Wednesday, January 31, 2018

Superkuu 3

löön silmad plaksti lahti
pärast mõnetunnist magamist

ärkan koos looga

on sõda
ja meie põgenikena maal
kus osutun umbkeelseks

sina kaitsed ja hoiad mind
ning tõlgid

kulgeme talust tallu
see ei ole tänapäev
vaid mingi varasem aeg
midagi koledat ei juhtu

ühel päeval teatad
et me teed lähevad lahku
see on kurb kuid paratamatu

laon oma koti teemoona täis
ja ütlen sulle hüvastijätuks
et oleksid võinud mind
koosoldud ajal
rohkem armastada

5-31-1-02-2018


Tuesday, January 30, 2018

Hoian Narvale pöialt

Kohe kõvasti ja kahe käega. Mul on selleks põhjust. Narva on meile kõige lähem LINN. Kõigest 50 kilomeetrit, õigemini vist koguni 48. Mida linnalt oodatakse? Eks ikka kaupa ja kultuuri. Mõlemaid Narvas leiabki.

Lisaks isiklik side. On ju mu esivanemad seal elanud. Olen ma ju kuulnud muinasjutulisi kirjeldusi sõjaeelsest Narvast. Olen ma ju aastakümneid põdenud Narva hukku ja hävingut. Nüüdseks läbi põdenud ja immuunsusegi saavutanud.

Nüüd terendavad uued võimalused. Narva Euroopa kultuuripealinnaks! Loomulikult. Pole kahtluse varjugi.

Narval on potentsiaali. Narva on olnud läbi aegade rahvusvaheline linn. On praegugi. Kogesin seda XII Rahvusvahelise Chopini konkursi avamisel Hermanni kindluses. Kui istud saalis, kus on 15 riigi esindajad, muusikud pealegi, siis on see väga eriline tunne. Vanad linnuseseinad võimendavad veelgi.

Taas kõlab kolm kohalikku keelt - eesti, vene, inglise. Saksa on inglisega asendunud.

Ja homme tuleb meile Kella Kuue Kohtumiste Klubisse külla Narvas elav ungarlane Szilard Tibor Toth, kes õpetab kolledžis eesti keelt.

Loodan lahedat õhtut.

Sunday, January 28, 2018

Tuhud

Miks ma ei maga? Sest Superkuu on tulekul. Kolmapäeval on ta kohal. See selleks. Mul on ju tuhud! Kolmekümne kaheksa aasta tagused. Täna kas kolmveerand üksteist või kolmveerand kaksteist ennelõunal sünnib mu esimene tütar.

Umber kaksteist tundi võttiski see aega. Või pisut rohkem. Nagu üks tavaline esmasünnitus. Olin siis 21 ja ihuüksi seal eelsünnituspalatis. Ega keegi midagi seletanud või õpetanud. Aeg-ajalt käidi ikka vaatamas.

Mäletan, et ämmaemand, kes mind läbi vaatas, et kindlaks teha, kui palju emakas avanenud on, ei tõmmanud kätte mitte läbipaistvat kummikinnast, vaid riidest neljakandilise kotitaolise moodustise. Päriselt.

Mida vajab sünnitav naine kõige rohkem? Eriti nooruke? Et keegi kogenum või lihtsalt lähedane oleks ta juures. Jumal küll, seda teadsid meie esiemad eesti külaühiskonnas. Nõukogude ajal keelati kõik taoline inimlikkus. Üksi kõigega hakkama saada oli kuradima raske ja vajas palju vaimset ning füüsilist ressurssi. Vanaduses annab tunda.

Viimase pressiga lendas tüdruk välja nagu šampusekork. Ega see tulek nii väga kerge polnud, peake sai ikka muljuda, sest lapsel oli pärast peas kaks suurt hematoomi. Need muidugi taandusid ja tüdrukukesest sai mitte ainult väga hea, vaid ka erakordeslt taibukas laps.

Oleme viimastel päevadel palju suhelnud. Ta käis kodus ja täna tšättisime. Siis on hooleta. Laps ja lapselaps õnnitletud. Magan niikuinii poole päevani.

Vähe sellest, et mu tütar on täna sündinud. Tema tütar samuti. Selline sünnipäevakink siis! Nagu vähe päevi oleks, mil ilmale tulla! :)

Võtsin siin iseenda kinnituseks kruusitäie külma piima ja ühe musta leiva kääru meega. Nii kustutan ma janu. Vett üldse ei joo.

Kui ma nüüd veel korra vetsus käin, ehk siis tuleb uni???

Musid ja kallid, mu armsad tüdrukud! Tere tulemast!


Kas miski veel päästaks maailma?

ei tea
ei usu

OMA maailma ehk suudaks päästa
olles lihtne hing
nagu Õnnepalu soovitab
pidamata end suureks ja tähtsaks

luues enda ümber lihtsat headust
ignoreerides ilkujaid ja parastajaid
negatiivse võimendajaid
absoluutse tõe kuulutajaid
skandaalide läbimämmutajaid

olemata uhke
kõrk
ilmeksimatu
kõiketeadja
suurustaja
õiendaja ning õiguja

samas

kuhu sa ikka pääsed

kui maailm kihutab hukku
hõiskaval narridelaeval

nagu Alliksaar ütles

Friday, January 26, 2018

Kaheksakand

Neile, kes feissbukis ei näinud:

kaheksakand kootud kindasse
tikitud põlle äärele
lõigatud veimevakale
täksitud uksepiidale
pressitud hõbesõlele
sätitud seeliku servale

vaimsus vöösse vajutatud
põletatud puussegi

ikka perele õnne tooma
eesti elu uueks looma
hoidma ja kaitsma kurja eest
terveks tegema tõbedest

kaheksakand kootud kindasse
kindad läinud
kõige kaduva teed

15-14-25-01-2018



Thursday, January 25, 2018

Vaimne lontkõrv

See oli jõulude aegu, kui ma oma pojapoega nägin. Ta oli siis aasta ja kolm kuud. Oh ma näen oma lapselapsi nii harva. Minu jaoks on Saue sama kaugel kui Brüssel.

