Friday, August 30, 2019

Vallile

Spetsiaalselt sulle, Valli! Esimese koolipäeva aktusel lugemiseks. Anna siis teada, kas ikka lugesid ka!

Suvi ei lõppe veel täna,
mis sest, et on algamas kool,

suvel sai laule küll lauldud,
kuid laulmata on ju veel pool.

Need, mida laulame täna
ja need, mis on homme me suul.

Ja hoopiski uusi viise
las vilistab sügisetuul.

Siis talv loob keerukaid rütme,
rabajärve rabedal jääl

ja meie laulame ikka,
ka valgete väljade pääl.

Laulame aina, mu armsad,
läbi see pimeda talve,

sest laul on elu ja lootus,
armastus, vaikus ja palve.

Laulame aina, mu armsad,
sest laulmata meie ei saa,

sest meie lauludes elab
me keel ja me isade maa.


Kui keegi tahab veel lugeda, siis palun! Loodan, et Valli ei pahanda... Aga see on nimelt muusikaõpetajatele.


Tuesday, August 27, 2019

Augustisoojus


Jälle päike!!! Sunnib minema õue, olema ilus ja pruun. Või tegema tööd. Valin viimase variandi. Niidan natuke muru, lõikan õunapuuoksi ja äraõitsenud lillevarsi. Valan end korduvalt kaevutünnist võetud karastava veega üle. Suplus missugune!

Raputan ploomipuud. Ploomid on väga maitsvad. Sordinime olen unustanud. Hiline vaarikas „Polka“ õitseb. Mesimummid sumisevad. Oskan hinnata ilusat ilma, soojust ning päikesepaistet, aga sügaval südames igatsen sügist ja seenevihma...

Kell viis õhtupoolikul, keset päikesepaistet poen voodisse koos Andrei Hvostovi ja kirjadega Maarale. Olen selle ära teeninud. Eks sai liigutatud kah!


Sunday, August 25, 2019

Punane laudtee


Lahemaa ilusad metsad ja lahedad inimesed. Langud ning langude langud. Loogeline laudtee majast suvekööki. Punane. Nagu punane vaip. Jah, praegu on eriti tähtis kokku hoida. Lähedastega. Sugulastega. Hõimlastega. Et äkki siis, kui hoiame kokku oma väikeses ringis, saame taas kokku hoidma ka rahvana.

Või mine tea...


Tuesday, August 20, 2019

Pidupäev


lipp lehvib
süda kurvastab
kes suudaks
ära lepita
me väikse maa ja rahva

12-16-20-08-2019


Saturday, August 17, 2019

Liivi muuseumis


Liivi muuseumi kirjandusfestival „Eesti kirjanik 2019“ Alatskivil

Depressiivne introvert (mina) niisama lihtsalt kodust ei välju. Selleks peab piisav põhjus ning vajalik kogus energiat olema. Eeldused on järgmised: kui kutsutakse, kui üritus ei toimu väga kaugel (soovitavalt saja kilomeetri raadiuses) ning pole eriti rahvarohke. Seekord küll ei kutsunud meid keegi, aga põhjust oli küllaga. Nostalgilist laadi.

Oja talu rehealuses istudes, tarkade meeste ja naiste heietusi kuulates ning vankrile ja reele otsa vaadates, ei mäletanud ma üldse, et viimased on mu lapsepõlvekodust pärit. Muudki asjad veel... Kuidas ma võisin nii olulise fakti unustada? Oleksin neid korrakski puudutanud. Istunud olen neis küll ja küll. Lapsepõlves ja hiljemgi. No järgmine kord olen siis teadlikum.

Eelmise sajandi üheksakümnendate alguses saatsime oma kaks vanemat last suveks Liivi muuseumisse palgatööle. Kui ma ikka õigesti mäletan, oli üks töödest, mida mu poeg tegi, kooritud kuuseokstest roigasaia punumine. Enam ma seda aeda ei leidnud, aga AEGA on vahepeal üsna palju möödunud ka. Pole ime.

