Wednesday, March 29, 2017

Unenägu

Me olime lauluväljakul laulupeo eelproovis. Ühel hetkel hakkasid lauljad ilmuma esinemiskostüümides. Need olid imeilusad. Ilmsi pole eluski nii kauneid kleite näinud. Helesinine pits ja pastelsetes toonides kommigamma nagu Annikky kleit presidendi vastuvõtul. Kooridel oli sama kangas, aga erinevad tegumoed. Väga huvitavad.

Ühel kooril lühikesed erivärvilised püksid ja T-särgid, mille mustad traksid perfektselt raami panid. Mõtlesin, et mil siis mind mõõtu võtma ja kleidiproovi kutsutakse ning muretsesin, et mu pruunid gladiaatorisandaalid ei sobi ju helesinise õhulise kleidi juurde.

Ei kutsutudki...

Koorid hakkasid lavale minema ja mina läksin ihuüksi vastassuunas. Mul oli nüüd seljas ka mingi lühike sinine kleit, aga ilma pitsilise osata. Selline kole.

Tahtsin ainult koju ja nutsin, nutsin, muudkui nutsin. Olin ääretult kurb.

Ja siis ärkasingi selle luuletusega, mille ennist kirja panin.

Üsna tihti ma ärkan nii

keegi käib minu unenäos
ja muugib mu mõtteid lahti
ööde tumedal tühermaal
põletab päevade prahti

keegi minu magamistoas
ei tea kas võõras või tuttav
kuivatab minu pisaraid
sest unes päriselt nutan

hommikul ärkan üksinda
aknast näen lennukitriipe
öine sõber mu padjale
jätnud on peotäie riime


Sunday, March 26, 2017

Neile, kes feissbukis ei näinud

kui sa kaotad rahakoti
siis on jama majas
igal sammul igal hetkel
on ju pappi vaja

kui sa kaotad oma kinda
teagi mis siis saab
ühe kindaga ei lähe
välja ükski daam

andku Jumal et ei kaotaks
ära koduvõtmeid
paljalt ettekujutuses
võpatan sest mõttest

nutitelefoni kaotad
täitsa sohu vajud
selles väikses aparaadis
on ju sinu aju

aga kui sa kaotad sõbra
siis on päris pauk
seal kus enne oli tema
haigutab nüüd auk


Friday, March 24, 2017

Tänupalve

Homme mälestatakse küüditatuid, aga osa inimesi (naisi ma mõtlen) on sellised, kes hakkavad pläägutama ainult maarjapuna joomisest ja see ajab mind tavaliselt hirmus vihaseks. Kergesti ärrituv, nagu ma olen.

Ärkasin tänutundega. Üks neid hommikuid, kus puuduvad painajalikud mõtted peas ja piinav tühjus hinges. Tulebki tänulik olla, et päike paistab, et pliidi all vuhiseb leek, et saan vaadata mändi akna taga ja korstnasuitsu, mis alla lööb. Kas ilmamuutust on oodata?

Olen tänulik, et rasketel aegadel pole minust joodikvanamoori saanud. Ilmselt pole seda sõltuvuse tekkimisele aldist geeni. Kahe päeva jooksul tinistasin küll ära Merle kingitud koorelikööripudeli.

Meenub noor naine aastaid tagasi, kes elas koos väikese tütrega. Mu endine õpilane. Ööbisin tema pool Tallinnas kursuste ajal. Ta muretses, et võib jooma hakata, kui niimoodi üksi õhtuti alkoholi limpsib. Ma ei saanud tookord üldse aru sellise probleemi olemusest. Nüüd saan.

Jooma ta ei hakanud. Abiellus endast tunduvalt vanema ärimehega ja neil läheb hästi. Abiellusid... Appi, ma ei mäleta kus! Igatahes vist kusagil Ameerikamaal. Olin ka pulma kutsutud. Kahjuks ma ei läinud. :)

Küllap ka minust ei saa joodikut, sest mulle endale ei tule pähegi pudelit ostma minna. Ma käin üldse harva poes. Pealegi olen kohutav ihnuskoi. Rahast oleks kahju. Kui, siis ostan endale mõnikord mõne ilusa hilbu.

Alkoholi kasutamise asemel proovin teraapilisel eesmärgil teha aiatööd ja koeraga jalutada. Üle paari tunni jalul ei jaksa olla. Siis kirjutan või molutan.

See kuidas viin isiksuse ära labastab, on ikka kuradi kurb kõrvalt vaadata.