Parajasti oli Karlikene kätte õppinud kombe, et vajutas kõrvakesed kahekorra oma väikeste käekestega. Olen proovinud, aga mina ei saa oma kõrvu küll ristipidi pooleks murda. Pikkupidi saan.

See paistis sedamoodi, et: ma ei taha teie rumalat juttu kuulatagi mitte!

Ema-isa muretsesid ja palusid: "Palun ära tee niimoodi, pojakene! Sinust saab ju lontkõrv!"

Pääle jõule oli ka see, kui ma saatsin viimase käsikirja kirjastusse. Sellesama "Hopsti üle vikerkaare", mis just ilmus. Siis ma tundsin end nagu üks õnnetu grafomaan ja arvasin, et enam ei kirjuta ühtki luuletust. Põhjust küll ei olnud, sest kirjastajale mu värk meeldis.

SULGESIN VAIMSES PLAANIS KÕRVAD LUULETUSTELE, MIS ÜMBER MU PEA TIIRLESID. Nagu väike Karl.

Peaaegu kuu aega pidasin vastu. Rohkem mitte. Siis tuli mõte, et kui ma niimoodi kõrvad kinni vajutan (vaimselt, mitte küll füüsiliselt), võib minust saada üks vaimne lontkõrv. Ma loobusin. Kui ikka midagi tuleb, siis selle ma ka kirja panen.

Sedaviisi. Pealegi on kirjutamine ainus, mida ma saan toimetada voodist väljumata.

Need pliidipuud jäävad täna ja veel järgmistelgi päevadel minust küll toomata. Siin läheb veel mitu-mitu päeva voodirežiimil.

Wednesday, January 24, 2018

Parandage meelt

  1. aastatel võis Tallinna turul Estonia teatri juures, kirikutes ja palvemajades kohata korrektse välimusega keskealist meest, kes kuulutas väsimatult üht ja sama sõnumit: “Häda tuleb, parandage meelt! Häda tuleb Tallinna linnale ja kogu maale, armuaeg lõpeb, Tallinn põleb nagu küünal!”. See mees oli Tallinna turuprohvet Karl Reits (1885 – 1941), väsimatu Jumala sõnumi kuulutaja, kes pidi kannatama palju pilkeid ja mõnitusi, veetma avaliku korra rikkumise eest päevi arestikambris. Alanud II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon näitasid, et prohvetil oli õigus …!
/internetist/

Ei kuulanud teda keegi, ei kuulaks ka mind, kuigi tahaks nõndasamuti hüüda. Inimesed on kohe nõnda loodud, et lähevad headel aegadel albiks kätte ära.

Hammaste kiristamine ja üleüldine vaenamine on minu jaoks ületanud juba igasuguse piiri. Ma ei kõla üldse originaalselt, sest sellest on oma feissbukipostitustes rääkinud küll Imbi, küll Reine, küll veelgi mõni.

Ma targu vaikin feissbukis, sest alateadlikult tunnen, et seda laviini enam ei peata. Inimkond kihutab hukku. Hõiskaval narridelaeval. Juba Artur Alliksaar teadis.

Isegi enda arvates VÄGA targad inimesed postitavad sellist, mis ajab lugejad tagajalgadele ning üksteise kõri kallale. Vist siis ei ole ikka nii väga targad. 

Aga noh, see mis peab, see tuleb niiehknii.

Parandagem meelt.

Tuesday, January 23, 2018

Karamellpopcorn

Kui uskumatult maitsev!!!

Tundub, et maailma targim lause polegi: kõik läheb mööda, vaid hoopis: pane suhkrut ja rasva - maitseb hea!

Popcornile on küll ilmselt ainult suhkrut lisatud. Ja ollusest, mida ma olen alati lihtsalt papiks või penoplastiks pidanud, ongi maitsev maius saanud. Imeline ime. Maailm on imesid täis. See on sulatõsi.

Nii me lamame lapsega kumbki oma nurgas - tema lesol ja mina voodil ja vahime helesiniseid ekraane. Ema-tütre jutud on räägitud. Need saavad meil kole ruttu läbi. Alati. Koos vaikida on ka hea. Laps on kodus ja loeb. Nagu lapsepõlveski. Ema süda heldib.

Ja küülik sai maitsev. Soolasust oli vähevõitu, aga see pole ju probleem.

Monday, January 22, 2018

Mida teha küülikuga

Võta külmkapist välja, kui aeg on juba niikaugel, et hakkab halvaks minema. Hõõru himaalaja soolaga sisse ja riputa peale mingit uhket tüdrukute toodud piprasegu.

Vaata, mis veel maitseainekapis on. Näiteks majoraani ja üks kuivatatud cayenne piprakaun. Puista julgelt majoraani ja purusta piprakaun küüliku peale ning pese käed kähku puhtaks, et sa nendega jumala pärast silmi ei hõõruks.

Siis haki tublisti sibulat ja küüslauku, lisa need ka ning veel sorts õunaäädikat ja mõned törtsud mett.

Nüüd las seisab öö läbi, sest Annikky tuleb alles homme. Vahepeal käi Kohtla-Järvel luulet lugemas ja õhtul koju tulles koori ja tükelda umbes 20 väiksest porgandit (suured on otsas). Porganditega ei saa enne esinemist tegeleda, sest need võivad käed sitaks pruuniks määrida.

Mine peavaluga magama, näe halba und ja ärka kell viis.

