Thursday, March 31, 2016

Homme kaon

Homme kaon teie ekraanilt, et nädala pärast uute juttudega naasta. Kohe hea meelega lähen internetipaastule. Vaatame, kui raskeks see osutub. Olgu raske, aga usun, et kasulik. Kirjutan taas käsitsi mõnda aega, kui üldse kirjutan. Vaatame.

Praegu on pea nii umbes. Luuletused keerlevad ja kipuvad välja. Küll pea ees, küll jalad ees. Mõni äbarik ja elujõuetu, aga mõni tundub tugev, kui ise ta ilmale toomisega hakkama saaks.

Praegu on selline tardunud hetk. Kahtlustan, et isegi maakera ei pöörle-tiirle enam. Kell vaid tiksub ja aeg-ajalt lendab üle toa sumisev kevadine kärbes. Mõnest aknapraost välja pugenud.

Mina ent olen rahutu. Kõnnin edasi-tagasi. Pakin kaasa vajaminevaid asju, püüdes midagi vajalikku mitte maha unustada. Ootamine on minu jaoks üks raskemaid asju üldse.

Ma loodan, et tuleb heitlik ja udune aprilli algus. Siis on justkui õigustatud haigemajas lebada. Vot, ma pakin oma randmekaitsed ka kaasa, sest mõne päeva õuetööga olen käed juba valutama saanud. Ja ma loodan, et ma ei pea homme kogema ühtki lolli aprillinalja, mis baseerub lihtsalt petmisel. Enda teada olen väga huumorilemb inimene, aga aprillinaljad kohe üldse ei istu - kõik need libauudised ja muidu lora.

Lugemiseks võtan Betti Alveri proosa. Teosed 2. See on ainuke proosaraamat, mis mul riiulis on. Topelt pealegi. Üks on kingitud mu vanemale tütrele, kes on saavutanud milleski 1994. aastal I koha. Aga milles? Raamatus on pitser: Juhan Kunderi Selts. Rakvere. Eesti Vabariik.

Alustan lugemist. Küllap olen ennegi lugenud, aga tühja sest.

Kirjutamiseni!

Wednesday, March 30, 2016

Hea päev

Üks hea päeva tunnuseid on see, kui saan tagasisidet oma loomingu kohta. Täna sain Marikalt, keda ma varem ei tundnud. Tagasisidet ja sõbrakutse. See rõõmustas mind tõeliselt.

See tagasiside andmine on küllap kõigile kirjutajatele oluline. Ma kavatsen ise ka Teale sõnumi saata, sest just neelasin alla tema "Ära armasta mind enam."

Ka kommentaarid minu blogipostituste all on teretulnud. Siis on tunne, et loetakse. Kuigi ma ju näen, et loetakse. Enim meeldivad muidugi inimesed, kes riskivad postitada oma nime alt. See on nagu eriliselt tore.

Ma loodan, et need, kellele mu blogi ei meeldi, keda see ei kõneta, need ei viitsi ka lugeda ju. Mistarvis nad peaksidki? Ega ma halvustavaid ja muidu rumalaid kommentaare ootagi.

Täna on üldse eriline päev. MA TEEN NIMELT SÜÜA! Pannirooga türgiubade, šampinjonide, krevettide ja basiilikuga. Helistasin mehele ette, et ta koju tulles surnuks ei ehmataks. Inimene pole ju harjunud. Kuigi eile praadisin pannitäie mune.

Ja polegi rohkem aega, sest pean minema sibulaid ja küüslauke puhastama. Õue tööle täna ei jõudnudki.

Tuesday, March 29, 2016

Talve matus



see on iidne põletusmatus
talve enda murtud männiokstest tuleriidal
lumikellukesevalges surilinas lahkunu
matuselisi õieti polegi
kõigil on ju kiire
kelts läheb ja pori tuleb
päike korraks vaatas niisama kombe pärast
olen nördinud et ärasaatjaid nii vähe
oli mis ta oli
ikkagi meie oma talv ju
kadunukesest halvasti ei räägita
lõoke küll lõõritab koraale
ja loodetuul tallab väljade kohal orelit
aga leinajaid on vaid kaks
mina ja vana mahlakask
mina vaikin ja kohendan tuld
vana mahlakask nutab sirinal


Monday, March 28, 2016

Perset, Roosi ehk järjekord ei jõudnudki minuni

Ootan siis veel. Neljapäeval helistan uuesti. Vähemalt on mingi selgus. Lihtsalt ootamine ajaks päris hulluks.

Kirjutasin siis ise endale raviks välja värskes õhus viibimise ning jõukohase füüsilise töö. Korsett selga, küünarnukid, randmed ja põlved sidemega toestatud ja las lennata!

Koer on üllatunud, sest saab juba viiendat päeva jalutada. Mõni päev lausa kaks korda. Lõke jäi jälle süütamata, sest taas kuivab pesu ja lumi on metsaäärest läinud. Kuivad lehed maas tunduvad tuleohtlikud.

Mu lemmikmännil oli murdunud neli oksa. Mänd on täielik Günther Reindorffi mänd - kunstipäraselt jändrike okstega. Kole kahju on, kui need otsa saavad. Vaatasin üles - kõik on sellised kõverikud. Võimas! Mänd ise on kõrge, alt tüvi lage. Kõige ägedamad on need, millel tüvi ka kõver.

Ja kollast liblikat nägin! Kuldne suvi on tagatud. Liblik ise nägi kole räsitud ja talvest vaevatud välja. Istus aga maha puhkama ja laskis end üles pildistada. Ei usu, et temast elulooma saab.

Mul on kausitäis komme - merekivikesi ja muud. Ega ma enne jäta kui kõik otsas. Siis saan eluga edasi minna.

