Friday, September 30, 2016

Ilus lõpp

Täna on ju viimane september. See, et ma siin kirjutan, on sulaselge asendustegevus, sest õues ootavad mind sügistööd.

Päike ja tuul. Tuul on üpris vali. Siiski mitte nii vali, et kardaksin. Kui ma midagi kardan, siis seda, et kuivav pesu nöörilt metsa lendab.

Vaatasin täna meie kraavi, mida lapsepõlves kutsuti šahtikraaviks.Kaevanduse vesi ilmselt voolas seal - puhas ja ilus. Kaldad olid liivased ja meil vennaga oli seal üks ujumiskoht, kuhu sai läbi kohati võssa kasvanud naabritalu heinamaa. Võsa sees olid päikesepaistelised lagendikud, kus veel heina niideti.

Siis kasvas kõik täiesti metsa ja nüüd on mets jälle maha võetud. Kraavikaldad on trimmerdatud, kraavipõhjas nireke vett ja triibuke hundinuiasid. Ma loodan, et igaveseks on möödas ajad, mil kraavi prügi toodi. Selleks on kõik nüüd liiga lage ja öösiti ka valgustatud.

Mu aias on muru pikk, aga niita ma seda enam ei viitsi. Nii lähebki talve alla. Mitmed tööd jäävad tegemata. Näiteks õunapuude vesivõsude murdmine. Ei jaksa.

Sel aastal ei teinud ma ühtegi hoidist ega korjanud ühtki ravimtaime. Ei huvitunud.

Kuid nüüd ma lähen ja kisun välja ammu kuivanud ning külvanud tillivarred ja pistan suhu mõne vaarika.

Wednesday, September 28, 2016

Kuigi veel ei ole porikuu

 minule meeldib sumeda ja pimeda
porikuu
toasolemise ilm
ei ole karjalast kuhja all kükkimas
ainult hiired on majja tagasi tükkimas
ja aknasse lehvitab
kuldseid litreid lõdistav

haavalatv



Monday, September 26, 2016

Jälle päike!!!

Sain hommikul kohe läbi kardinate aru, et ilus ilm tuleb. Kurat! Tahtnuks teki all lebada ja paralleeluniversumisse kuuluda.

Egas midagi. Koer rihma otsa ja minek. Oli ilus küll. Sinine taevas ja sügisvärvid. Üksik harakas lendas longates ja laperdades üle maantee. Õnneks ikka õhus. Ma saan väga kurjaks, kui linnud tee peal kõnnivad. Mis mõttes nagu? Lennaku, kui tiivad antud.

Suhtlesin naabrinaisega. Kaks korda käisin. Viisin pool ämbrit küüslauke ja pärast fuksia. Kevadel ta lille mulle andis ja nüüd küsis tagasi. Istutasin potti. Muidu oleks külma kätte jäänud.

Pääsukesed on läinud. Täieseti märkamatult. Pole aimugi, millal. Ma ei saanudki nendega tuttavaks. Ainult vidinat kuulsin, aga linde ei näinudki. Nüüd korjasin sitahunniku heinasarast pesa alt kokku. Ümar hunnik oli ja siis veel penni all selline pikk triip ka.

Heinasara pole enam ammugi heinasara, ainult nimi on jäänud. Seal on tööriistad ja veidike korjunud vanarauda ja eest ära võetud vanad puitaknad. Ja mälestused.

Pildistasin aias lilli, aga suutsin end taltsutada ega riputanud feissbukki üles.

Sunday, September 25, 2016

Mõned on laisemad kui teised

Mina olen see kõige ekstreemsem variant ilmselt. Teadsin juba õhtul magama heites, et mul pole hommikul mingit põhjust voodist tõusta, kui kempsukülastused välja arvata. Täpselt nii ongi. Vaatan läbi akna kaunist pilti sügisesest metsast, võtan vastu telefonikõnesid ja tunnen end hästi, paganama hästi.

Kuigi võiks häirekella kuulda, et miks see nii on, et ükski vägi ei sunni mind end liigutama. Ma ise tean muidugi, mis see on. Ja naabrinaine Galja mõistab samuti, et täna ma ei astu seda paarisadat sammu temani ega too küüslauke. Küllap millalgi...

Mõni päev tagasi rõõmustas mind meil Eesti Kirjandusmuuseumist. Et kas nad võivad kasutada lõike minu eluloost, need oma kodulehele välja riputada reklaamimaks eluloovõistlust. Tähtaega pikendati. Küllap on siis vähe osalejaid. Mina saatsin vist esimesena. :)

Jah, palun, vastasin. Riputage aga üles koos mu nime ja sünniaastaga. Vaatasin, oligi platsis.

Õppisin viimastel päevadel, et suhelda tuleb ainult nendega, kes mõjuvad positiivselt. Nagu ma poleks seda varem teadnud. Teadsin.

Ja kujutage ette, seesama positiivsete emotsioonide tulv väsitab mind nii totaalselt. Kummaline, kas pole?

Saturday, September 24, 2016

Saami lummuses

No see saami poiss noh!!! See Niillas Holmberg!!! Just tulin kontserdilt ja panin helikandja kohe taustal mängima.

Sain nii palju head energiat. Ma olen Lapi tundrus/tundras käinud. Mitte küll sel õigel värvilisel ajal, mille kohta öeldakse vist ruska. Käisin enne seda, suve lõpus. Mina sain sealt kohutava hambavalu mitmeks päevaks.

Ma kujutan ette küll, kuidas põtradega mööda seda lõputut lõputust sõites, kas siis ruska ajal või valge lumega, avaneb maa ja taeva vahel mingi kanal ja lapi joig sinus kõlama hakkab. Kui oled saamiks sündinud loomulikult.

Ah see poiss seal laval! Väikest kasvu ja oma rahvussärgis, aga sellist pauerit tuli sealt - suust ja silmist ja olekust.

Elagu Niillas!!!

Friday, September 23, 2016

Tagasi

Vahepeal juba igatsesin teid. Tahtsin mingit oma juttu rääkida, aga no pidin ju seda "sajandi romaani" postitama. :) Lea, ma ei suutnud su kommentaarile vastata, aga see võttis mu romaani olemuse küll väga hästi kokku. Samas on mul see au, et väärikas eas härrad peavadki mu kirjutatust lugu. See on ju tegelikult tore,

Ma ei tahagi kõigest väest popp ning noortepärane olla.

Oh ma olen vahepeal nii sotsiaalne olnud! Olen veel hommegi. Ükspäev, kui me Narvas põhjamaade kultuurinädalat avasime, sain ma vägagi üles pildistatud. Põhjuseks olid ilmselt minu stiliseeritud Pühalepa rõhud, mida musta kleidi peal kandsin. Fotograaf laskus lausa kükki, et neid kaadrisse saada.

Ma arvan, et panen homme ka rõhud peale.


Tuesday, September 20, 2016

Ja nüüd lõpebki!!!

Maailm on nüüd kohe päris hulluks läinud. Sõda on lahti ja võõras võim ning võõras keel ulatub ka Eestimaale. Presidendi lohutus läks tühja. Keegi ei jää puutumata. Inimesed on hirmul. Ei tea enam, mida teha. Küll minnakse metsa peitu nagu sadade aastate jooksul võõraste röövlite ja tapjate eest ikka mindud, küll põgenetakse üle mere. Paljud arvavad, et kui süüd ei ole, siis ei saa ju midagi juhtuda. Õige hõlma ei hakka keegi. Nad eksivad.
Suursoo Osvald on suure suuga mees. Iga asja kohta ütleb oma arvamuse kõvahäälselt välja ja see on ikka enamasti pahatahtlik. Suursoo Osvaldi suurest suust on elu jooksul ka palju viina alla mahtunud. Koos viinaga läks ka talu. Nüüd kükitab ta koos oma vaikse naisega viletsas vabadikuhütis. Lapsed on laias ilmas laiali, ei taha teadagi oma praalijast isast. Osvaldit ei salli keegi. Isegi ta oma naine mitte, aga mis jumal on kokku pannud...
Osvald norib heal meelel tüli ja tahab kakelda. Kui omasugune vastu satub, siis tõmmatakse nii, et karvatutte lendab. Õige mees ei tee Osvaldist väljagi. Lööb käega ja läheb minema. Aga oma naist Osvald puutuda ei julge. Ei kaine ega ka purjus peaga.
Osvaldile meeldib uus võim väga. Käib meelsasti punane lint varrukal ja kuulutab töörahva võimu. Töörahvas või midagi, põlastab alevirahvas, vana lakkekrants!
Nüüd saab Osvald mõnuga õiendada vanad arved. Temal on meeles, kes mida talle öelnud on, kes tema ärplemist tühipaljaks loraks pidanud, kes teda välja naernud. Osvaldil on meeles, et pank talle laenu ega lihunik sinki võlgu ei andnud. Osvaldil on kõik meeles. Küll tuleb ka Osvaldi tund! Tulebki!

Öö on vaikne ja soe nagu juunikuus ikka. Kõigepealt viib Osvald sõdurid Krankmannide majja. Kõva kloppimise peale tuleb uksele muldvana köögi-Mari, nägu ehmunud ja hallid juuksed sassis, suurrätt öösärgi peale tõmmatud.
Osvald trügib esimesena sisse. Ta pole mitte kunagi Krankmannide majja saanud. Ei ole kutsutud. Nüüd tuleb ise nagu peremees. Küll on hea tunne olla nii tähtis mees!
Villavabriku ja maja omanik Kristjan Laane koos abikaasa Mall Laanega kuulub Eestist väljasaatmisele kui rahvavaenulik element.
Mis element? Mis sa lorad?“ ei saa vana unine Krankmann aru, miks Suursoo Osvald koos püssimeestga südaöösi keset tema magamistuba seisab.
Osvaldil on kahju, et vana Krankmann ise maha jääb. Heameelega oleks ta näinud, kuidas see rahaorikas auto peale kihutatakse.
Üsna pea on majarahval selge, et see pole unenägu. See ongi nüüd päriselt. Kõige rohkem oidu on vanal Maril ja Elfriidel, kes kohvreid otsivad ja kompsusid seovad. Vana Krankmann istub üsna oimetult, Kristjan on näost valge ja Mall seisab veel sooja sassis voodi ees, kust nad just tõusnud on, ja hoiab kinni oma suurest last ootavast kõhust.
Väga palju asju nad kahekesi ju kaasa võtta ei jõua ja pealegi ei jaksa Mall teabkuipalju tassidagi ja aega antakse ka vaid pool tundi.
Mitte ükski kolmest naisest ei nuta. Ei jäeta vist üksteisega hüvastigi, sest küllap see segadus saab varsti selgeks ja ollakse kodus tagasi. Küll siis jõuab rääkida.
Vanad Krankmannid seisavad koos Mariga uksel, kui Kristjan Mallega autokasti ronivad. Igaveseks jäävad meelde nende suveöös helenduvad näod ja hüvastijätuks tõstetud käsi.
Kolm vanainimest istuvad ümber köögilaua ja vana Krankmann alustab õige tuhmi häälega:
Kui ma poleks vabrikut ja maja Kristjanile kirjutanud, kas nad oleks siis meid sinuga viinud, Elfriide?“
Elfriide ei vasta midagi. Nüüd hakkab vana Mari nutta tihkuma, aga õige vaikselt. Keegi ei keela, las inimene nutab, kui tal sest kergem saab.
Kui vabrik ja maja on süü, siis oleks ikka pidanud meid viima,“ jõuab vana Krankmann järeldusele. „Poisil pole siin mingit süüd. Tema tegi ainult tööd. Ja Mall? Mis süü Mallel on?“
Jah,“ ütleb nüüd Elfriide. „Ise saatsime noored inimesed hukatusse. Olgu neetud see päev, millal sa oma vara Kristjanile kirjutasid. Ja mina olin veel õnnelik, et sa vanas eas nii lahkeks oled läinud.“
Mina ei saa nüüd enam kohe üldse selle maailma asjadest aru. Kas see on siis süü, kui poiss hakkas neljateistkümneaastaselt peret toitma ja nühkis hommikust õhtuni vabrikus tööd teha? Et oli nii hakkaja. Kas siis villad peavad kraasimata ja ketramata jääma ja kangas kudumata? Kas nüüd hakkavad inimesed palja persega ringi käima? Kui oli vaja kedagi viia, viinud siis mind. Mis nad sest noorest mehest ja tema raskejalgsest naisest võtsid?“
Vana Krankmann, see eluaegne kõva südamega rahajõmm nutab nüüd nagu väike laps. Ei Elfriide ega Mari kannata seda vaadata. Need lähevad mõlemad oma tuppa ja nutavad seal.

