Saturday, June 29, 2019

Saatsin ära

Käsikirja. No vaatame, mis sellest saab. Mul endal on küll väga kindel nägemus, aga väga vähe raha. :) Oleks võinud küsida kulkalt ja vallalt, sest see on ühtpidi naistekas, aga teistpidi pärimus ka, sest räägib päriselt elanud inimestest. Üks enesetapp, üks mõrv ja üks sajandipikkune elu.

A mai viitsind küsida ja alles sai küsitud ka selle Ida-Viru ilmasammaste raamatu jaoks. Ma nüüd vaatan, kuidas ja kas meil see koostöö kirjastusega sujuma hakkab. Küllap kõik sujub, kui pappi on. :)

Nõnda. Teen veel mõni aeg kodus kõvasti aiatööd ja siis pean natukeseks eemale saama. Eriti ei tahagi, aga isegi saan aru, et peab. Muidu ma reisin küll. Ühest istutusalast teiseni. :) Ja muudkui kitkun ja kitkun...

Issand, kas ma rääkisin, et see rohukitkumisgeen on mul emaemalt. Vanaema käis riigimetsast lehmale õhtuks rohtu kitkumas. Niita ei tohtinud, aga käsitsi kitkuda võis. Metsas pehme pikk rohi, sai ruttu koti täis. See oli eelmisel Eesti ajal.

Tuesday, June 25, 2019

Tule tulematus

Laulupeotuli oli või on veelgi siinmail. Üldse ei huvita. Miski ei vea mind inimeste hulka laulma ja hõiskama. Minu elu ja ka meie elu üldse käib täisesti oma rütmis. Vana hea nelik on üle aastate koos. Liisbet küll homme lahkub. Täna oli meil megatööpäev. Üks tegi oma päristööd arvutis. Teine vedas talvepuid. Kolmas parandas katust. Mina alustasin vikatiga niitmist ning pügasin heki ära.

Hekk läheb elektriaparaadiga nigu niuhti, aga enda mobiliseerimisega on tegu. Tassida pikendusjuhtme suur pool välja, värskendada mõttes süsteeme, kuidas juhe jooksma hakkab. Vähemalt ei karda ma enam. Pärast jälle juhe kokku kerida. Oksad jäid kokku riisumata. Homme. No ja hekk väga sirge ei saanud, sest lumekahjustused olid suured.

Maria nägi õhtul põtra. Mörks ajas ta jälgi ja oli jooksmisest poolsurnud. Kõik lõppes hästi, koer tuli koju, lapsed lähevad magama ja mina hakkan raamatut lugema. Täiesti ideaalne elu. Kõik on olemas mida hing ihkab.

Love, peace and understanding.

Thursday, June 20, 2019

Tihaste tänu

Mul oli hoopis teine ettekujutus. Et jääme kaevutorust päästetud tihasepoegadega eluaegseteks sõpradeks. Et tulevad talvitigi akna taha koputama ja tänama. Et näeme nende pesast väljalendu. Et hakkavad korvisangal istuma ja meile laulma. Nojah, ega nad pääsukesed ole...

Tutkit, brat! Pühapäeval me nad päästsime ja täna oli pesa tühi. Kadusid nagu tina tuhka. Ei usu, et keegi ära sõi. Katuseks sätitud rabarberileht oli omal kohal (pesupulkadega korvi külge kinnitatud). Küll on alles suurepärane looduslik ja fleksibiilne materjal. Soovitan.

Ju oli aeg sealmaal. Ju olid nad vanemad, kui arvasin. Suled seljas ja õiged värvid peal, tiivasulgigi juba sirutati. Head teed minna! Noh, kui ma loen, et enamus tihasepoegi hukkub pesast lahkudes, siis ei oska kohe midagi kosta. Mis sa kostad või kos sa pistad!

Hoian veel korvi natuke, ehk tulevad öömajale.

Tuesday, June 18, 2019

Hoopis teine reaalsus


suvised rännud
viivad otsatakaugele
mööda kitsast rada
kuslapuude ja kibuvitsade vahelt
väikesele välule
imetillukesele

pistad sinise
kuslapuumarja suhu
nuusutad kibuvitsaõit
kõlistad kurekella
ja oledki
hoopis teises reaalsuses

10-06-18-06-2019


Sunday, June 16, 2019

Emalõvi

Istutusalasid kitkudes ja peenraservi lõigates mõtlesin, et kui mul seda kõike poleks tarvis teha, siis võiksin igal pool käia... ja jõudsin taas ringiga tagasi mõtte juurde, et ma ei tahagi muud teha, kui aiatööad, tagumik päikse poole püsti.

