Friday, August 31, 2018

Kooliga ja koolita


kaheksandat sügist
ei lähe ma enam kooli
ei koolipinki
ega õpetajalaua taha

lootsin et see teema
ei puuduta mind
et ei võta jutukski
pole ju koolistressi

kus sa sellega
mälestused kerkivad
nagu kaneelisaiade pärmitaigen
soojas köögis

augustilõpu karged hommikud
ja vihmast räsitud lilled
lõhnavad ikka kooli järele

igal sügisel

alati



Thursday, August 30, 2018

Novat

Teate küll seda ülitundlikkuse värki (kes teab, see teab). Nüüd ma juba olengi emotsionaalselt sel reisilainel, kuigi kolm nädalat on veel oodata. Viisatki pole veel, rongipiletid küll. Ja ma ei oska end kuidagi häälestada või positsioneerida nii, et õige tunduks. See pole mingi niisama reis, aga süvaemotsionaalseks ka ei tahaks minna. Kusagil seal tunnete ja mõistuse tasakaalukeelel sooviks püsida. Mina??? Millal see mul õnnestunud on?

Mõtlen, kas isale oleks selline mõte üldse meeldinud. Arvan, et mitte. Nemad sülitasid kodumaale tagasi sõites piiril kolm korda üle õla, et enam mitte kunagi ei peaks sinna tagasi minema. Tema ei tahtnud neid kohti niisama vahtida. Talle piisas kaheteistkümnest aastast küll.

Aga meie oleme meie. Mõned asjad lihtsalt peab läbi tegema. See plaan oli ammu, siis panime ta kõrvale, aga tuli taas päevakorrale. Saatuse ja iseenda eest ei põgene kusagile. Seega sõidame platskaardiga Vorkutasse. Platskaardiga, mitte loomavagunis. Küllap on need geenid, mis meid sinna veavad. Isa ja vanaisa radadele. Võib-olla selle sõiduga loksub midagi minus paika või sootuks paigast ära. Vaatame.

Kuidas ma vastu pean, selgub sõidu käigus, aga nüüd ma katsun need mõtted kõrvale panna (ei õnnestu väga hästi) ja tegeleda koduste asjadega. Näiteks proovida mingi valemiga küüslaugud peenrast kätte saada. Vähemalt osagi, aga loomulikult mitte täna. Mõnipäev. Tunduvad olevat väikesed ja viletsad. Kuiva pärast.

Sibulad on küll ilusad ja suured, kartulid samuti. Kartulil on veel pealsedki. Tavaliselt lähevad poole augusti pealt lehemädanikuga. Ja Polka hakkab valmima. Kui sooja ja päikest annab, saab veel vaarikaid süüa nii et vähe pole.

Tuesday, August 28, 2018

See suvi


varsti me voldime kokku
sellegi suve
ja paneme olnudsuvede riiulile
lõhnavate ürdikimpude taha
elatud päevade virna

võtame
veel elamata päevade sahtlist
tuliuue sügise
kõdulõhnalise

vana arm lõhnab küll
aga ei ta kõdune

7-32-30-07-2018


Sunday, August 26, 2018

Pohmell

No mina jõin küll vaid tilgakese vahuveini, aga käitusin nagu üks purupurjus naine. Liiga palju lobisemist ning ülemäärast naermist. Täiesti homeeriliselt. Siinkohal meenub mulle üks mees Ööülikooli rännakutest, kes naerab NII koledasti. Vahet pole, kui tark on inimene, aga kui ta NII koledasti naerab, siis on ikka väga kole. Vaene mees. Samas, kui inimesele on antud kaunilt naerda, siis see on väga määrav isiksuseomadus.

Nojah, nüüd on nõud pestud ja vat nüüd ma vaatasin maja üle. Mu armas väimees teab täpselt, millist alkoholi ma armastan,  seega võib leida riiulitelt koore- ja astelpajulikööri. Leotasin koorelikööris Ferrero Rocheri, mis mahendas pisut seda va pähklimaitset ja eks ma nüüd siis tongis olengi. Pisut. Mis teha. Elu tundub kohe mõtestatuna.