Õunapuud olid suureks kasvanud ja õunu täis. Korjasin puu alt mädade hulgast neli krügeri tuid kaasa ning ega depressiivne intovert (mina) eriti kaua istuda ja tarka juttu kuulata jaksagi. Pea hakkab valutama ja kohutav väsimus tuleb peale. Tahaks koju, oma kaitsealale tagasi.

Piisava info ja juhised järgnevaks eluks, mida depressiivne introvert (mina) suudab omandada, sain kätte. Kavatsen nüüd Peeter Helme raamatu „Haakrist ja ajarelv“ läbi lugeda, kuigi ma pole absoluutselt ulme lugeja. Raamatukogus seisan juba Hvostovi „Kirjad Maarale“ järjekorras. Ja neile snoobidele, kes hakkavad rääkima, et nemad ikka ostavad raamatuid, mitte ei võta raamatukogust, tahan ma karjuda: „Inimestel pole nii palju rahagi, et raamatuid osta!!!“ Või siis pole enam riiulitel ruumi. Minul pole.

Hea oli oma kaitsealale tagasi jõudes kogeda, et veel on võimalik elada turvalises maailmas. Olin nimelt tagantukse unustanud haaki panna. Ei olnud varastatud pianiinot, suurt vana kobakat telekat ega minu läpparit, mille ekraani pesupulk koos hoiab. Kodu valvasid mururobot ja koer.


Thursday, August 15, 2019

Millest mina tehtud olen?


kasest mu emast
ja männist mu isast
saiaviljast
mu sünninimest

koerast koduhoidjast
ja libahundist
rabades roidajast

sinisest kiilist
lapsuliblikast
varsakapjadest
heinamaaudust

Kitzbergi Tiinat
Vargamäe Krõõta
krahv Manteuffelit

vaid näpuotsatäis

12-59-15-08-2019


Tuesday, August 13, 2019

Minu tänu

Minu tänu teile, kes te mu vanu postitusi loete. Neid ammu üles riputatud järjejutte, mis pole muidugi traditsioonilises mõttes järjejutud. Need on käsikirjad, mis raamatuks ei saanud. Ma siis ise ka loen, kui nad postituste pingereas ilmuvad. Mõni asi vägagi meeldib. :) :) :)

See on meie pere traditsioon - minu ema, mina ja mu noorim tütar. Kõik me oleme pesamunad, kõik kirjutame ja kõik loeme oma tekste ning peame neid heaks. :) Ema nüüd juba üheksa aastat teispoolsuses.

Ja naerame iseenda üle.

Sunday, August 11, 2019

Surmast

Suur vahe on surmadel. Kuidas ja millal nad saabuvad. Kui sured õitsvas töö- ja loomeeas, nagu Tiina, siis tehakse sellest palju juttu. Feissbukk kubiseb piltidest (mõni on vähemilusam ka) ja kaastundeavaldustest. Me polnud aastaid suhelnud, aga see oli ikkagi löök allapoole vööd.

Tundliku natuuri omadused ilmnesid. Ei läinud ma tüdrukutega SPA-sse, kuigi juba kõrvarõngadki olid kõrvas. Tahtsin ainult lamada. Neelasin peoga tablette ja magasin mõned tunnid. Tiina naeratus on ikka silme ees.

Kui sured väga vanana, on su eakaaslased enamasti juba läinud. Ammu tehtud matusenimekiri enam ei kehti. Kõik on hoopis teisiti, aga sul pole sellest enam sooja ega külma. Ilmselt. Lapsed ikka kurvastavad. Mõni jääbki kurvastama. Mõni mitte. Läheb eluga edasi. See on ju asjade loomukil käik. Vanemad surevadki.

Kõik me sureme. Varem või hiljem. Need ka ei meeldi, kes surmast rääkima ei nõustu või lihtsalrt ei oska midagi arvata või öelda.

Saturday, August 10, 2019

Introverdist depressiivne päikesepõlgur

Visake mind kividega surnuks, aga ma ootan sügist. Tahan ärgata halli hommikusse, kus akna taga udutab seenevihm. Aga siis nende hallide päevade vahel ootan mõnd päikesepaistelist, mis meenutaks suve. Päikesepaistelist ja kuiva. Siis võtan meeleldi ette aiatööd ja võib-olla ronime Martsa kaldast alla ning läheme merre. Alasti.