Kõige rohkem on peale laadida Tisleril – Kaarel, Mann ja viis last. Tõnni pole nimekirjas, sest tema elab nüüd Kingsepal. Kingsepa jäi päris tühjaks, sest Kristjan läks Krankmannide juurde, Ella linna õppima ja Kopli omad lapsendasid Paula. Liidia käis nuttes palumas, et andku Paula neile, et pole lapsi, pole kellele talu pärandada. Liide süda läks siis haledaks ja Paula oli ise ka nõus. Liide ja Lilli jäid kahekesi, aga ärevad ajad ja mehekätt majja vaja. Tõnn ja Lilli olid lapsepõlvest peale ikka koos käinud. Oli näha, et nad teineteisele meeldivad. Liide võttis asja jutuks ja Tõnn kosiski Kingsepa Lilli naiseks ja parandab nüüd alevirahva kotasid nagu vana Taalmani August kunagi ammu. Tema on ainuke, kes Kingsepa Miili ja Taaveti lastest pääseb.
Tisleril on kole uhke elumaja suure verandaga, muidugi on nad vaenulik element, kuigi Suursoo Osvald ei tea, mis asi see element on, aga Tisleri omad pole talle kunagi meeldinud. Kaarel ei käinud kunagi kõrtsis, ei kirunud riiki ega rikkaid, vehkis aga oma kummuteid teha ja ajas kamaluga raha kokku. Las nüüd minna aga!
Osvald on imestunud, kui püssimees otsuse ette loeb:
Väljasaatmisele kuuluvad Kaarel, Mann, Siim, Miili, Taavet, Mikk ja Mari Taaler.“
Suursoo Osvald pole kunagi teadnud nende inimeste perekonnanimegi. Taaler. Ikka räägiti, et Tisleri omad.
Unised lapsed virisevad ja see ei meeldi Osvaldile kohe üldse mitte. Saaks juba rutem! Ta soovitab omalt poolt, et pakkigu sooje riideid kaasa ja üks vene sõdur ütleb Mannile, et see võtku õmblusmasin ja Kaarel tööriistu. No kuidas Mann seda jalaga „Singerit“ tassima peaks? See jääb temast küll koju akna alla seisma. Kaarel aga võtab oma puutööriistad kaasa. Need aitavad Siimul Venemaal ellu jääda ja veel koju tagasigi tulla, aga sel hetkel ei tea seda ei Kaarel ega vene sõdur ega keegi muu.

Viimane on siis Kopli. Sealt on võtta ainult kolm inimest. Suursoo Osvald saab jälle tüki targemaks, kui kuuleb, et välja saatmisele kuuluvad Liidia ja Oskar Kütt ning nende tütar Paula Kütt. Ah Kütid on need Kopli omad siis! Aga mis tütar? Kopli omadel polnud ju lapsi. Osvaldile hakkab see matemaatika üle jõu käima. Aga eks tema asi ongi ainult kätte näidata, kus inimesed elavad.
Liidia ja Oskar on tugevad inimesed, nemad jõuavad suuri kohvreid kanda. Eks Paulagi ole juba täisinimese eest väljas.
Kui minek, siis minek. Mis siin nutta ja halada! Ainult imestada ja loota, et see segadus ruttu laheneb ja saab jälle koju tagasi. Oma toimetuset juurde. Eks Oskari kurttumm vend ja lombakas õde pea seni talul silma peal. Neid nimekirjas pole. Oleks võinud ikka need ka olla, on Suursoo Osvald rahulolematu, aga võib-olla vigased pole vaenulik element.
Kui Kopli omad kompsudega auto peale ronivad, istuvad seal juba tõsiste nägudega tuttavad ees. Nad ei räägi suurt omavahel, aga mõtlevad enam-vähem samu mõtteid. Et Paula oleks kindlasti praegu kodus Kingsepal, kui Kopli Liide teda nii hirmsasti lapsendada poleks tahtnud. Ka Kristjan oleks kodus, kui vana Krankmann kogu oma vara talle poleks pärandanud. Aga Mall? Kuidas Mallega? Tema oleks läinud ikka. Kas Kristjani naisena või Tisleri peretütrena, sest Tisleri tehti ju päris tühjaks.
Ainult Tõnn pääseb tänu sellele, et on Kingsepa popsikoha koduväi. Tisleri omad on nüüd küll need kõige ohtlikumad ja vaenulikumad – Kaarel, kes muudkui aga hööveldanud ja kopsinud. Alevirahvale kummuteid, kappe, laudu, toole ja lõpuks puusärke teinud. Mann, kes viieteistkümneaastaselt pärast ema surma perenaiseks jäi, oma kaksikud poolõde – poolvenda üles kasvatas ja ise ka veel kaks last ilmale tõi. Ja Siim, kes on viisteist. Need on nüüd kõige ohtlikumad ja vaenulikumad elemendid uuele võimule.
Tisleri elujärg pole viimastel aastatel enam sugugi nii hiilgav kui Miili ajal. Siis tõesti oli jõukus majas. Miili vuristas oma õmblusmasina talla alt sulaselget raha välja. Sellest on kuus aastat tagasi. Nüüd elatakse Tisleril peost suhu ja kokkuhoidlikult. Elati. Ka see elu on läbi. Nüüd algab uus. Hoopis teadmata ja tundmata elu kusagil Venemaa avarustes. Keegi ei tea, mida see toob.

Pärast neljateistkümnenda juuni ööd on alevirahvas hirmunud ja hämmeldunud. Alevist on veel rahvast ära viidud. Pangaomanik, lihunik ning mitmed poepidajad. Ikka koos perekondadega.
Kõige rohkem paneb imestama Tisleri pere äraviimine. Seal majas küll mingit rikkust polnud. Maja jäi kohe päris tühjaks. Ainult loomad lauta ja koer õue. Koer ulus mitu päeva ja siis kadus ära. Rahavas räägib, et Suursoo Osvald olla maha lasknud, et ei kannatanud seda ulumist välja. Suursoo Osvald ise kolis oma naisega Tislerile sisse.
Naine oli rääkinud, et ta ainult sellepärast läks kaasa, et oleks, kes loomade eest hoolitseb.
Suursoo ise käib ikka tähtsa näoga ringi, punane lint varruka ümber, ja ajab uue võimu asju. Inimesed põlgavad ja kardavad teda. Mõni on suurest hirmust hakanud ka tallalakkujaks. Ei saa inimestele pahaks panna. Hirm sunnib igasuguseid asju tegema. Hirm võib panna inimese käituma nii, nagu ta ise iial arvanud poleks.
Jaamast on leitud hulk kirju, mis küüditatud ongist välja visanud. Poisikesed käivad neid mööda raudteed korjamas ning omaste kätte viimas.
Ka Kingsepa Tõnn saab kirja Mannilt:
Kristjan, Kaarel ja Oskar pandi kohe teise vagunisse ja neil ei lubatud suurt midagi kaasa võtta. Meie oleme kõik koos. Malle ainult istub ja vaatab enda ette. Varsti peaks ta sünnitama hakkama. Keegi ei ütle meile, kuhu meid viiakse. Palav on ja õhku vähe. Hea, et Liidia ja Paula ja Siim on ka. Muidu ma küll ei saaks hakkama laste ja Mallega...“
Näha on, et kiri on kiiruga lõpetatud, küllap sattus valvur peale. Vaevalt, et nad kirjutada tohivad, aga mõni valvur on südamlik vene mees, kes saab aru, et tegemist laste ning naistega. Ka sel mehel on kuskil Venemaal naine ja lapsed ning püssi alla ei tulnud ta sugugi heal meelel. Oleks rahulikult oma põldu edasi künda tahtnud nagu needki, keda ta nüüd valvama peab.
Mõne päeva pärast hakkabki Mall sünnitama. Vagunis lõhnab nüüd ka verest, sest higist ja pesemata kehadest lõhnab selle kuumaga juba ammu. Väljaheidetest ka, sest kui sellesama ühe augu peal kükitamas käia, mis vagunipõrandasse lõigatud on, satub rongi sõidurütmis kõikudes ikka midagi ka augu äärele.
Mitme tunni oiete ja karjete järel sünnitab Mall Manni ja Liidia abiga, kes teda aitavad, nagu vähegi oskavad, väikese sinise surnud tüdruku. Mall on meelemärkuseta. Kui rong peatub, et inimestele vett jagada, kraabib Mann koos selle inimliku vene sõduriga raudtee äärde augu ja paneb oma siidirätikusse mähitud väikese surnukeha sinna sisse. Nad ajavad augu kinni ning sõdur seob lepaokstest kokku väikese risti, mille mulda torkab. Pisaraid ei ole kellelgi.