Siis tassi küülikupott alt külmast üles kööki, lisa porganid ja pool pakki võid (päikesekuivatatud tomatitega) ja vett nii palju, et kogu kupatus kaetud oleks. Pista pott pliidi praeahju, kui Aimar on vahepeal tule alla teinud.

Küüliku puhul tuleks küpsemisprotsessi lõpul lisada ka rõõska koort, aga mina jätan selle vahele, kuna ei taha tulikuuma potti ahjust välja kiskuda vahepeal. Mulle kohe ei meeldi sellised asjad.

Pliidi peale pane veel koera jaoks nisutangupuder hauduma (nisutangud osteti kogemata, oder pidi olema), mida kavatsed ise ka mee ja piimaga süüa.

Vaata nüüd, et vaikne tuli ikka all püsiks ja kirjuta blogisse raport. Oota, teadmata, kas laps üldse tulebki, sest ta pole elumärki andnud.

Kas küülik sai maitsev või mitte, sellest kirjuta järgmises osas. :)

Nüüd viin ja tursk on leidnud mind

Nii parafraseerib üks mu hea sõber algussõnu laulust Nüüd piin ja tusk on leidnud mind...

Kell näitab 5:36 ja ma olen ärkvel ning kirjutan! Ärkasin peale traditsioonilist armukadedusunenägu. Näen selliseid ikka aeg-ajalt ja siis on tükil ajal väga paha tuju. Tõusin, käisin vetsus, jõin ühe smuuti ja vat, enam und ei tule mette.

Eile oli see mega luuleüritus. Mitte ühtki halba sõna korraldajatele, hoidku jumal, aga minu jaoks pikk, mis pikk. Kaks ja pool tundi vähemalt - täielik maraton! Esinejaid kümmekond ja peoga peale veel.

A katsu sa nii palju luulet endast läbi lasta? Mina ei saa. Mul läheb pool kaduma. Aga tänan kutsumast igal juhul!

Mulle meeldivad ikka need intiimsemad kohtumised, kus ma ise saan tunnikese poolteist lugeda ja pisut heietada. Kõige hullem, mida ma üldse tean, on luulevõistlused, aga ma pole ühelgi käinud ka ega lähegi. Sellised, kus loetakse ja siis pärast öeldakse, kes kõige parem oli. Öhh! Mis mõttes nagu?

A saadan küll oma luletusi konkurssidele. Siis ma ei kuule, kui nad arutavad, et kes kirjutas halvasti ja kes hästi. Tegelikult peamiselt Jõgevale saadan. "Betti Alver jälgedes". Sinna. See on mu lemmik.

Oo, ma ootan juba seda kohtumist Iisaku raamatukogus! Siis me saame Erikuga rahulikult lugeda. Ja mis peaasi - istudes! Juba see teeb asja poole muhedamaks ja mõnusamaks. Püsti on liiga ametlik.

Sunday, January 21, 2018

Ikkagi piim ja nisujahu

Mitu päeva tunnen, et organism vajab mingit konkreetset toitu. Isutab, aga mille järele, ei saa aru. Proovisin brokoli ahjvormi hallitusjuustuga. Ei olnud see. Ei olnud ka wakame salat. Pigem ajasid iiveldama.

Ja siis saabus selgus! Täna hommikul. Ma tahan pannkooke ja piima! Lihtsalt KOHUTAV pannkoogi ja piima isu on. Nüüdseks juba rahuldatud. Sõin ja jõin ning tunnen end hästi. Kahtlustan, et Vilma pannkoogisegu sisaldab naatriumglutamaati, seda salakavalat ainet, mis kõik toidud nii maitsvaks teeb.

Võiksin paki pealt vaadata, aga ma ju loomulikult ei viitsi, sest mu kõht on NII täis ja ma leban läppariga voodis.

Võta nüüd kinni! Minu 0 grupi veri - vana veri, küttide ja korilaste oma - peaks nõudma liha ja juurikaid. Piim ja teraviljatooted on pigem vastunäidustatud. Samas olen piima ja nisuga üles kasvanud. Organism on ilmselt harjunud.

Tean veel vähemat ühte sama veregrupiga inimest, kes sööb ka muudkui piima ja küpsiseid. No ma ei söö pidevalt, aga viimasel ajal on mitut puhku need piima- ja jahusööstud käinud.

Nojah, aga võrreldes aastatetaguse ajaga on see minimaalne. Siis ma küpsetasin ise pidevalt moosi- ja kohupiimakooke, kaneelisaiu ning pitsasid. Nüüd mul pole aastaid enam nisujahu kodus olemaski.

Nüüd on mul küülik külmkapis ootamas teisipäeva, mil Brüsseli laps külla tuleb. :)


Saturday, January 20, 2018

Vikelkaal on loheline

Kord  tansu- ja laulupeo ajal küsis reporter ühelt väikeselt poisilt: "Mis värvi on vikerkaar?" Kas oli mingi vikerkaareteema seoses peoga, ei mäleta. Lapsel aga r-i hääldamisega raskusi ja nii ta siis vastaski: "Vikelkaal on loheline."

Aimar laseb mul kuulsat lauset aeg-ajalt lausuda, sest ma tegevat seda väga tõetruult.

Mul on nüüd laual hunnik erkrohelisi luuleraamatuid "Hopsti üle vikerkaare". Kirjastus Paljasjalg andis välja. Minu teine raamat neilt sarjas "Eesti100 luuleraamatut".

Jagasin just kirjastuse postitust raamatu kaanepildist oma ajajoonel. Feissbukiliiklus on puhkepäeval vaiksem. Ja ma olin just postitanud foto selili magavast Mörkköst! Kaks postitust järjest on palju, aga see oli puhtalt kokkusattumus.

Pealegi, kellele koer, kellele luule... Raamat on välimuselt küll VÄGA MAGUS - heleerkroheline kaas ja kaanefotol roosipõõsas, maani kleidis naine valge päevavarjuga (nägu pole näha). Tõeline roosamanna. Taotluslik.