Sunday, March 27, 2016

Õnne valem

Neid on palju. Küllap olen sel teemal ka juba heietanud nagu vanainimesed ikka. Täna avastasin taas ühe. See on selline. Kui sa oled sünnitanud lapsed. Näiteks neli nagu mina. Ja siis on juba aastakümneid möödunud ja kui teised minuvanused räägivad sellest, kuidas nad oma lapsi ikka veel materiaalselt aitavad, siis minu omad aitavad juba ammugi mind.

Üks viis meid täna sööma ja käis poes. Küsis mitu korda, mida ma õhtuks tahan. Mul ei olnud millegi isu. Ja siis, kui koju jõudsime, algasid mul ingveriõlle võõrutusnähud. Ja mida te arvate? Muidugi oli mu laps ostnud neli õlut. Ja õnn oligi käes.

Õnn ei ole suurtes asjades, ütlen ma teile jumalamuidu. Õnn on pisiasjades nagu näiteks ingveriõlu just sel hetkel, kui sa teda kõige rohkem vajad.

Ja mu kaks tütart, kes praegu on lõunamaa saartel, mille nimesid ma kirjutada ei oska, said täna minult sõnumi, et soovin kohalikku ehet saada, midagi huvitavat, turult ostetavat. Miks ma enne selle peale ei tulnud, et lasta igalt eksootiliselt maalt endale mõni tilin-tölin tuua?

Ma lihtsameelseke saan muidugi petta ka, kuna see Malaisia ehe oli ostetud lennujaamast.

Ülestõusmine

Ma olen voodist lõpuks üles tõusnud. Halleluuja! Tükk aega vedelesime Mariaga ja filosofeerisime nagu ikka, kui ta kodus on. Naersime hullumoodi nagu ikka, kui ta kodus on. Ma vaatan, kas telerist tuleb mingi jumalateenistus. Kardan, et on juba läbi.

Täpselt nii. Ei märkigi jumalasõnast. Saatekava pole. Küllap olen tulealustuseks ära põletanud. Nii väga see telekas mind ka ei huvita.

Täna on ehk see päev, kus panen end riidesse ja me läheme välja sööma. Ehk. Kunagi ei või minu puhul milleski kindel olla. Viimasel hetkel võib-olla enam ei taha.

Vaatasin feissbukki, õnnitlesin sünnipäevalapsi ja laikisin mõnd pühadeõnnitlust vaid seepärast, et täna on õige päev ja siis väljusin. Jumala eest ma ei suuda seda uudistevoogu enam lapata. Ei huvita, noh! Karta on, et lähen internetidieedile, kui peaksin lähiajal haigemajja minema. Mul on juba kaasa pakitud veel värvimata mandalad, märkmik, pastakas ja Dobble. See mäng, noh, kus peab sarnaseid kujundeid leidma. Kavatsen seda üksi laduma hakata nagu pasjanssi.

Mis ma tahan öelda, ongi see, et kui ma katkestan nädalaks kirjutamise, siis ma ei ole loodetavasti surnud, vaid lihtsalt vajutanud veidikeseks pausi nuppu.

Ärge siis päriselt ära minge. Kahju oleks teid kaotada. Kuid miski pole veel kindel. Võib-olla võtab haiglasse saamine aega ja sel juhul ma jahun siin edasi.



Friday, March 25, 2016

Suur Reede

KUI me juba kristlikus kultuuriruumis elame, siis minu arvates on asjadest teadmine lihtsalt harituse küsimus. Kombekristlased, nagu me suures osas oleme, mitte tõsiusklikud.

Pole siis vaja täna veel "Häid pühi!" soovida. Vara veel. Homme püsime ka vaikselt ja pühapäeval, siis läheb pidu lahti.

Siin see nüüd ongi - kes käib kirikus ja kes vehib ainult pajuurbade ja kollaste tibudega. Värvib mune. Peaasi, et Suure Reede tralli ei korraldata nagu algusaastatel, kui see uus riigipüha kalendrisse tuli.

Ma ise ei lähe täna kusagile. Vahin küünalt ja varsti hakkan telerit vahtima. Mul on tõeliselt hea meel, et Tallinnas, Tartus ja Pärnus täna massiliselt väljakutel küünlaid põletatakse. Korraks oli tahtmine kommenteerida, et aga miks meil ei ole sellist? Siis tõstsin oma sõrmed klahvidelt üles ja ütlesin endale, et see oleks targutamine. Eks mine ja tee ise algatust, ütlesin ma endale. Või ole vait. Olen vait.

Siiski tundub, et sel aastal teemakohast juttu ikka on. Ja see rõõmsutab mind.

Wednesday, March 23, 2016

Kahe lihavõttemuna lugu

Tere hommikust! Eilne hüpomaania ilmutab end ka täna. Kolmveerand viieks oli selge, et uni on läinud. Tõusin üles, tegin tule pliiti ja leskusse, et pärast oleks, kuhu heitada, nagu on siinkandis ikka öeldud. Õues on miinus üheksa. Kui päev tuleb taas päikseline, siis on oht elupuudele ja kadakatele ja kanada kuuskedele. Varjutuskangaid pole. Äkki ostan. Vaevalt, aga vaatame.

Kahe lihavõttemunalugu  ei andnud ka rahu. Ja kust ta äkki mulle pähe kargas? Milliste sünapside läbi? Jumal seda teab.

Sel ajal, kui lapsed veel väikesed, käis ka meil munade värvimine. Kord said munad nii kaunid, et kahte tahtsin ilmtingimata säilitada. Tulevastele põlvedele? Mida me nende munadega üldse tegime? Mõnda looduslikult värvitut sõime ka, aga tihti olid need ju seest siniseks keedetud. Ja palju sa ikka süüa jõuad?

Panin siis need kaks kauneimat baarikappi, ise aeg-ajalt kontrollimas käies, et kuidas munakeste tervis on. Ajapikku hakkas üks neist raputades kõrisema - oli selge, et kõvaks keedetud sisu on tombuks kuivanud. See muna oli täiesti ohutu.