Vana Krankmann pole ikka veel toibunud, aga ta nagu hauks midagi, tundub Efriidele. Juba järgmisel päeval tahab Mari sõita vaatama, kas tema sugulased linnas on alles, aga ei julge üksi rongi peale minna. Elfriide pakub ennast kaasa, sest ega see teadmatuses istumine ka kerge ole. Ja kuidas see post nüüdsel äreval ajal liigub, seda ei tea keegi.
Vana Krankmann kiidab naiste plaani heaks. See paneb Elfriide imestama, aga praegusel ajal paneb iga asi imestama ja surmahirmu tundma. Milleski ei saa enam kindel olla. Mari igatseb nii kangesti minna ja nii naised hommikul Tallinnasse sõidavadki, lubades järgmiseks õhtuks tagasi olla. Mari keedab suure potitäie hapukapsasuppi valmis. Ega vana Krankmann viimasel ajal enam söögist suurt hooligi.
Tal on kuuri all tegemist takkudega ja petroolinõudega. Kolistab seal võimalikult ettevaatlikult. Põrandalaudade alt otsib ta välja oma püstoli.
Villavabriku juures on öövalves seesama Suursoo Osvald. Kui juba vana õhtu käes, seab Krankmann sammud vabriku poole. Õnneks on ilma pilves ja natukenegi hämarust suve kõige valgemal ajal.
Seis! Käes üles! Lasen!“ käratab Suursoo, kui Krankmanni lähenemas näeb. See tõstabki käed moepärast üles, aga läheb ikka lähemle.
Ah, mis sa jandid!“ lükkab Krankmann püssitoru eemale ja võtab taskust pudeli vabariigi viina. Ta teab, et viina eest müüb Suursoo omaenda hinge ka kuradile. Ongi müünud.
Pane püss kõrvale, istume trepi peale ja seleta mulle neid uue korra asju nüüd,“ pakub vana Krankmann ja Suursoo Osvald istubki, sest ta on juba viinapudelit näinud.
Krankmann võtab korgi pealt ja pakub Osvaldile. Sakuskat pole. Krankmann meelega ei võtnud. Nii jääb teine rutem purju ja kui purju jääb, siis tahab kakelda ja pärast seda magab nagu nott. Osvald ei küsigi sakuskat, rüüpab kohe suure suutäie. Krankmann ise ainult teeb, et joob.
Nüüd on nii,“ seletab Osvald, „et pursuid viiakse kõik Venemaale ja töörahvas hakkab ise oma riiki valitsema. Kaua me laseme oma verd imeda kuradi kulakutel.“
Krankman muigab oma mitu päeva ajamata habemesse nii, et Suursoo seda ei näe ja mõtleb omaette, et Osvaldil endal oli ka mitme hobuse talu, pidas sulaseid ja tüdrukuid. Need ta juures kaua ei seisnud, sest Osvald ei raatsinud palka maksta. Süüa aga sai hästi. Söötjaks oli perenaine. Siis läks talu kõige täiega kõrist alla ja nüüd ongi kommunist valmis.
Kui pudel tühi, magab Osvald norinal. Krankmann veab ta jalgupidi vabrikust eemale ja hakkab tegutsema nii kärmesti, kui tema nüüd juba natuke vähem kogukas keha lubab. Takud seinte äärde vabrikusse ja petrooliga üle. Silitab veel korraks masinaid, mis talle nii kallid olnud ja mida ta aastaid hellalt hoidnud. Käib veel ruttu läbi oma endisest kabinetist, aga pole siin aega meenutada enam midagi
Pagan, naisele jäi kiri kirjutamata, aga eks ta saab isegi aru.
Nüüd tõmbab vana Krankmann tikust tuld ja leek läheb nagu välk mööda petrooliseid takutorte ja kargab kohe seinte kallale. Krankmann on ise ka üllatunud, kui ükskõikne on ta oma elutööd hävitades.
Annaks jumal, et keegi kohe ei märkaks. Et ta ikka põleda jõuaks!“ on endise vabrikuomaniku viimane mõte enne, kui ta endale kuuli pähe laseb.




Monday, September 19, 2016

XXVII ja XXVIII

XXVII

Tisleri rahva elujärg ei ole enam nii roosiline kui Miili ajal, sest õmblemisest saadud raha enam pole ja see annab tunda. Tüdrukud õmblevad küll, kuid ainult oma tarbeks. Nüüd alles saavad kõik aru, kui palju Miili oma tööga raha teenis. Poisid on Kaarlil abiks puutöö juures ja Mall aitab majapidamises ning lapsi hoida. Kõigega saadakse toime, aga kakaod enam ei jooda ja kompvekke ei osteta. Eks harjutakse, kuigi raske eluga on raskem harjuda kui heaga. Nüüd on vaja kõvasti rehkendada enne, kui saab Tõnnile kooliminekuks uued saapad osta. Õnneks tema vanad saab Siim endale.
Miilist ja Taavetist jäänud riided ja jalanõud lähevad kõik kasutusse. Kõigil on ikka selga ja jalga panna, aga enam pole seda jõukust, mis oli Miili ajal. Nüüd vaata, et Kingsepal on paremadki ajad kui Tisleril. Nendel ju Krankmanni abi ja Kristjan saab päris täismehe palka.
Aastad muudkui lähevad. Kaarel rabab tööd teha ja käib laatadel. Koduteel sõidab ikka kõrtsist mööda, sest iga sent on ju arvel. Ei isuta ka viina järele. Rohkem isutab naise järele, aga Mann on veel noor, kuigi leerist läbi. Kaarel peab ikka natuke veel ootama. Aga et oodates igav ei hakkaks, käib mõnikord alevis ühe noore lesknaise juures ehal. Ega see rahvale märkamata jää. Natuke pannakse veel omalt poolt juurde ja varsti tuuaksegi Tislerile jutt koju kätte, et Kaarel hakkavat naist võtma.
Mannile see ei meeldi. Mannil on ema jutt meeles. Nad pole Kaarliga küll kunagi sellest rääkinud, aga täna, kui Kaarel laadalt koju tuleb, võtab Mann jutu üles. Mann on nüüd suureks kasvanud. Ta on päris naine kohe. Ema moodi. Suur ja tugev, pika paksu linavärvi patsiga. Julge ja hakkaja nagu Miiligi omal ajal. Elu on teda karastanud.
Kaarel tuleb hea tujuga, sest on ogu kaubast lahti saanud. Tuleb hilja. Võib-olla käiski lese juurest läbi. Lapsed juba magavad. Mann paneb talle söögi lauale ja istub ise ka. Kaarel on näljane küll. Võib-olla siis ei käinud ikka lese juures või see ei andnud süüa või andis, aga... Ah, kust Mann teab!
Igatahes nüüd ta alustab:
Kaarel, mulle tuldi täna rääkima, et sa hakkad naist võtma.“
Kaarel tõmbab endale hapupiima kurku ja Mann peab talle tükk aega enne selja peale kloppima, kui juttu jätkata saab.
Mees vaatab tüdrukut. Esimest korda nagu naist. Ja ongi kohe naine valmis. Nagu Miili. Enne pole vaadanud. Meelega. Et las kasvab. Millal ta siis naiseks sai? Kas nii palju aega on juba möödas? Nojah, Miilil ja Taavetil on ammu juba jalad all ja sõnadki suus. Küllap siis on ikka aega läinud.
Noh, hakkd siis või?“ nõuab Mann.
Ei ole plaanis küll veel,“ vastab mees ja paneb lusika ära.
Mis ema sulle enne surma rääkis? Minult ta palus, et ma lapsed üles kasvataksin ja et sina võid mu mees olla küll, sest me polevat veresugulased. Taavet ei olnud mu isa. Ema ei jaksanud rohkem rääkida, käskis sinu käest küsida.“
Kaarel siis räägib nüüd Kalmu Ennust ja sellest, et Miili palus võõrast naist mitte majja tuua. Veel palus ta Kaarlil Mannile hea mees olla. Aga Mann oli ju alles nii noor...
Ah Kalmu Enn! Ma mäletan, kuidas ta ükskord kõrtsi juures küsis, et kas ma olen tema jagu. Ema hirmsasti vihastas ja sõitis ruttu minema. Näed, mul on see siiani meeles. Ju see oli siis nii tähtis asi!“
Mõlemad vaikivad tükk aega.
Ma arvan, et ema palved peame ikka täitma. Kuidas siis muidu! Kas sa siis tahad mind endale naiseks? Meie peres on kohe selline komme, et surijad pärandavad kas oma naise või oma mehe edasi,“ ütleb Mann juba päris naerukil näoga ja teoga.
Kaarel on üllatunud Manni südikusest.
Ole nüüd hea mees ja ära enam selle lese juures käi. Pole neid külajutte tarvis. Läheme laseme end maha kuulutada, siis jõuab pulmad enne suurt sügist ära pidada. Või noh, mis pulmad. Omavahel istume.“
Kas sa siis ei taha uhkeid pulmi?“
No mille eest me need uhked pulmad teeksime? Meil pole ju niipalju rahagi. Ma panen selga sellesama ema kleidi, mis tal sinuga abielludes oli. Sõrmuse laskis ta ka enne surma sõrmest ära võtta ja sinu oma on sul ju kogu aeg vaskus käes. Nüüd tõstame jälle ümber,“ seletab Mann päris lõbusalt.
Aga loor? Sinul peaks ju ikka loor olema!“
Mis loor! Ei taha ma mingit loori, ma olen ju kahe lapsega naine,“ naerab Mann.
Kui nii, siis nii,“ nõustub Kaarel. Kah päris rõõmsasti. Oh neid Tisleri naisi küll! Teevad su nii õnnelikuks, kui teevad.


XXVIII

Ühel laupäevahommikul asutab Kaarel taas laadale sõitma. Kappe, kummuteid, laudu ja toole on nii palju, et tuleb Koplilt teine hobune ja vanker lisaks küsida. Tõnn ja Siim lähevad kaasa. Muidu ei tuleks toimegi. Ega Kaarel saa kahte hobust ajada ja kraamil silma peal hoida. Pealegi tahavad poisid laadalõbu ka maitsta – karusselliga sõita ja habemega naist näha.
Mann hingab kergemalt. Vahel on hea ka, kui maja meestest tühi, höövlid ja haamrid vaikivad. Saab natukenegi omaette olla, oma mõtteid kuulda. Kaksikud Miili ja Taavet mängivad rahulikult laastuhunnikus. Nad on sõnakuulelikud lapsed. Vaatavad Mannile otsa oma ema silmadega. Justkui andeks paluvalt. Need on ju Manni ema silmad ka. Miili ja Taavet on ju Manni poolõde ja poolvend, kuigi ta kasvatab neid nagu oma lapsi ja peabki oma lasteks.
Mann sõtkub leivatainast. Leivaahi köeb ja praksub.
Õues hakkab Tuks haukuma. On kuulda, kuidas meeshääl hobust ptruutab. Kes see nüüd olla võiks? Tisleril ei oodata täna kedagi külla. Veidi aega kobistatakseukse taga ja siis kostab justkui arg koputus.
Sisse!“ hüüab Mann ja roogib sõrmed leivataignast puhtaks.
Sisse astub vanaldane hallipäine mees, kes lävele seisma jääb ja mütsi peast võtab. Ühes käes müts ja teises paberi sisse pakitud komps, nii ta seal seisab sõnatult.
Mees tundub kuidagi tuttav, aga tükk aega ei saa Mann aru, kes see on. Lõpuks taipab. See on Kalmu Enn. Vanaks jäänud.
Tule edasi!“ kutsub Mann ja näitab lauaäärset pinki. Mees istub areldi pingi otsale ja kraamib paberist välja Viidemanni kangaärist ostetud siidise kleidiriide ja suure kommituutu. Riie on väga ilus. Seda märkab Mann kohe. Tumesinisel põhjal heleroosad õunapuuõied. Küll ma Malle abiga selle valmis õmblen, mõtleb ta millegipärast. See on Manni ainus mõte, kui ta meest ja kingitusi vaatab. Ta ei tunne mitte midagi selle mehe vastu. Kui, siis midagi haleduse taolist. Selle pärast, kui vana ja räsitud Kalmu Enn välja näeb. Ta ei olnud ju emast eriti palju vanem. Viis aastat ehk. Nüüd istub siin Tisleri köögi laua ääres sootuks vanaätt.
Mees ise ka ei oska midagi kõnelda, aga ära minna ka ei taha. Muudkui istub ja vaatab, kuidas lapsed mängivad, kuidas Mann leivaahju segab, kuidas ta leivad valmis voolib, neile ristid peale vajutab ja labidaga ahju lükkab. Manni ei häiri mehe juuresolek mitte põrmugi. Kas see on siis nüüd see ühine veri, mis kõnetab? Oma isa ju.
Lapsed on vahepeal ka laua äärde tulnud ja saavad külaonu käest kommi. Istuvad onu põlvelgi, kui see kutsub. Ei karda. Lase olla, mõtleb Mann. Ei keela. Ta näeb üht vana õnnetut ärajoonud meest, kellele elu pole lapsi kinkinud. Ainult selle ühe lollaka, nagu rahvas kõneleb.
Mannil on juba leivad küpsedki ja või kokku löödud. Kalmu Enn istub ikka ja mängib lastega. Mann murrab sooja leiba ja paneb värsket võid peale, valab külma piima kõrvale. Lapsed ja Enn söövad mõnuga.
Ma nägin, et mehed laadale sõitsid, sellepärast julgesingi tulla,“ on Ennu vist ainukesed sõnad, mis ta seal Tisleri köögis oma tütrele ütleb. Oma lihale ja verele, kelle ta kunagi ära põlgas. Seda tükki on ta kogu oma ülejäänud elu kibedasti kahetsenud, aga viga enam parandada ei anna. Tegu on tehtud ja karistus kantud.
Lõpuks tõuseb ja jätab Manniga kättpidi jumalaga, võtab mütsi ja läheb. Temast jääb maha mingi seletamatu nukrus ja Mann märkab ehmatusega, et Taaveti kohale tema südames astuks justkui see vana ja väsinud võõras mees. Mann on kurb, väga kurb. Ta ei saa isegi täpselt aru, miks.
Kui mehed hilja õhtul tühjade vankritega koju jõuavad, on neil ka uudis. Kopli Oskar oli vastu tulnud ja rääkinud, et leidnud Kalmu Ennu hobuse ja kaariku Suursoo tee äärest tühjalt seismas. Hakanud siis uurima ja näinud, et Enn rippunud sealsamas tee ääres männi küljes. Oskar läinud kordnikku kutsuma.
Sel õhtul nutab Mann kaua ja lohutamatult Kaarli kaisus. Nutab end magama. Kaarel saab aru küll, miks, kuigi Ennu külaskäigust Mann ei rääkinud. Võib – olla kunagi räägib.
Kaarel hoiab oma noort naist ja silitab selle pead. Surm puudutab tedagi, aga ometigi on ta praegu õnnelik oma noore naise ja ilusate sõnakuulelike laste üle.