Aga kaante vahel on okkaid küll, seda ma teile luban.

Mul on veel alles 49 raamatut ja ootamas 3 esitlusüritust - 22. jaanuaril Kohtla-Järvel, 15. veebruaril Iisakus ja 6. märtsil Kurtnas. Kes tõesti tahab raamatut, tulgu nendele üritustele või võtku minuga kontakti. Nad müüvad ju kirjastuses ja poes 20 euro eest! Väikest raamatukest. Mina sain osta poole hinnaga. 10.-

Nii ma ka müün. Vahelt midagi ei tee. :)

Friday, January 19, 2018

Leier lohises

Vaatasin eile poole silmaga Indrek Treufeldti saadet "Ehitades Eestit". Jutt oli Soomest - tunnelist ja ma ei tea millest veel. Mul oli tuju kolepaha. Mitte niisama, vaid kindlal põhjusel. Nüüdseks on probleem lahendatud. Inimeste hoolimatus või meelega pahatahtlikkus. Eile kulus seepärast mitu lisatabletti.

Novat. Ja siis natuke vaatasin. Seal oli kiriklik laulatus. Pruudil ma ei tea, mitmemeetrine leier taga lohisemas. Algul alatari ette minnes näis päris ilus, aga sealt ära sammudes hakkas asi juba inetuks kiskuma.

Üks suvaline kirju kleidiga mutt haaras sabast ja kandis. Mu vaimusilmas pidanuks olema kaks väikest valgesse riietatud tüdrukut hoopis.

Ühispildi tegemise ajaks sätiti need tüllikilomeetrid küll kenasti pruudile ümber jalgade, aga siis oli kaadris üks lapseke väljaveninud kleidikeses ja tumedates! sokkides rihmikute sees. Oh sa vaene lapseke küll! Kus su ema silmad olid?

Järjest hullemaks läks. Auto poole minnes väändus see pikk kangas lihtsalt nööriks ja peigmees tõmbas ukse vahelt sisse nagu suvalise kaltsu. Kolekurb oli.

Aga siis hakkasid tablad mõjuma, taarusin voodisse ja jäin magama nagu kott. Unes andsin algklassile muusikatundi. IKKA VEEL! Lapsed ei kuulanud mind üldse, nagu tavaliselt nendes unedes.

Thursday, January 18, 2018

EV100 Sünnipäevakutse

Guugeldage ja te leiate lehe, kuhu oma foto lisada. NAERATAV. Iga foto ei sobi ka. Oleneb suurusest. Ma proovisin mitu korda, kuni selle õige leidsin, aga see oli ammu. Nüüd on üle 1250 pildi juba üles laetud. Ida-Virumaa on 4. kohal fotode arvult. Harjumaa, Tartumaa ja Pärnumaa järel.

Täna ma vaatasin VÄGA KAUA seda pildirida. Oli kvaliteetseid fotosid, oli ilusaid ja hingestatud inimesi, oli häid võtteid ja oli ka niisamapilte. Tuttavatest nägin vaid Reenit, Terjet ja Lainet. Lainel oli see tobe pilt - kahe tutiga müts peas. Noh temast on ka NII palju klantspilte, et ta võib endale seda luksust lubada. Postitada niisamapilt.

Huvitav oli vaadata. Eriti huvitav oli siis, kui oli huvitav pilt - erilise nurga alt võetud, paeluv ilme inimese näol, üle ääre voolav rõõm või mingi atribuut (pill, jalgratas, lemmikloom jne) või stseen (jalatõsted või tansusamm või...)  Üks jäi meelede sellega, et naine demonstreeris kõike mida ta endale külge keevitanud oli - punaseks värvitud juuksed, ripmepikendused ja tätoveering käel. :) Aga ROHKEM sellel pildil polnudki.

Samas üks vanatädi pojengikimbuga kõneles VÄGA palju.

Pole udust aimugi, mis algoritmi põhjal see pildirida jookseb. Ükskord lihtsalt lõppes, jäid vaid sinised ristkülikud. Ma lähen vaatan vist veel.

Muud ma täna ei tee...

www.ev100kutse.ee


Wednesday, January 17, 2018

Kihlasõrmus

Ma siin ükspäev tellisin internetist iseenesele kihlasõrmuse. :) :) :) Kirevene Mulk OÜ pakkus seda. Ega mul vaja poleks olnud, aga seal oli üks AGA.

Nimelt on sõrmuse kiviks spektroliit - Soome rahvuskivi. No ma ei tea, kas päris rahvuskivi, aga Soomes ta igatahes "kasvab". Seda rääkis Kalevi, üks soome vanahärra, endine koolirektor, kui ta meil külas käis.

Novat ja Kalevi pärast ma selle sõrmuse nüüd tellisingi. Ongi juba käes ja mahtus õigesse sõrme ka. Kuna Kalevi kinkis mulle kuulsa Kalevala Koru kaelaehte. Ka spektroliidiga. Siis ma mõtlesingi, et olgu nüüd sõrmus ka siis.

Pealegi on ju Soome 100!

Ma vaatan, kas ma viitsin. Otsin üles Oskari Merikanto Valse lente ja mängin pärast. Enne on tarvis pliidipuud kööki tassida.

Monday, January 15, 2018

Seajalgade imeline ime

Einoh, maailm on otsast otsani imesid täis, oska ainult märgata!

Seajalad on küll rohkem vastlapäeva teema või siis jõulusüldi oma. Meil loomulikult koerateema, nagu kõik viimasel ajal. Kogu elu keerleb ümber koera.