Aga see teine ei kõrisenud midagi, see püsis vait. Sain kohe aru, et siin peitub viitsütikuga pomm. Olin valmis halvimaks, aga munakest ära visata ikka ei raatsinud. Tobu, mis tobu!

Ei tea, kaua aega läks, aga ühel ööl see plahvatus toimus. Sain peale pauku kohe aru, mis värk on. Hommikul baarikapiust avades oli seal täpselt selline lõhn, nagu te ette kujutate ja kogu pokaalimajandus sodi täis. Pesin klaasid puhtaks ja elu läks edasi. Hais kadus.

Vaikset Suurt Neljapäeva, armsad hinged!


Täiesti erakordne päev

Kust tuli täna motivatsioon ja energia? Täiesti lambist. See, mida ma nüüd kirjeldama hakkan, on normaalse inimese igapäevane rutiin, aga minu jaoks sulaselge kangelastegu.

Pool üksteist oli selge, et arvutit ma sisse ei lülita, vaid lähen õue. Päike ju. Ilmselt ikka siis päikese mõju. Sombuse ilmaga oleksin jumala rahus teise külje keeranud ning silmad kinni pannud.

Ma kloppisin põrandavaipu ja vooditekke, ma jalutasin koeraga, viisin pesu õue kuivama, käisin toad tolmuimejaga üle. Köögis ja vetsus tegin ka niiske koristuse. Panin puhta voodipesu. Tõin kööki õhtuks pliidipuid.

Oksalõket ei saanud põlema panna, sest see suitsetaks nööril kuivavat pesu, aga varsti ma teen ka selle tüki ära. Palju suuri oksi on sel talvel lumega mändidelt alla kukkunud.

Ja mis kõige olulisem - varsti kõnnin linna. Ma lähen ringiga, sest raamatukogus ootab mind üks raamat. See teeb siis 3-4 kilomeetrit kõndimist. Pärast lähme ühe näituse avamaisele.

Ja ma ei tohi unustada osta hakkliha, piima ja hapukoort, sest mu laps tuleb homme koju. Alati nõuab ta hakklihasousti. Lapsepõlvest peale. Pärast seda, kui ta kehalise tunnis kukkus ja selgroogu vigastas.

Ma ikka naeran, et ilmselt sai seljaaju hakklihasoustikeskus mingit moodi mõjutatud.

Tuesday, March 22, 2016

Oht

Vedelesin veel loomulikult voodis, kuigi kell näitas juba keskpäeva, kui Maria helistas, et Brüsselis plahvatas. Mu esimene mõte oli, et neil kodus juhtus midagi. Suur peretüli või nii.

Ta oli enne Brüsselisse helistanud ja teadis juba, et meie omadega on kõik korras. Siis saatis Juhan veel sõnumi ja feissbukis teatasid ka kõik, et asuvad ohutus kohas, aga inimesed said ju surma...

Elad siin metsaservas, päike paistab ja vaikus vaatab igast nurgast vastu. Pean tunnistama, et ega oskagi ohtu tajuda. See tundub kõik nii kauge, kuigi oma lapsed seal.

Mulle tundub, et see pole viimane. Mulle tundub juba ammu, et kolmas maailmasõda vaikselt käärib, kuigi sellest rääkida ei tohi. Siis justkui ise toidad tuld. Küllap on see kolmas hoopis teistsugune kui need eelmised. Noh, mina pole ühtegi näinud. Ei oskagi võrrelda.

Teha ka midagi ei oska. Mis sõltukski minust? Ainult see, et ma ei toodaks maailma vihkamist ja kurjust juurde. See on ainus, mida teha saan. Mõtiskleda ja palvetada ka.

Seda ma siis teengi. Olen vaikselt ja mõtlen.

Monday, March 21, 2016

Lubaja... lubadus...

Kui ma Tartu pedas muusikaõpetajaks õppisin, siis epakate ja pidude kõrval tundus kool kolmandajärguline. Minu klaveriõpetaja, kes oli ühtlasi ka mu kursusejuhataja ja kes nüüd juba ammu taevaseid prelüüde ning fuugasid klimberdab, oli püstihädas. Olin veel selline ka, kes kindlasti lubas tundi tulla, kui õps mu kusagil kinni püüdis. Sel hetekel uskusin ehk isegi, et lähen, aga ei läinud ma kusagile.

Nii oli möödunud juba mitu nädalat ilma, et ma klaveriklassi oleksin nägu näidanud. Kuigi püüdsin seda vältida, jooksin ikkagi õpetajaga kokku, kes vaatas mind põlglikult ja lausus vaid: "Lubadus! Lubaja!" See ütelus on siiani meie perekonnafolklooris.

Ja nüüd ma märkan enda ümber päris palju selliseid lubadus/lubaja inimesi. Ise püüan küll vältida taolist käitumist, aga küllap juhtub minulgi.

Üks inimene kirjutas hiljuti feissbukis, et meie linna inimestes on palju kurjust, uhkust ja ükskõiksust. Vastasin talle, et eks seda ole kõikjal. Aga kui ma hakkan järele mõtlema, siis... no ma ei tea, mul pole ju mõõdupuud.

Uhkus on surmapatt. Õigemini küll kõrkus.

Sunday, March 20, 2016

Kuigi Kivisildnik ütleb, et luuletada aastaaegadest on kõige nõmedam asi üldse. Täielik põhjakaabe.

ja ongi käes
lume alt sulavad välja
koerasitt
kasutatud kondoomid
ja kadunud käpikud
päike käib juba
pikka ja kõrget kaart
hommikul tuleb idast
hoiab kevadvalgust
oma väljasirutatud käes
kõnnib mööda sinist laotust
õhtul läheb läände
tõmbab ehaleegid pilvevarju
ja ootab järgmist hommikut
kevad ei lase enam molutada
ja luuletajat mängida
tema kihutab su õue
surub reha ja labida pihku

kevad on halastamatult ilus


Saturday, March 19, 2016

Merekultuuriaastaks

Meri tuli mu ellu tükk aega enne mu sündimist. Kurjana. Sõja-aastatel leidis mu noor ema Toila rannast naise laiba. Laip oli peata ja alasti, vaid ühes jalas must sukk. Ema ehmus sellest niivõrd, et pelgas merd terve elu. Sisemaa inimesena armastas ta metsa rohkem. Meie kodus polnud kommet rannas käia. Esimest korda sattusin Toilasse mere äärde koos venna ja tädipojaga vast kümneaastasena. Kolasime mööda kallast ja libisesime sinisavil. Põnev oli küll.