Sina võid õnnelik olla oma noore naise ja lastega, aga ega maailm sellest küsi. Maailm läheb kurjaks kätte ära. Maailm hakkab muutuma. Vanad naised palvetavad, et saaks ikka enne ära surra, kui uus sõda tuleb. Kes eelmise on läbi elanud, see enam uut ei taha. Kes üldse sõda tahaks? Igatahes mitte eesti põllumees. Tema tahab künda ja külvata, heina teha ja rukist lõigata, reht peksta ja lina ropisida. Et ikka toit laual ja talu korras ja kasvõi ükski laps ülikoolis. Nii presidesnt oma kõnes ütlebki, et eesti põllumees võib rahumeeli oma põldu künda, et kurjus on meist kaugel. Oi, kuidas ta eksib. Aga inimene ongi ekslik.
Maailm käärib hullusti. Miski pole enam endine. Miski pole enam kindel.
Ükspäev võtab vana Krankmann lõunalauas jutu üles:
Mina olen juba vana ja haige mees. Ajad on nüüd hoopis teistmoodi ja mina ei saa enam päris täpselt sotti, kuidas see vabrikupidamine peaks nüüd käima. Ma tahan ära puhkama. Homme lähme notari juurde ja ma kirjutan vabriku ja maja kõik sinu nimele. Siis on see asi tehtud. Eks sa lased minul ja vanaemal siin kuni surmani elada, selles ma olen kohe päris kindel. Mis sina sellest jutust arvad, Elfriide?“
Mis mina arvata oskan. See on rohkem teievaheline asi. Ega me igavesed pole. Ükskord tuleb see ära teha. Kedagi teist meil ju peale Kristjani pole.“
Noh, siis on selge,“ ühmab vana Krankmann ja tahab lauast tõusta.
Sa minu käest ei küsigi, mis mina sest arvan?“ sekkub nüüd Kristjan.
Mis sinul arvata või mitte arvata. Nii on alati olnud, et vanemad pärandavad lastele. Meil on üks lüli küll vahelt ära, aga arvata ei ole midagi. Pead oma risti vastu võtma ja seda kandma, kuigi oled alles noor, aga kes sellest küsib.“
Kristjan on tõesti alles kakskümmend kolm, aga vabrikuasjades pole temast targemat ja töömeeste hulgas on ta väga lugupeetud. Ega ta nüüdki taha kontoris istuma hakata. Vabrik on talle selle pea kümne aastaga väga armsaks saanud.
No siis peaks naise ka majja tooma, kui sa siia elama tuled,“ arvab Elfriide. „Näe, Tisleri Mall ongi leerist läbi juba.“
Nüüd läheb Kristjan näost punaseks, aga vanaema ei jäta.
Alevi vahel ammu juba arutatakse, et millal see Krankmanni Kristjan selle Tisleri Malle ära võtab.“
Sina kah ära kuula nii palju nende alevivanamuttide lora,“ toriseb vana Krankmann ja läheb ägisedes tahatuppa pikali.
Kristjan jääb vanaemaga veel istuma ja arutama. Elfriide arvab, et pulmad võiks siinsamas kodus pidada. Siin ju ruumi küll. Kristjan on nõus.
Oota, ma toon sulle midagi,“ ajab ka vanaema end ägisedes püsti ja jääb tükiks ajaks ära. Kristjanil hakkab juba igav. Lõpuks tuleb ikka tagasi kööki, uhke punane sametkarp käes.
Vaata, selle kihlasõrmuse kinkis mulle su vanaisa. Ernst kinkis selle jälle sinu emale. Ma ise lubasin, aga kus vanamees... Noh, mis sellest enam. Sinu ema kiskus selle sõrmest ja viskas kontorilauale, kui kuulis, et Ernst enam tagasi ei tule. Sõrmus veeres põrandale. Vanamees roomas ja otsis teist tükk aega laua alt. Ma sattusin veel peale,“ kihistab Elfriide.
Nüüd on sinu kord see Mallele kikida. Et nagu perekonna väärisasi või nii. Ei tea, kas on paras. Eks ta mõnda sõrme ikka läheb. Noh, millal sa kosja lähed siis.“
No eks ma laupäeval lähen. Võtan pudeli ja lähen, mis seal ikka.“
Vot nii jah, tubli poiss!“

Mall on küll Kristjaniga pidudel tantsinud ja kinos käinud ning lapsest peale koos olnud, aga pulmadest pole mingit juttu. Mall isegi ei oska niisuguse asja peale veel mõeldagi. Sellepärast on ta üsna rõõmus ja rahulik, kui Kristjan laupäeval külla tuleb.
Tisleril elu keeb. Maja on laste kilkeid ja naeru täis. Tõnn ja Siim on nüüd suured ja tugevad tööpoisid, aga väikeseid lapsi on neli – neljased Miili ja Taavet ning kahene Mikk ja mõnenädalane Mari. Mikk ja Mari on nüüd Manni ja Kaarli lapsed.
See teie pere naiste, laste ja meeste värk on nii segane ja sõlmes, et te ei saa vist ise ka aru, kes kelle õde või vend on!“ naerab Kristjan.
Pere koguneb laua ümber ja Mann klopib ruttu pannkoogitaigna valmis ja toob vaarikamoosi välja. Varsti koogid juba särisevad ja lapsed vinguvad. Nemad saavad esimesed endale ja kõhud täis. Kaksikud lähevad nüüd laastudega mängima ja väikesed viib Mann lõunaunele. Tõnn ja Siim on läinud oma höövlite juurde. Kaarel, Kristjan ja Mall jäävad istuma. Kristjan võtab nüüd pudeli ja kommituutu välja.
Kui Mann kööki tagasi tuleb, valitseb seal kummaline vaikus. Mehed istuvad muigelsui ja Mall on näost tulipunane.
Noh, kurjadvaimud!“ käratab Tisleri võimukas perenaine. „Mida te mu väikesele õele teinud olete?“
Siis saab isegi aru, et see ju kosjaviin. Toob pitsid kauale ja ütleb Kaarlile, oma armsaks saanud mehele:
Vot nüüd tuleb valge kleit ja loor. Ometigi lõpuks.“

Tulevadki mõlemad – nii kleit kui ka loor. Need õmbleb valmis alevi kõige osavam õmblejanna. Siidi ja tülliga pole koonerdatud. Kleidisaba jookseb mööda maad ja leierit kannavad kaks väikest tüdrukut, kellel endal on ka valged kleidid seljas.
Kirik on taas puupüsti rahvast täis, sest kes ei tahaks näha, kuidas noor Krankmann naise võtab. Rahva suus jääb Kristjan ikka nooreks Krankmanniks, kuigi tal on kasuisa perekonnanimi. Enne kutsuti talu järgi Kingsepa Kristjaniks, nüüd siis Krankmanni Kristjaniks, kuigi perekonnanimi on hoopis Laane.
Vana Blumber on vahepeal ise jumala juurde kolinud ja laulatab hoopis uus ja võõras pastor, kes ei tunne ega tea veel alevirahvast, nende minevikku ega olevikkugi. Nii mõnelgi on nüüd Blumbergist kahju, tema teadis kõigist kõike, oli ikka päris oma. No eks see uus saab ka kunagi omaks, aga aega võtab. Kõik asjad võtavad elus aega, tõdevad inimesed kirikus, mõeldes oma noorusele ja elule.
Pärast laulatust istub noorpaar uhkesse mobiili ja sõidab pidumajja. Oma uude koju. Kutsutud külalised lähevad jalgsi, sest ega maa teabmis pikk ole. Eks pruutpaar sõidab rohkem uhkuse pärast ja kuidas see pruut jalgsi lähekski oma pika kleidsaba ja leieriga.
Kes kutsutud pole, need jalutavad veel aeglasemalt kodu poole ja arutavad läbi kogu Krankmannide eluloo. Kuidas Elfriide oma rikka isatalu kaasavaraga villavabrikule ja kogu pärastisele rikkusele aluse pani. Ja mis sest kasu! Poeg laskis ikka ennast maha. Aga näed, pehmeks läks vana rahaahne Krankmanni süda ja tunnistas lõpuks oma pojapoega. Kogu täiega andis kõik poisile, maja ja vabriku, küllap rahagi. Jah, eks ta ole.
Pulmamajas on lauad lookas kartulisalati, rosolje, lihapallide, pasteedi, marineeritud kala ja liha ning kümnete teiste roogade all. Soe praad ka muidugi. Tõstetakse pitsi, öeldakse tooste ja karjutakse: „Kibe!“. Nagu ikka. Pruut ja peigmees õhetavad. Külalised hakkavad juba püksirihmu ja kleidivöösid lõdvemale laskma ning mehed kisuvad lipsud kaelast.
Pulmavalssi mängib klaveril Kingsepa Ella, kes nüüd õpibki linnas muusikat. Eks ikka Elfriide abiga. Elfriide kuulabki õndsa näoga, käed süles risti, ja teab, et see on kõik tänu temale, et tüdruk nii ilusti mängib. Elfriide vaatab, kuidas pruutpaar tantsib, Mallel loor käsivarrele keritud, ja on kohe päris õnnis. Hea, et ma kõik selle veel enne surma ära näen, mõtleb Elfriide. Oh sa õnnis Elfriide, sa ei tea veel, mida kõike sa nägema pead, keegi ei tea veel.
Ümber laua talitavad palgatud tüdrukute hulgas ka Kingsepa Lilli ja Paula – kuldsete kätega kärmed tüdrukud.
Vana Krankmann istub pruudi kõrval ja on sama õnnis kui tema nainegi. Krankmanni süda on rahul. Tema elutöö on tehtud. Nüüd võib rahus puhata, las poiss rahmeldab. Ja temagi ei tea, kui kibedalt tal seda kõike üsna pea kahetseda tuleb. Oh õnnis teadmatus, tänu sinule on täna kõik need inimesed siin valge linaga kaetud pulmalaua ümber nii rõõmsad.
Keegi ei tea, et see on viimane nii suur ja nii uhke ja rõõmus pidu selles alevis.