Arst ütles, et antagu seajalgu. No ma siis ostsin Maximast neli jäätunud jalga. Vähetõotavad. Aga kui on uus hea ahjupott ja kuumaks köetud ahi ja endal ka seajalaisu, siis võib tulemus olla üllatav. Eriti, kui pott jätta ahju terveks ööks.

Hommikul on seda ka kergem välja tõsta, pole enam tulikuum. Ja rammuleemes hõljuvad kontide küljest lahtiküpsenud liharäbalad. Ülimaitsvad.

Ja milline kivikõva kallerdis sellest jumalikust ollusest lõpuks valmis! See maitses suule väga hea, kui punapeedimädarõikasegu lisada.

Vat kui palju kasu koerast. Saame ise ka maitsvaid roogasid.

Lootusetu grafomaan

Ma enam ei püüagi varjata ega võidelda. Proovisin luulepaastu pidada, sulgesin kõrvad, kui mõni luuletus ennast mulle kõrva sosistas, aga kuud aegagi ei pidanud vastu. Eile alustasin uuesti. Tuleb sealt siis, mis tuleb. Tulgu!

Nagu ütleb mu psühhiaater: "Grafomaania vastu tabletti pole. Kirjuta aga!"

näe kiireid kergeid helbeid
sähvib koduakna taga
koer õues lebab selili
ja suuga püüab neid

see taliharjajärgne päev
on uskumatult vaga
täis rammestust ja rahu
lumevalgeid sädemeid

11-32-15-01-2018


Sunday, January 14, 2018

Elu nagu ahvimaja

Üldse ei kujuta ette, kuidas inimestel koerad ja kassid toas elavad. Aga elavad ja toad on sealjuures korras ning puhtad ka veel. Tegelikult on mul ka kassid mingil ajal toas elanud. Nüüd on lõplikult selge, et mina pole kassi-inimene ja kassid saavad sellest aru. Ega nad lollid ole.

Kutsika kasvatamine on veel omaette teema. Eriti vanainimeste puhul ja selliste, kes on väga hellaks tehtud. Sellegipoolest ei võta me Mörkköt ööseks kaissu, nagu Maria soojalt soovitab, vaid jätame õue turbaga täidetud kuuti.

Kui meile praegu külla tulla, siis ainult läbi kutsika aia, muud võimalust pole. Aias on laiali tema mänguasjad, millega ta väga tublisti mängib. Lisaks mängib veel oksaraagudega või lehekestega. Inimlapse kohta öeldakse: nagu laps mängib, nii ta ka elab. Laps võib puulehekesega kõik mängud mängida. Seda rohkem loovus areneb. Need tilisevad-tölisevad kolahunnikuid pigem tuimestavad kreatiivsust.

Kui imik oma kätega mängis ja sinna juurde lalises, ütles mu vanaema: "Inglid mängitavad last:"

Lisaks mänguasjadele on meie paraadukse ees praegu ka kuudist välja kraabitud turvast, mänguhoos pikali kistud lumelabidas ja hari ning kaugemal ka kakahunnikuid, mida pole veel jõutud ära koristada.

Mörkkö aga võtab nädalas juurde kaks kilo!!! See on kõvas saavutus. Arstki imestab, sest muidu olevat maksimum poolteist. Talle Mörkkö meeldib ja arstitädi Mörkköle ka. Koer ei taha sealt kuidagi ära tulla, sest arst annab talle maiust. Nii räägitakse. Mina pole kunagi koeraga arsti juures käinud. Selleks on mul mees.

Saturday, January 13, 2018

Valede kataloog inglise aias

Lõpuks sain siis raamatukogust Tõnu Õnnepalu viimase raamatu. Siinkohal ma tahan veel karjuda selle tundmatu nipsaka eide peale, kes feissbukis kord kommenteeris, et oi ei, tema ikka OSTAB väärtraamatuid. Tookord olin nii möku, ei vastanud. Nüüd karjun siin. INIMESTEL POLE NII PALJU RAHAGI, ET RAAMATUID OSTA! Ja kõiki raamatuid, mida lugeda tahad, ometigi ei osta ju.

Nii, maha rahunesin.

Eile neelasin juba Valede kataloogi alla. No nii hea on mul Õnnepalut lugeda. Nii minu sagedusel kirjutab.

Ja ta vastas mu kõige tähtsamale küsimusele. Mis on hea või kerge surma garantii? Vastus on lihtne - selleks on lihtne hing. Mittelihtne on siis, kui sa hakkad arvama, et oled midagi/kedagi hirmus suurt ja tähtsat. Olen kõrvalt näinud küll vaid üht sellst surma, mis ei olnud kerge ega hea. See inimene tõesti arvas endast palju. Ma usun, et ta tuleb veel tagasi. Saab uue võimaluse. Mina ei tahaks tulle.

Kas see lihtne hing pole mitte sama, mis Uku Masingu räägitud elava südamega inimene? Selleks tuleb elu jooksul kasvada.

Ma üritan.

Friday, January 12, 2018

Sõpruse sümptomid

Sõber ei hüüa tulles, ta on hommikul kell üheksa su ukse taga. Ja sa võid jumala rahus voodist tõusta ning hommikumantlis ja pidžaamas hakata eile õhtul valmis kooritud kartuleid viilutama, et sõber sibulaga praekartulit saaks.

Siinkohal meenub kohe üks punkt mingist etiketijutust, mida feissbukist lugesin ja mis mind loomulikult marru ajas. ET ÄRA KUNAGI TULE HOMMIKUMANTLIS JA PIDŽAAMAS HOMMIKUSÖÖGILAUDA. Minge te...

Ma veedan selles riietuses suurema osa oma päevadest. Lugege, kuidas Karin Saarseni emapoolse suguvõsa poola šlahta üks aadlidaam tõusis alles lõunaks ning veetis oma ülejäänud päeva siidpidžaamas ja suitsetades.