Õigust rääkis Valdur Mikita, kui küsis, kus on introvertide kaitseala. Kõike on liiga palju. Festivale, etendusi, kontserte... Mõistan, et ekstravertidele on seda vaja. Aju peab kogu aeg väliseid impulsse saama, muidu on IGAV. Introvertide ajus käib niigi pidev sipelgapesasagin.

Mul on siin puhkekülas Misantroop just nimelt see kaitseala. Vabatahtlikult pole ma sel suvel mitte kedagi külla kutsunud. Pühapäevaõhtul tulevad Katrin ja Ly, aga nemad kuuluvad suve juurde. Kui nad käinud, siis võib suvele joone alla tõmmata.

Siis ma vaatan, kas tahan ise kusagile minna. Tahan siis, kui kutsutakse. Mõned sellised võimalused on silmapiiril.

Muide, mu käsikiri on trükikojas. Oli vast tralli sellega. Ise trallitasin. Kui juba küljendatud, ei meeldinud mulle mu iseoma tekst enam üldse mitte. Pidin selle ümber kirjutama ja küljendajal tuli ka uuesti küljendada.

Septembris on ehk poodides. Ostke siis, ärge ihnake! :)

Thursday, August 8, 2019

Surnumatjad olivad

On selline lorilaul:

surnumatjad olivad
parunid ja vonnid
nendel kõigil olivad

suured mustad mantlid seljas jne...

Läheme meie siis matusele. Olgu öeldud, et mina olen professionaalne matustel käija, kes laulab ja loeb palvet ja teeb kõik kaasa, mitte ei vahi niisama, oskamata käituda või olla. Mind kutsuge julgesti! Ei tee häbi. :)

Kell on juba sada, aga surnumatjat eikusagil. Jõuab siis viimsel hetkel. Nägu mossis peas. Laululehtedel pole kadunukese nimegi. Tehnika olla alt vedanud. Oma nimi ja telefoninumber oli küll kirjas.

Meenub anekdoot. Suri ära juudisoost günekoloog. Hauakivile oli kirjutatud: "Siin puhkab Abram see ja see." Ja edasi: "Aga tema poeg, günekoloog selle ja selle vastuvõtuajad on siis ja siis, sääl ning sääl." Äri ikka kõigepealt. Matuseäri on ka üks kindel leib.

Ja alustab surnumatja oma heietust. Et joonud tema hommikul rõdul päikesepaistel kohvi ja mõelnud, et ei tahakski üldse minna ja EHK OLEKS MEILGI SELLE PÄEVAGA HOOPIS MIDAGI TARGEMAT TEHA OLNUD!!!

Persse! Kus ma sain alles vihaseks. Kui mul on lähedane inimene surnud, siis pole mul midagi muud tähtsamat teha, kui teda matta. Väga palju lolli juttu võib surnumatjate suust täiesti karistamatult välja voolata.

Noh, sain nüüd ise ka natuke tatti pritsida! :)

Wednesday, August 7, 2019

Teistmoodi suvi

Kui mul hein niidetud, vikatki ära pandud, siis selgus, et ega ikka ole küll. Võtsin vikati uuesti välja. Mida me teame teiste eludest? Kes muudkui reisib, kes kulgeb festivalilt festivalile, kes vedeleb rannas...

Mina vaatan, et mu maa metsa ei kasvaks, las ülejäänu kasvagu. Kõik see endine heina- ja karjamaa. Seda enam on mul lagedat ribakest metsaserval vaja. Algul oli murutraktor katki, kui remonditud sai, oli aga rohi juba nii pikk, et traktoriga polnd midagid teha. Trimmerimehel pole aega, sest katus tahab tegemist.