Kahekümnesena tõi elu mind Toilasse elama. Päris mere äärde. Meri paistis aknasse. Eriti mäletan üht talveöist merd – hõbedast sädelust kuupaistel. Imeline! Ühel teisel talveööl aastaid hiljem seisin kõrgel kaldal ja hoidsin käes püstolit. See oli põnev nagu filmis! Relvaomanik toetas mu kätt ja mina tulistasin mere suunas. Mäletan, et relva tagasilöök oli päris tugev. Siiski mitte nii tugev kui elu enda tagasilöögid.

Ühel jahedal suvel ei tulnud ega tulnud ujumise ilma. Otsustasin, et hakkan ujuma ilmast hoolimata. Nii saigi minust igapäevaujuja – omamoodi külahull, kes paksus talvekombekas randa jooksis, mistahes kraadisesse vette läks ja pärast koju kuuma kakaod jooma lippas.

Oli suvesid, mil vesi Toilas oli siiski soe nagu lõunamaa meredes. Toila rannavees on end täiskasvanuks ligunenud kõik mu neli last. Randa oli võimalik minna ka meie maja tagant. Mööda järsku langust läbi nõgeste. Seal oli privaatne, kuigi kivine, aga inimtühi rand. Avastasin alasti ujumise võlu. Ma ei uskunud alguses sellesse, kuid hiljem sain aru, et on tõesti hoopis teine tunne, kui su keha embab vaid vesi, mitte märg kangas.

Pärast Estonia hukku käisime 28. septembril ikka rannal lõket tegemas. Vaatasime tähistaevasse, leekidesse ja kaugele tumedale merele, mõtlesime elust ning surmast. Tundsime aukartust mere võimsuse ees.

Siis tuli mu ellu Vahemeri. Ühel metsikul mikrobussireisil koos lõbusa ning muretu ja pahaaimamatu seltskonnaga. Reis lõppes küll katastroofiga – jäime ujumisriiete väel randa, sest meie buss varastati lihtsalt ära. Seni, kuni politsei asjaga tegeles, oli võimalus sooja Vahemere vett piiramatult nautida, aga see ei meelitanud enam millegipärast... 

Siis madal meri kusagil Belgia rannikul. See ei läinud ega läinud sügavaks. Rannal kõndisid hobused ja pillasid oma pabulaid maha. Ja sakslaste Idameri, mis tõusuga kohale tuli ja mõõnaga hoopis lahkus. Selle mere ääres käisid lambad. Nemad ei jätnud maha rosinaid šokolaadis, nagu oleme kodus harjunud, vaid koledaid pruune vedelaid plärakaid, mille sisse ei tahtnud sugugi astuda.

Uuel aastatuhandel tulid mu ellu teised mered ja rannad – valuspunased päikeseloojangud Võsul, mida vaatasime, kuni need tuhaks põlesid. Imelised päikesetõusud Altjal. Käsmu suured kivid. Aga Toila rannast leidsin ma tollal ühelt notilt, kuhu ma alati oma riided panin, kodeeritud sõnumi. Sisuks oli loomulikult armastus ja kui ma taipasin, et täht A tähendab mind, siis oli see seletamatu õnnetunne, mis mind valdas.

Ja siis tulid Läänemaa rannad ja meri – Roosta, Nõva, Peraküla. Peraküla oli meie lemmik. Tollal pea inimtühi liivarand ja vesi, mis läks kohe sügavaks. Täielik paradiis. Koht, kus võis alasti ujuda ja veepiiril armatseda või siis kõndida, laine kord varbaid kastmas, siis jälle taganemas. Rannale jäi kaks paari jälgi... Läänemaa randade liivad laulavad – teevad erilist heli, kui oskad kannaga õigesti tõmmata. Nii mind kohalikud koolipoisid õpetasid. Paralepa madal soe lomp või Pärnu rand pole minu jaoks. Mulle ei meeldi, kui tuleb kilomeetreid kõndida, aga vesi on ikka põlvini.

Läänemaa rannad on nüüd minevik. Kord aastaid tagasi Perakülla sõites leidsime ranna suletuna. Ma ei uskunud oma silmi! Rannas oli surfilaager ja me ei pääsenudki vette. See tegi mu väga pahaseks. Surfarid sittusid mu kaunid mälestused täis!

Meri ei armasta vist mind. Siis, kui laevaga sõidan. Siis teeb ta mind alati nii haigeks, nii haigeks. Küll olen üle parda kalu söötnud teel Kihnu või Soome. Küll on kurjad tormid peksnud laeva üles-alla, paremale-vasakule. Olen katsunud kois püsida, mitte kajutipõrandale lennata ja oksekotti kõvasti käes hoidnud. Olen olnud valmis Ahvenamaal maha minema ja sinna jäämagi, kuid ei suutnud kõndida ja torm oli nii kõva, et laev ei saanud randudagi. Nii leidsin end hommikul ikkagi Stockholmist.

Mõned teekonnad on kergemad ka olnud. Siis, kui külmast hoolimata tekil värske õhu käes kügelen. Ükskord nägin ma keset merd metssiga ujumas. See oli teekonnal kas Saare- või Hiiumaale. Olen unustanud, kuhu poole kumbki meist parjasti teel oli, aga siga oli rannast ikka väga kaugel. Tõsijutt!