Thursday, March 23, 2017

Halb sõber

Mul ei ole väga palju sõpru, sest aeg-ajalt ma kaotan nad lihtsalt ära. Ma võtan inimesi liiga ruttu omaks. Samas olen väga intuitiivne. Mingil hetkel tuleb suhtluses ületamatu sein ette ja siis ongi sõprusel lõpp.

Mitte midagi ei jää enam alles. Kõik. Lõpp. Siis, kui kaotan usalduse inimese vastu. Algul on mingid kahtlused ja siis tulebki tühjus.

See teeb ikka kurvaks küll. Ei ole nii, et mis sellest.

Täna on üks selline päev. Lõpupäev. Aga tegelikult ma saan ajas tagasi mõelda ja end lohutada. Nipp on vist selles ka, et ma ise mõtlen inimesed enda jaoks ilusamaks, paremaks, huvitavamaks, väärtuslikumaks... Inimesed on ikka inimesed.

Mina ka oma tuhandete vigadega. Võib-olla ma lihtsalt ei oska sõprust hoida, aga intuitsiooni vastu ei saa. Kui ikka vaistlikult tunned, et miski on mäda, siis pole midagi parata. Natuke aega võid veel head nägu teha, aga mitte kaua.

Rahvatarkus ütleb:

Ärgu olgu sul sada eurot, vaid olgu sada sõpra! (Sada sõpra on liiga paljugi. Ilmselgelt.)

Kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha! (Ei pea isegi laenama, võid niisama ka anda ja tulemus on sama.)

Wednesday, March 22, 2017

Nüüd on küll kurb

Täiesti kurb. Lembit Ulfsaki pärast. Kuuskümmend üheksa on ikka päris noor mees. Ja tema minek mõjus väga isiklikult. Mina olen üks neist, kes jäävad näitleja rolli kinni. Jakobi jäigi Ivo Schenkenbergiks ja Ulfsak Ukuaru Aksliks.

Ikka meeldivad need pahad poisid nagu Ivo Schenkenberg või siis luuserid nagu Ukuaru Aksel või Katku Villu. Ega need kaks viimast nüüd NII luuserid ka olnud. Ei tea, miks küll sellised naisi tõmbavad. Ma pole ainus. Kõrboja Anna ka ju!

Mina muidugi olen suur eesti meeste ahukaat (advokaat) ja armastaja. Mul läheb kohe nina vingu selle jutu peale, et eesti mehed nii ja naa... Siis ma tahan neilt naistelt küsida, et kas nad on KÕIKI eesti mehi proovinud.

Me oleme ise need eesti mehed sünnitanud ja kasvatanud. Ärgem unustagem.


Tuesday, March 21, 2017

On jälle mingi päev või???

Rahvusvaheline luulepäev??? Minul ei tule hetkel mitte kusagilt mitte mingit luulet. Pesumasina toimetamishääl on mu ainus luule praegu. Tujulangus on teine. Kuradi sitt on. Kuradi, kuradi sitt on.

Kõik ajab närvi. Külm on ka. Jalad külmetavad. Villased sokid pistsin pessu. Ahjupuid on tarvis õuest tuua.

KUI ma saaksin sõnumi, siis ehk hüppaksin lakke. Aga sõnumit ei tule. Pikka aega juba. Sõnum võiks ka negatiivne olla, siis saaks asjad ümber mängida ja ikka eluga edasi minna.

Õhtuti ma loen. Ma tean, et loen poolakaid Hendrik Lindepuu tõlkes ja et köited on ilusad puna-valged - poolakate lipuvärvides. Aga mida ma loen? Igal juhul rahustab. Panen käest ja siis varsti tuleb uni ka.

Õues on paar lumelaiku ja mu lillepeenrad ootavad. Oodake veel natuke, küllap ma millalgi ikka tulen.