Üldse ei taha kusagile sõita, niisama kohvikus või rannas molutada või reisida. Noh, seda viimast ei peaks tervis vastu kah. Kõige õnnelikum olen ma kodus. Aga, kui tekib soov kusagile kulgeda, siis annan sellele otsekohe järele.

Kujutaga nüüd ette umbes 10 cm läbimõõduga meetrikõrgust raudtoru. Vanasti oli sääl pumbakaev, nüüd väljub torust elektripumba plastvoolik. Olin näinud jah, et koer väga huvitus sellest torust. Naljakas. Miks peaks kaev äkitselt koera huvitama? Täna siis Maria leidis. TORUS OLI LINNUPESA!

Tule taevas appi! Maria oli täiesti kindel, et linnupojad ei suuda torust ise välja lennata. Mina kartsin, et pesa võib alla kukkuda. Algul olin veendunud, et ei sekku, aga samas on vaja vett ka vahel pumbata, siis voolik liigub ja...

Lõpuks ajasin käe küünarnukini torusse. Õnneks mahtus. Õnneks ulatasin. Ja tõstsin välja samblast pesa kuue pojaga. Sammal oli niiske. Samas võis neil sääl torus kuumade ilmadega väga tuliseks minna. Võib-olla toimus iseeneslik väljahaudumine. :) :) :)

Igatahes ma sekkusin ja võitlesin emalõvina, et mu laps ei kurvastaks. Pesa on nüüd korviga puu küljes ja vanemad käivad lapsi toitmas. Kaevu jäämine poleks olnud hea variant. Ja palun, linnukesed, kasutage pesitsemiseks muid variante! Mõistlikumaid.

Saturday, June 15, 2019

Igal oma

Kus lapse sünnipäev, kus naboikapäev, kus lõõtsa- ja masinapäev... Ja veel sada erinevat päeva. Mul oli kitkunelitundipäev ja õhtupoolikul loeJanePaberitiraamatläbipäev. Lugesingi kõik need 335 lehekülge. Olengi väga kiire lugeja. Ostke, lugege ja toetate niimoodi Janno Puusepa fondi. Loomulikult siis, kui teema korda läheb. Mulle läheb.

Jane endaga enam rääkida ei saa. No tegelikult saab, sest SÄÄL kuuldakse ja mõistetakse kõike.

Tänan, Jane, et sa mu luuletuse raamatusse panid!

Friday, June 14, 2019

Absoluutselt imeline raamatuhange

Otsustasin, et pean selle Edise vasallilinnuse raamatu endale päriseks saama. Ei aita, kui vaid korraks läbi loen. Raamat on niivõrd põhjalik ja räägib ka minu koduküla ajaloost. Teostuselt kvaliteetne ja soliidne pealegi. Kaugelt näha, et kallis raamat.

Aga poes polnudki. Kirjutasin autorile, kes õnneks on mu feissbukisõber. Elagu FB!!! Ütles, et polegi vabamüügis, et saab ainult tiraaživaldaja käest. Kirjutasin järgmisele mehele, aga tema enam selles firmas ei töötagi, kuid telefoninumbri andis.

Nii ma telefoneerisin täna juba kolmandat korda. Mulle saadeti sekretär autoga järele, pakuti kabinetis  kakaod ja küsiti, et mitu raamatut soovin. Kolm, viis või seitse? "Üheainsa ikka!" hüüatasin pisut ehmunult. Raamatu sain muidu niisama, vahetuskaubaks oma raamatu eest. Mul oli ju ainult üks vastu anda, kümme korda pisem pealegi.

Homme põikab minu poolt läbi Marge. Siis saan murtudsüdame. Klaasist. Tehnika nimetust ei oska öelda ja Marget näen ka esimest korda.

Kas elu pole mitte lill? Mis tuletab mulle meelde, et kiviktaimla ja muud istutusalad on kõrvuni umbrohus ja täna pole mitte mingit tahtmist neid kraapima minna. Hirmus uni on, kavatsen kerra tõmbuda ja pisut tukastada pleedi all.

Thursday, June 13, 2019

Ausate inimeste maailm

Läks Maria ükpäe poodi ja leidis linnas korrusmaja eest 200 eurot koos tšekiga, kus panga nimi ja pool kontonumbrit peal. Helistas panka. Viigu politseisse, ütles pank. Aga politsei juba oma kunturiuksed kinni pannud ja infoliin ka ei vastnaud. Sest pärast kella seitset ei juhtu ju enam midagi, kus võiks politsei abi või nõu tarvis minna. Pidin ma üles võtma, kirus tüdruk.

Tuli koju kõige rahaga. Järgmisel hommikul võeti raha ja mindi panka. Sääl pidi kirjutama seletuskiri ja puha. Pangajuhataja esi tuli tänama ja kingitust üle anda. Kingituseks oli joogitops ja helkur. Kutsume neid aususe joogitopsiks ja aususe helkuriks.