Minu ilusaim meri on ikka see, mida kõrgelt Martsa kaldalt vaatan. Kas siis anemoonide õitsemise aegu või sügisel, kui puud hakkavad kollaseks ja punaseks kiskuma. See meri on alati kirgassinine ja vaikne. Taevas mere kohal on samuti sinine. Õige pisut teist tooni, silmapiir on näha. Õhk on eriliselt läbipaistev ja täis sääskede pirinat või kogunevate pääsuparvede vidinat. Martsas on ka meie ujumiskoht. Allaminek on omamoodi katsumus. Peale vihmasid ei maksa proovidagi, siis on libe. Ei ole mõtet minna sinna luid murdmagi.


Mind paelub meremeeste ja sadamalibude teema. Küllap olen eelmistes eludes olnud nii üks kui teine, sest miks muidu ei jäta mind ükskõikseks, kui Matvere laulab: „...igas mereäärses linnas, kus on laevatatav pinnas...“ või Ivo Linna „...ja tüdrukuid laterna all...“  

Friday, March 18, 2016

Ootel

Mul on juba kõik valmis. Riided seljas. Meik tehtud. Huuled veel vaid värvida. Aga poole kuueni on aega. Oh kurat, isegi kolmveerand kuueni.

Võtan vahepeal mõne noodi ja mängin klaverit. Kirjutasin ühe jutu lõpuni. Tšattisime Viiaga. Talle meeldisid mu luuletused. Mulle jälle meeldib, et talle meeldib. Imeline inimene! Ütleb ka, kui meeldib ja mis meeldib. No veel on mõned, kes ütlevad.

Aga osa on selliseid, kes mind ÜLDSE enam ei tunne pärast seda, kui avalikult kirjutama olen hakanud. No kõigile ei peagi meeldima, aga tunda ikka võiks ju. Või mis? Mul poogen. Ma hoian ikka nende poole, kes minu poole hoiavad.

Ma arvan, et need, kes mu luulet mõistavad, mõistavadki paljusid asju. On natuke erilisemad kui hall mass.

Egas midagi, võtan aga noodid jälle kapist välja ja hakkan aga klaverit mängima. Seni, kuni huultevärvimiseaeg käes.

Meil on täna luulesalong.

Wednesday, March 16, 2016

Kellega rääkida Tammsaarest?

Ma jätsin täna ühele üritusele minemata, sest esineja on liiga noor ja publikuks on penskarite kõrval koolilapsed - ainus võimalus keset tööpäeva. Võib-olla tegin valesti, aga tunnistan, et mul on noorte inimestega igav. Noortel minuga samuti.

Tundub, et põlvkondadevaheline nabanöör on katkenud või katkemas. Tundub, et olnu ja elukogemus pole enam moes, põhiküsimus on infotehnoloogiaga võidujooks. Noorel põlvkonnal pole vanematelt enam mitte midagi õppida, sest elektronvidinatega toimetamises on nad ju ise juhtpositsioonil.

Hea, et rahvariided ikka vahel selga pannakse, tantsitakse ja lauldakse, aga "Kraavikaevaja käsiraamatut" ei loeta küll enam. Pean tunnistama, et mullegi on see Andrese koerapeksmise lugu jõuluõhtul liig mis liig.

Samas tahaks, et mõned tsitaadid elaksid ja kõnetaksid kõiki põlvkondi. Kindlasti olen kunagi juba jutuks võtnud, aga kord ühel koolitusel, kus räägiti madala läve narkoennetusest, pööras eesistuv kolleeg minu poole ja ütles: "Oleks nüüd õnnis Krõõt veel elus..."

"Mida te loete?" küsisin kohtumisel koolilastega.

"Me ei loegi," vastati.

Usun neid.

Monday, March 14, 2016

Emakeelepäevaks

ma tahksin inimesi sõnaga puudutada
paitada
kallistada
õlale patsutada
vahel tugevasti raputada
mõnikord isegi valusasti torgata
või lihtsalt möödaminnes ulakalt näpistada
siis jälle silitada ning käest kinni hoida
et järgmisel hetkel nad jääauku lükata
aga kohe jälle välja tõmmata
mässida sooja pehmesse salli
kätel kiigutada ja süles kanda
puhuda haiget saanud kohale
ja salvida hingehaavu
ma tahaksin inimesi sõnaga puudutada
aga mu sõnad on inimestele
nagu hane selga vesi
raputavad end kuivaks
ja lähevad oma teed


Saturday, March 12, 2016

Küünarnukini fotodes

Vanades. Põhiliselt tsaariaegsetes ja eestiaegsetes ka. Õnneks olid paljud nendes iidsetes albumites nurkade sees, mitte liimitud. Kiskusin välja ja panin nukralt tagasi, kui mingit infot ei leidnud. Siiski oli mu saak kuninglik. Paarkümmend ikka. Osa neist lahtised postkaardid, mille taga sajanditagust juttu ka.

Nüüd on mul raamatu tarvis juba nelikümmend üheksa fotot ja osa veel ootab oma aega ja kohta ja pildiallkirja.

Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.

Appi, mis kell on juba! Olen nüüd nii üles keeratud, et kindlasti ei saa magada. Hakkan kampsunit pesema.

Võib-olla...

Kreissaag

Vaata, kui tõmban oma kreissae praegu käima ja kukun vinguma! Tegelikult ei olegi millegi üle vinguda, seis on lihtsalt selline, et kõik, mida ma teen, tundub nõme ja vale.

Ma arvan, et pean aja maha võtma, aga mul on niigi kogu aeg aeg maas. Rohkem maha pole enam võimalik võtta.

Ma jätan nüüd oma käsikirja rahule, fotod lauale laokile ja hakkan Helend Peebu raamatut lugema. Vahel piisab ühest ainsast sõnastki, et kõik jälle paika loksuks.

Mida teie täna teete?

