Kell on kolm, on peaaegu pime,
nii ma istun ja ootan tuult…
Palun taevast, et juhtuks ime:
oksi rohkem ei murduks puult.
Ja et tuult ei tuleks liigpalju,
et ta vaikselt vaid lükkaks lund,
et ta korstnas ei uluks valjult,
et ta tooks mulle rahu-und.
Nii ma istun ja ütlen palve
inimeste ja puude eest
ses sügava lumega talves
verevermetes südamest.
No comments:
Post a Comment