Enam ma ei kavatsegi varjata, et midagi pole parata, tuleb minna reisile, sest inimene, kes pole mitu aastat reisinud, muutub igavaks. Raamatute lugemine üksi ei aita.

Reis tuleb rongiga, parajalt kannatusterohke ning temaatiline: Eesti 100 ja isa 105. Eks ma millaski räägin pikemalt, kui asi juba teoks tehtud. Seljakotireis. Askeetlik. Märkmete jaoks märkmik ja pastakas. Ärge kartke, ei mingit reisikirjade postitamist hiljem blogis. See on tüütuse tipp.

Aga midagi ehk siiski, midagi jäävat peaks sellest ikkagi sündima. See peaks olema selline omamoodi Santiago de Compostela minu jaoks.

Saturday, August 25, 2018

Kremli ööbikud

Igal pool ainult sellest räägitakse. Üks kirjutas, et jääb ainult kaasa tunda neile, kes ilma jäid. No kuulge, see on ka väga kitsas vaatenurk. Mina näiteks ei tunne kellelegi kaasa, kes millestki, mis mulle ilgelt meeldib, ilma jääb. Esiteks on mul on pigem hea meel, et vähesed nägid. Et see on siis nagu mingi salavärk ja teiseks ei pruugi kõiki kõnetadagi, mis sulle meeldib.

Kremli ööbikud läksidki selliseks massivärgiks, aga massivärgi peale kirtsutan mina üsna tihti nina. Mul on suht omanäoline maitse. Nišivärk.

No sorry, vot ei jaga seda Joala-kultust mitte ivagi, kuigi mõistan tema fenomeni küll. Muide, nad õppisid mu onupojaga muusikakoolis koos. Onupoeg oli ka sitaks musikaalne, aga viinasurma ta suri. Ammu juba! Igavene rahu, sulle Juhan, nüüd kus ma su nime suhu võtsin. Mäletan igavesti, kuidas sa meil klaverit mängisid ja laulsid: "Naerata nüüd jälle sa..."

No ja olgem ausad, polnd seda piletirahagi võtta. Ja kui lõpuni aus olla, siis meeldib mulle, kui üldse raha ei taheta ja kõige rohkem see, kui kuldtähtedega kirjutet kutse saadetakse, et olete oodatud sinna ja sinna. :)

Ja üleüldse käib meil siin tükimat aega ilma Kremlitagi selline festival, et anna minna. Inimesi muudkui voorib edasi-tagasi ja lõppu pole veel näha. Aga noh, käidagu, ma veeretan vastutuse ikka kellegi teise kaela ja lasen endale pigem restoranis välja teha, kui et külalislahke perenaine olla, kel lauad lookas.

Ega teil jummala pärast pole jäänud muljet minust kui mingist toredast võõrustajast ja muidu lahkest inimesest? Kui, siis kummutagem selle müüdi nüüd koheselt ja siinsamas. :)

Friday, August 24, 2018

Mis kuradi sügisstress???

Lugesin feissbukist selleteemalist postitust ja kohe tõmban sae käima. Sügis, mu lemmik! Kõik, mis toimub looduses, on lihtsalt super minu jaoks (nagu igal aastaajal) ja ainus stresssiallikas - KOOL - on ka mu elust jäädavalt kadunud. Vat kooli- js tööstressi ma mõistan küll, aga mitte loodusestressi.

Ok. Ok. Saan aru, et mõnele sügis ei sobi, aga kutsuda JOOKSMA, et sügistressi vähendada??? Jeerum, kuidas ma sporti eitan. Ei vihka, sest vihkamine on destruktiivne tunne ja ma ei taha ennast sellega hävitada. Aga no ignoreerin täiega. Eriti kurb on tõdeda, et mõni inimene teeb mõlemat - spordib ja kirjutab luuletusi!!!

No kuda nii võib??? Ärge tehke seda mulle, palun! Ei spordile!

Tsiteerides oma isa: "Tehke sporti, aga võtke kirves või labid kätte!" Lisan omalt poolt veel vikati kui ühe võimaliku variandi. Või siis kõndimise. Aga mitte kepikõnd! OO, EI!! Hoidkem kepp ja kõnd kindlalt lahus.