Austraalia on mu blogikaardile ilmunud. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Brasiilia samuti. Tänan! Tänan! Tänan! :)

Monday, March 20, 2017

Minu kevad algas nii

tahaks sulle ikka rõõmuks olla
kurbust jätkub minutagi küll
sinu halli päeva klouniks tulla
värviline narrimantel üll

visata võin mitu hundiratast
teha kukerpalle või ka muud
selle nimel et siis pisut hakkaks
muiet meenutama sinu suu

ma ei karda ennast lolliks teha
see ei ole liiga kõrge hind
tahaks õige natukegi näha
vahel harva naeratamas sind


Friday, March 17, 2017

Mõrane

oleksin justkui üksi kodus

aga tegelikult on palju kaaslasi

puud pilved ja piisad akna taga

köetud tubade vaikus

uus klaverilugu sõrmedes

mõtted peas

klaverilugu on la-minooris

põikab korraks Mi-mažoori

mõtted on permanentselt minoorsed

olen katki ja ärevil

liiga palju kurbust

endasse imenud

aga vaikus mu ümber

on kaitsev ja varjav nagu vatt



Wednesday, March 15, 2017

Sitta ja sibulat

Ükspäe Evelin Võigemast kahtles telekas, et kas tänapäeval enam üldse anekdoote räägitakse. Et vähemalt noorem rahvas mitte.

Ma täna hommikul ärgates mõtlesin sibula hakkimisest hapukoore, keedukartuli ja heeringa juurde ning siis meenus see kärbeste lugu:

Istuvad kaks kärbest restoranis. Kelner tuleb. Üks tellib sitta ja sibulat. Teine ütleb: "Ma võtan ainult sitta. Mul on plaanis täna veel suudelda."

Omal ajal oli loosung: "Miljardid kärbsed ei saa eksida!!! Söögem sitta!!!"

Kaks kirpu tulevad restoranist. Purjus mõlemad. Üks küsib: "Kas lähme jalgsi või võtame koera?"

Selline habemega anekdootide nurgake.


Monday, March 13, 2017

Liiga hea

Mu armas mees küll ütles, et ärgu ma pangu üles, et liiga hea. Umbes nagu "Siuru"... :) :) :) A ma ei kuula ju teda!

Avaldab mõju vaid valjuhäälsesl lugemisel.

rauast mees

veel mäletan seda elu
kui olin rauast mees
ja sina mu klaasist naine
meist mittekumbki ei teadnud
mis on teisel sügaval sees

ma olin nii külm ja julm
ja sina nii külm kuid õrn
sa iga kord võpatasid
kui sinu klaasist huuli
puutus mu rauast sõrm

mind kaitses läikiv pantser
kuid rinna sees selle all
tuksus mu elav süda
tuhat kraadi tuline
hõõguvpunane sulametall

sina loopisid sadu helke
ja kiiri ja sädemeid
ning aina lähemalt
oma raudsel karmil moel
ma ihkasin näha neid
.......

läksidki katki mu käes
ühtäkki vaid killud maas
oli küll öö ja pime
kuid nägin nii palju värve
sa olid kui vikerkaar

nüüd nutsin ma pisaraid
kuumi kui sularaud
valust moondusin känkraks
minust endast mulle
sai minu enese haud

tuli sepp ja rauakänkrast
tagus jalgvärava
mu hing
läbi ääsi puhastustule
sai puhtaks ning säravaks

tuli kunstnik ja korjas kokku
kõik sinu killud maast
ning su hinge värvidest
valmis sai kunstiteos
altariakna vitraaž

minu hangunud pisaraist
ja tahkunud südamest
sai raam su kildudele
aamen
ja igavest


Friday, March 10, 2017

Jääminek

Ma pean lugemisega väga ettevaaltlik olema, sest loetu mõjutab mind täiega. Viimasel ajal väldin suuri raamatupoode. Kardan, et kõik need tuhanded teosed neelavad mu alla, või kukuvad kaela ning lämmatavad. Täiesti lootusetu on ilmuva kirjandusega sammu pidada. Ma ei üritagi. Püüan kinni info, mis mind otseselt kõnetab ja nii valin endale lugemisvara.

Raamatu neelan alla ülikiirelt, elan läbi emotsioonid ja tavaliselt unustan. Tihti küll tean, et olen ühte või teist lugenaud, aga millest oli jutt...

Tõin hiljuti raamatukogust ühe autori kõik kümme romaani. Esimest lugesin diagonaalis, teisi ainult sirvisin. Aga ma vähemalt püüdsin. Ma tean nüüd, et selline mees on ja et ta kirjutab.

On ka täiesti unustamatuid raamatuid tänapäeval. Maarja Kangro „Klaasist laps“ näiteks. Või täiesti unustamatuid kirjanikke – Kasemaa, Sommer ja Õnnepalu näiteks. Vanadest tegijatest - Tammsaarest, Liivist, Alliksaarest, Kaplinskist ja teistest ma üldse ei räägigi.