Sunday, September 18, 2016

XXV ja XXVI

XXV

Maikuu algus on käes. Kolmandat korda on maikuu algus Miilile tähtis. Maikuu alguses tuli ta Tislerile, teadmata, kas temast saab abielunaine või enesetapja. Maikuu alguses läks ta Kaarlile mehele ja oli ilus ning õnnelik pruut. Nüüd hakkab ta maha saama.
Miili on neli last ilmale toonud ja iga kord on see päris lihtsalt ja kergelt läinud. Seekord on tesitmoodi. Juba alguses ja kogu kandmise aja on olnud teistmoodi. Elfriide on vanaks jäänud ja enam ei ole temast lapse vastuvõtjat. Nii sõidab Kaarel kohe alevitohtri juurde, kui Miilil tuhud algavad.
Kui muidu on Miili lapse ilmale toonud mõne tunniga, siis nüüd on juba hommikust õhtu saanud, aga ta vaevleb ikka veel valudes. Lapsed on hirmunud ja vaiksed ning tõmbuvad küüru ema oigeid ning karjatusi kuuldes. Kaarel on hoopis tõsine ja räägib aeg-ajalt tohtriga köögis. Elfriide on ka ikka tulnud, sest Miili tahab, et mõni naishing oleks ta juures.
Kui kell hakkab juba keskööd lööma, siis lõpuks ta tuleb – suur ja tugev poiss, aga sellega asi ei piirdu. Teine on veel. Miili on ise seda korrakski aimamata kaksikuid kandnud. Läheb veel tunnike ja siis tuleb teine – tüdruk ja hoopis väiksem. Nüüd saab nurganaine lõpuks vaevast lahti ja mitte ainult tema. Arst võib ka koju minna, lapsed magama ja Kaarel kergemalt hingata. Elfriide jääb Miili juurde, aga Kaarel rakendab Miira ette ja viib tohtrihärra alevisse.
Järgmisel hommikul Mann kooli ei lähe, sest ema on nii jõuetu, et ei jaksa rääkidagi. Mann lüpsab lehma ja teeb perele süüa ning Elfriide mähib lapsi ja tõstab neid Miili juurde, et see neid imetada saaks.
Kui kolm päeva on möödas ja Miili lamab ikka samamoodi, toob Kaarel arsti tagasi. See vaatab nurganaise üle ja ütleb Kaarlile pead vangutades:
Äärmine kurnatus, organism ei suuda taastuda.“
Annab mingeid pulbreid, soovitab mingisuguseid teesid ja laseb end jälle koju viia.
Miili ei võta midagi suu sissegi. Ta laseb Kaarli kutsuda. Kaarel peab kõrva lausa Miili suu juurde panema, sest hääl, mis valude ajal puruks näritud ja nüüd verekorpas huulte vahelt tuleb, on nii nõrk ja vaevukuuldav:
Ei tule mina sellest eluga välja, surm juba ootab ja Taavet kutsub. Nüüd pärandan mina Manni sulle, nagu Taavet mind sinule. Last ta olla sulle naise eest, kui leerist läbi saab. Ära sa võõrast naist majja võta, ma palun sind... ja ole sina talle hea mees nagu mullegi. Vaene laps, sellise koorma peab ta nii noorelt oma õlgadele võtma...“
Rohkem ei jaksa Miili rääkida, paneb silmad kinni ja jääb magama, aga mitte veel igaveseks. Kaarel võtab ta lõdva käe ja hoiab. Pisarad kukuvad Miili käele, aga Miili ei tunne midagi. Ta magab surmaund.
Pärast mõnda tundi magamist ärkab Miili. Lapsed tahavad süüa, aga emal pole enam piima. Kaarel sõidab apteekri juurde lutipudeleid ostma. Näljased lapsed teevad põrgulärmi, aga Miili ei kuule. Ta kutsub nüüd Manni ja sosistab sellele, nagu enne Kaarlilegi:
Anna andeks, kallis laps, aga sinu kasvatada nad jäävad. Ma enam mitte sugugi ei jaksa. Ma ei tea, kas isa rääkis sulle enne surma, et ta polnud su päris isa. Küll Kaarel räägib, mina ei jõua...Kaarel võib su mees olla küll...te pole veresugulased...anna andeks, armas laps...võta see sõrmus mu sõrmest....see saab sulle....ma ei taha sellega hauda minna...“
Mann vaatab täiesti mõistmatult seda kollase näoga surevat naist, kes oli kunagi ta ema ja kelle luiseks jäänud sõrmest ta abielusõrmuse ära tõmbab. See tuleb kergelt, ei osuta mingit vastupanu. Mann ei saa millestki aru. Mann on nii noor. Mann tahab käia koolis ja pidudel tantsida. Koos emaga sureb ka tema lapsepõv ja noorus.


Kirik on rahavast puupüsti täis. Paljud alevikodanikud on tulnud ilusat Tisleri Miilit ta viimsele teekonnale saatma. Juba neist, kellele Miili kleite ja kostüüme õmbles, oleks korraliku kirikutäie saanud. Lisaks sugulased ja muidugi ka lihtsalt uudishimutsejad. Isegi Kalmu Enn on rahva hulgas. Eks nii mõnigi tahab näha, kui palju need lapsed siis nutavad ja mis näoga Kaarel on. Lapsed nutavad ja Kaarlilgi kukuvad silmist pisarad. Aga üks asi paneb alevirahva sosistama. Mann, kes isa matustel kõige ahastavamalt nuttis, seisab nüüd nagu kivinägu. Ühtegi pisarat ei tule tema silmist ja laulmiseks ei ava ta suudki. Mida see peab siis nüüd tähendama?
Mann on ema peale vihane, aga seda alevirahvas ei tea. Ei tea kodusedki. Kaarel ehk võib ainult aimata. Kuidas ema võis talle nii teha? Kuidas üks ema võib oma lapsele nii teha? Mann ei anna iialgi emale andeks.
Vana Blumberg on nüüd muldvana, aga teenib ikka oma kogudust. Tal on kohe kurb meel, et ei sobi matusekõnes rääkida sellest, kuidas ta Miili ja Taaveti koguduse kantseleis viisteist aastat tagasi just samal ajal – maikuu alguses - paari pani. Ja kui südi see noor tüdruk oli mehele saama. Ta räägib siis muidu sellest, kui töökas ja tubli Miili oli ja et Jumal kutsub need kõige paremad ruttu enda juurde. Justkui Jumalal oleks kahju, et maa peal on nii töökaid ja toredaid inimesi. Seda viimast vana Blumberg ei ütle, seda ta mõtleb omaette.
Ilm on õige ilus ja päikeseline. Soe. Toomed hakkavad juba õitsema ja lõhnavad murtud kuuseokstega võidu. Haud on puha ilusa kollase liiva sees. Kaarlil on hea meel, et ta ei pea Miilit musta mulla alla matma. Liiv on ikka kergem kanda. Kaarlil on hea meel, et matuseks nii ilus ilm anti. Vihma ja tuulega oleks veel rohkem kahju Miilit kabeliaeda viia. Kuigi ta saab nüüd Taaveti kõrvale, aga ikkagi.
Manni nägu ei liigata isegi siis, kui ema kirst hauda lastakse ja kõik see rahvas ohjeldamatult nutma puhkeb. Mann on nagu äratehtud. Saatan istub ta sees. Saatan ja Viha. Ta on veel liiga noor teadmaks, et ema surm on talle lihtsalt liiga raske koorem kanda. Nii hingele kui ka ihule. Jääb ta ju nüüd perenaiseks ja laste emaks. Hüvasti, unistused. Teiste laste elu läheb samamoodi edasi, aga Manni elu on tükkideks. Ta peab hakkama elama nüüd oma ema elu. Viieteistkümneaastaselt.

XXVI

Mann on kõige noorem leerilaps. Kui oled perenaine ja laste ema, siis peab ju leeris ära käima, muidu ei sobi, teab kogu alevi rahvas. Ja eks nüüd Mannist saab siis Kaarli naine, nagu pärast Taaveti surma Miilist sai. Alevirahvas teab kõike. Ja kui ei teagi, siis arutatakse omavahel ja mõeldakse ikka midagi välja.
Mann on ainuke musta kleidiga leerilaps. Nii nõuab komme ja ega Mann tahakski valget kleiti. Leeripidu ka ei taha. Pärast leeriõnnistamist seisab ta oma lillesülemiga üksi kiriku nurga juures ja ütleb kodakondsetele, et mingu need koju. Kui need ei taha minna, saab Mann õige kurjaks ja käratab. Siis lähevad.
Mann keerab surnuaiale. Isa ja ema juurde. Paneb oma lilled nende haua peale ja alles nüüd, mitu kuud hiljem, saab ta esimest korda nutta. Ta viskab ennast haua peale pikali. Keset lilli. Ja muudkui nutab ning surub küüned liiva sisse, ise sosistades ühtejärge:
Ema...ema...ema...“
Liiva alt kostukski nagu ema tasane hääl ja pehme käsi silitaks pead ning lohutaks Manni. Emal ja Mannil polnud kunagi omavahel pahandust, nad hoidsid ja armastasid teineteist väga. Mann on nüüd õnnetu, et kuidas ta võis ema vihata. Surma pärast. Ega see ema süü olnud. Ta palus ju surres andeks. Ta ju teadis, mis nüüd Manni ees ootab. Ega Miili kerge südamega surnud.
Läbi liiva ja lillede ja kirstukaane saavad ema ja tütar justkui jälle kokku, paluvad teineteiselt andeks ja annavad teineteisele andeks. Manni hing saab kergemaks. Ta tõuseb, kohendab lilled ilusamaks, rapsib kortus kleidi liivast puhtaks ja hakkab kodu poole minema. Õhtu on juba käes.
Suvel on Mannil kergem elu, sest Mall ja poisid on koolist priid ning teevad koduseid töid. Nüüd on lehm lüpstud, lapsed toidetud ja pere istub ise söögilauas. Nad vaatavad kartlikult Manni poole, aga ilmaasjata, sest see, kes nüüd uksest sisse tuleb, on vana hea Mann. Kannatlik ja vaikne. Armastav ja helde. Pere hingab kohe kergemalt.
Mann läheb istub magavate laste juurde. Ta vaatab neid esimest korda tähelepanelikult ja armastusega. Nad on ju ta oma vend ja õde – väike Miili ja väike Taavet. Oh jumal, kus alevirahval oli jälle muret, et surnud vanemate nimed lastele pandi. See ei pidanud head tähendama. Aga selline oli Manni soov ja sellest ta ei taganenud ja ega kodus keegi sundinudki. Kõik olid nõus nende nimedega. Mann on nüüd oma õe ja venna ema. Selle mõtte peale ta naeratab nukralt, võtab leerikleidi seljast ja poeb voodisse. Mann on surmväsinud ja hommikul tuleb vara tõusta.