Niisis jälle mina. Jälle käsivikatiga, nagu viisteist aastat tagasi. See on mu jõusaal. Iga päev paar tundi vikatiga sööb mu kere pealt selle hea elu boamao, mis küll pole teabmis paks, aga ikkagi. Tuli õnneks vihm ja pehmitas vana kõva heina, mille niitmine on tegelikult väga hiljaks jäänud. Aga ega ma jäta.

Kolm päeva tehtud, kolm vähemalt veel. Ja vihma palun! Muidu on sigaraske. Selline töö on lihtsalt suurepärane - ei mõtle midagi, muudkui aga paned täiega. Märkasin, mis puud mul sinna metsaserva olid kasvama hakanud. Jalakad ja puha...


Sunday, August 4, 2019

Vabad pühapäevad


küllap kord tulevad
ka need vabad pühapäevad
kui lapsed suured
ega roni enam
hommikuti voodisse
oma tillukesi sõrmi
sulle ninaauku toppima

kui oma sõrmed
ning jaladki
on küllalt koraale mänginud
pühapäevahommikustel
jumalateenistusel
nii palju
et rohkem ei tahakski

kui ema ja isa suud
ei palu surivoodil juua
vaid on juba ammu
säälpool tähti
tuhkki tuulde puistatud

siis need vabad pühapäevad
tulevadki

18-52-3-08-2019

Friday, August 2, 2019

Kojuminek

Kirjutasin selle loo mitu aastat tagasi, kui tundus, et Helmi on minekul. Tookord ma eksisin. Nüüd tuli lugu vanast arvutist spetsialisti abiga välja kaevata. Täna luges Indrek selle Helmi ärasaatmisel ette. Nii väga loodan, et sulle meelis, Helmike!


Helmi on väsinud. Väga väsinud. Jalad enam üldse ei kanna. Kodumaja juba ammu paistab, aga sinnani ei jõua. Kohe mitte kuidagi ei jaksa alt Kassaka juurest koduväravani minna. Ometi on seda teed käidud aastakümneid. Kaheksa aastakümmet, varsti juba peaaegu üheksa. Ja ikka jooksujalu mööda väljadevahelist teed Allikult koju Lodile. Aga nüüd enam ei jaksa. Kodu on siinsamas, kutsub, aga minna ei jõua. Õunapuud õitsevad, sirelid õitsevad, toomingad õitsevad, floksid õitsevad. Kõik õitseb ja lõhnab korraga, aga suur väsimus on. Päike hakkab juba laskuma ja õhtu tõmbab valged udulinikud üle väljade.

Helmi võtab viimse jõu kokku ja saab kuidagi Vana Kaevu Asemeni välja. Sinna jääbki istuma ühele igivanale sammaldunud kivile.

Jõngu-Päärna Sete, valge rätik peas, käib mööda aiaäärt ja otsib kadunud põrsast.

Põssa-põssa-põssa...“ kutsub Sete heleda healega nagu Vargamäe Krõõt.

Heldeke!“ ehmub Helmi. „Aga Sete on juba ammu...“

Ta ei jõua mõtet lõpunigi mõelda, sest midagi muud paelub ta tähelepanu. Lodi trepil, loojuvas õhtupäikeses, istub keegi. Ja see keegi ... on Helmi ema. Kirikuriides ja noor. Ema tuleb väravale ja hüüab sealt Helmit:
Tule koju lapseke, õhtu on juba käes!“

Kuidas ema saab nii noor olla? Äkki märkab Helmi, et tema ise on ka noor. Päris laps alles veel. Patsijupid peas ja sääred kriimud. On see ikka tema, see patsidega tüdruk? Või on see hoopis Mirjam või Grete? Sel polegi enam tähtsust. Kui ainult koju jõuaks see väsinud väike tüdruk.

Nüüd näeb Helmi, et isa künnab kesa, kaks hobust ees. Äkitselt seob isa ohjad adrakurgede külge ja hakkab joonelt Helmi poole tulema. Jätab hobused künnile puristama ja sabadega vehkima. Isa tuleb tiidsal sammul, sest temagi on noor ja sirge. Tuleb ja võtab lapse sülle. Nüüd on Helmi kindlas kohas. Isa süles. Kes muu jaksab väsinud lapse magama kanda kui ikka isa.