Kõndimine asja pärast. Et käid jalgsi tiiru linna ja tagasi. Mul tähenab see miinimum poolteist tundi kiiret kõndi.

Üldiselt, kui mu jutus on vead ja puudub uba, siis tuleneb see Pireti toodud veinist. Ja üldse on mul juba suu punaseks värvitud ja ootan, mil mind restorani viiakse.

Näeme, kui kainenen taas.

Thursday, August 23, 2018

Vaikus


vaikus käib mööda seinu
ja akendest sisse poeb
lõhnavaid maarjaheinu
su vaasides kokku loeb

vaikus käib kõrvast kõrva
läbi väsinud meelte
sosistab õhuõrnalt
vaikuse salakeeltes

vaikuse võimas vägi
tervendab toetab ja toob
sõnakolinast läbi
sind ennast ja sinu loo


Wednesday, August 22, 2018

Ma mõtlen vaikusest

Olen rikas nagu troll. Te ei kujuta ette, kui palju vaikust on mul varnast võtta. Hommikust peale. Õhtuni välja. See pole tühi ja rusuv vaikus. Vaikuses peaks alati midagi vaevuaimatavat olema, nagu Fred Jüssi on öelnud. Lindude hääled, kaugete koerte hauked, tuule sahin...

Minu jaoks on eluküsimus, et saaksin ärgata vaikusse. Pean silmas seda, et ma ei kuuleks inimhääli, mis tekitavad pidevat mürareostust. Aastatega muutun järjest tundlikumaks. Intensiivset kõnelemist  ma reeglina väga kaua ei talu. Ja kui ma olen sunnitud, siis seda magusam on saabub vaikus.

Praegu ma sellist vaikust naudingi. Ainult arvuti vaikne krõgin, tuule hääl akna taga ja vahel lennukimüra, hetkel lülitus sisse külmkapp.

Inimesed peaksid üldse vähem kõnelema. Viimasel ajal tuleb nende suudest kas vihakõnet või lihtsalt tühja loba või sulaselget lolli juttu. Ma valin parem muusika või merekohina või metsamühina või vihmapladina - midagi muud igatahes. Lugemise ka muidugi. Lugemine on kõige parem vestluse vorm.

Mäletagi, millal mõni vestlus mulle midagi pakkunud on. Ikka hakkab igav, ikka hakkan nihelema ja lõpuks hoopis ise lobisema. Ja siis on pärast halb maitse suus. Alati, kui ma liiga palju räägin.

Seepärast ma panen ka nüüd oma sõrmed paigale ja olen lihtsalt vaikuses. Imeline!

Monday, August 20, 2018

Mõned asjad jäid ütlemata

Siiri on tõesti väga sümpaatne ja ei eputa üldse, tõsi! :) Tänan kaasa mõtlemast! KUI oled ilus ja andekas, siis polegi vaja eputada ju. Vist on neil eputajatel ikka mingid kompleksid. Ja mina olen jälle kole tundlik, kui keegi eputab. Oh jumal küll, nagu herilaselt saaks saba alla sutsata! :)  Aga see selleks.

Millegipärast on mulle meelde jäänud isa ammusest jutust üks fraas. Sõjaväelased ei tohtinud avalikult tänaval lapsevankrit lükata. See oli määruste vastane.

Nii oli esimeses Eestis, kus mu isa oli ohvitser. Huvitav, miks selline lapsevankrijutt üldse? Äkki ilmub mõni sohivend või sohiõde välja??? :)

See jutt meenus täna kirikus, kus vallavanemal olid naine ja titt kaasa. Ja ma nägin pilti, et titt toppis issile sõrme suhu. Issi laskis sel rõemsaste sündida. Justkui armas või mis? Aga kui isa on tähtsal üritusel ja tal on vallavanema ammetiraha kaelas, siis on pildil midagi valesti. Minu jaoks. Aga eks ma olen üks lastevihkajast vanamor ka muidugi! :)

Ja siis hakkas titel igav ning kogu pere lahkus tükkis ammetirahaga. Minu arvates oleks vallavanem siiski jääma pidanud. Aa... kringli söömise ajaks tuli tagasi. Titetult. Tubli!

