Tuesday, October 31, 2017

Hõbedane niit

see pidev balansseerimine
kõikuval noateral
pooluste vahel
on tiba väsitav

astraalrännakud
toovad veidi puhkust
tuleb jälgida vaid

et hõbeniit ei katkeks

Monday, October 30, 2017

Nupud ja klahvid

Nüüd ei saa enam vaiki olla. Grete Lõbu, Marko Reikop ja Anu Välba ka! Nuppudega telefonide kallal. Vaatavad nagu imeasja ja ei suuda aru saada, miks inimesed neid veel kasutavad. Ja ise ei oska enam toimetadagi nendega. Mis see siis on? Areng või taandareng?

Justkui ei tohiks ollagi sellist telefoni. No olgem ausad, välja naerdakse neid väikeseid armsaid aparaate. Halloo! Tulge maa peale. Inimestel pole rahagi. Nuppudega telefoni sain ma kolmekümne üheksa euro eest.

Mina isiklikult tahan vajutada millegi konkreetse peale. Telefoninupule ja klaveriklahvile. SEOSES SELLEGA EI TUNNE MA END SUGUGI VÄHEMVÄÄRTUSLIKUNA. Pandagu see kõrvataha.

Nuputelefon on mu jaoks paberraamatu ja vinüülplaadiga sama rea peal.

Nuppudega telefon. Heaoluühiskonna pseudoprobleem.

Jätke mu telefon rahule!

Sunday, October 29, 2017

Minemine

Täna hommikul läks Aarne Üksküla. Üle kõrge mäe. Lehtede puhkemise ja langemise aegu ikka minnakse, ütles mu vanaema.

Ja see Tartu tudeng, kes ööklubist tulles ühikasse sisse ei saanud, kuigi uksekaart oli olemas. Ja kuhu ja miks ta läks, et ära külmus? Kurb.

Üksküla pärast on ka kurb. Ikka on kurb, kui midagi kukub katki.

Ja kurbus on loomulik. Vajalik. See puhastab. Ei saa ju olla kogu aeg hambad laiali nagu Anu Välba või Marko Reikop telekas. Mis neil ometigi viga on? Vahel kardan, et Reikop lämbub oma naeru, kui äkki lambist kõkutama kukub. Mõlemad sümpaatsed inimesed, kui neutraalse näo pähe teevad.

Mis irvitamise ajastu see on praegu???

No ma naeran ka vahel ohjeldamatult ja maniakaalselt, aga ma saan aru, et ma seda teen. Pärast on ikka tiba häbi ka.

Kirvenäod ka jälle ei meeldi. Vahel vaatan selliseid saalis, kui luulet loen. Hingestatud näod meeldivad kõige rohkem.


Saturday, October 28, 2017

Aastapäev

Ei lämbunud ma midagi. Seekord. Elus olen.

Täna 39 aastat tagasi ma abiellusin. Lund polnud, aga pori küll. Vanem vend võttis mu sülle ja kandis värava taha, kus takso ootas. Mul olid valged lahtised kingad ja vend sai seljale kõvasti haiget.

Pulmakleit on veel täpselt paras. Järgmisel aastal panen selga ja pildistan üles, riputan feissbukki loomulikult. Siis saab 40 aastat. Abielu ise lõppes küll päris ammu.

Tähistasin aastapäeva sibiveoga.

Mind rõõmustaks praegu ainult see torumees, kes tuleks ja hakkaks vannitoa põrandale torusid maha panema.


Sunday, October 22, 2017

Jama

Istun siin ja magama ei julge minna. Mingi jama on kusagil hingetorus ja kurgus ning selline tunne, et kui pikali heidan ja magama jään, kohe lämbun.

Tuttav tunne. Olengi varemgi unepealt istukile karanud ja meeleheitlikult köhima kukkunud selliste sümptomite puhul. Ja vat nüüd kardangi. Und ka ei tule. Surmahirm ju.

Ma teen endale mingi hästi kõrge pea-aluse. Lasen aeg-ajalt taruvaigu ja saialille õli kurku. Tahaks mingit imemistabletti, aga pole võtta keset ööd.

Issand, milline megapikk päev!!! Alles hommikul olid veel lapsed majas. Nalja nabani. Ja pange nüüd tähele - mitte ainsatki pesemata söögiriista ei jäänud neist maha! Selline absoluutselt imeline uus austraallasest väimeespoeg on mul nüüd!

Mis on küll selle mehe mõtteis, kes nii lahe on!? Ja kas ta jääb või kaob...