Eriti pani mind selles etiketijutus hambaid kiristama rubriik "saladused". VANUS PEAB JÄÄMA ALATI SALADUSEKS. Ja sama loll jutt edasi. Idioodid.

Ärge tulge oma etiketiga mu nina alla vehkima, kui see nii lolli juttu sisaldab.


Wednesday, January 10, 2018

Trofeetüdruk

Ei teadnudki, et Katarina I ja mina oleme sama päritolu. Mõlemad Liivimaalt. Äsja sain teada. Äsja sain ka teada, et miks omal ajal läks Eestimaa ja Liivimaa piir sealt, kus ta läks. Soode vöönd määras selle. Liikumine oli raskendatud. Noh küllap talideega ikka sai ühelt maalt teisele.

Aga Katariina I oli sõjasaak. Peeter I leidis ta Menšikovi juurest. Marta (siis veel selle nimega) oli seal pesunaiseks. Menšikov lausa lõhnanud puhtusest. Tema oli Marta jälle Šeremetevi käest saanud. Ja lõpuks sai trofeetüdruk Peetrile.

Legendi järgi saanud Marta tsaarilt esimese koosviibimise järel tukati. See oli kõrge honorar, kui arvestada, et lihtsõduritele oli toona taks lahkete naisterahvaste kolme embuse eest üks kopikas.

Ja nüüd tuleb Marta edu saladus. See valuuta maksab ka tänapäeval. TA OLI ALATI LÕBUS JA HÄIRIMATULT HEAS TUJUS.

Nii saadakse keisrinnaks. Jüri Kuuskemaa jutu põhjal. Inisemise ja vingus olekuga ei tee meeste juures ilma.

Tuesday, January 9, 2018

Gurmeelõunasöök

See on mul alles plaanis. Nägemuses. Juba aastaid, aga teoks pole veel saanud. Ei, te ei arvanud õigesti. See ei saa olema kallis restoranis. Järjest vähem huvitavad mind restoranimaitsed. Mõnikord küll jah. Kui ma tahan brüleekreemi või pardirinda. Aga ma pean neile ütlema, et küpsetagu see pardike korralikult ära jumala pärast. Ärge jätke seest roosaks! Ja ma tean, et seepeale pööritatakse silmi.

Kodus ei meeldi mulle toidust pungil külmkapp. Kõige parem, kui ta on tühi, üles sulatatud ja välja lülitatud. Puhtaks pestud ning puhkab. Seda juhtub kahjuks harva. Vaid siis, kui ma üksi kodus olen.

Nii, aga nüüd see unelmate lõunasöök. Tahan sel talvel asja teoks teha. Selleks on tarvis päikselist ilma ja küttepuid, mis metsas ootavad. Need ootavadki juba suvest saadik. Saetud ja mõned jämedad lausa lõhutud. Ootavad nüüd lume all.

Ja siis mõni päev võtan ette neid välja vedada. Oo, ma mäletan seda pakaselist talve, kui Mariaga tuulest murtud jämeda kuuse pakke kelguga välja tõime. Need olid nii suured, et kelgule mahtus vaid üks. Kui me kirved pakku lõime, hakkasid need aeglase prõginaga lõhki minema. Kui põnev see oli. Põnev ja võimas! Tänu pakasele me suutsime neid lõhkuda. Külmunud puu läheb kergemini lõhki.

Novat. Ükspäev me Mörkköga siis lähme puid vedama. Ja teeme seda seni, kuni ma olen rampväsinud ja purunäljane. Siis tulen sooja tuppa ja vaatan, mida mul söögiks võtta on. Ma loodan, et paar kuivanud leivakääru ja natuke võid. Joogiks tulikuuma magusat aromaatset teed.

Küll ma siis alles naudin!


Monday, January 8, 2018

Kärbi esimene talv

Täna ma kuulasin üle aegade raadiot. Aimar pani mulle mängima, sest Alender laulis "Üle helkleva vee.." Kuulan nüüd praegugi taustaks.

Noh ja siis see jäigi mängima. Mina vedelesin loomulikult voodis nagu ikka. Ja siis tuligi järjejutt "Kärbi esimene talv". Ei oska kirjanikku öelda. Ei jäänud meelde. Esimene mõte oli, et inimene ei peaks ikka kirjutama kärbi või mistahes muu looma mõtetest. Ega ikka ei tea küll, mida nad mõtlevad. KUI mõtlevad.

Teine mõte oli, et jumal küll, tõepoolest on juba KÕIK kord kirja pandud. Jutus on Vana Indiaanlane. Mul on ka ühes jutus Vana Indiaanlane, aga minu Vana Indiaanlane pole üldsegi mitte indiaanlane. Kärbi jutus on. Siis jäin kuulama ja kuulasin loo lõpuni. No päris huvitav oli.

See pole esimene kord, kus ma avastan, et loen kusagilt midagi, millest ise kirjutanud olen. Jääb ju mulje, nagu oleksin maha pannud, AGA TEGELIKULT EI OLE.

Issand ja nüüd tuleb mul see raamat ka veel!!! Vana Indiaanlase lood on seal sees. Te teate neid. Te olete lugenud, kui olete. Need lood ja siis luuletused. Pärast käsikirja ärasaatmist pole ma tõesti rohkem ühtki luuletust kirjutanud.

Ei kirjuta ka. Seni, kuni vähegi ilma saan. Blogin siis. Seda ei saa keegi keelata ega iniseda, miks ma nii teen. Blogi on MINU ega hüppa avalikult näkku nagu raamat või feissbukipostitus. Pole ammu oma blogi feissbukis jaganud. Mis ei tähenda, et teie ei võiks seda teha.

Kui miskit tundub jagamist väärt olema. Iseenesest mõista. Viimasel ajal pole küll olnud.



