Wednesday, May 31, 2017

No ei edene

Täna on suurepärane lugemisilm, aga raamatud mitte ei edene. Mul on Risto Lauri topeltromaan "Tulemuusika" ja "Veemuusika". Mitu õhtut juba punnin. Tavaliselt, kui on minu raamat, siis neelan hoobilt alla. Mul on voodi juures veel neid poolikuid, mida enne und vahest kätte võtta.

Ja Ristolt ilmub juba uus raamat 100-aastasest Hiiumaa tädist. Täna feissbukis nägin. "Vanaema mesipuu otsas".

Hommikul sain Mihkel Muti "Eesti ümberlõikaja" ka. See hakkas nagu paremini jooksma. Ma ikka proovin, sest mida muud täna teha, kui lebada ja lugeda.

Homme läheme Lead ja Nikolaid kuulama Sadamasalongi avamisele. Ma loodan, et ikka kohale jõuame. Et mingi häda mind ei taba.

Ptüi! Ptüi! Ptüi!

Tuesday, May 30, 2017

Trillallaa ja trallallaa

Läbi selleks korraks see depressiivne episood jälle. See lühike suts. Iseenesest. Eile õhtul oli veel nutt ja hala ja lohutamatu kurbus...

Täna hoopis teine tegu. Tilgutasin sprotiõli oma saja-aastasele pitslinale - üldse ei ajanud närvi. Peas on juhtmed jälle mõneks ajaks õigesti ühendatud. Isegi veidi pohhuistlikult, pean lisama. No üsnagi, kui juba sprotiõli laudlinal ükskõikseks jätab.

Loodus on täiesti hullunud. Ma ei jõua isegi märgata, millal keegi õitseb või lehte läheb. No eks ma ole ka kole aeglane. Mul on sitaks palju tööd õues teha, aga see ka ei aja närvi. Pigem rõõmustab.

Ma lähen kohe praegu, panen kätte mingid tugevad kindad ja lõikan ära TÄIESTI KÜLMAKINDLA "Robusta" maani ärakülmunud okkalised varred. :) Igal aastal üks ja sama trall.

Seda ma ütlen: minu aias jäävad ellu vaid need, kes ise endaga hakkama saavad. Karulellake on näiteks talve jooksul kaduma saanud. :(

Meelespea õitseb kui meeletu. Eks ma ükspäev ikka pildistan midagi üles ja feissbukki riputan.

Monday, May 29, 2017

Kas sul on ka?

kas sul on ka vahel tunne
justkui miski on ära võetud
miski mis kuulub sulle
ja sind nagu viimast lolli
on tühjade kätega jäetud

siis võtagi klahvid ette
neile kuuluta oma häda
kui saad siis silmavette
kott pähe ja kivi kaela
viska see viimnegi rida

ja kõik läheb lõpuks üle
ütleb maailma targim lause
natuke kogenum oled
ja natuke tugevam ka
oskad jälle oodata pause
ja neid hoobiga seljatad


Sunday, May 28, 2017

Lühises

See tuleb iseenesest. Laupäeva hommikul ärkasin ja tundsin kohe, et peas on juhtmed valesti ühendatud. Ja mida ma siis tegin? Vat ei mäletagi. Muru niitsin ja mulda kraapisin. Aitas. See on hea, kui aitab. Kui ei aita, siis on päris perses.

Täna magasin päeval kella kolmeni. Siis niitsin jälle muru ja kraapisin maad. Aitas. Otse öösärgi ja hommikumantliga läksin aeda. Küünelakk on igatahes pooleldi maha kulunud. Tegelikult ootasin täna vihmast ilma. See on märk.

Nüüd muidugi ei maga. Paotasin eesust ja kuulatasin. Soe ja sume. Ükski lind ei laula. Aga ööbikud? Läbi juba või? Ainult Peterburi maanteelt paistavad möödasõitvate autode tuled. Maantee hääl on õues kuulda, aga aknad tuppa ei lase.