Veel. Sõna "vanamor" sain Mari Vallisoolt, see on Kodavere kandi sõna. Mu isa luges ka salmikest:

kägu see kukkus kuusikus
kaasikus oli pesa
lind see laulis lepikus
vanamor kündis kesa

Pidupäev

Mu pidupäev algas telefonikõnega Laivilt, kes õnnitles mind iseseisvuse puhul ja ütles, et tal on nüüd kõik mu luulekogud. Imeilus päeva algus! :)

Läksin katusele ja heiskasin lipu. Esimese korruse katusele saab kenasti selle tarbeks loodud katuseuksest. Plekk-katus oli kastest veel jahe ning niiske. Upitasin lipuvarre hoidjasse, pühkisin tallad kaseseemnetest puhtaks ning pugesin voodisse tagasi, et sealt varsti taas väljuda. Selleks, et moosisaia ja piimaga teega jälle teki alla pugeda, silmgi veel looja lasta.

Ja siis me läksime kirikusse. Majal lehvis lipp, teeviida küljes lehvis lipuke ja autol kaks. Tunne oli pidulik ja kirik rahvast täis. Kõned, tänamised ja õed Ilvesed. Õdede esinemise ajal mõtlesin ja vaatasin.

Vaatasin mulle tundmatut paari minu ees. Vast viiekümnesed. Naine juba paksuke, isegi see väike rasvapadi turja ülaosas, aga näost ikka ilus plika. Tema hallipäisel ja muusikast vaimustuval mehel olid silmade kohal kaardus poisikeseripsmed. Teate küll neid poiste ilusaid ripsmeid, mis meid noorena imestama panid ning küsima sundisid: "Miks selliseid poistele raisata?"

Õed on kõik imeilusad, aga ei eputa. Noh, mulle muidugi ei meeldi nende kniksutamine, aga see käib kaharate kleidikeste ja immitsa juurde. Lõpus ikka kummardasid. Ja me saime kaasa üürata: "Eestlane olen ja eestlaseks jään..."

Kohe tõmbasin paralleeli ühe eesti laulva poetessiga, kes peab end ilmselt maailma kauneimaks naiseks ja eputab nii, et vähe pole. Võeh! Rõve, kui inimesed eputavad.

Mina täna rohkem ei jõuagi. Olen emotsionaalselt laetud. Noh roosiaeda ikka vaatan.

Muide, õed mängisid Ukuaru valssi ka!!!


Sunday, August 19, 2018

Morin khuur

Kes teavad, need teavad. Kes ei tea, see ka ei mõista. Ei saagi mõista, kui kogemus puudub.

Ei taha voodist välja tulla ega midagi teha. Laman ja söön Kadrioru kommikarpi tühjaks. See on päris suur. Kahjuks. Kusagil sügaval on soov end liigutada, aga see ei pääse välja. Soov on sale olla, aga Kadriorg selleks kaasa ei aita. Ilm jälle ei soosi välikontserdile minemist, aga muidu meeldib selline hall ja niiske. See on õigustus voodis olemiseks. Kuigi mitte eriti vettpidav õigustus.

VIHMANE ILM POLE VETTPIDAV ÕIGUSTUS!!! :) :) :)

Aga homme (kui Armas Jumal annab) näen ja kuulen elusast peast õdesid Ilveseid. Seda olen juba ammu tahtnud.

Eile õhtul pärast väga head kontserti oli meil veel Oblivioni õhtu, kus vaatasime/kuulasime parimaid esitusi erinevatel pillidel ning avastasime enda jaoks hobusepealise kahekeelse mongoolia rahvuspilli morin khuuri, mille orkester kõlas väga kaunilt ning klassikaliselt.

Hoopis erinevalt kui rahvamuusikat mängides. Teisiti kui kaamelitele mängimise puhul, kuigi sel pillil mängimine on oluline kaameli poegimise puhul. Ja kaamelid on olulised inimese ellujäämiseks sel maal.

Ütleb ju ka mongolite vanasõna: "Inimest on kerge teha, aga katsu sa hobust teha!" Või umbes nii. Põhimõtteliselt. Hobused on ka olulised. Vägagi.