Sunday, January 7, 2018

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

Mul siin mõlgub meeles igasugu asju või siis õigemini inimesi. Täpsemalt öeldes see, kuidas võim inimesi muudab. Ja ta muudab, seda on ju märgata. A võib-olla ongi taolised inimesed juba eos kergelt muudetavad ja siis raha ning võim tõmbabki neid enda poole.

On juhte, kes tekitavad töökeskkonnas vastikuid pingeid ja põletavad tuhaks oma alluvad, ise seda märkamatagi. Astuvad tuhahunnikutest üle puhaste jalgadega. Mõni pistab kaksteist tuhhi preemiat südamerahus taskusse ja põrutab välismaale ning jätab alluvatele palga jõuludeks välja maksmata. Preemiast pole haisugi.

Tegelikult tahtsin teile rääkida lihtsalt ühe labase anekdoodi. Kuna mina olen mittekeegi (ei võimu, ei raha, ei positsiooni - vaid vabadus), siis võin endale lubada.

Üks mees räägib sõbrale: "Tead, mu naine läheb reisile ja pakib kohvreid. Ma siis vaatasin, mida ta kaasa võtab. On ikka loll! Kujutad ette, tal oli kohvritäis kondoome! Mida ta nendega teeb? Endal pole ju m....gi!"

Ma mõistan, kui te nina kirtsutate ja enam mu blogi ei loe. :) :) :)

Saturday, January 6, 2018

Õnnemudel

Täiesti kindel, et ma olen sellist juttu juba kirjutanud. Vanainimesed ju kipuvad kordama. Meile on iga jutt jälle uus. Vat nii ma võtsingi tänu Kristel Vilbastele Edgar Kase raamatu uuesti kätte. Kristel küsisi feissbukis, et millised loodusraamatud on kõnetanud.

Otsisin "Värviliste liblikate lendu", aga ei leidnud. Leidsin "Õnnemudeli". Vaatan ja loen seda nüüd jälle. Hing täitub. Rahuga. Loodus on imeline tervendaja. Raamatus. Läbi teise inimese silmade. Guugeldasin. Edgar Kask on juba teisel pool.

Novat. Loodus on mul kogu aeg ümber, aga nagu ei märkagi enam teist. Nii ära harjumud.

Ja siis ma vaatan, mida inimesed loevad. No mis see minu asi on, aga mingit kahtlast tõlkekirjandust.

Mina olen ikka läbilõhki eestlane, kuigi sellist rahvust mu meelest pole. No see segu, kes elab siin maalapil aastatuhandeid. Mulle sobib Käruveski möldri õnnemudel: aerutada kuuvalgel õhtul peenikese preiliga ja pikakaelalise pudeliga veskijärvel.

See on Edgar Kase raamatust, aga tema sõnul Aleksander Suumani sõnastatud. Suumani Sassi juttu olen ma alati kuulanud.

Ega ma liialt targuta?

Minu armas vene keele õpetaja ütles ühe luuletaja kohta: " Mulle ei meeldi, et tema õppetab (just nii ta hääldas), kuidas meie peame elama."


Friday, January 5, 2018

Veel märgilisi sündmusi

Olulised märgid ei pea olema suured ja tulema kõrvulukustava mürtsu ning silmipimestava säraga. Nad on pigem väikesed ja puudutavad sind õrnalt nagu soe tuuleõhk või udusulg. Jätavad hea tunde veel kauaks.

Nagu sõbrakesed, kes tulevad ja toovad mulle kommikarbi, enda koostatud raamatu ja sinisest klaasist küünlahoidja (koos küünlaga mõistagi). Istuvad ja räägivad minuga kõigest ja mina muretsen, et ega neil ometigi külm ole. Ja mina ei pakugi muud kui vaid teed. Seegi on roheline. Aga ramatu loen kohe selsamal õhtul läbi.

Või ERR-i väliskommentaator, kes saadab mulle šokolaadi, kirjapulga ja kaardi, millel tekst: "Kallis Anneli! Teie luuletus oli meie luulekonkursil minu absoluutne lemmik! Tänan teid ja soovin häid pühi! Parimate tervitustega."

Ja Piia kotike teekarbi ning greibilõhnalise dušivahuga! Ootamatu ning liigutav!

Ma kardan, et olen midagi unustanud. Ma unustan ka neid asju, mis mind sügavalt puudutavad ja mulle tähtsad on.

Aga see on juba psüühika küsimus. :)


Thursday, January 4, 2018

Märgid tulid

Kui ma olen omadega puntras ja ummikus, siis ma ikka palun: "Issand, anna mulle märk!" Nüüd tegin samuti. Ja märgid tulid!

Üks mu blogi lugeja saatis sõnumi ja sõbrakutse. Ole sa tänatud, Mirjam! Häid sõnu tuleb ikka inimestele öelda. Sellest võib suur abi olla. Mulle oli.

Isegi siis, kui ütled, aga vastust ei saa, ei maksa solvuda. Pole oluline, mis põhjusel adressaat ei vasta. Head sõnad teevad endale head.

Leidsin minevikust ühe vahva tüdruku, kes hakkab juba vanaemaks saama. Ta mäletas mind ja see tegi hinge soojaks.

Saatsin sõnumi ühele kirjanikule, kes on löödud, et kulka ei toeta. Ta vastas, ei pidanud paljuks.

Piret saatis ballil tehtud fotosid. Ühe lõbusa postitasin feissbukki. Sõbrad laigivad ja naeravad. Teeb meele rõõmsaks.

Ma olen avastanud näofotode laikimise saladuse - endal on ka lihtsalt hea meel näha sõpru ja tuttavaid, eriti, kui polegi kaua näinud. Isegi, kui oled näinud, läheb sõrmeke nii kergelt sinna laiginupu peale. Üldse pole raske. :)

Kuulge, sõbrad, mul on kergem nüüd! Tänu teile.