Settinud emotsioonid

Kooli aastapäev on siis peetud. Väga emotsionaalne oli. Just kohtumiste tõttu. Neid oli mitmesuguseid, aga domineerisid positiivsed. Positiivsed emotsioonid ajavad mind teadagi püstihulluks. Lisaks veel ingliskeelne pidev nali ja naer kodus.

Seega. Kõige rohkem on silme ees Age ja Tiit. Age võttis jutuks mu tänavaintervju AK-s, mille pärast on mul tiba piinlik. AGA ISE ON TA ILU JA TARKUSE JA MILLE KÕIGE MUU VEEL KEHASTUS. Ilma Tiiduta ma küll teda ära ei tunneks. See selleks. Tõesti kaunid kaugelejõudnud meeldivad inimesed.

Kallistavaid ja naeratavaid oli piisavalt. No Hanno muidugi. Hanno on omaette peatükk mu elus. Mina tema elus ka. Nii ta ütles.

Evika, Piret, Maria, Margus, Liina, Kristiina, Kaisa-Maarja, Ruudi, Ave, Aet, Anne, Anneli, Väino, Maarika, Diana....

Ja Külli, kes oli NII positiivne üllatus, sest ta soovis kõiki mu kolme raamatut.

Mõni ei tundnud mind, mõnda ei tundnud mina, mõni jäi lihtsalt märkamata. Ja siis oli selliseid, kes lihtsalt teevad head nägu, aga selle tagant paistab, et nad ei pea must mitte midagi. Palju õnne neile!

Jalad valutavad, raisk! Vanadus? Ilmamuutus? Väga ebameeldiv ja ennegi kogetud.

Friday, October 20, 2017

Üks väga kole jutt

Me käisime täna Narva kolledžis hõimupäeval esinemas. Lugesime mu luuletusi eesti ja soome keeles ja kuulasime Ungari rahvuseepost (mille pealkirja ei mäleta) ungari keeles. Natuke algust. Kõlas hästi, aga sisu jäigi saladuseks. Ungari rahvamuusikud mängisid ka. Üks naine kaulis - ikka kõri pealt nagu need rahvamuusikud peavadki, aga jutt pole sellest.

Minu kõrval istus noormees, kelle käelabad olid deformeerunud. Sõrmedest oli vaid vasaku nimetissõrm (mis ei funganud) ja paremal käel ainult nimetissõrme ja väikese sõrme kohal sellised kõrgemad nukid.

Ta toimetas osavasti toidutaldriku ja joogiklaasiga. Me ei istunud lauas, vaid saalis toolidel. Kogemata üldse märkasin, kuigi ta istus lausa kõrval. Tunnustasin mõttes, et ohoo, kui tubli.

Aga siis!!! TA HAKKAS NENDE NUKKIDEGA OMA KÕRVU KOUKIMA!!! Ja väljakougitut vastu pükse pühkima. Öäkk! Mul läks süda täiega pahaks ja minust sai hetkega puuetega inimeste vihkaja. Kuigi ma olen ise ka puudega. :) :) :)

Aga üle läks juba.

Tõmban koomale



tõmban koomale hinge ja hõlmad
kutsun tuppa sõnad ja mõtted
leedrimarjad põõsasse jätan
lindudele
kui tulevad külmad
pihlamarjad ma puusse jätan
lindudele
kui tulevad külmad
kütan ahjud et hing saaks sooja
tõmban koomale kampsunihõlmad
11-03-20-10-2017

Thursday, October 19, 2017

Mis see siis ära ei ole

Üks päev oma elust elada. Maha kustutada. Jälle taevale lähemale saada.

Ärkan juba kell üksteist. Üsna pea helistab Laivi. Ja kohe tunneb ära, et olen unise häälega? Kuidas see võimalik on? Ma ekstra püüan alati VÄGA reibast häält teha, kui mind une pealt tabatakse. Räägime kooli aastapäevast ja muust. Luban enne kooli minekut läbi hüpata ja luulekogu ukse vahelt  sisse torgata.

Siis helistan Efraimale. Avaldan kaastunnet. Räägime Valvest ja muust. Soovin talle head tervist ja Valvele valgust lõpmata.

Mida ma siis teen? Lappan feisbukki ilmselt. Saan ühe pakkumisse raamatukokku esinema tulla. Mul on hea meel.