Wednesday, March 9, 2016

Liblikaefekt

Üks teatud sündmus käivitas minus selle mälestuse. Mälestus on mind saatnud terve elu. Ehk nüüd saan rahu, kui välja kirjutan. Mõte on selles, et ei maksa kunagi ennast väga kiita ja veatuks pidada, sest me ei saa olla kunagi päris kindlad, mida meie käitumine võib olla põhjustanud. Kellelegi. Meie endi teadmata. Tekitanud liblikaefekti, kes seda filmi on näinud.

Olin koolilaps ja kui meil oli koolis mingi õhtune üritus, siis ma helistasin koju ning mulle tuldi vastu, sest ma ei tahtnud sugugi õhtul üksi võsa vahel käia.

Oligi ilmselt klassiõhtu või midagi taolist. Läksin siis koolitädi käest küsima, et kas ma helistada tohin. Olin varemgi helistanud, see polnud talle uudiseks. Ta istuski telefoni juures. Vist oli tal paha tuju ja ta ei lubanud mul helistada tookord! Mina ei julenud siis seletada ka rohkem, hakkasin kodu poole löntsima.

Ja palun väga, justkui tellitult sattusingi võsa vahel vene poiste kambaga vastamisi. Õnneks olid sellised väiksemad poisid, mitte veel vägistamise eas. Ega nad mulle midagi hullu teinud, aluspüksid kiskusid jalast ära ja vaatasid. Noh, natuke puudutasid. Minimaalselt. No seegi oli lapsele traumeeriv. Muidugi ei rääkinud ma kodus midagi.

Küllap see tädi saab teispoolsuses teada. Ma usun, et ta on siis väga üllatunud, et ei olegi nii veatu, nagu ise arvas.

Päev raadioga

Tavaliselt mul raadio ei lärma, sest ma tahan oma mõtteid kuulda. Täna panin ekstra mängima, et kuulata, kas mainitakse märtsipommitamist, kas mainitakse Lea autasu. Need kaks fakti pole küll omavahel seotud.

Hetkel kõlab eestikeelne laul, kuigi mul pole halli aimugi, kes laulab. Täistunniuudised on läbi saanud. Seega ootan uut täistundi. Ohoo, järgmine laul taas emakeeles. Seekord Ivo Linna.

Küünla süütasin ka. Asta loomulikult postitas feissbukis märtsipommitamise teemal. Mõned sekundeerisid, kuid teema ei kaasa inimesi. Kahju. Väga kahju on mul rahvast, kes ei oska mäletada ega mälestada. Selline ongi väljasuremisele määratud. Las minna, nagu ütles Kiir Tootsi pulmas. Iga päev sureb looduses välja mõni liik. Samuti kaovad keeled ning rahvad. Lihtis.

Ka raadios on emakeelne vokaalmuusika asendunud ingliskeelsega.

Tuesday, March 8, 2016

Elu kauneim naistepäev

Loomulikult on see pärit lapsepõlvest. Kuna oli riiklik püha, siis kooli ja tööle minema ei pidanud. Olime ema, isa ja hobusega metsas. Ei mäleta, kas isa tegi küttepuid või uue maja ehituspalke, meie emaga põletasime igatahes oksi. Teate seda oksalõkke lõhna? Tunnen praegugi. Kuuseoksad praksusid ja suitsusammas kasvas otse sinitaevasse.

Päeva oli pilvitu ja päikseline. Soe. Tihased tilksusid ja ma olin nii õnnelik, sest ei pidanud kooli minema. Olin alati õnnelik, kui sain koolist kõrvale hoida.

Ühte teist metsaskäimist isaga mäletan ka. Siis tõi ta kindlasti palke koju. Miks ma üldse kaasas olin? Midagi ei teinud, sõin ema kaasa pandud ümmargusi saiu. Ema küpsetas neid pärmitagnast. Keskel oli lohuke, milles või ja suhkur. Andsin mõned hobusele ka. Ei mäleta, et isale oleksin pakkunud.

Tagasi tulime hämaras. Mina istusin palgikoormal ja isa käis kõrval. Mäletan neid püstiseid raudu kahel pool, mis palke kinni hoidsid. Õhtul jäin haigeks.

Ilmselt tuletas mulle seda meelde feissbukist loetud lugu ühest naisest, kes tütre ja pojaga talu peab ja kõik sõidud hobusega teeb: neil on neli hobust ja nelikümmend kitse. Naine saab kõikide töödega hakkama, tütar ka.

Kuni isa elas, meeldis mullegi taoline elu, sest isa oskas ja jõudis absoluutselt kõike. Tema teadis ka seda, kuidas kangast üles seada, meie emaga oskasime ainult maha kududa.

Isa sõitis tühjas vankris tavaliselt seistes, mina tema selja taga vaevaga tasakaalus püsides, kõikudes ja isast kramplikult kinni hoides. Ta oli nii suur ja tugev, et ma ei suutnud oma ebakindluses teda kuidagi kõigutada. Kord läks siiski hobune maanteel lõhkuma ja viskas isa kraavi. Õnnels suurt häda ei juhtunud. Mina kartsin neid maanteel sõitmisi nagu tuld, sest siis oli juba päris palju autosid.

Selline naistepäevajutt siis täna. Isast. Koos isa minekuga kadus ka tahtmine endise eluviisi järele, sest kadus kindlustunne.

Täna sajab mitut sorti täpilist kleidiriiet taevast alla. Lamasin voodis ja vaatasin. Aeg-ajalt tõin endale leiba lõhepasteediga ja vaatasin edasi. Kui see täpiline kleidiriie liiga kiirelt liikuma hakkas, siis kobisin voodist välja.

Mul on kaks kohustust - viia välja pliidi tuhakast ja sööta koera. Kütta ka loomulikult.

Head naistepäeva! Neile, kellele see oluline on.

Monday, March 7, 2016

Naistepäeva eel

Mul pole sest päevast sooja ega külma ja ma ei mõista selle homse hüsteeria fenomeni, aga olgu.