Saturday, August 18, 2018

Olen ja ootan

Söön võileibu ja joon piima kõrvale. Mustal leival on soolavõi ja selle peal Austraaliast toodud mangomoos ja kokku saab imemaitsev. Hea piimaga võtta.

"Hea piimaga võtta" on väljend, mida tihti kasutame ja väga vaimukaks peame ning selle sünnilugu on järgmine:

Nägin aastaid tagasi telekast ülekannet hooldekodust, kus intervjueeriti üht nooremapoolset meest, noh sellist ummamuudu mehekest. Et kuidas talle meeldib sellises kohas elada? "Vat mulle see söök ei meeldi," kaebas mees, aga lisas ruttu: "Aga see tänane pudru oli küll päris hea piimaga võtta."

Kogu lugu. Nüüd me toitude puhul määramegi tihti, kas on hea piimaga (vahel ka piimata) võtta.

Käin pesus ja siis kontserdile. Kitarr ja tšello. Piazzolla ja teised. Oblivion ja Libertango ja muu siuke värk.

Pärast tuleb Mart külla ja andku taevas, et meil oleks tore õhtu. Tahan AINULT lahedaid inimesi ja dai bohh, kui mõne nõmedaga elu peaks kokku viima. Hoian nagu katkust eemale. :)

Thursday, August 16, 2018

Purgis

sõbrad pistavad kraami purki
ma feissbuki fotodelt näen
marju seeni ja hapukurki
iga jummala öö ja päev

sõbrad võivad minna või sõtta
igas purgis on midagi
mina ei tea kas mul on võtta
talvel poolt kirjaridagi


:) :) :) 

Tuesday, August 14, 2018

Tule talveks linna, isa!

Mina läksin küll ise isa juurde tema viimaseks talveks ja viimaseks suveks. Mida rohkem aega mööda läheb, seda olulisem kõik tundub.


sa tule talveks linna
isa
linnas on soojad põrandad
kõnni või paljajalu
puid ega vett pea tooma
saab puhkust su ristluuvalu

kus ma siis võin
mu poeg
oma kodu nii maha jätta
mul on kass ja muldvana krants
talvepuud riidaski
sellega nüüd asi ants

tule linna
isa
linnas on inimesed
lähedal arstid ja poed
lapsed ja lapselapsed
televiisorit vaatad ja raamatuid loed

ma vaatan tühja välja
mu poeg
loen kitsede jälgi lumel
lagunud maju ja kadunud rahvast
valvan kas üle hangetand põllu
ikka suitseb veel korsten naabri-Mahtal

tule siiski
isa
talv on otsatapikk
sina vana ning väsinud mees

ära muretse
poeg
küllap kevade poole tulen
käed risti rinnal ja jalad ees

12-19-17-06-2018

Pole üldse suveluuletus, aga mõnda aega tagasi Mustvee ristist Jõgeva poole sõites nägin väikese maja juures vana meest vikatiga, õuel võlliga kaevu ja aia ääres hobust. Nägin tükikest juba peaaegu kadunud maailmast.


Monday, August 13, 2018

Õunaingverimoos


kui tuju on sitt
ja võlgu ostetud mururobot
keeldub koostööst
siis pole muud
kui korjata puude alt
need mõned õunad
mis herilaste armust jäetud
ning keeta tulimagus vürtsmoos
suure koguse ingveriga
määrida seda kuumalt
mustale leivale
juua külma piima kõrvale
ning vaadata aknast
kauaoodatud vihmasadu

siis rahu meeltesse vajub
nagu lauldud on

15-50-12-08-2018

Sunday, August 12, 2018

Introverdi okkaline rada

Jah, raske on siin ekstravertide hallataval planeedil, aga õnneks on meil - introvertidel - vähemalt oma kaitsepühak Valdur Mikita, kes vähegi lohutab. :)

Kui ekstravert sõidab Prantsusmaale ja Alpidesse (riputab pildi feissbukki), siis introvert (konkreetselt mina) vajab välistest stiimulitest vaid jalutuskäiku kalmistul ja kirikukontserti, aga kohad peavad olema täiesti uued. Pildid lähevad samuti feisbukki, siin vahet pole. :)

Stoori algab väikeses Laiuse külapoes, kus me alati kohalikke pirukaid, kalja ja küünlaid ostame, et natuke süüa, enne kui mu ema hauda lähme korrastama. Pärast sajakilomeetrist sõitu ongi kõht alati jubetühi ja ma panen kõigepealt nahka need neoonroosa täidisega korvikesed. Mõlemad. Armsa mehe oma samuti. Puhas keemia ilmselgelt.