Pärast helistas ka rahakaotaja Jevgeni ning ütles, et veerand kuulub leidjale ja oligi 50 eurot valvelauda toonud. Nii said kokku ausad inimesed ja loodetavasti keegi oma karmavõlga ei suurendanud. Aamen.


Monday, June 10, 2019

Hoopis teine tera kohe

Kuumarabandus on läbi. Pea ei valuta. Tõusen hommikul voodist rõõmsasti üles ja ihkan oma peenarde vahele. Enne jõudsin veel tiiru linnas käia ja endale kübara juurde kostüümi osta. Kahjuks pole ette näha ühtki pidulikku sündmust, kus ma seda kõike kanda võiksin. Küllap tuleb siis augustis Oru pargi promenaadile minna.

Siis niitsin muru ja rohisin peenraid. Imetlesin oma puhtaks rohitud põllulappi ja vaatasin vesise suuga, kui palju tööd mind veel aias ees ootab. Ja loomulikult ei suutnud end tagasi hoida ning pildistasin üles mõned kooslused ja postitasin feissbukki. A ma laigin teiste inimeste pilte ka, kui keegigi on mõne kõrre või õiekese üles riputand.

Ja mis peatähtis. Kõndisin mitmed kilomeetrid maha ja mitte ühtki villi, kuigi kingad palja jala otsas. Vat mis tähendab, kui on Riekeri antistress jalanõud. Nahast mõistagi. Jalanõu peab ilmtingimata nahast olema. Muu ei tule kõne allagi.

Minu helerohelised õueplätad on küll ilmselt lateksist, aga lihtsalt imelised jalavarjud! Paksu tallaga, ninast kinni ja umbes 15 aastat vanad. Nii armastan neid! Mugavad, kuigi muru on neid parkinud ja hiired talvel närinud. Ühel suvel ma ei saanud neid kandagi, sest Kõu peitis ära. Ühe leidsin kartulipõllult üsna pea, aga teise alles järgmisel kevadel garaaži tagant. Puhka rahus, armas Kõu! Eriline jalanõude ja kinnaste peitja.

Mörks seda ei tee, aga tal on oma trikid.

Friday, June 7, 2019

Jahe roostes maailm


suveköögi
vana puhvetkapi sahtlis
lõhnab hallituse järele

nagu polekski juuni
põrgukuumus
hullumeelne õitsemine õues

sahtlis on
kulunud teradega nugade
jahe roostes maailm
peaaegu et igavik

käsi ei tõuse
neid ära viskama

mitte sel suvel

14-17-7-06-2019



Peavalu ja muud asjad

Mina ärkasin peavaluga, Maria ninaverejooksuga. Ma poleks pidanud eile õhtul seda ingveriõlut ilmselt jooma. Aga noh, see rong on nüüd läinud, mingem eluga edasi. Väga vaikselt. Voodis lebades. Poole neljaks pean püsti olema, et minna inimestega lugu tegema. Neli viimast on jäänud.

Olen küll hoidnud varju ja end kaevuveega üle valanud ning päikese käes käin ainult kaetud peaga, aga ikkagi... Vihm ka muudkui viivitab. Noh, ega me siin seda kõva äikest ootagi, vaikset pikka vihmasadu aga küll.

Eile riskisin kastmisega. Meil on siin see jama, et kasta eriti ei saa, sest maa-alused on mulla nii ära õõnestanud, et pruugib vaid kannust kallata, kui taim koos mullaga kaob kolinal sügavikku ja vaid must auk vahib vastu.

Taimed, mis ise seemnest tõusnud, peavad hästi vastu. Naabrinaine andis kurgitaimi. Istutatud taime pead ju ikka kastma, eriti kurgikest. Nii ma nad maa alla lasksingi. Mõni jäi vast alles.

Ohoo! Päris arvestatav värske tuul puhub aknast. Ma proovin õige süüa. Söömine mõnikord aitab selliste migreeni tüüpi peavalude puhul. Alguses. Siis, kui veel ei iivelda.

Tuesday, June 4, 2019

Minu lipu lugu


4. juunil möödub 134 aastat minu emaema Alide sünnist. 4. juunil saab Eesti lipp 135 aastaseks. Vanema Alide oli musikaalne ja ilus, kellest pidi saama näitlejanna Narvas, aga sai hoopiski popsieit Tartumaal. Nuppude juhtijaks saatuse malelaual olid kaks maailmasõda ja Vabadussõda. Lisaks veel revolutsioonid. Selle põlvkonna inimestele oli antud need kõik üle elada. Vanaema mattis oma elu jooksul kaks abikaasat ja kolm last, kuid ei kibestunud kunagi. Laulis ikka sametise häälega ja tegi meestega võrdselt talutööd.