Wednesday, January 3, 2018

Pettumus

Pettumus on trauma, mis jalad alt niidab ja voodihaigeks muudab. Eriti raske trauma on sügav pettumus. Vaimne selgroog murdub. Praks! Pärast kasvab kokku, aga kõverus jääb sisse.

Aga enne pettumust peab olema foon. Nii ma arvan. Kui sobiv foon puudub, ei pääse pettumus mõjule. Foon on siis, kui tšakrad avatud. Siis oled kõige haavatavam.

Kui tšakrad suletud, siis oled jälle tuim. Tuimus on igal juhul tervislikum. Aga mis mõtet on olla tuim juurvili? Nokk kinni, saba lahti.

Kui kord oled pettumusse haigestunud, siis nakatub kogu ümbruskond. Enam ei usalda justkui kedagi. Igalt poolt vaatab vastu ainult pettumus.

Ravi puudub. Aeg ja mõtlemine leevendavad sümptomeid. Head märgid ka. Need tulevad ikka läbi inimeste tegude. Akuutses faasis pole neistki abi. Olen öelnud, et ärge raisake end, head inimesed, mind ei saa praegu keegi aidata.

Mõni pettumus muudab elu kardinaalselt. Küllap siis peab nii olema. Võtan vastu kõik, mida elu pakub. Lasku aga käia!

Praegu on see täiskuuvärk ka. Arvan, et siin on positiivne (sisult küll negatiivne) korrelatsioon - mida täiem kuu, seda suurem pettumine.

Tuesday, January 2, 2018

Maria Fausti paljad kintsud

Kaks õhtut järjest kuldne kiiver! Täna siis ETV-st Maria Fausti ja Kira Skovi kontsert. Ma teadsin ette, et see on hea. Ma teadsin, et mulle meeldib.

Küllaps selleks oligi vaja päeval kogeda ÜLISUURT PETTUMUST, mis tegi sisemiselt nii tühjaks, et suurel kunstil, suurel muusikal oli ruumi see tühjus täita.

Nii. Nüüd kintsudest. Tükk aega juurdlesin, kas see on imelühike seelik või on need lühikesed püksid. Loogika ütles, et seelik ei saa olla, sest enamus ajast istus lugupeetud helilooja ja muusik ju põlved harkis ning saks põlvede vahel. Järelikult ikka lühikesed püksid. Ja mustades läbipaistvates sukkpükstes kintsud ning heledad nööritud poolsaapad.

Väga ilus! Minult saavad alati poolpaljad naised maksimumpunktid. Mäletate Elina Borni juhtumit?

Kas Kirakene polnud üleüldse paljajalu laval?

Mõtlesin veel, et visuaal peab ikka muusikaga kooskõlas olema ja seda täiendama. Täna oli küll täpselt kümnesse.

Golden Helmet

Vahel juhtub, et ma loen midagi või vaatan midagi ja leian oma kullatera. Midagi, mis väga meeldib. Kohe väga palju. Sellise, mis annab uue hingamise ja suure sammuga mineku. Eile leidsin lausa Kuldse Kiivri!!! :)

Ma olen alati teadnud Meest la Mancast: näen und, ilmsi võimatut und... Dulcinea... I, Don Quixote.. (selline kirjapilt oli juutuubis, ma panin siis ka) neid, mida me kõik teame. Aga ma polnud seda 1972. aasta filmi näinud. Sophia Loreniga. Nüüd siis nägin. Ma ei teadnud, et selles NII hea muusika on. Kõik on hea, mitte ainult need teatud-tuntud hitid. Bravo, Mitch Leigh!

Nüüd ma saan neid kõiki veel juutuubist kuulata.

Fenomen on lihtsalt selles, et miski, mis on nii kaua olemas olnud, pole veel teed mu juurde leidnud. Ja siis äkki ühel päeval leiab.

Siis ongi nii hea olla. Tänu sellele loole - Golden Helmet of Mambrino.

Elagu Kuldse Kiivrid, mis vahel võivad end varjata aastakümneid, kuid lõpuks ikka leitud saavad!

Monday, January 1, 2018

Ei pannud tähelegi

Seda, et uue aasta saabudes hümni ei mängitud. Priit Hõbemägi (oli ikka tema?) peab seda riigi allakäigu alguseks. Küllap tal on õigus. Imbi Paju manitseb, et me üksteist armastaksime ja seda välja ütleksime. Sõnal on jõud. Tal on õigus. Ja et haldusreformist ei räägita. Ei räägita jah. Viljad alles valmivad. Küllap need saavad kibedad olema. Oleme juba natuke maitsnud.

Väga kurioosne lugu, aga me kuulasime Ljube "Davaj, najarivaj", kui president juba kõneles. See ka näitab midagi. Ükskõiksust või väsimust või... lihtsalt seda, et hea lugu on. Soovitan juutuubist kuulata. Seda videot, kus on palju naisi. Vat ma olen ka üks nendest. Võin muusikast samuti pöördesse minna.

Kolm tundi järjest paukus ilutulestik - kell 11 Moskva aja järgi, kell 12 Eesti aja järgi ja kell üks ilmselt siis Kesk-Euroopa aja järgi. Koerake ei liigutanud selle peale kõrvagi. Aga täna, kui Aimar sae käima tõmbas, pidi hulluks minema. Võta nüüd kinni!

Mina tunnen end halvasti, väga halvasti. Mingi sisemine häda ja vaev. Ei saa aru, kas see on magu või midagi muud.

Ikkagi sai üle söödud. Kuigi ma ei plaaninud. Täiesti kogemata ja märkamatult. Ise selleks midagi tegemata. Tasapisi koguneb neid kommikarpe ja siis söödki.

Küllap tuleb siis vaevade ja valurohke aasta.