Aga seal poes!!! Seal on ilus noor ema oma kahe pikakoivalise tirtsuga, umbes kümnese ja viiesega. Püstihädas, sest need upitavad riiulitelt igasugu asju "oma raha eest". Ühe kotikese puhul karjatab ema: "Issand! SEE hapneb sul kodus laua peal! Pane tagasi!" Laps on väga üllatunud. Lõpuks võivad mõlemad saada ühe üllatusmuna.

Aga siis meenub nooremale, kel on imepeenikesed koivad (taevake, ma pole varem selliseid näinud!), et ühele mänguasjale on patareisid tarvis. Anna andeks, lapseke, usun, et sinust võib  kord imekaunis modell saada, aga praegu oled sa üks erakordselt inetu pardipoeg oma ümmarguste prillidega ja nendesamade pillirookõrrekoibadega. Vaatan ja imestan. Patareid jäävad ostmata.

Hauakivi all on herilasepesa. Rõvedad tegelased keerutavad-tiirutavad kurjakuulutavalt. Me ei soovi üldse nendega vaielda. Mu armas mees saab kuidagiviisi küünlad põlema ja me põgeneme. Kalmistuteed on täis pruunikskõrbenud puulehti.

Tavaliselt annavad kirikud ja surnuaiad end kergesti kätte, nad on teede ääres või paistab kirikutorn kaugele, aga Torma ei anna. Sõidame kirikut otsides kaks korda mu sugulaste majadest mööda. Üks on puudesse kasvanud ja vaikne, teine liiga lagedal ja õuel käib pidu. Kõik noored inimesed, kes mind ilmselt üldse ei tunnegi. Vana maja, mis mulle lapsepõlves väga meelis, on ammu lammutatud ja inimesed, kellega suhtlesime, ammu surnud.

Torma kalmistu on muljetavaldav. Tunda on kunagist jõukust ja vanade aegade vägevust. Kirik üllatab samuti, ka Walkeri üle saja-aastane orel oma võimsa kõlaga. Esinejad on ekstraklass - Peterburi Maria teatri sopran ja astronoomiaprofessorist organist.

Ükski rakk ei jää läbi töötamata pärast kõiki neid ave mariasid ning Bachi re-minoor tokaatat ja fuugat. Raskekahurvägi. Otsetabamus.

Kas see punases särgis mees, kes pärast kontserti pastoraadi juurest jalgratta võtab, pole mitte minu sugulane?

Thursday, August 9, 2018

Tundmatu piirkond

Riikide nimekirja, kes mu blogi loevad, on ilmunud Tundmatu piirkond. Ah? Mida? Mu armas mees naeris, et tulnukad loevad mind või siis keegi teispoolsusest. Mis iganes. Kui meeldib, andke aga tuld!

Eile jäi kauaoodatud reis Kuremaa lossi ära. Evika just kiitis feissbukis seda etendust Juhan Liivist. Pidime Kuremaal kohtuma, aga mul põld ei raha ega võhma. Evikaga pidime kohtuma, mitte Juhan Liiviga. Noh Liiviga ikka ka ju teatud mõttes.

Kuremaa loss on mu perekonnaloos nii tähtis elemest, aga sees pole ma seal veel siiani käinud, kuigi mitu korda olen kavva võtnud. Aga noh, on mida oodata. Talvel vaevalt, et libeda ja pimedaga sõitma hakkame, ehk järgmisel suvel, kui jumal elu ja tervit annab. Just nimelt tervit. Nii ütlesid vanad inimesed.