Meenub aastatetagune naistepäev koolis, kui abilinnapea tuli naisi õnnitlema. Tal oli kaasas üks õnnetu väike lillepott ja ruudulise paberi tükikesele kirjutatud: "Head naistepäeva!" või "Plaju õnne!" või mis iganes. Istus üksi seal kohvinurgas oma lillepotiga. Naised itsitasid. Kindlasti polnud ta paha mees, aga selline lihtsake. Ei tulnud selle peale, et oodatakse uhket kimpu ja torti. Arvas, et heast sõnast ja meelespidamisest aitabki. Ma olen ise ka selliseid apse teinud.

Ma tahaksin praegu täiega nutta, mind teeb see mälestus NII kurvaks, silmade tagant läheb valusaks, aga pisaraid ei tule.

Ma ei tea sest mehest enam midagi ja tema ei tea jälle, kuidas ta mind täna kurvastab siin üle pikkade aastate. Ega mees ole süüdi, asi on ikka minu ajukeemias. Mälestus on hetkel lihtsalt vallandav tegur.

Vahepeal läks kurbus üle, sest viha tuli asemele. "Osoon" vihastas mind. Terve saade rattasõidust talvel ja küttesüsteemidest, lõpuks õnneks üks vesipapp ka ikka.

Ja jälle kurbus tagasi. Mul on neid selliseid mälestusi veel, mis kurbuse esile kutsuvad, aga alati need ei toimi.

Varsti tuleb uni ja ehk homne päev on kurbuseta. Vaatan oma kollaseid tulpe. Tiina kinkis. Ilusad.

Saturday, March 5, 2016

Mäletame ja mälestame

Lugu ilmus kohalikus lehes, riputasin täna feissbukki ja nüüd ka siia. Vabandust, kui mõni peab kolm korda nägema, aga teema on minu jaoks äärmiselt oluline.

Mäletame ja mälestame

25. märtsil ja 14. juunil tunnen ma juba mitmeid aastaid end kuidagi rahutult, pidetult, millestki justkui ilmajäetuna. Kurvana, sest nii olulised päevad saavad järjest vähem tähelepanu. Need suurküüditamise aastapäevad puudutavad minu peret vaid riivamisi, aga minu rahvast väga sügavalt ja kustumatult. Minagi olen ju eesti rahva killuke.
Mu ema- ja isapoolsetest sugulastest ei küüditatud kedagi, küll aga arreteeriti isa 1944. aastal. Varsti pärast isa Vorkutasse viimist tuli ema koos väikese pojaga Miku talust Tartumaalt Jõhvi.
Elu läks edasi. Tol saatuslikul märtsipäeval toodi emale töö juurde kutse tulla hilisõhtul koolimajja erakorralisele kevadkülvi koosolekule. Ema polnud aga tööl, vaid seljahädaga kodus voodis. Nii ta kutset kätte ei saanudki ja kuna ta oli ametlikult haiguslehel, siis sinna see asi jäetigi. Mõned päevad hiljem oli selge, mis koosolekuga tegu. Emast oleks võinud saada küüditaja, manukas igatahes.
Sellele, et ta pojaga Tartumaal ise küüditatavate nimekirjas oli, sai ema kinnitust üheksakümnendatel, kui saadeti rehabiliteerimistunnistus nende kahe kohta. Kaks vastandlikku võimalust ja kaks pääsemist. Ema oli surmani Saatusele tänulik.
Uuel eesti ajal olid küüditamise aastapäevad väga erilised. Toimusid mälestusüritused raudteejaamades, kirikutes ning mujal. Minagi olen kunagise Pühajõe koguduse organistina neid kontserte korraldanud ja noil aegadel sugugi mitte tühjale kirikule. Ajapikku aga traditsioon soikus. Aina rohkem neid, kes olid traagilise sündmustega isiklikult seotud, läks Igavikku. Vabadus hakkab tunduma iseenesestmõistetavana ja mälestamine polnud enam justkui oluline.
Paar aastat tagasi olin ma pehmelt öeldes üllatunud, märgates et leinapäeval toimuvad hoopis merepäevad või lennunduspäevad või misiganespäevad.
Võtsin sotsiaalmeedias sel teemal sõna ja sain minu jaoks murettekitava vastuse. Mulle seletati malbelt, et parem on ikka, kui inimesed rõõmustavad, ei ole mornid ja peavad pidu. Merepidu näiteks. Ka leinapäeval. Ja mis siis teha, kui leinapäeval on kellelgi hoopiski sünnipäev? Ei saa ju tema rõõmu leinamisega rikkuda. See viimane argument tundus eriti tobe ja viis mind mõttele, et küllap oli sünnipäev nii mõnelgi, kes juunis või märtsis viidi...
Mälestamine ei peakski morn ja pateetiline olema, pigem ikka helge. Tahaks lihtsalt kuulata head luulet, hingetoitavat muusikat ning mõtiskleda.
Aastaid tagasi suri ühes koolis mingil põhjusel koolilaps. Huvijuht otsustas sel puhul tavalise reedeõhtuse disko ära jätta. Paljud sama kooli õpilased said väga kurjaks ning küsisid: „Miks meie peame kannatama sellepärast, et tema ära suri?“
Kas selle põlvkonna esindajad ongi nüüd tegijad ja seletavad mulle asju niimoodi lahti?
Nendesamade merepäevade aegu korraldati Vaivara vallas Laagna Vanatares ometigi just selline südamlik mälestuskontsert, nagu ma silmas pean. Mängisid Oksana Sinkova föödil ning Tatjana Lepnurm harfil. Veel elus olevaid küüditatuid peeti meeles lilledega ja hiljem maiustasime kohvilauas. Inimesed ei olnud mornid, pigem heldinud ja hingeliselt puhastunud.
Just seda hingelist puhastumist, mida annab muusika ja luule, seda me vajamegi neil kahel päeval aastas. Nüüd, kus riigi sünnipäev peetud, ongi paras aeg mõelda sellise kontserdi korraldamisele kas kirikus, seltsimajas, kontserdi-, kooli- või mõisasaalis. See ei pea olema kallis sisseostetud kontsert, vaid võimalus oma kooridele, ansamblitele, ilulugejatele. Miks mitte ka rahvatantsijatele. „Eesti muld ja eesti süda“ või „Tahaksin pihlapuu rüppe“ on äärmiselt hingeminevad ja sobivad tantsud sellistel puhkudel.
Läinud aasta novembris esitleti Okupatsioonide Muuseumis raamatut „Siberist tagasi koju“. See on küüditatute lugude juba kolmas raamat. Raamatu ellukutsujad on pühendunud ja särasilmsed noored inimesed, kes ka ise läbi oma eellaste teemaga seotud. See on eestluse elujõud, mida nad oma tegevusega edasi kannavad. Raamatud sünnivad läbi kooliõpilaste mälestusvõistluste, kus noored panevad kirja küüditamise läbielanute lugusid. Vähemalt viimases raamatus polnud esindatud ükski Ida-Virumaa kool. Paraku.
Võib-olla peaks need raamatud kuuluma gümnaasiumi lugemisvarasse? Kuidas tagada ajaloolise mälu jätkusuutlikkus? Muidu ehk küsivad ka meie lapselapsed, et miks me politseid ei kutsunud, kui küüditama tuldi.
Tänavu on 25. märtsil Suur Reede. Küllap kirikutes võetakse küüditatud eestpalvesse, aga sellest ei piisa. Ei piisa ka, kui kümmekond vanakest koguneb raudteejaama või mälestuskivi juurde. Ootan telerist ja raadiost tol päeval hinge puudutavat eestikeelset muusikat ja luulet ning mälestuskontserte igas väiksemaski Eestimaa nurgas. Soovin, et mõtleksime ja mäletaksime ning mälestaksime. Kõik põlvkonnad. Loodan, et naised feissbukis ei räägi tol päeval ainult maarjapuna joomisest, vaid jutustavad kodus oma lastele sellest, mida unustada ei tohi.