Inspiratsiooni ukse taga polnud. Seda pole hetkel kusagil. Kes kinkis mulle küll selle valge kitsekese, mille oma kollasest käekotist leidsin? Millal ma seda kotti üldse viimati kandsin? Kitsekesel on punane lint ja kelluke kaelas, seisab arvuti kõrval.

Mind piinab, et lubasin Gretele helistada ja jorjenimugulatele järele minna. Ei saa seda tehtud. Mul on lõputult muru niita ja maad kraapida. See ühtpidi lohutab, et tegevus on olemas. Teistpidi hirmutab, sest ei jõua kõike ära teha.

Inimesed pesevad ju kevadeti aknaid ka. Lolli peaga tellisin endale mingi teleskoopvarrega aparaadi selle tarvis, aga seda kasutada ma niipea küll ei kavatse.

Istun ja põrnitan.

Friday, May 26, 2017

Vere hääl

See kõnetab mind Tartu poole sõites ja igal poole Lõuna-Eestis, kust on pärit mu eellased. Kõik on teistmoodi – loodus, inimesed, lõhnad, tunded. Kuidagi lahkem ja kodusem. Looduski on ju vähemalt kaks nädalat kevadises ärkamises eespool kui siin külmal kirderannikul.

Eile käisime Jõgeva Linnaraamatukogu ööraamatukogus. Jaana kutsus. Ta luges mu luuletusi ja Reine laulis. Hääled nagu samet ja kristall. Jaana on samet ja Reine kristall. Tal on kõrge ja napp hääl, aga äärmiselt täpne ja puhas. Nagu loobitaks hõberaha allikasse. Jaana hääl on aga salapärane ja sume. Mitte selline kiunuv nagu minul. Ma tean küll, et peaksin rääkima aeglasemalt ja madalamas registris, aga kui end salvestustelt kuulan, siis ikka see „punane hääl“, nagu Aimar ütleb.

Sel muuseumiööl oli palju muusikat: naisi ja mehi kitarridega. Istusin seal ja lasksin end kanda ja kui tuli kaasalaulmiskoht, siis muidugi üürgasin täiega. Tea kinkis mulle lillad tulbid. Need on mu nina ees laual, kui kirjutan. Kolm mulle nii olulist naist on seal Jõgeval – Jaana, Reine ja Tea. Hea, kui leiad oma inimesed Universumist üles.

Aga veel enne kui raamatukokku jõudsime, käisime Laiuse mäel – ema haual. Hommikul oli Kristel Vilbaste feissbukis postitanud küsimuse, et millised on need viis pühapaika, mida te kohe külastada tahaksite? Kirjutasin, et lähen Laiuse mäele, et see on mu olulisim pühapaik. Et igas maanurgas, kus käin, tahan alati kabeliaiast läbi astuta. Nautida seda erilist kalmistuvaikust ja lugeda just selle koha perekonnanimesid.

Kui haud korras, punased begooniad istutatud ja küünlad põlemas, on nii raske lahkuda. Mitu korda lähen jälle tagasi. Olen alati nii rõõmus ja elevi, kui ma emme juures käin. Kui rohkem aega, siis jalutame pisut ringi ja tädi haualt jooksen alati läbi.

Huvitav, kas Aafrikas, kus on me algkodu, mu veri samamoodi kõneleks? No vaevalt. Aga meres, kust me oleme tulnud, seal küll. Ja ma armastan ikka küsida, kas oli tark mõte üldse merest välja tulla?


Tuesday, May 23, 2017

Pariisi öö

me olime väga purjus
jooksime treppidest alla
mina kaotasin kinga
sina lõid lahti talla

me polnud üldsegi noored
siiski nõtked ja ilusad
ja ülepea armunud
ah mis sellest rääkida

ja otse purskaevu vette
lõppes me pöörane lend
plartsuga vastu vett me
ära mõlemad lõime end

sinu frakk sai läbimärjaks
minu kallis õhtukleit ka
ümber lõhnas Pariisi öö
meid manitses Notre-Dame


Monday, May 22, 2017

Mardzipani maidzmine

Ma ei tea, kas kirjapilt on päris õige, aga no ii salapäraselt kõlab, kui poolihääli lausud. Salapäraselt ja magusalt ja paljutõotavalt ning õigetiba justkui ähvardavalt ka.