Reisisime Kohtla-Järvele, kus ma sain raamatukogust Paljasjala luuleraamatuid. Hiljem jätkasin ülakorrusel akna- ja põrandapesu ja niiske puidu lõhna sissehingamist ning õnnelik olemist. Tänaseks jäi ka veel. Välja ei kavatse ninagi pista. Hommikul siiski jooksin põllule ja tõmbasin sibulad välja. Issand kui suured selle kuivaga!

Lasen neil peenral lamada, nagu peab. Kunagi varem pole seda teinud. Ja annaks jumal, et mul oleks meeles nad hiljem kokku korjata.Õh kuidas ma ei armasta sibulaid puhastada. Krõgisevad. Äkki õnnestub kellelegi kaela määrida. Kellele? Tüdrukud veel ei tule...

Homme tuleb Ama, aga mitte sibulaid puhastama. :)

Wednesday, August 8, 2018

Hortensia


hortensia nii valusalt
ja kaua
valendab aknasse
eriti õhtupäikeses
nagu ammu suureks kasvanud laste
heledad juuksed
nagu ammu surnud ema
valge pearätik

aia
aia

igatsus

17-18-5-08-2018

Tuesday, August 7, 2018

Merily

Tänan sind, Merily, kes sa mulle luuletuste juurde südameid paned! Tahaksin teada, kes sa oled. Kirjuta ning joonista mulle muidu ka. :) Feissbukki või meili peale. Aga, kui sa ei taha, siis loomulikult mitte.

Tänase päeva jutt. Pean kiirustama, sest hirmus pissihäda on, aga enne ei viitsi minna, kui jutt kirjas. Siis lähen ühtlasi ka kiviktaimlat rohima.

Istuvad kaks naist kohvikus ja arutavad: "Küll me oleme ikka õnnelikud. Teeme, mida tahame, sõidame, kuhu tahame, sööme, mida tahame..." Istun nendega samas lauas (oleme tuttavad), kuulan ja mõtlen, miks nende jutt kõlab nagu millegi tõestamine iseendale või mulle.

Sest vaadake, mina ju suurt ringi ei sõida, väikest küll. :)  Teen ja söön muidu küll, mida tahan. :) Neil päevil mõtlesin välja ka selle, mis mind õnnelikuks teeks. See on, kui pesen ülakorruse puitraamidega aknaid ja värvimata laudpõrandat. See niiske puidu lõhn teeb mind alati äraütlemata õnnelikuks. Varsti nelikümmend aastat juba!

Õnnelikuks teeb ka see, et ma lõpuks hakkasin viitsima. Viitsima hakkasin seetõttu, et mõistsin, kui ÕNNELIK ma olen, kuna käed-jalad liiguvad (sülitan kolm korda üle vasaku õla).

Õnn on just siin ja täpselt praegu. Goethel oli õigus: "Ära meeleheitel roida ringi laia taeva all. Oska õnne hõlmast hoida, õnn on ikka lähedal."

Sunday, August 5, 2018

Kuradi herilased

Täna sai Maria varba vahele sutsaka.


kui rikkurist tütar on kodus
siis on ka joogid peenemad
jääkülmad ning lõhnavad
siis on kokteilid
ja roosilimonaad

aga kurat
herilased haistavad ka
ja nõelavad

raisk


:) :) :)

Saturday, August 4, 2018

Tänan jälle

Vahepeal ma tänan oma lugejaid. Praegu just teengi seda, et te teaksite. Venemaalt on palju lehevaatamisi viimasel ajal. Mu armas mees naerab, et see on FSB, kes mind loeb... No mina hoidun poliitikast nii kaugele kui vähegi võimalik.

Andsin täna ära oma kaks raamatut, mis mul veel kodus olid. Nüüd on tühjus ja mul pole raha neid enam kirjastusest välja osta ning ma ei näe sel ka mõtet. Kui keegi tõesti lugeda tahab, siis ta ostab või võtab raamatukogust.

Muide, laenutuste pealt saavad kirjanikud autorihüvitustasu. Ma ise olen väga tubli teistele raha teenima, sest kannan kilode viisi raamatuid koju ja pärast tagasi. Kui te mind laenutate, siis teete mulle teene. :)

Oh täna on muide Võtikvere raamatuküla üritus ja Imbi reklaamis mindki välja (nii armas temast), aga polnud minust minejat. Kuumus tapab ja see herilasehammustus läks õige ebameeldivaks - paistes ja punane, sügeleb ja valutab. Hoidsin viinakompressi, nüüd hoian külmakotti peal.