Pistan pesu masinasse ja lähen koeraga jalutama. Ilm on ilus. Pean päikeseprillid ette panema. Poolteist tundi jalutame ja mitte sittagi! Sõna otseses mõttes. Koer on taas täiesti umbes ja mina täiesti nõutu.

Kodus riputan tilkuva pesu nöörile, sest tsentrifuug pole jälle oma rolli täitnud, kuigi ma palusin. Olen juba väsinud, aga võtan siiski porgandid üles. Mõni on väga suur ja sile, mõni hoopiski alt ära söödud, ainult lehed mulla peal pikali. Head isu, armsad vesirotid.

Nüüd olen veel rohkem väsinud, aga toon siiski kärutäie kompostmulda. See on kuradi raske, sest selg viimasel ajal muudkui valutab aga. Kärutäis peenrale on täiesti märkamatu kogus, aga mitte ei jõua rohkem. Pistan küüslaugud mulda. Lõpuks. Mitu korda käin toa vahet, sest ei oska õiget kogust võtta.

Enam tõesti ei jaksa. Viskun teleka ette. Leban. Ühel hetkel tuleb õunakoogi isu. Teen selle pitsapõhjale. Pitsapõhja teen pitsapõhjapulbrist. Muud jahuvärki kodus pole. Panen kõvasti suhkrut, kaneeli ja ingverit.

Kuum õunakook piimaga!!! See uimastab mind täielikult. Jään teleka ees norinal magama, ei näe AK-d ega midagi. Täiesti ainulaadne minu puhul. Aga ingverit oli koogi peal tuntavalt. Küllap sellest.

Võtan ühe seljavalutableti. Pean jalul püsima ja eesootavad esinemised ära tegema. Õunapuude vesivõsud jäävad ületalve, püsikute varred ka ilmselt. Sama oli ka eelmisel aastal. Vaevu jõuan ots otsaga kokku.

Aga üks päev on jälle taevale lähemale saadud.

Tuesday, October 17, 2017

Tuhamäed

Noh... Jah... Suitsevad korstnad, kaadrid nõukaaegsest kaevanduselust, vene rahvusest lastekodupoiss ja sinna vahele eestlastest penskarid rahvatantsupeol. Ühe noor mehe nägemus Kohtla-Järvest. Vastandamine "päris Eestiga". See on kõik juba nähtud. Kordi.

Režissöör Ivar Murd on siin küll sündinud, aga juba lapsena ära läinud. Selge. Ameerikas elava inimese otsitud pilt. Jälle üks Ida-Viru koll. Saalist kostus nurinat. Ma ka puhisesin. Leppisin alles siis, kui filmi autor tõi sisse oma ema surma. Ema surm lepitab alati.

Mõtlesin oma Kohtla-Järve tuttavate peale. Alles nad pidasid kooli aastapäeva. Alles nad osalesid valimistel. Haritud ja meeldivad inimesed. Elavad oma ilusates kodudes. Jätke meelde: SEE SIIN ON PÄRIS EESTI JA SIIN ELATAKSE PÄRIS ELU!

Seepärast, et meie oleme veel siin. Kuigi varsti kisume maast välja sildid endiste valdade nimedega ja paneme asemele uued. Meie - see tähendab Eesti riik. Aga mitte ainult siin, vaid igal pool. Sellest on küll kahju. Ise teeme, ise lõhume.

Mu armas mees on löödud. Tema vald, kus ta kümme ja rohkem aastat töötas, lakkab nüüd olemast. Tõstis sinimustvalge laualipu teiste riikide lippude taha.


Monday, October 16, 2017

Jälle ei mingeid porgandeid

Kell on üks läbi ja mina veel voodis. Hiljuti ärkasin. Ma isegi ei mäleta, kui kaua öösel lugesin. Kaldmaade kahte armastuslugu. Jah, poole kõrvaga olin Kätlin Kaldmaast varem kuulnud. Aga ainult poolega.

No karm värk. See, mida ta oma lapsepõlvest kirjutab. Muidugi tuli meelde, kuidas ma ise kuri ema olin. Kõvasti peegeldas, aga ma olen siiski lapsemäng raamatuema kõrval.

Ega see reisiliin nii väga huvitanudki. Lõpuks lugesiningi vaid neid kohti, mis mulle tarvis. Seegi võttis pool ööd.

Eile õhtul unistasin, et tuleks kuiv ilm, et võtaks porgandid üles... No kus ta siis tuleks, kui ma ise ilmateadet nägin. Tibutab ja mina söön voodis halvaad. Aga ma panen paksu jope varsti selga ja me lähme koeraga kakamisreisile.