Jutu rääkis teles näitleja Peeter Tammearu. Et kui ta oli veel noor ja korraks  hullumajas käimas. Kunstnikuhingede puhul on hullaris viibimine absoluutselt obligatorisk. Ma tean, millest kõnelen.

Siis ta nägi seinal klaasi all raamis päevakava:

6. 00 - äratus
6. 10 - pesemine
6. 20 - hommikuvõimlemine
....
ma siin ise improviseerin, aga umbes nii see käib
...
22. 00 - öörahu
Ja nüüd tuleb point. Keegi oli klaasi alla pääsenud ning öörahu alla omakäeliselt kirjutanud:

MARDZIPANI MAIDZMINE


Sunday, May 21, 2017

Seedehäired ja surnumatja

Ikka hakkan. Alustan seedimisest. Tänahommikune seis oli selline, et mõistsin - kui mitte midagi suust sisse ei pane, siis pean vastu ärasaatmise ja sõidu Väike-Maarjasse. Ei pannud siis. Isugi polnud. Praeguseks olen küll ära söönud pool kilo mureleid ja nüüd vihun kanasuppi. Praegu peab.

Ärasaatmine oli nagu ikka. Algas paljutõotavalt - ilus sissejuhatus, muusikapalad, järelhüüded... Siis pidin vetsu jooksma. Oh jumal, uksed plartsusid. Ma väga loodan, et minu tekitatud helid saali ei kostnud. Kui väikesest ruumist väljusin, vaatasid koridoris seisvad inimesed mind huviga...

Siis läks käest ära ja hakkas see iidamast-aadamast heietus lahkunu eluloost ja seosest matja enesega. Mida nende surnumatjatega ette võtta? Ühte trikki ma tean, kasutasin seda oma ema ja isa matusel. Kirjutasin nimelt teksti ise ette. Siis oli täiesti normaalne, kuigi Maria ütles ikkagi, et kui tema peaks surema, siis vaadatagu, et see konkreetne matja teadagi ei saaks. :)

Sulle, armas Marta, kerget lendu tähtede poole!

Väike-Maarja oli tõeline kultuurireis. Sain 1912. aastal ehitatud teatrimaja laval klaverit mängida. Peaaegu täissaalile - Aimar ainsa publikuna istus esireas. :) Loodan väga, et sest mängust tulu tõusis. Seda kuuleme-näeme 2. juunil samas saalis.

Ma olen seda rääkinud, aga kordan üle. Kas ei võiks lahkunu ärasaatmisel joosta ekraanil pildirida tema elust, taustaks ilus muusika ja luule. Millal me selle matusereformi ära teeme?

Friday, May 19, 2017

Totaalne igin ja vigin ja virin

Ma löön ka omalt poolt kaasa.

Ühed kiunuvad, et kole kuum on ja teised sõimavad, et mis te ulute, ise tahtsite sooja. Aga no kolepalav on tõesti. Südamehaiged ja lihtsalt minusugused vanamutid ei kannata välja. Kaks tundi aiatööd ja anna otsad.

Üks ütleb, et võilill on ilus ja teine haugatab, et ta vihkab nii hirmsasti neid kollaseid õisi ja seda valget villa ja neid tohutuid juuri. No mis sest taimekesest vihata. Õitseb ära ja rahu majas. Peenramaalt tuleb reeglina koos juurega väljagi, kui oskad tõmmata. Mina enam võilillega ei võitle. Ega ma loll ole ja lase end tugevamal ära tappa.

Siis ühel tulnud sipelgad tuppa ja teised kohe soovitama mürke ja mis iganes. Meie elame aastaid rahulikult koos. Õnneks pole loomakesi liiga palju. Ükskord mürgitasin ka ja siis ise magasime selles mürgises õhus. Neelan nad rahulikult alla, kui magusa sisse satuvad.

Ja see mao müümine feissbukis. Mulle ei meeldi mingil juhul loomad elutoas, maod veel kõige vähem, aga ma ei hakka feissbukis kohe karjuma, et elajas ja bla-bla-bla-...