Saturday, September 17, 2016

XXIII ja XXIV

XXIII

Kui Miili hommikul ärkab, on juba suur valge väljas. Jumal, kui kaua ta nüüd maganud on? Köögist kuuldub lauanõude kolinat ja laste ning Kaarli rõõmsaid hääli. Pannkoogi- ja kohvilõhn tuleb voodisse. Ei tea, kas nad lehma ära lüpsid, ehmub Miili. Aga rahuneb kohe. Küllap lüpsid. Miilile tulevad õhtused ja öised sündmused meelde ja ta tunneb, kuidas ta üle kere punaseks ja kuumaks läheb. Ometigi on ta meel rõõmus ning süda rahul. Selle unenäo pärast, mida ta just enne ärkamst nägi. Ta nägi, et loputab jõel pesu – suuri valgeid voodilinu. Toa poolt tulid Taavet ja Kaarel. Taavet ei longanud mitte sugugi. Mõlemad olid valgete särkidega, noored ja ilusad.
Me tuleme sulle kosja!“ hõikasid mehed.
Kuidas te saate mulle kosja tulla, kui ma juba olen Taaveti naine,“ naeris Miili vastu.
Ega mina tulegi, Kaarel tuleb, minul on nüüd muud tegemised,“ ütles seepeale Taavet ja läks nagu Kristus üle jõe ja Taadevälja tee peale. Lehvitas veel metsa vahelt naerulsui.
Tule siis nüüd!“ kutsus Kaarel, võttis Miilil käest kinni ja nad läksid kahekesi toa poole. Rõõmsalt ja õnnelikult. Ja valged voodilinad laperdasid pesunööril suvetuule käes neile järele.
Jumala teed on äraarvamatud. Miili saab ka ilmsi taas rõõmsaks ja ilusamaks kui kunagi enne. Mustad rõngad kaovad silmade ümbert, nisuvärvi juustes on küll mõned helehallid triibud, kuid piht on see-eest peenem kui neiupõlves. Lapsed saavad tagasi oma lahke ema ja Kaarel hea naise. Mai alguses peetakse pulmad. Just nagu neliteist aastat tagasigi. Aga nüüd mitte kiriku kantseleis, vaid ikka altari ees. Miili saab lõpuks ometi ka pruut olla. Kreemikasvalges enda õmmeldud kleidis ja samast riidest lilled ülespandud soengus. Need on päris suured pulmad kohe. Pruudi sugulased ja peigmehe sugulased ja tuttav alevirahvas ja naabrid. Mujale ei mahugi kui Pritsimaja saali. Ja tantsul ei näi lõppu tulevat. Kuigi Miilil käib korraks jälle terav torge südame alt läbi. Ta ju teab, et tants temale õnnetust toob. Aga see mõte ununeb peomöllus kiiresti.
Mõned alevivanamutid panevad pead kokku ja arutavad, et ikka kole ruttu läks Miili uuesti mehele. Oleks võinud aastagi oodata, aga eks ta juba enne tahtnud seda Kaarlit. Alati tantsisid, kui mõni pidu oli. See ju ikka suur ja tugev mees. Taavet oli puhta sant ja väike ka. Ega niisugusest siis Miili sugusele naisele aita. Ega ta üks päris õige naine ole. Litsakat kätt teine. See esimene laps ei olnud ju hoopiski Taaveti oma. See oli ju küla pealt korjatud. Kalmu Ennu oma pidada olema ja Kalmu Enn ei saa nüüd Miili patu pärast jälle ühtegi elusat ja tervet last. Kas ei ole mitte hirmus ja kole ja hukas see maailm, vangutavad alevivanamutid päid ja pühivad pearätikuotsaga suunurki, mis vahutama kipuvad.
Tisleril ja mujal läheb elu omasoodu edasi. Tulevad ka raskemad ajad. Rahval on raha vähe. Kohe nii vähe, et võidki ei osteta. Perenaised ohkavad ja tulevad täis võipüttidega alevi turult koju tagasi. Pole kuhugi panna teist - läheb vankrimäärdeks. Kuidagi saavad üle elatud ka kitsad ajad. Puusärke ikka tellitakse. Neid läheb iga valitsuse ja ka majanduskriisi ajal tarvis. Mida kehvemad ajad, seda rohkem puusärke vaja läheb.
Kaarlil on nüüd kaks õpipoissi – kadunud venna pojad Siim ja Tõnn, kes siis, kui nad parajasti koolis pole, ka höövleid, saage ja haamreid välgutavad. Inimesed tahavad uusi seljariideid ja Miili „Singer“ ei saa puhkust. Ka Mann ja Mall õpivad ema kõrvalt õmblustööd, aga näha on, et Miili sugust meistrist neist ei tule. Poiste kohta ei oska veel midagi ütelda.
Heinaajal ollakse jälle Kopli heinamaal, nagu igal aastal. Nüüd läheb Tislerilt kohe kuus heinalist ja Kingsepalt tuleb neli – Liide tüdrukutega. Kristjan on vabrikus ametis, temal pole aega. Baptistieidekesed on vanaks jäänud, nemad enam ei jõua ja Kitse-Elfriide samuti.
Kui hein läbi ja rukkilõikus käes, on selge, et Tisleri noorik on jälle käima peal. Seekord tundub teistmoodi, kui ennemalt. Hommikuti kangesti iiveldab. Eks ma olen ju nüüd palju vanem ka, mõtleb Miili, kui ta ära väsib ja enam niimoodi tööd vihtuda ei jaksa kui noores.
Eks sa puhka,“ ütleb Kaarel ja vaatab oma naist kaastundlikult. See ilus naine, kes kevadel õide puhkes, hakkab sügise saabudes taas närtsima.


XXIV

Miili ei jõua ära oodata, millal saab juba tubaseks jääda. Kartulid vaja võtta, peedid-porgandid-kaalikad üles kiskuda, kapsad varju alla viia. Viimaseid kordi enne öökülmi veel metsas seenel käa, et seenepütt ikka täis saaks.
Toas ei ole muud, kui söögitegemine, loomade talitus ja õmblemine. Õmmelda saab viimase hetkeni. See ju nii kerge töö. Ei murra konti ega midagi. Miili on ju tugev ja visa nagu ta esiemad, kes rukkihakkide vahel lapsi ilmale tõid või siis üksi kodus, kui teised põllul tööl. Kui pere koju lõunale tuli, oli perenaisel söök laual ja puhtaks pestud laps hällis. Siis heitis ise ka sängi puhkama.
Alati ei läinud nii kergesti. Ka tugevad maanaised surid nurgavoodisse. Miili ei mõtle praegu sellele, ta on suremiseks veel liiga noor. Ta mõtleb elule. Et lapsed söönud ning koolitatud saaks, et kodu puhas ja soe oleks. Et lapsed kergema elu peale saaksid. Ikka alevisse või linna, kus on puhtad tänavad ja ilusamad riided. Kus makstakse rahapalka ja kus ei pea konti murdma nagu talutööl. Eks Miili isegi ole juba sammukese lähemal sel kergemal elul. Ei tee ju temagi enam rasket talutööd. Mis see ühe lehma lüpsmine siis ära ei ole. Ja see suvine heinatöö Koplil. See on noortele inimestele rohkem nagu lõbu.
Puudust majas pole, sest Kaarel välgutab höövlit ja Miili võristab aga õmblusmasinat. Miili kunded jooksevad iga päev Tisleri vahet. Tööd on küll. Jõuaks ainult teha. Miili jõuab. Kui Kaarlil saab hulk kappe ja toole ja kummuteid valmis, laob ta need vankrile ja sõidab kusagile laadale. Kas siis lähemale või kaugemale. Koju tuleb otse, kõrtsist läbi ei käi. Mis tal sinna asja, kui kodus lapsed ja naine ootamas. Lapsed on küll poolomad, aga see päris oma on nüüd ka tulekul. Kuigi Kaarel peab ka vennalapsi omadeks. Kaua ju ühe katuse all elatud ning omaks saadud. Sama veri ka ju.
Elu veereb omasoodu nii alevis kui ka Tiseril. Hommikul tõusevad Miili ja Kaarel mõlemad vara. Miili lüpsab lehma ja söödab seapõrsa, Kaarel talitab hobuse ja annab ka lehmale ja lammastele heinad ette. Siis tuli pliidi alla. Miili hakkab perele süüa tegema. Kaarel või poisid on pliidihalud eelmisel päeval kööki sooja toonud. Vee tassivad ka nemad tuppa. Miili ei pea raskeid ämbreid vedama.
Siis kogunevad unised ja vahel pahuradki lapsed laua ümber, kus neid ootab pudrutaldrik ja kohvikruus. Argistel päevadel on see tangu-, kruubi-, kaerahelbe- või odrajahupuder, võisilm ikka alati peas või siis praetud lihakuubikutega üle valatud. Laupäeval ja pühapäeval saab riisi- või mannaputru moosiga. Või pannkooke ja kakaod. Muudel päevadel on piimaga kohv või tee. Ikka et kõht oleks sooja toitu täis, kui ema oma tibupojakesed üle ukse pimedasse ja külma talvehommikusse lükkab, kus nad hakkavad mäest üles alevi poole rühkima. Tarkust taga nõudma.
Kui on õige külm või tuisune ilm, siis rakendab Kaarel Miira ette ja viib lapsed kooli, aga seda juhtub harva, sest Kaarlit ootab oma töö ja mis see mõni kilomeeter minna on. Lastest peavad ikka tugevad inimesed kasvama ju!
Kui õhtuhämaruses see näljane nelik koduuksest sisse trügib, jalgu lumest puhtaks trampides ja külmetama hakanud sõrmedele puhudes, on emal laual ootamas aurav supp või soust-katrul-praeliha või ühepajatoit. Laupäeviti teeb Miili leiba ja pirukaid. Saunast tulles maitseb soe leib võiga ja külma piimaga kõigile. Hästi söönud ja rõõmus on see pere. Õnnelik!
Eks vahel tule haigusedki. Küll leetrid ja sarlakidki. Siis on kõik lapsed sirakil maas ja Miilil on tükk tegu nende talitamisega, aga välja praavivad kõik. Saavad jälle jalad alla ja jooksevad õue lume sisse hullama. Tugevad ja terved on nad küll. Ega Taavetki ju nõrk olnud. Temal oli see külge saadud viga. Miili süül saadud. Miilile hakkab järjest tihedamini see lapsepõlves juhtunu meenuma. Võib-olla ta oma laste ja nende mängude pärast. Siis on Miili kurb ja nutab vahel natuke, kuni uus elu temas endast põtkimisega märku annab. Enam pole aega kurvastada. Uus elu tema sees taob käte ja jalgadega nagu hirmus. Ei tea, mis vägilane sealt küll nüüd tulemas on, mõtleb Miili.