Aimar helistas, et sai mu narkotsipaki Hong Kongist kätte, et kas toob kohe koju. Tegelikult on pakis kindad, Etsyst tellitud. Ma kardan, et need on mulle väikesed. Hong Kongi naiste käte mõõdus ju.

Kui õhtul viitsime, siis lähme kinno. Tuhamäed on filmi nimi.

Sunday, October 15, 2017

Järgmisel korral teisiti

Jah, näedsa, elu muutub ja mõtted ning soovid koos sellega. See oli viimane kord, kus ma valimispeo korraldasin - et lähme kõik koos valima ja siis pärast peame pidu. Järgmisel korral võib-olla hoopis eelhääletan või e-hääletan, sest ei jaksa õige päevani oodatagi. Ja äkki juhtub midagi ja ei saa minnagi ja üldse mine tea...

Aga seekord oli veel vanaviisi. Läksime kohale ja puha. Pärast tulid kaks toredat tüdrukut külla ja me sõime väga palju. Naersime ka. Ikka on tänapäeval veel neid toredaid tüdrukuid, noh noori naisi. Vat ei küsinudki, kas neil oli hääl antud.

Nüüd tahaks juba valimistulemusi teada. Väga. Kodukoha tulevik on oluline.

Friday, October 13, 2017

Kannapööre

Uus seisukoht ahistamise osas. Natuke lugenud teema kohta, selgus, et neiu oli Taavi jõulist käitumist kohe ahistamiseks pidanud ja kohe sellest ka rääkinud ja läbi tuttava ajakirjaniku jõudis lugu meediasse. Selge. Tõmban tagasi.

Eriti tõmban tagasi kuulsa psühhiaatri Lembit Mehilase juhtumi tõttu, kes olla depressioonihaige naise rindu luba küsimata katsunud. See tundub küll rõve ja ka tõene, sest tean seda meest, olen kokku puutunud. Mitte rindupidi. Mind ta pole katsunud.

Aastaid tagasi kurtis üks noor tütarlaps, et Mehilane kipub kallistama, aga tema ei taha. Et kui leiadki mõistliku psühhiaatri (kirjutas tõhusaid ravimeid), siis osutub see ka pedofiiliks.

Tule taevas appi!

Thursday, October 12, 2017

Väike paus

Võtsin loomepuhkust ja võtan veelgi. Kirjutasin pika ja põhjaliku essee helge lapsepõlve teemal presidendist inspireerituna ja sotsiaalmeediast mõjutatuna. Siis kustutasin kõik maha ja tore ongi. Uued teemad on juba õhus. Jõuline suudlemine ja kleidi üles või alla tirimine.

Kolm nädalat läks siis sel naisel aega aru saamaks, et Taavi temaga liiga lähedal tantsis. Rebinud lahti ja jooksnud minema siis, kui ei meeldinud.

Minus on küll alati jõuline suudlemine huvi äratanud (kui mees on vastuvõetav). Ise olen ka mehi jõuliselt suudelnud ja keegi pole ahistamissüüdistust esitanud.

Ma kõlan nagu mingi seksistlik vanamees, aga no tõesti.

Monday, October 9, 2017

Ei küünlatuled läe meelest

mõnel ei lähe
mandoliinid meelest
mul ei lähe meelest
need küünlatuled surnuaial
kahel pool teed
kui õhtupimedas
läbi Kasepää sõitsime
ei lähe meelest mälestuskivi
mille ette ise küünlad süütasime
meestele
kes neljakümne esimesel
maha lasti
lihtsalt niisama
minu ilus noor lell Karl
ja veel meie vereliini mehi

paremal möllas Peipsi
oli tumehall ja ähvardav
kurjadel lainetel valged vahuharjad

millal hea kurja küll lõplikult võidab


Sunday, October 8, 2017

Erinevad majad

Kui ma siin millaski kirjutasin ühe luuletuse majast, milles ma käisin ja mis oli rahast tehtud, siis täna käisin hoopistükis teistsuguses majas.

See on üks vana apteegimaja, arvatavasti eestiaegne ja täis väga head energiat. No seepärast ka, et inimesed selles on mulle olulised. Nad pole küll jõudnud seal eriti kaua elada, alles kolisid, seega peab maja enda energia ka hea olema.

Väega koht. Teine korrus. Tundsin seda maast kõrgemal olemise turvalisust ja vaatasin ilusaid vaateid. Iluaed ja puud. Vana lossipark sealsamas.