Midagi oli veel, aga enam ei mäleta. Edasi mõelge ise. Küllap teate tuhandeid näiteid. Eesti inimene on nii aldis sõimama ju!

Mulle tundub, et pean oma puhkeküla "Misantroop" loosungit muutma. Endine oli: "Vihka rõõmuga!" Nüüd ei teagi, mida panna. Üldse ei viitsi vihata, armastada aga küll! :)

Thursday, May 18, 2017

Miski pole enam endine

valge liilia lõhn püsib seitsmendat päeva
täidab meeled ja toa eriti võimsa väega

süütu sarm ja Prantsuse monarhia märk
kuid ka laipade lehk ja valge surisärk

majesteetlik lill ja oranžikas tolm
varsi on kolm ja igal õisi on kolm

naine kes kinkis on ise ilus kui lill
ja ma olen seitsmendat päeva elevil

tiine täidlane ja intensiivne aroom
nagu maaväline müstifikatsioon


Wednesday, May 17, 2017

Täiesti ootamatu haigus

Pidin minema Rotary Klubisse esinema, aga öösel jäin haigeks. Totaalselt. Kõrge palavik ja lihasvalu. Täiesti voodis. Tundus kummaline. Organism käitub nii, kui tahab märku anda, et on aeg puhkuseks. KUI raske oli telefoni hoida ja õigeid tähti leida Terjele sõnumit saates.

Küllap on neid läbielamisi siiski liiga palju olnud.

läbi haigusehämu ja palavikuudu
tunnen absoluutset üksiksindustunnet
hüüan ema ja hõikan isa
nad tulevadki varjudemaalt
oma taevaste tegemiste juurest
ema käed on jälle sirged
mitte konksus nagu kirstus olid
jahedad ja natuke töökaredad
kui mu põski ja laupa silib
isa on jälle kõikvõimas tugev ja kindel
tõstab ära selle kivi mu rinna seest
mis nii kuradi põrguvalu teeb
ja mina nutan sellepärast
et olen neile ikka halb laps olnud
sel pole enam mingit tähtsust
lohutavad ema ja isa
siin ja sealpoolsuse piiril
ja mul hakkab kergem

Monday, May 15, 2017

W.KRUK 1840

Mida see teile ütleb? Las ma arvan - mitte midagi. Ega mulle ka ütleks, kui mu mees Poola vahet ei sõeluks ja minul poleks olnud vaja sinise kiviga kõrvarõngaid. Türkiissiniseid nimelt. Olgu etteruttavalt öeldud, et neid ma ei saanud.

Aga sain muud. Eksklusiivse šokolaadivärvi kotikese, milles eksklusiivne šokolaadivärvi karbike, karamellivärvi lindikesega seotud. Kui lindi lahti seon ja karbi avan, on selles kaks hõbekõrvarõngast. Näevad välja nii, nagu oleks saapapael kaekorra keeratud ja aasapidi kõrva torgatud. Ainult, et hõbedast.

Ei olnud mingit türkiisi seal uhkes äris. Ei ole ka kataloogis, aga sest pole hullu. Kruki ehe on ikka Kruki ehe.

Mis mul veel siis on?

Üks Piret Kartuse kaelakee, üks Tanel Veenre ripats ja üks Kalevala Koru spektroliit. Ja need rohelised, mida mul täpselt vaja oli. Teate küll, Anne, Helena, Liina. Siis üks vilditud. Tead küll, Merle. Tegelikult on mul päris palju kolinaid, aga see läheks juba eputamiseks.

Kruki kõrvarõngad oleksid võinud tüki maad pikemad olla. Õige saapapaela mõõtu ikka.

Aga ülekõige igatsen ma praegu eilset aprikoosimahla, Kirsika! Kohutav janu on. Sama juhtum nagu Liisbetiga, kes oli kõrbes jannu suremas, aga tal polnud vee isu. Ma tahan ka mahla!!!

Sunday, May 14, 2017

Veel emadepäevast. Põhimõtteliselt.