Friday, September 16, 2016

XXI ja XXII

XXI

Sellest jutuajamisest peale muutub elu Tisleril. Vaikseks. Nagu tuli hõõguks tuha all. Miili käib ringi nutetud silmadega ja kähvab iga asja peale kurjalt. Lapsed on arad ja kurvad. Taavet jääbki tisleritoa sängi ja Kaarel suuretoa sohvale magama. Õnn on Tislerite majale selja pööranud. Surm, mis kevadtalvel Kingsepat laastas, on tagasi. Luusib nüüd ümber Tisleri hoonete. Ootab oma aega.
Ühel päeval, kui lapsed koolis ja Kaarel alevis, kutsub Taavet jälle Miili enda juurde.
Mul ei ole enam kaua jäänud. Lepi nüüd ära. Ma tahan minna rahulikult ja armastades, nii nagu sina kord siia tulid.“
Selle peale võtab Miili oma luukõhnal ja tõve järele lõhnaval mehel kaelast kinni ning nutab lohutamatult ja kaua, aeg-ajalt sosistades: „Ma ei taha, et sa lähed.“
Midagi pole parata,“ lohutab Taavet. „Meie ei saa siin midagi muuta. See on isegi ime, et me niigi kaua koos saime elada. Ja veel nii ilusat elu. Jääme seda mäletama.“
Kui Miii järgmisel hommikul ärkab, teab ta kohe, et Taavet on läinud. See on eriline vaikus majas. Teised veel magavad. Miili võtab tule üles ja läheb öösärgi väel jahedasse tislerituppa, istub Taaveti voodi ette. Mehe silmad on kinni ja nägu rahulik. Miili tõstab Taaveti käed rinnale risti. Need on veel soojad, aga laup juba külm. Miili loeb Issameie ja teeb akna lahti, et hing saaks välja lennata. Miili istub ja mõtleb, pisaraid enam pole, need on juba ära nutetud. Mõtleb sellele maikuuhommikule, kui nad koos Leeniga tulid, teadmata, mis ees ootab. Mõtleb kolmeteistkümnele aastale, mis olid täis tööd ja nelja lapse sündi ning õnne. Jah, õnnelikud olid nad küll. Pahandust ei olnud nende majas kunagi. Pahandus tuli alles nüüd, kui Taavet surres Miili, lapsed ja koha Kaarlile jättis. Kaarel meeldis Miilile alati. Heameelega tantsis ta poisiga ja viskas nalja, aga alati Taaveti juuresolekul. Need kaks olid nagu üks mees Miili jaoks. Nüüd aga ei taha ta Kaarlist enam midagi kuulda.
Kaarel on ka ärganud ja tislerituppa tulnud.
Tee sa tuli pliidi alla, ma lähen kutsun Elfriide,“ ütleb Miili tõrksalt ja läheb riidesse panema. Astub siis veel pimedasse, aga sooja sügishommikusse ja seab sammud paremale. Elfriide aknas on juba tuli. Ongi ärkamise ja hommikuste toimetuste aeg. Puusärk on mitu päeva valmis olnud. Taavet tahtis, et Kaarel selle tema nähes teeks. Taavet tahtis ka, et lapsed teaksid. Ta on nende kõigiga jumalaga jätnud juba mitu päeva tagasi.
Miili ja Elfriide pesevad surnu, panevad riidesse ja viivad koos Kaarliga suurde tuppa puusärki. Taavet on nii kõhnaks jäänud, et naised jõuaksid teda ka kahekesi kanda. Lapsed kooli ei lähe, Elfriide jääb neile süüa tegema ja lehma lüpsma. Miili rakendab Miira ette ja sõidab alevisse Blumbergi juurde. Kaarel tahab tal aidata hobust ette panna, aga Miili ei lase. Ta ei salli Kaarlit enam silma otsaski. Ta ei saa ise ka aru, mis talle sisse on läinud. Nagu Saatan sosistaks kõrva.


XXII

Matusepäev on soe ja päikseline. Surnuaiapuud säravad kuldkollaselt. Lehti jätkub veel okstele ja jalgade allagi. Vahetevahel langeb mõni hääletult laperdav vahtraleht sinilaotusest alla, otse matuseliste keskele. Miili vaatab oma lapsi, kes tõsiste nägudega isa viimses päitsis seisavad. Ainult Mann nutab südantlõhestavalt. Miili ei tea, kas Taavat ütles surivoodil, et ta polegi Manni pärisisa või nutab tüdruk sellepärast, et ta jäigi lõpuni Taaveti lemmikuks. Kuigi oli hoopis võõras veri. Tegelikult hoidis Taavet kõiki võrdselt, ainult emasüda aimas, et see patulaps oli siiski kõige armsam. Võib-olla seepärast, et just tema Miili Taaveti juurde tagasi tõi.
Sõmer liiv krabiseb kirstule ja ongi läbi see elu. Elu, mis oli täis höövlite siuhkamisi ja haamrikopse, puidulõhna ja valgeid krussis laaste. Nüüd on need laastud Taaveti pea all talle viimseks padjaks ja suvised päikesetõusuhommikud, mil mees rõõmsalt äsjapüütud haviga jõelt tuli, on igaveseks läinud. Läinud on see lõbus Tisleri-elu, kus tehti nalja, lauldi ja keerutati tantsu, kus perenaine oli lahke, söögid maitsvad, lapsed sõnakuulelikud ning töökad ja kõik toimetused said toimetatud justkui märkamatult ja jooksujalu. Missugune elu nüüd tuleb, seda Miili ei tea.
See elu, mis tuleb, on teistsugune. Lapsed unustavad varsti leina ja lähevad oma kooli- ja lapseeluga edasi. Kaarlist on neil hea kaaslane, kes viskab ikka nalja ja kopsib oma kappide ja kummutite kallal. Miili jääbki tõrksaks ja tõsiseks. Kõik tööd on talle vastumeelt ja mitu korda nädalas rakendab ta Miira ette, sõidab surnuaiale ja istub sõnatult Taaveti haual. Nii kaua, kui päris paks lumi maha tuleb. Siis enam ei lähe. Siis tuleb seatapp ja jõulud, nagu ikka. Miili hoiab Kaarlist eemale. Räägib ainult hädapärast ja siis ka pikkade hammastega. Pealegi märkab Miili, et Kaarel on hakanud kõrtsis käima ja tuleb koju, viinalõhnad küljes. Mõni õhtu ei tulegi. See Miilile ei meeldi, aga ta ei ütle midagi, põrnitab aga. Päevad venivad aeglaselt ja vastumeelselt kevadesse.
Ühel õhtul tuleb Kaarel jälle vindisena koju. Õhtu on hiline, lapsed magavad, kedagi kuulamas pole ja nii hakkab Kaarel rääkima:
Mis ma sulle teinud olen, et sa mind sugugi ei salli?“
Miili ei lausu sõnagi, koob aga kinnast edasi sellise valuga, et ega teagi, kas muster saab ikka õige.
Kui Taavet elas, siis olid alati sõbralik, kallistasid ja naersid. Meie Taavetiga mõtlesime, et ma meeldin sulle. Mina olen sind ja lapsi alati armastanud. Sellepärast Taavet sellise otsuse tegigi.“
Miili ei ütle ikka veel veel midagi, välgutab aga vardaid.
Kui sina mulle naiseks tulla ei taha, eks ma võtan siis kellegi teise. Tulijaid oleks küll, aga sina pead siit lastega välja kolima, sest koht on ju minu nimel.“
Nüüd saab Miili nagu kapaga külma vett kaela. Ta viskab vardad nurka, kargab püsti, jookseb Kaarli juurde ja hakkab teda peksma rusikatega rindu. Nii kõvasti, kui vähegi jaksab. Suur ja tugev Kaarel võtab nutval ja peksval naisel kõvasti ümbert kinni. Hoiab natuke, tõstab siis sülle ja viib magamiskambrisse voodisse. Ise jääb ka sinna.

Thursday, September 15, 2016

IXX ja XX

IXX

Nädala pärast on Elfriide koos urniga tagasi. Kogu alevirahvas saab asjast teada. Juba enne oli oletatud ikka ühte ja teist, aga see uudis võtab kõik tummaks. Ka Elfriide on hulga kõhnem, riided lotendvad seljas.
Elfriide hoiab mõned päevad urni kodus, istub sellega kiiktoolis. Nutab ja laulab neidsama laule, mida kunagi väiksele Ernstile laulis. Kuidagi ei tahaks seda valgest marmorist kastikest maamulda matta, tahaks poega veel endale hoida, aga rohkem ei passi. Blumbergi on esimene kord niisugust talitust talitada. Need uuemad võõramaa asjad. Ei ole puusärki ega surnut, paljas kastike tuhaga. Aga kus sa pääsed. Suuri matuseid ei ole – ainult Kingsepa ja Kopli rahvas.
Kingsepa kärmed tüdrukud on käinud Krankmanni juures peielaua jaoks kartulisalatit ja rosoljet lõikumas. Eks oleks võinud ka võõraid palgata, aga Elfriide ei taha. Talle meeldivad need tüdrukud, sest nemad on pooleldi nagu omad, ja tüdrukud ise tahtsid ka kangesti minna. Näha seda uhket maja. Saalis on klaver. Selle peal ei mängi tavaliselt keegi. Kui, siis mõni külaline. Klaver meelitab Ellat kangesti. Ta on koolimaja harmooniumi peal harjutanud ja küsib julgelt, kas tohib proovida. Liide on sellest päris ehmatanud, aga Elfriide ütleb, et lasku aga käia ja kui Ella „Jumal sul ligemal“ maha mängib ning teised kaasa laulavad, võtab see isegi vanal Krankmannil silmad märjaks.
Krankmann mõtleb omaette, kui äraarvamata need Jumala teed ikka on. Kui keegi oleks veel aasta tagasi öelnud, et tema hakkab nüüd Kingsepa rahvaga läbi käima, oleks ta naernud nii, et vats vabisend.