Enne teist maailmasõda, kui ilmakord muutus ja hirm valitsema sai, harutas vanaema sinimustvalge lipu lahti. Tervet lippu oli riskantne alles hoida, vanaema hoidis vaid lipusinise. Valge on ikka valge ja must on must, aga lipusinine oli eriline. Küllap ta kandis endas lootust lipp kord taas tagasi kokku õmmelda ja siis on õige sinine kohe omast käest võtta.

1968. aastal sai vanaema aeg otsa. Ta läks vaikselt igavikku. Laulva revolutsioonini jäi veel paarkümmend aastat. Lipusinine lebas kokkulapatult kapisahtlis. Lihtsalt tükike kangast. Juba luitunud, aga siiski nii eriline. Võtsin selle mõnikord välja, vaatasin ja mõtlesin olnud aegadele, millest vanaema rääkis. See tundus nagu muinasjutt. Minu lapsepõlvekodus päris muinasjutte ei räägitudki, küll aga vanapõlvejutte – pajatusi endistest aegadest. Nendega ma üles kasvasingi.

Tuli laulev revolutsioon, tuli vabadus, tuli oma riik, tulid uued sinimustvalged lipud. Aastakümneid kapis seisnud lipusinist uueks lipuks ei õmmeldud kunagi, sest uued lipusinised särasid palju kirkamalt. Ometigi oli see kangatükike andnud nii palju lootust ja hoidnud alles nii palju mälestusi.

Mu vanaema puhkab Laiuse mäel mustas mullas, valge hauakivi all ja kevadeti õitsevad ta kalmul siniliiliad – nagu siil Eesti lipust. Lipusinine. Vanaema sünniaastapäeval, 4. juunil, Eesti lipu päeval, kui sõidame Laiuse surnuaiale vanaema hauale, jääb kodus lehvima ja meid tagasi ootama sinimustvalge lipp. Alati.

Kirjutasin selle lookese Virumaa Eesti Hariduse Seltsi üleskutsel. Võib-olla loeti täna Narvas ette, võib-olla mitte. Ise olin kodus. Lipp lehvib, vanaema haud on korras. Mis oleks minu puhul isamaa nii tähtsa päeva puhul veel loomulikum, kui roomata mööda muru ja lõigata peenraääri? Et isamaa veel ilusamaks ja mina pruunimaks saaks.

Elagu Eesti!




Monday, June 3, 2019

Öömõtted

Polegi veel teabmis öö, aga tahtsin magama jääda, et vara ärgata. Ei tulnud uni. Mõtlesin, kas luuletus on kusagil ootamas, et see vaevab, aga ei ole. Luuletus annab tavaliselt kõvemini märku. Niisama pole mõtet punnitama hakata.

Tõusin voodist, avasin akna ja rinnutasin pisut. Räästatuli, rumaluke, läks seepeale kohe põlema. Palju ma seda suveööd ikka vaadanud olen! Tuuletu. Puude siluetid vastu taevast. Kauged linnakoerad haukusid ja maantemüra kostus. Ööbik ka justkui laksutas. Räästatuli kustus. Panin akna kinni, tuli reageeris ja süttis uuesti.

Tavaliselt ma rinnutan suveõhtuti ülemise korruse aknal pärast seda, kui kiviktaimla korda tehtud. Siis on ülevalt lahe vaadata ja nautida oma kätetööd. Hetkel on kiviktaimla jumalast metsik. Meelespäid täis. Las õitseb ära, küllap siis kisun välja kõik. Pea ja randmed mäletavad veel tänast peenraservade lõikamist.

Avasin uuesti arvuti ja neelasin veel ühe tableti. Mind vaevab mõte, et kui palju tarbetut kola jääb inimesest järele, kui ta ära sureb. Kõik tahavad endast jälge maha jätta. Tegelikult on hulk jama selle jälje kustutamisega. Riided ja muud isiklikud asjad - kõik muutuvad tarbetuks. Neist tuleb lahti saada. Keegi ei vaja neid enam. See on kummaline. Igat pisiasja oli enne tarvis ja äkki - kõik on muutunud. Tühi maja. Pole inimest. Alles oli...

Noh, küllap ma ärkan hommikul ehk elavana ja lõikan oma peenraservi edasi ja vajan kõiki oma pisiasju. Veel. Nüüd vist tuleb uni ka...

Sunday, June 2, 2019

Pühapäev linnusitaga


ootan piisapõrinat klaasile
hetkel sääl plärakas linnusitta
uudistab tuppa seljaga itta

praegu tuhmile praoga vaasile
ei lange ühtki päiksekiirtki
ei krabista ainsat vihmahiirtki

päev laob väsinult sekundeid ritta
ükskõikselt põrnitseb linnusitta
ootan piisapõrinat klaasile

14-40-2-06-2019