Kas ma olen teile rääkinud, et mulle meeldiks, kui emadepäeval räägiksid kõik oma emadest. Mitte, et austame neid, kes parajasti emad on. Kõik naised ei ole ju emad, aga emad on kõigil - nii naistel kui ka meestel. Et see päev oleks abstraktsem. Oleks nagu kõigi päev siis.

Kord juhtus nii, et ühel emadepäeva aktusel ütles üks onu: " Nüüd jäägu kõik emad ja vanaemad istuma ja teised tõusku püsti ja laulgu "Ema südant". Ta siis üksi laulis. Minu arvates oleks pidanud ütlema: "Laulame "Ema südant" ja igaüks mõtleb oma emale." Märkate erinevust? :)

Ja nüüd kohe ma räägin iseendast emadepäeva kontekstis. Laivi ükspäev helistas ja rääkis, et luges Kristiina Ehini "Kohtumisi". Ja mida te arvate, mida Annikky kinkis? Just selle raamatu ja pudelikese - AERIN LILAC PATH.

Mul ol lilla lilleampel ja valge hortensiapott ja Merle takeetesed (on selline kirjapilt või?) ja sinine liblikas ripub akna kohal, Meeli! :) Mul on kommikarpe ja mullidega pirnimahla - mul on absoluutselt kõik olemas.

Hakkan nüüd Ehinit lugema.

Militaarne emadepäev

Nii armas ärkamine kell üksteist. Maja vaikne. Tean, et ülakorrusel magab Annikky. Me ei ole nii ammu temaga kahekesi olnud. Midagi pole muutunud kolmekümne aasta jooksul Laps istub ikka diivaninurgas ja loeb. Emasüda rõõmustab.

Kas Kevadtorm on alanud? Nägin kahte sõdurpoiste kolonni. Ühel autod kuuseokstega kaetud ja kuhja otsas istus automaator. Selline jõuluteemaline kolonn. Teisel kasutatud tavalist maskeerimisvõrku. Nii oleksin tahtnud lehvitada, aga ma ei hakand.

Maria parajasti helistas ja küsis, kas ma sõdurpoistele ka tagumikku hööritan. Ikka hööritan, vastasin, kui nad tagantpoolt tulevad. Ma olen ju tagant gümnaasium ja eest muusium. Täna olin isegi eest gümnaasium, sest jalas retuusid, seljas lapse kapuutsiga dressipluus ja päikeseprillid peas.

Ma pean endale pidevalt kordama, et TEGELIKULT ei ole sõda nii romantiline, kui see neid kolonne vaadates paistab.

Ilusat emadepäeva! Varsti tulevad veel kaks tüdrukut. Nägemata jääb sel korral vaid Liisbet.

Saturday, May 13, 2017

Ootan

Ootan lapsi koju. Täna pojaperet. Ma näen oma kaheksa kuu vanust pojapoega teist korda. On alles vanaema! Polegi teist õieti. Ma ei oska üldse vanaema olla. Väsin ära last kaugelt näheski. Mäletan, et mu ema rääkis samuti, aga tema minu eas hoidis veel lapselapsi.

Olen varakult valmis. Taevasinised sokid jalas. Unes nägin üle hulga aja sõda, kuigi enne uinumist kuulasin Sulev Tehvandi CD-d. Aitäh, Anne! Ilus hääl on sel mehel. Olen ennegi teda teisel pool pidulauda laulmas kuulnud. Jälle need kitarredega mehed! :)

Eile olin õnnetu. Nutsin. Ma ei teagi, kas koera või selle teise asja pärast. See teine asi ei olnud midagi halba, see lihtsalt äratas mu üles. See, et nutta saab, on ainult hea. Näitab, et süda pole koorikusse kasvanud.

Imeline rahu on hinges ja LOOMULIKULT obligatoorne füüsiline väsimus. Mäletan, kuidas mu vennanaine tahtis alati lamada, kui külla tuli. Ta lahkus viiekümne üheksa aastaselt. Mina tahan ka igal võimalusel lamada, aga ma viitan Winston Curchillile, kes seda soovitanud on. Muidu olen ka viiskümmend üheksa...