XX

On suvelõpu viimane vaba pühapäev. Esmaspäeval lähevad lapsed kooli. Tisleril lõigutakse rosoljet, küpsetatakse õunakooki ja keedetakse kakaod. Kõik on rõõmsad, kuigi selle rõõmu taga on ka natuke kurbust koolile kaotatud vabaduse üle. Suure toa raadiost tuleb ilusat muusikat ja Miili teeb Kaarliga vahepeal paar tantsutuuri. Taavet muheleb.
Kui rosolje segatud, kook ahjust väljas ja kakao juba kruusides aurab, koputatakse uksele ja sisse astub Kingsepa Kristjan. Kõik jäävad ammuli sui poissi vahtima. Ega ole ka ammu näinud. See polegi enam kõhn ja kiitsakas poiss, pigem päevitunud ja lihaseline noor mees. Tal on kaasas kommituutu. Annab selle perenaisele ja ütleb naerulsui:
Sain täna esimese palga ja tulin teid tänama. Eks sai siin omal ajal käidud küll süüa vohmimas, kui kõht korises.“
Miilil läheb kohe silm märjaks, aga kommituutu paneb ära kapi peale ja lastele, kes põlevil silmil vahivad, ütleb: „See on pärastiseks.“
Ta tahab hakata Kristjanile kohta sättima, kui Taavet ütleb:
Lase poiss istub minu kohale. Olen kole väsind ja süüa ka ei taha. Ma viskan siiasamma pikali, siis on mul hea kuulda-näha, mis räägitakse.“ Heidabki Kaarli voodi peale. Miilil käib korraks imelik tunne südame alt läbi, aga Taavet on ise nii rõõmus ja Miili tahaks kangesti Kristjani uudiseid kuulda. Nii unustab ta Taaveti jutu kohe ega märka ka, kuidas Kaarel murelikult venna poole vaatab.
Kõik imestavad, kui tugevaks ja suureks on Kristjan kasvanud.
No vana Krankmanni juures selge liha peal mitu head kuud nuumal oldud ju,“ seletab see. Kõik naeravad ja peletavad herilasi, kes lahtisest köögiaknast õunakisselli peale sisse lendavad.
No ei tea, kas nüüd meie söök enam kõlbabki,“ naerab Miili.
Kõlbab-kõlbab, aga enam nii hirmsasti ei vitsuta, kui talvel selle hirmsa näljaga,“ naerab Kristjan vastu.
Siis arutatakse läbi kõik need Krankmanni asjad – Ernsti vigaseks kukkumine ja enesetapp ja Elfriide Saksamaal käik ning urni matmine. Sellest viimasest Tisleri rahvas suurt ei tea, sest neid ju kohal polnud. Ainult jutte on kuuldud. Miili käib ümber söögilaua, lõbus ja naerune, suisa õnnelik. Toetab käed, nagu möödaminnes, kord Kristjani, kord Kaarli õlgadele. Taavet vaatab seda pealt ja on ka õnnelik, aga teistmoodi. Kurvalt õnnelik.
Kui külaline läinud, tüdrukud nõud ära pesnud ja Miili viimase roosidega kruusi valge linase pitsilise servaga rätikuga kuivaks hõõrunud ja kappi pannud, kutsub Taavet teda enda juurde. Õues kisub vihmale, lapsed lähevad oma tuppa ja Kaarel sohvale pikutama.
Tule istu mu sängi servale,“ kutsub ta. Miili istub. Taavet võtab naise käe oma pihkude vahele ja hakkab aeglaselt, otsekui väsinult rääkima. Eks ta olegi väsinud.
Las ma nüüd räägin lõpuni, ära sa vahele sega, muidu ma ei jaksagi... Kui me viimasel korral linnas kaupa müümas käisime, siis ma astusin tohtri juurest ka läbi. Mul on jalg ja puus jälle hakanud häda tegema üle hulga aja. Tohter küsis, kas ma tahan tõtt teada. Muidugi ma tahtsin ja sulle ütlen ka tõtt. Ega rohkem ole jäänudki elada kui mõni kuu ehk. Haigus on nii kaugele läinud ja luu ära söönud. Siin ei aita enam ei ussirohi, ei püssirohi, ei juudasitt ega kamper,“ naerab Taavet ja jätkab siis tõsisemalt:
Tohter ütles veel, et see on üldse ilmaime, et ma nii kaua elasin ja tööd tegin. Et vaata, mis armastus kõik võib. Oleksin pidanud juba kahekümneselt ära minema, aga siis tulid sina ja ma sain veel kolmteist aastat juurde. Nüüd olen kolmkümmend kolm nagu Jeesus Kristus ja nüüd on minek kah. Soh.“
Miili ei ütle midagi. Kuidas ta ei märganud, et Taavet nii otsa on jäänud? Liiga õnnelik oli vist, sellepärast ei märganud. Tagantjärele saab aru küll, et viimasel ajal Taavet väsis kiiresti ja tahtis pikutada. Miilil hakkavad iseenesest pisarad vaikselt silmist tilkuma. Suured kohe. Kukuvad Taaveti kätele ja on nii kuumad, et kohe kõrvetavad.
Ära nüüd nuta,“ jätkab mees vaikselt ja aeglaselt. „Mul on juba kõik korraldatud. Koha kirjutasin Kaarli nimele. Paremat meest ei saa sa kusagilt. Kaarel hoiab sind ja lapsi.“
Nüüd saab Miili nagu ussist nõelata, tõmbab oma käe mehe peost ära ja sisisseb: „Sina kupeldasid mind Kaarlile maha ja minu käest ei küsinud midagi! Kust sa tead, et ma seda Kaarlit üldse tahan?“
Ma ju näen, et ta pole sulle vastumeelt. Ja ega siin valida pole midagi. Sa ju nelja lapsega lesknaine.“
Ma ei ole veel lesknaine!“ põrutab Miili meelepahaga.
Varsti oled.“
Miili kargab püsti ja jookseb toast välja jõe äärde. Seisab ja vaatab teele, mida mööda ta aastaid tagasi teadmatuses koos õega Tislerile sõitis. Tee ja jõgi on samad, elu enam mitte. Vihm tugevneb. Piisad panevad jõevee otsekui keema ja Miili pisarad sulavad vihmaga kokku. Miili nutab niimoodi esimest korda elus. Suure häälega.


Wednesday, September 14, 2016

Tänukokkuvõte

Aitäh, head inimesed Eestist, Horvaatiast, Ukrainast, Suurbritanniast, Ameerika Ühendriikidest, Saksamaalt, Portugalist, Hiinast, Prantsusmaalt ja Hispaaniast, kes te mind sel nädalal lugenud olete.

Lugu on kerinud end juba üle poole. Pidage vastu!!! :) :) :)

XVII ja XVIII

XVII

Pärast pühi läheb Kristjan varahommikul alevimäest üles villavabriku poole, ise hirmu täis. Ta ei tea, kuhu minna ja nii koputab ta Krankmannide köögiuksele ja küsib proua Elfriidet. See, et proua Elfriide on ta lihane vanaema, ei tule meeldegi. Köögitüdruk juhatab poisi kööki, kus mõlemad Krankmannid hommikust söövad. Kristjan teretab ja mudib mütsi. Vana Krankmann vaatab poissi varjamatu uudishimuga ja nendib:
Kole kleenuke oled. Ei tea, kas jõuadki midagi teha.“
Seepeale vastab Elfriide natuke pahaselt:
Ilma söömata ja kasvueas olid sa ise samasugune. Meelest on ära läinud või?“
Ta kutsub Kristjani ka laua juurde. Sel jalad värisevad. Käed ka, kui kohvikruusi tõstab. Kristjan pole niisugust jooki saanudki, kus hulga koort ja suhkrut sees. Ja taldrikule tõstab köögitüdruk mannaputru ning sörtsab veel maasikamoosi peale. Nälg on siiski suurem kui hirm. Kristjanile tundub, et ta on taeva eeskotta, mitte Krankmannide kööki, sattunud.
Nii tema töömehe põli algabki. Varavalges Krankmannide hommikulauda ja siis vabrikusse, kus üks või teine ametmees annab käsu midagi tuua-viia-kärutada-koristada. Lõuna ajal jälle Krankmannide lõunalauda, kus rasvased supid või krõbedad praed ning ahvatlevad magustoidud ootamas. Õhtul enam poiss sööma ei jää. Siis on juba koduigatsus suur. Haarab köögitrepilt valmis pandud toidukorvi ja punub aga mäest alla, et kodustele ka head-paremat viia.
Suvi on käes ja ühel lõunasöögil pakub köögi-Mari metsmaasikaid rõõsa koore ja suhkruga. Vana Krankmann vuhib neid ports portsu järel, aga Kristjan ütleb, et tema ei taha.
Miks?“ uurib Elfriide imestunult. Poiss puikleb. Elfriide ei jäta jonni ning muudkui uurib. Lõpuks Kristjan prahvatab:
Ma olen lapsest peale iga suvi marju korjanud ja müünud, et vähegi raha saada. Nüüd korjavad mu õed. Imelik on oma õdede korjatud marju niimoodi laua taga süüa. Ei lähe kurgust alla.“
Elfriide jääb mõtlikuks ning jätab poisi rahule. Õhtul leiab Liide korvist söögikraami kõrvalt kaks krooni. See on töömehe päevapalk.
Kuidagi märkamatult on võõristus vana Krankmanni vastu kadunud. Elfriide vastu kadus see juba ammu. Lõunalauas räägitakse juttu. Vabriku ja ka maailma asjadest. Mõnikord teeb vana Krankmann vägagi tunnustava näo mõne oma pojapoja mõtteavalduse peale, mis puudutab vabrikutööd.
Kord toob köögitüdruk lõunalauda kirja Saksamaalt. Kiri on Ernstilt. Elfriide loeb seda kõva häälega ette – kõik ju omad inimesed. Ernst kirjutab, et on jahil hobuse seljast kukkunud ja selgroogu vigastanud. Arst ütleb, et ei hakkagi enam käima. See lõuna on nüüd mokas. Mehed lähevad vabrikusse tagasi magustoitu söömata ja Elfriide tahatuppa nutma. Kui ta on kohe mitu tundi seal istunud ja pisaraid enam ei tule, istub ta vana Krankmanni tammepuust kirjutuslaua taha, võtab paberi ja sule ning kirjutab pojale vastu. Kirjutab ka Leevist ja Kristjanist. Ernst ju ei teagi, et tal on poeg.
Kristjanile on vabrikus meeldima hakanud. Nüüd taipab ta juba kraasimis-ja ketrusmasinatest. Vaatab, kuidas neid seada ja parandada. Paneb siin-seal käe külge. Ta pole enam lihtne jookus- ja kärupoiss. Meestele ta meeldib. Need kutsuvad teda heatahtlikult nooreks Krankmanniks, siis kui vana ei kuule.
Poisil on nutti,“ arvavad mehed.


XVIII

Ühel hommikul, kui Kristjan enne tööd köögist läbi astub, nagu ikka, pole seal kedagi muud, kui ainult köögitüdruk Mari.
Kus siis pererahvas on?“ küsib poiss imestunult.
Mari kehitab õlgu:
Pole kumbki üles tõusnud ja ega mina neid ka ajama lähe. Eks saksad ise teavad, mis teevad.“
Krankmanni pole ka vabrikus ega lõuna ajal laua ääres. Elfriidet ka mitte. Mari ei tea ikka midagi, tõstab poisile supi ette ja isub, käed rüpes. Niipalju ütleb, et vana Krankmann on voodis ja Elfriide käib ringi nutetud silmadega.
Pärast lõunat küsivad mehed Kristjani käest vana Krankmanni kohta ja see ütleb siis, et haigevoodis. Mehed imestavad, et niisugust asja pole veel juhtunud, et vanamees vabriku omapäi jätaks. See peab küll surmatõbi olema. Aga täna reede õhtu, eks esmaspäeval näeb siis.
Õhtul võtab Kristjan jälle köögiukse tagant oma söögikorvi, mille Mari iga päev valmis sätib. Seal polegi muud, kui pool potitäit lõunast suppi ja veerand leiba. See on küll imelik. Muidu on korv alati head-paremat täis. Eriti reede õhtuti. Kodus on tüdrukud ka pettunud, sest mõnikord on korvist isegi kompvekkisid leida, aga nüüd paljas supp. Selle peale saab Liide kurjaks, et lapsed on nüüd nii ära hellitatud, et kole kohe. Kui haige inimene majas ega siis pole aega teistele toidukorvi sättida ja ega siis näljas olda.
Esmaspäeval on vana Krankmann vabrikus tagasi. Silmaga näha kõhnemaks jäänud ja kole vaikne. Lõunalauas söövad Kristjaniga kahekesi. Elfriidet pole.
Vanaema sõitis Saksamaale,“ ütleb vana Krankmann Kristjanile. Poiss ajab kõrvad kikki. Nii pole Krankmann veel kunagi öelnud. Vanaema. Ja niisuguse häälega.
Maksa Blumbergile palju tahad, aga ega see jumala karistus tulemata jää,“ lisab ta ja jätkab:
Mina omal ajal olin selle vastu, et Ernst oleks sinu emaga abiellunud. Tahtsin, et võtab selle rikka lese. No ja nüüd jäi poiss sandiks. Kukkus hobuse seljast maha. Neil on vaja ju koledasti seal jahi peal käia. Elfriide kirjutas talle sinust ja sinu ema surmast. Ernst ei teadnudki, et tal poeg on. Pärast seda võttis poiss püstoli ja laskis ennast maha. Hüvastijätuks kirjutas, et on palju kurja teinud ja sandina elada ei taha. Elfriide sõitis matustele. Mina ei hakanud kuhugi minema. Seal põletavad ta ära ja siis vanaema toob poisi tuha koju. Nüüd mul polegi rohkem kedagi teist kui sina. Kui sa tahad, siis võid hakata mind vanaisaks kutsuma. Kodus. Vabrikus ei maksa. Pole teiste asi. Eks see vabrik ja kõik jääb ka nüüd sulle. Kaua mina enam jaksan. Sa terane poiss, mehed ka kiidavad. Aga ära sa seda juttu, mis ma siin rääkisin, vabrikus räägi. Las Elfriide tuleb tagasi, küll tema siis ise õiendab neid asju. Mine nüüd tööle ja ütle meestele, kui küsivad, et ma enam õhtul ei tule, et heitsin pikali.“
Vat sedasi siis. Kristjan käib ringi nagu vati sees ja ei jõua ära oodata, millal see tööpäev ometigi läbi saab. Õnneks mehed ei päri midagi. Ja õhtul on söögikorv jälle ääreni täis.