tubli ja visa nagu kurereha.
Ükskord saab ka see talv mööda.
No comments:
Post a Comment