Üks mu hea tuttav ütles, et luulekogu on morbiidne. Küsis, et kas mul on armastuses vahe või olen ma haigem kui muidu. Ei kumbagi. Ma olen ise üks morbiidsus kuubis. Et saaks juba ära, et mina pole sellest maailmas ja selline bla-bla-bla... Lõpuks arvas see armas naine, et oma vanuse tõttu võttis seda surmavärki nii isiklikult.

Mu ainus mure on, et ma kirstus võimalikult kaunis välja näeks! :) :) :)

Thursday, May 11, 2017

Taevasinised sokid

Eile see juhtus. Tegime ära mu luulekogu „Kõik on tähtis“ esitluse Jõhvi Raekojas. Saal oli rahvast täis. Kirja oli end pannud kaheksakümmend viis inimest, aga ma tean, et sellest nimekirjast on mõned puudu.

Mul on vastavaks puhuks üks Anne ja Neeme kingitud käsitööna valminud punane raamat, mis on täis meie poolt korraldatud ürituste jäädvustusi – omamoodi kultuuriajalugu.

Õhkkond oli avatud ja lahe nagu ikka. No kuulge! Meestebänd ju laulis-mängis. Ansambel AER – Aivar, Erik, Raino! Ma ei tea, et mulle maailmas üldse midagi rohkem meeldiks kui mehed kitarridega.

Kui ma kunagi isegi ei julenud unistada sellest, et keegi mind laulda võtaks, siis nüüd sai see teoks. Täna olen emotsioonidest oimetu ja voodirežiimil. Pean kuidagi nüüd väljuma sellest Suurest Paugust ja eluga edasi minema.

Ka Virve Osila oli kohal. Aitäh, sulle, lugupeetud poetess, kes sa kinkisid mulle omakootud taevasinised sokid. Virve on mind neljasilmavestluses oma mantlipärijaks nimetanud. Ma ei tea, kas tohin sellest avalikult rääkida.

Kui näitlejannad annavad edasi Liina Reimani sõrmust ja Lisl Lindau kõrvarõngaid, siis mulle on Virve Osila taevasinised sokid sama suure väärtusega. Kui ma algul arvasin, et kavatsen neid kanda, siis nüüd taipasin, et need pole jalga panemiseks, vaid järgmisele Virumaa poetessile edasi andmiseks. Kui vaid koi ei rikuks!

Ja teadmiseks neile, kes arvasid, et eilne kook, kohv ja konjak olid laual maksumaksja raha eest – ei, kulla sõbrad, kostitan teid ma ikka ise.


Tuesday, May 9, 2017

Sünnipäevakingitus rehvimeestelt :)

rehvitöökoja uksest möödudes
kuulsin meeste jutukatket
kakaaja raaznitsa
baaba jestj baaba
jumala eest
mulle meeldivad
lihtsad ja selged elutõed
meel läks kohe rõõmsaks
milleks lahterdada
ilusad ja koledad
noored ja vanad
väikesed ja suured
paksud ja peenikesed
lahked ja kurjad
blondid ja brünetid
seksikad ja kuivikud
targad ja lollid
selge värk
baaba jestj baaba


Monday, May 8, 2017

Traditsioonid on olulised

Need kannavad meid minevikust tulevikku ja aitavad püsida. Inimestena. Rahvana. Perekonnana.

Täna lappasime Jördi talu peremehe Joosep Mägi kolme naise kaasavara, milleks olid põhiliselt tugevast puuvillasest niidist heegeldatud laudlinad ja kummutikatted ning aknakardinad. Sekka omakootud peenlinasest kangast valged laia otsapitsiga käterätikud ja kohustuslikud seinavaibad, millele tikitud: "Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi!"

Oli muudki. Sellist, mille otstarvet ei oska ära arvatagi. Pilutamist ja tikandit saja aasta tagant. Tollal liikusid eesti naiste näpud vahetpidamata. Nüüd ka. Ainult, et arvutiklahvidel.

Pesin aegadest koltunud kaks laudlina, mille õnnelikuks omanikuks sain, ja panin õue pesunöörile tuulduma. Ime, et need on sajandi jooksul terved püsinud. Kahtlustan, et suuremat osa pole kasutatudki. Aegade kollakas toon jäi ja see mulle meeldib. Ehk polegi need linad kunagi helevalged olnud.