Luule on hoopis omaette teema. Mulle meeldib Marge Pärnits, keda loen feissbukis ja siis loomulikult kuldne klassika. Ah kuidas naudin kolmapäevast „Luuleruumi“ Vikerraadiost! Kui nad pole seda muusikaliselt väga koledasti kujundanud. Muul ajal ma raadiot üldse lahti ei tee – liiga pop ja noortepärane.

Kuid hiljuti juhtus minuga midagi täiesti enneolematut. Toila raamatukogu Lea ütles, et äkki ta saab meile Mathura esinema kutsuda. Tundsin sedamaid kohustust „Jääminek“ läbi lugeda. Esimestest lausetest peale sain aru, et see on minu raamat. Et see raamat räägibki minust. Mina olengi Manivald. Mul on tõepoolest ühe väga vana ja kõikenäinud mehe hing. Mehe, kes elab ihuüksi luhasaarel. Nüüd sain sellele absoluutse kinnituse.

See oli ilmutus. Lugesin raamatu kaks korda järjest läbi. Teen sellist asja äärmiselt harva.













Wednesday, March 8, 2017

Mõnede vigadega

Jah, mõned vead lipsasid sisse, aga muidu oli täiuslik päev. Unustasin ennist rääkida, et juba enne poolt üheksat hommikul helistas mu vennake, et head naistepäeva soovida!!! No nii armas temast, aga no pool üheksa!

Täiesti kogemata olin ärkvel. Tänu pissihädale.

Ja mu armas mees tõi ikkagi mulle lilli! Põhjendusega, et ta on nii paljudele naistele täna kinkinud, kuidas siis mulle mitte. Olgu.

Mina viisin siis ta Bonzo kontserdile. Tegin välja ja puha. Lubasin tal kõiki naisi kallistada. Olgu mehel tõeline naistepäev. Sai kohvi, konjakit ja kiluleiba. Need Erelini kiluleivad koduleivaga on tõesti lihtsalt imelised!

Kontserdi ajal hakkas mul natuke igav. Mulle ei meeldi masinarütmid. Ma tahan, et mees mängib ise pilli ja laulab. Bonzo puhul mida rämedamalt, seda parem. Küllap neid helimaastikke kuulan ma Robert Jürjendali käestki.

Ja Toila seltsimaja toolid on VÄGA ebamugavad. Hullem veel kui kirikupingis. Tõeline piinapink.

Kuulame ära Luuleruumi ja siis paneme peale Bonzo CD.

Kuidas mina naistepäeva pean

"Vaata, et sa mulle homme lilli ei too!" hoiatasin igaks juhuks õhtul enne uinumist oma meest. Kuigi ta teab seda isegi, et ei maksa tuua. Mul on vaasis jälle ühed kingituseks saadud roosad nelgid, mis ei taha kuidagi närtsida ja üks roos, mis on küll juba närtsinud, aga ikka veel vaasis. No ei viitsi välja võtta!!!

Ma olen ju "peast mees", kuigi muidu vägagi naine. Üks mu tuttav mees nimetas mind äsja feissbukis lausa "naise sümboliks". Privaatselt muidugi. Tänasin teda selle eest ja rõõmustasin. Väga. Olen naine, sest mind on lastud end naisena tunda. Aitäh, mu armas mees!

Siiski ei valda ma mingeid teatud "naiselikke teemasid". Just nimelt seda lilledega sehkendamist ja toitudega vehklemist. Ostsin nüüd endale vähemalt tolmuharja, aga klaverini pole sellega veel jõudnud.

Mul pole sõbrannasid, kellega käia kohvikus oma meest klatšimas, sest kõik jutud saan kodus räägitud. Mehega.

Olgem ausad - mulle ei meeldigi üldse igasugused "päevad". Kohe võtan sõnad tagasi. Emadepäeval ja sünnipäeval tahan muidugi oma lapsi näha. Õnneks need kaks päeva saab korraga ära teha, sest on nii lähestikku. Ja kui mu eksabikaasa ja laste isa, kellega jaba 17 aastat lahus elame, emadepäeval mulle lilli toob, siis see on ka liigutav.

Aga muidu - elagu argipäevad! Maha massipsühhoos!!!

