Mõistan kõiki neid, kes sellest elust vabatahtlikult lahkuvad. Nende julgus on muljetavaldav. Minu jaoks pole elu olnud kunagi ihaldatavam kui mitteelu. Öeldud on, et parim saatus on mitte sündida. Keegi meist ei väärinud seda. Mõistan, kui elu enam elada ei jaksa. Kui peas on painavad mõtted ja hinges piinav tühjus ning kõik näib vale. Ka tagasiulatuvalt. Ja kui perspektiivi enam ei näe, kogu see maailma tingel-tangel tundub täiesti mõttetu.
Aga ma pole kindel, kas läbi enesetapu jõutakse igavesse rahusse. Ma ei tea… Ma loodan. Olgu õnnistatud kõikide hinged, kes nii on läinud. Mina tahaksin siiski minna loomulikul teel. Surm on kõige olulisem, mis mulle on jäänud. Mitte kerget elu ei pea sa paluma, vaid kerget surma.
Ja nüüd ma loodan jääda magama. Öö on. Kahtlustan, et ärkan hommikul taas elusana. No egas midagi.
No comments:
Post a Comment