Me kestame vaid läbi mäletamise ja mälestamise. Mida rohkem me mäletame ja olnut väärtustame ning ühte hoiame, seda tugevam on eestluse elujõud.

Friday, March 4, 2016

Koerapäev

No ma tegin siis täna koerapäeva, kuna mu psühholoog eile ütles, et kui ma ei suuda end sundida koeraga jalutama, mingu siis ise ja istugu seal ketis. Viisin Kõu jalutama ja kammisin teda. Ma ei saa sellest karvaajamisest enam aru. Sügisene läheb sujuvalt kevadiseks üle.

Loomulikult oli tund aega õues lausa õnnistus, aga ärge arvake, et see hakkab iga päev nii olema. Mis on üldise motiveerituse virgatsaine? Dopamiin, palun väga. Keegi mulle ajukeemia analüüsi ei tee, aga ma võin selletagi öelda, et dopamiini mul napib.

Rohkem ei tahaks neurofüsioloogial peatuda, sest mul pole sel alal mingit kraadi, et tarka juttu ajada. Mina võin rääkida vaid imelihtsatest asjadest. Ja ma ise tahan kuulda ja lugeda ka imelihtsatest asjadest. Sest lihtne on teadagi geniaalne.

Targad inimesed, kes suudavad lihtsaks jääda, on imelised ja nauditavad. Neid on suht vähe. Surevad ära järjest. Varsti muutuvad ilmselt ohustatud liigiks. Vabalt kasvanud maalaps ongi juba ohustatud liik, nagu väidab Valdur Mikita.

Ei ole enam nii, et pistad lapse hommikul uksest koduõue ja õhtul hõikad magama. Või toob vanataat käe kõrval... Ei mingeid onne puu otsas, lippamisi mööda karjamaid ja maasikate kõrre otsa ajamisi.

Helendav ekraan ainult. Endalgi. :(

Wednesday, March 2, 2016

Väärtkirjanduse analüüs

Mees tõi mulle eile vastuvõtujärgse Kroonika. Ma ise ei küsinudki mtte! Aga vaatasin siis küll, kui juba toodi. Süda on nüüd rahul, sest keegi mu tütre kallal ei haukunud. Tema Tanel Veenre merihobud said kiitagi.

Sugeda said lugupeetud Leelo Tungal ning Kirke Kangro. Neil olid joped seljas ja kingad kilekotiga kaasas. Ei tohi nii! Tuleb kümme eurot taksosõitu investeerida ja peokingad kohe jalga panna. Kust teab Ülle Suurhans-Pohjanheimo, et just kümme eurot on arve? Jumal teab, kust starditi.

Õhtutualeti peal olgu stoola või karusnahk või villane mantel ja kindad ilmtingimata käes! Jätke meelde!

Urmas Väljaots hurjutas Narva linnapead ja ja tema abikaasat kostüümide sini-kollase värvivaliku pärast. Need on Narva lipuvärvid. No kust pidi moeajakirjanik Londonist teadma sellist asja? Mingi Narva lipp!!! Ma saatsin Kroonikale selle kohta valgustava sõnumi.

Te teate midagi Narvast? Eriti ajaloolisest Narvast, mis oli kunagi Euroopa baroki pärl.

Tuesday, March 1, 2016

Martsipani võõrutusnähud

Olete kogenud? Ei soovita. Lihtsalt hirmus piin, kui avastad, et mehe kojutulekuni on veel tund aega, aga martsipanita enam olla ei suuda. Hetkegi. Aga midagi parata pole. Tuleb kannatada. Siis ta tuli kahe väikese martsipaniga.

"Miks kaks?" küsisin imestunult. "Tahad, et ma ennast paksuks lehmaks sööksin?"

Neelasin ühe alla ja lugesin kohalikust lehest kõrvale, kui kahjulik on inimese organismile suhkur. Hullem veel kui stress ja lapsepõlvetraumad. Sellised on täissöönud heaoluühiskonna probleemid.

Ja siis sõin teise ka ära.