Saturday, March 4, 2017

Kaugel maas

Ma olen ikka mitmes mõttes tänasest ajast umbes kakssada aastat tagapool. Oma luulega igatahes. No selle oleksin ka nagu Juhan Liivi pealt maha kirjutanud. Mitte, et nii hea, aga no olemuselt. Ma kahtlustan, et mõnikord olen ma oma hinges üks muldvana kõikenäinud mees.

väga palju vaikust
vajan oma päeva
minu ööde sisse
mahub palju und

olen harjund kandma
mõtte vaikset vaeva
olen ära saatnud
õige mitut lund

väga palju kordi
tulnud jälle suvi
ja veel tihemini
ära läinud ta

kuni ükskord lendab
helevalge tuvi
üle halli taeva
minu hingega


Friday, March 3, 2017

Eesti loost ja lootusest

 „Eesti keel on salakeel,“ ültes Jarek Kasar ja ma jäin teda kuulama. Ma jäin mõtlema. Tõepoolest salakeel, mis kunagi täiesti hääbub, sest nii lihtsalt on. Aga veel on aega saladusi rääkida. Kõigil. Muidu on nii, et räägivad peamiselt ühed ja samad. Need, kellel on nimi, need, kes on tuntud. Ühed ja samad näod vilksatavad teleekraanil, paberlehtedes, kõnelevad raadios.

Ära on tüüdanud. Enam ei ole huvitav. Tahan kuulda nende saladusi, keda avalikult ei tunta. Igas viimaseski Eestimaa sopis elab huvitavaid inimesi, kel on rääkida oma saladus, aga nende hääl ei kanna, kui sel nime all pole.

Ma näen seda iga päev, kui ma feissbuki uudistevoogu lappan. Tuntud inimesel pruugib vaid postitada, et ta viis lapse hommikul kooli ja ristmikul oli tihe liiklus ning kohe järgneb kolmsada laiki ning elav arutelu. Samas väljendavad nn tavainimesed väga huvitavaid mõtteid, aga need jäävad tähelepanuta.

Sõnal „saladus“ võib olla mitu tähendust. Näiteks negatiivne. Sel juhul on saladus midagi, mida keegi teada ei tohi. Midagi, mis on seotud kurjaga. Või siis põnev saladus. Põnev saladus on midagi sellist, mis ootab oma aega, et ilmsiks tulla ning kõiki ahhetama panna. Või ilus saladus, mida sosistatakse suust suhu ja millest valjusti rääkida ei tihkagi. Või silmi avav saladus, mille teadmine teeb inimesed paremaks ja hoolivamaks. Ma arvan, et just seda viimast Jarek Kasar silmas pidas. Tema laulud ongi just sellised saladused.

Iga inimene on üks lugu, üks saladus. Me peaksime teadma ja mõistma rohkemate inimeste saladusi, et mesilasperena koos püsida. Mulle tundub, et me ei taha. Paljud arvavad, et nende saladus on see saladuste saladus ja õigemast õigem. Ja et õnnetunne ning vabadus on midagi iseenesest mõistetavat ning igavest. 

Ei ole ju.



Thursday, March 2, 2017

Usalda

Kas te teate, et see on Arvo Pärdi klaveripala pealkiri? Loo, mida me tunneme Ukuaru valsina? Mina ei teadnud või olin unustanud. Mitte kunagi varem polnud ma tulnud mõttele lugu klaveril mängida. Nüüd teen seda juba kolmat päeva. Kui hakkan, siis enam lõpetada ei saa.

Põrandalamp on tõstetud taburetile. Nii on klaviatuur kõige paremini valgustatud. Enne seda oli noodi hankimise saaga. Ei olnudki keeruline. Küsisin muusikakooli Annelilt ja kohe saingi. Aimar suurendas, et oleks võimalikult mugav mängida ilma prillideta.

Prillidega ma noodist mängida ei saagi, selgus. Siis on vaja teistsuguseid prille. Sest ma vaatan ju nii nooti kui ka klahve.

Seega. Muudkui klimberdan ja olen õnnelik. Muud ei teegi. Kirjutan ka. Õues ei käi, kuigi peaks. Mõned asjad ilgelt häirivad. Õigemini üks. Üks feissbukivestlus, kus teemaks on see, et koera ei lubatud restorani.

Ma hoidsin oma sõrmed paigal, aga no mina olen see inimene, kes ei taha kuuldagi loomadest elutoas. Tänapäeval on see loomavärk suur arengunäitaja ning selles osas olen ma lootusetult arengus maas.

No tõesti. Inimesed nälgivad maailmas ja meie kodumaalgi. Ja siis see koerte riietamine ja nende töö juurde vedamine. Ah, ma parem lähen klaverit mängima.