Ja veel traditsioonidest...

Alati, kui ma oma armsas lahtise aknaga kemmergus istun ja mu armas mees õue peal toimetab, juhtub ikka üks ja seesama. Nii turvaline, nii jätkusuutlik traditsiooniline dialoog.

Mu nii galantne ja haritud, maailma näinud mees hõikab rahvaliku: "S..u ruttu, karu tuleb!" ja mina naeran heledalt nagu Vargamäe Krõõt.

Olen kuulnud seda lauset ka välismaalastelt kui näidet eesti keelest. Eks meie tublid kaasmaalased ole õpetanud! Jääb ilmselt ruttu meelde, kuigi pisut vigaselt. Mina tean varianti: "Sita ruta, kara tulab!"

Hoidkem traditsioone!


Sunday, May 7, 2017

Nii juhtub

Kui oled juba teist päeva põhjendamatult kurb ja vaatad telekast mingeid saksa filme, kus mehi mere äärest leitakse.

leidsin mererannast mehe
laine oli liivale uhtunud
algul vaatasin et ära visatud
et ei tööta
aga siis pöörasin ümber
vesi jooksis kolinal suust välja
täitsa terve
täiesti töökorras
peaaegu kasutamata
tundub et tuttuus
nii tahaks endale võtta
aga ei saa noh

mul on ju mees olemas

Saturday, May 6, 2017

Kuulge...

Kuulge, ma lugesin seda blogi. Päris pikalt kohe. No päris huvitav oli, sest ma ei mäleta ju, mida ma kirjutanud olen. :)

Mõtted ja sõnad mudugi muudkui aga korduvad. See ongi see minu kurikuulus stiil. :)

Voodist väljuda ei viitsi. Mul pole tänaseks päevaks ühtegi ideed. Pealegi pean eilsest sibiveost taastuma. Aimar on Soome rahvaülikoolide rektoritega kusagil ja Erik täna ei tule. Täiesti tühi päev. Õnneks päike ei paista ja õnneks Maria mu blogi ei loe. Nii ei saa ta teada, et ma täna ka koera ei jaluta.

Sellest tuleks pahandus, aga mind ei huvita. Mul puudub hetkel ajus see dopamiinikogus, mis mind voodist välja tõukaks. Pean vaatama, et ehk ma kirjutan midagi. Oma järgmist raamatut nimelt.

Mu hommikud on sellised, et kodust lahkudes sosistab mu armas mees: "Maga minu eest ka..." Ma siis magan...

Olen praegu täiesti huvitu kõige suhtes. See möödub, ma tean.

Villane kört või pruudisari?

Esimest kord jagasin feissbukis üht memoryt. Seda, kus olen riietet valgesse pruudisarisse. Sari on tõesti ilus - paljude litritega tikitud. Mu tütre oma. Laskis endale kalli raha eest osta kaugelt maalt. Selgapanekuga oli tükk tegemist tookord. Peakate on ka olemas, aga seda me ei kasutanud.

Sari on siiani alles. Kusagil kapis kilekotis. Raske teine, kaalub mitu kilo.

Foto oli liiga peibutav, et mitte jagada.

Aga muidu leban praegu voodis, kuulan Anne Maasikult parasjagu Marie Underi "Nägemust". No nii ilus. Täpselt selline, mis võiks kõlada minu või ükskõik kelle matusel. Minu jaoks peaks matus olema üks imekaunis sündmus.

Aga mu lemmikute lemmik sellel CD-l on siiski Betti Alveri "Kroonika":

Meie suguvõsa vapil
seisis torupill ja nuga.
Paristajad, rehepapid
olid minu esiisad,
laisad kündjad, kanged kütid,
topsisõbrad, vihas visad,
nii et viin ja verejuga
pritsles segi meie hütis...

Ja veel kaks salmi tempokalt ja hoolimatult. Äge! Võimas! Täpselt mulle.

Ma vaatan, mida tuli pliidi all teeb ja palju laike on foto alla laekunud. Kaunist laupäeva!