Küllap on see ürgne hirm, mis paneb maast kõrgemal end kindlamalt tundma. Oma kodus olen harjunud alumise korrusega. Järjest vähem mind üles tõmbab, aga vahel ikka. Ehk tõmbaks siis rohkem, kui ma viitsiksin seal koristada. :) Hea, kui allgi saan enam-vähem inimeste elamist imiteeriva korra hoitud.

Ei, asjad mul segamini pole, aga tolmu jätkub. Homme on see päev, mil ma tolmuimeja kätte võtan. Kui jaksan.

Kolm emotsionaalselt laetud päeva järjest - see on mulle ikka paras katsumus.

Friday, October 6, 2017

Viimsel hetkel uus teema

Tahtsin kirjutada, et kui te ei loe, siis ma ei kirjuta kah. Blogimine on ju ajast ning arust. Vähemalt minu stiil. Ei värvipilte ega kedagist. Siis vaatasin, et lehevaatamaisi oli täna üllatavalt palju ja muutsin kohe arvamust.

Ma käisin Epp Petronega raamatukogus kohtumas. Väsisin kole ruttu ära, sest muusikat ei olnud. Ainult raamatud ja neid on tal kuradi palju. Pange nüüd tähele: MA POLE LUGENUD SENINI ÜHTKI EPP PETRONE RAAMATUT.

Ainult kirjasarjast Hedvig Hansoni oma. Tegelikult oli arendav küll. Ma ütlen alati endale: kui ei meeldigi, mine ikka ja arene.

Oleksin tahtnud Annela Laaneotsa "Minu Tai saared". Ikka tahad, kui inimest pisutki tead. Seda kaasas polnud. Ostsin siis "Inspireerivad armastuslood läbi aegade". Kujundus meeldis, selle aasta raamat ka ja räägib väga tuntud inimestest üle maailma.

Ja pärast! Pärast me läksime Karjala koori kontserdile. Mulle meeldis täiega üks nende dirigentidest - Jelena. Selline blond, naiselik ja apetiitne. Ma ei jätnud seda talle ütlemata.

Kui järgmisel suvel on ingerisoome laulupidu Jõhvis, siis kindlasti näeme.

Monday, October 2, 2017

Taam mis taam

võin vanduda kui voorimees
või kärkida kui kõu
ja kurb kui olen
pisaratest
lirtsub terve õu

võin tulla nagu leebe tuul
sind õrnalt emmata
kuid ära usu
sekundiga
võib tormiks pöörata

võin terve igaviku nurgas
ma vakka püsida
või naerda nii et
aknaklaasid
eest ära lendavad

ma vahel olen turtsakas
ja vahel tumm kui kala
kui laulan
ikka kõvasti
ja tantsin küljest jalad

mu kätte sobib vikat
paukuv kirves
vinguv saag
kuid vahel kui on tarvis
olen raudselt taam mis taam


Sunday, October 1, 2017

Imeline raamatukogu

See asub mu maja teisel korrusel. Juhtun sinna nii harva. Nurgatoast on saanud muuseumituba, kus on kaugetelt maadelt toodud põnev kila-kola ja köetavas toas raamatud ning seal saavad külalised külmal ajal öömaja.

Vahel mu armas mees käib kolamas ja tuleb tagasi mingi ääretult põneva leiuga. Ma pole eriti vaadanudki, kuna kirjandus on valdavalt ingliskeelne. Selles keeles loevad mu kolm tütart. Nüüd kõlas küll suureliselt! :) Aga nii on, noh!

Aga üllatusin minagi ükspäev, kui Marial üleval toas külas käisin. Leidsin Paulo Coelho "Veronika otsustab surra". Tean Coelhot juba ajast, mil teda eesti keelde veel tõlgitudki polnud. Lugesime inglise keele kursustel Tiaga tema "Alkeemikut".

Muid olen veel lugenud, aga sugugi mitte kõike. Nüüd küsisin endalt, et kuidas SELLINE teema on mul kahe silma vahele jäänud??? Vaatasin, et ilmunud 2005. Selge. Tollal oli mu elu nii kiire, et taolisteks mõteteks polnud aegagi. Võib-olla isegi lugemiseks mitte. Sarnased probleemid, nagu raamatus, tulid aastaid hiljem.

Nüüd siis loen.

Muide, ma pole vist öelnudki, et selle mu uue luuleraamatu, millest pidevalt vahutan, pealkiri on "Elu on rong". Aga võib-olla olen.