Eestoas on jälle isa höövelpink ja põrand täis valgeid lõhnavaid kuuselaaste. Köögipliidil podisevad jälle seakartulid ja pannil praeb soolaliha. Voodi on pehmem kui iial enne ja uni magusam kui kunagi varem.

Enam ei ole Aega Ja Ruumi. Nüüd on kõik üks ja koos ja korraga.

Helmi näeb ennast ja noort Peetrit maanteelt kodu poole tulemas. Samasugusel suveõhtul kui täna. Päike paistab jälle Lodi trepile ja sellel päikesesoojal trepil istub väike valgepäine poiss ja ootab oma maailma kõige ilusamat ema, kellel on maailma kõige ilusam kleit. Poiss näeb kaugele, et ema valgel alt kellukaks kaharduval kleidil on kümneid peene musta joonega joonistatud vanaaegseid härrasid ja prouasid jalgratastel. Ja nüüd sibab see poiss juba mäest alla Kassaka poole emale ja isale vastu. See poiss on Aimar. Aga nüüd saab Helmi silmis temast Robert ja siis Hugo.

Seda poissi näeb Helmi veel. Ühel talveõhtul üle välja minemas. Vastu loojuvale päikesele, sest seal on linn ja seal on ema. Aga mõlemad on liiga kaugel ja väike väsinud poiss pöördub tagasi.

Ja ühel kuumal heinakuupäeval kaevu ääres ahastavalt nutmas, sest piim, mida väike poiss heinalistele joogiks viima pidi, on murule ümber läinud. Poiss ei teadnud siis veel, et ta nutab mitte ainult mahaläinud piima, vaid ka Elu hapruse ja mööduvuse pärast. Kõikide nende kannatuste ja kogu kurbuse pärast, mis teda elus ees ootab.

Ära nuta,“ ütles tookord vanaema. „Saame jälle uue piima.“

Lehmad tulid karjamaalt ja lüpsikud said piima täis. Elu tõi Armastust ja sündisid uued valgepäised poisid. Alati istub kusagil päikesesoojal trepil üks väike valgepäine poiss ja vaatab õhtupäikesesse, oodates oma maailma kõige kaunimat ema.

Helmi näeb nüüd Niinessare kõrgete pärnade latvu ja tunneb niidetud ning närbuva heina magusat lõhna.

Jätke ikka kasvama, kui mõne puukese leiate,“ ütles isa alati Lodi tüdrukutele Niinessaare heinamaal.

Nüüd jäävad kõrged pärnadki kaugele maha. Tähedki jäävad selja taha. Ees ootab Kõiksus ja Igavik ja need, kes on läinud enne.

Eellased jätavad oma taevased talitused. Esiemad lõksatavad kangaspuud vait ja vokirattad paigale, tulevad ära leivamõhede juurest ja rukkivihkusid sidumast. Esiisad jätavad rangiroomad ja reejalased rahule, lõpetavad rehapulkade vestmise, vikatite pinnimise, panevad piibud ette ja jäävad külalist uudistama. Seda, kes on tulnud iPadide ja nutitelefonide maailmast, infotehnoloogia Mekast ja arvutite ülemvõimu alt. Maailmast, kus on vaid kiirus-kiirus, ei muud. Nüüd on ta lõpuks kodus.
Seal, kus on Rahu ja Vaikus, Täielik Mõistmine ja kus lõpuks selgub ehk ka Elu Mõte.

Aga kusagil kaugel, miljardite valgusaastate kaugusel, lendab Niinessaare pärnalatvadest meelõhnaline kuum augustikuutuul, peatub Lodi vana kelpkatusega maja otsa istutatud tumedate kuuskede latvades ja toob kaasa mälestusi. Räägib Lohutusest, Armastusest ning Elu jätkumisest. Räägib väikesest tüdrukust. Räägib Helmist.

Thursday, August 1, 2019

Siber põleb

Siber põleb
süda valutab
meil pole ju
teist planeeti
😢🔥🔥