Wednesday, May 3, 2017

Dermograafiline urtikaaria

see on see

kui sa kirjutad küünega

oma nahale

armastatud mehe nime

mis püsib mõnda aega

õhetava ja reljeefsena

aga siis kaob igaveseks

nagu armastuski mõnikord


Tuesday, May 2, 2017

Üks suts uuest raamatust

Vajume Enega Posti talu elutoa nahkdiivani pehmesse lahkesse ja lõputusse sügavusse. Kohemaid algab mu elu esimene kodukontsert. Esinejaks Tate Gebert – austraallasest tänavakunstnik, kes tuuritanud mööda kõiki Eesti maakondi ja lõpetab täna oma tuuri just siin - Saka külas.
Jõuame veel enne algust rääkida pisut Martast ja Ene sirvib mu luulekogu „Kõik on tähtis“. Kohal, kus toetajate nimed kirjas, peatub Ene sõrm ja ta küsib: „Miks sa kunagi mulle pole öelnud? Toetaksin hea meelega.“
„Noh, järgmist raamatut toetad. Ma kirjutan su sinna sisse,“ vastan naerdes, aga Ene jääb tõsiseks ja manitseb: „KUI sa seda teed, siis ära üle pinguta, eks!“ Ma luban.
Ja nüüd ma siis kirjutan. Ainult asjasse puutuvast ja mitte halleluujat lauldes, sest Leonard Coheni „Hallelujah“ hakkab just praegu kõlama tänavamuusiku suust ja saadetuna ukulelel. Meie laulame kaasa. Refrääni. Kes ei oskaks? Kes ei vaimustuks? Ma pole Enet kunagi enda kõrval laulmas kuulnud. Endise muusikaõpetajana panen talle mõttes hindeks viie. Ja kui ta järgmise ühislaulu „Kaugel külas“ sõnu teab, siis lisan veel plussi kah.
Noh, Ene? Kuidas on? Ei pinguta ju üle midagi. Täiesti normaalselt kirjutan. Nüüd asun põhilise juurde.
Ene on olnud mu kirjandusliku tegevuse üks hooandjatest. Esimene raamat „Minu lapsepõlve Kotinuka“ nägi ilmavalgust tänu Enele ja Aivarile ja MTÜ-le Kultuuriveski. Kõik see bürokraatia jäi nende hooleks. Ja mitte ainult. Kui raamat valmis, ütles Ene kohalikus ajalehes „Põhjarannik“, et loetagu. Et raamat sobib lugemiseks ka siis, kui Kotinukast midagi ei teata.
See on väga oluline, et tuntud inimene soovitab. Siis on kohe lihtsam ka teistel oma arvamust kujundada. Kui Ene ütles, et on hea, küllap siis on.
Õpetab ju ka psühholoogia, et kõige olulisem on, KES ütleb. Siis alles, KUIDAS ütleb ja lõpuks, MIDA ütleb. See töötab. Vaadake natuke feissbukis ringi. Piisab tuntud inimesel kaks sõna või kassipilt postitada ja järgneb sadu laike. Tundmatu jagab suurepärast mõttetera või õnnestunud fotot – ei midagi. Mina pööran tähelepanu just nendele viimastele.
Egas muud, Ene, kui Amigos Para Siempre! :)


Monday, May 1, 2017

Imeline maipäev ja väga pikad juhtmed

"Kuidas sa teadsid mu luuleraamatut tahta?" küsisin Madiselt. Ta ei vastanud midagi. Mitme päeva pärast alles mõistsin, et ju ta blogist luges. Ise liputan infoga ja siis imestan! Mul on muide väga hea meel, et sa mu blogi loed, Madis! Kõigi lugejate üle on hea meel.

Täna on ka ilma üle hea meel. Mitu tundi möllasin aias. Lõpetasin õunapuulõikuse ja riisusin pisut oksi kokku. Imeline!!!

Ja nüüd ma võtan küüntelt maha musta värvi laki ja asendan selle sinisega, käin pesus ära ja hakkame kontserdile sättima.

See on mu elu esimene kodukontsert.