Mõned inimesed rõõmustavad mind niiväga. Üks teine luuletaja, samuti Anneli, kellega oleme feissbukisõbrad. Hetkel näiteks tema.

Nüüd ma puhkan, laman ja loen luulet.

Friday, August 3, 2018

Tahaksin rääkida

Tahaksin kellegagi rääkida. Teiega saab. Te olete alati mu jaoks olemas. Täna on mul aega. Ei kavatse midagi teha, põhiliselt lamada ja kirjutada. Kuigi peaksin võib-olla siit-sealt natuke kõpitsema, sest õhtuks tulevad Katrin ja Ly. Maria ka. Aga mul pole võhma.

Eile õhtul rohides (jõudsin väga palju, ise ka imestasin), kui tõmbasin viimase peotäie õitsvat vesikanepit kibuvitsapõõsast, riskides saada okastest kriibitud, sain hoopis herilaselt sutsata. Just siis lõpus!!!

Hakkasin pablama, sest kord oli mul allergiline reaktsioon, kui käsi paistetas õlani, ma nägin välja nagu üks monster, ei saanud pühapäeval kirikus orelit mängida ega midagi. Siis perearst süstis mind ja asi sai korda. Ei julenud eile õhtul algul ravimeidki võtta, aga kuna midagi ei juhtunud, siis ikka võtsin ja magama jäin.

Tegelikult tahan ma rääkida poetess Mari Vallisoost, kelle ma alles nüüd avastasin. No ma teadsin nime küll ja mõnda luuletust varemgi, aga suures koguses tema luulet lugesin alles nüüd ja see oli elumuutev kogemus minu jaoks. Noh, olgem ausad, tõuke sai kõik sellest, et Jaan Kaplinski nimetas teada Eesti andekamaks poetessiks. (Ühes oma raamatus.) Ta ei täpsustanud, kas pärast Underit ja Alverit.

Vat kui keegi autoriteet ütleb, et on hea, siis hakataksegi uskuma. Kes ei teaks.

Ja nüüd ma siis loen ja loen... Muide, Mari Vallisoo on ühte luuletusse ka minu sisse kirjutanud. :) Seal on sõnad "mõni Annelii".

Imestan, et ma tema surmast midagi ei mäleta kuulnud olevat. Aasta oli 2013. Sel ajal olin ma juba oma värkidest suht toibunud, ilmutasin esimese raamatugi. Tol ajal mängis meil küll pidevalt Vikerraadio (enam mitte), aga mine tea, kui palju asjast üldse räägiti.

Oma surmast auto läbi on ta kirjutanud. See on küll minu meelevaldne tõlgendus, aga ma usun ennetesse.

Nemad

Ma olen lapsena surnud.
See, kes tänaval lamas,
auto all. Nende juures
käin vahel kummitamas.

Viienda korruse aknal
vahin - kapp ja kušett.
Üks Nendest telekanuppu
keerab ja ütleb, et

igav. Nii terve õhtu
Nad nühivad tugitoole.

Ainult mu elus õde
mõnikord vaatab mu poole.

Thursday, August 2, 2018

Kurb, nii kurb, kuid tõsi


surmasõnum

keset karmi kõrbekuuma
kõrv sai surmasõnumi
nuga lõikas hingetuuma
mõte põikas uude suunda
valu vajutas põlvili

langes liisk
jah seekord tema
tüdruk väljus väravast
hallipäised isa-ema
jälle matsid oma last

16-54-1-08-2018

Wednesday, August 1, 2018

See floksiluuletus


oh kurat küll
näe floksid surevad
ja meil ei ole võhma
kasta neid

seks ajaks
millal vihmad tulevad
on lilled ammu läinud
oma teid

oh kurat küll
maa janus lõõtsutab
ja kaevus pole enam
värsket vett

kuum tuul
mis vaikselt latvu õõtsutab
ei ole pääste
ainult meelepett

20-13-30-07-2018