Wednesday, December 30, 2015

Aastavahetus

Minu tellimustööna valminud aastavahetussalmike. Vähemalt tuli kähku, ei pidanud punnitama ega kusagilt välja imemma. Seetõttu aus:

ma seisan väraval all öise taeva
ja saadan ära vana sõpra head
koos temaga las läevad vanad vaevad
sest uued rõõmud kohal üsna pea

nüüd värava ristseliti löön valla
ja tundmatu mul annab terekäe
ning taevast sadu tähti langeb alla

kui usud sadu soove täide läeb


Saturday, December 26, 2015

Kiri emale

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
ei tunne süüd vaid ainult üksindust
su pildi ees lööb küünal võbelema
ööl tormisel sa vaikselt katsud ust

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
mul aega on kuid tee su juurde pikk
me nüüd ei kipu enam sõnelema
me vahel vaikne mõistev Igavik

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
sa maga rahus suure paju all
ma tulen siis kui ükskord taas on kevad
ja tulen suvepäeval palaval

küll lubasin kuid ma ei tulnud ema
ma väsisin ja otsa lõppes jaks
sa tead ju küll et alatiseks emad
nii siin kui sealpool jäävad ootajaks


Thursday, December 24, 2015

Püha öö

ei sõbrad täna öösel ma ei maga
ja mul on selleks oma põhjus miks
sünaptilise ülekande taga
üks mõte vajab selgeks mõtlemist

on päevad toonud pettumist ja valu
ja naeru kuni pisarateni
nüüd embusest ma lahkun paljajalu
eks motivaator ole dopamiin

eks täna räägitakse ainult sünnist
ja igalt aknalt helgib küünlatuld
näe targad ületavad juba künnist
neil kaasas lõhnav viiruk mürr ja kuld

ei kõike seda kindlasti ma põlga
sean kaalule vaid oma elutöö
on aeg sest paaril korral minu õlga
Surm puudutas just enne jõuluööd



Juba palju parem!

Et te ei arvaks, et ma olengi selline permanentne vingupunn! Ei ole. Mu tujud tulevad ja lähevad. Ettearvamatud nagu lapse pepu! Iial ei tea, mis sealt tuleb.

Vanasti öeldi ratsaväes, kui sadul oli istmiku ära hõõrunud: "Sadul lõhkus, sadul parandab!"

Mul ju ka FB rikkus tuju ja parandas samas ära ka. Kristina oma inglite ja luuletusega. Midagi hoopis muud keset seda üldist imalust.

Ahi köeb mõnusasti ja telekas näitab seda, mis mulle meeldib. Küünlad põlevad. Ootan armsat inimest koju.

Teile, kes te täna üksi olete, teile kuulub mu süda. Teile, kellel pole glamuuri ega lava, kus demonstreerida, KUI hästi ikka kõik on. Kui palju sõpru ja lähedasi ümberringi. Ärge uskuge seda uhkeldamist! Vahel näidatakse lihtsalt, et oma enesetunnet tõsta ja tühjust eneses täita!

Teile, kes Te täna üksi olete, Teile kuulub mu süda!

Jama

No sitasti läks. Ei leidnud neid haudu. Otsisime, otsisime. Orientiiriks oli "kabeli lähedal", mis on üsna laialivalguv mõiste. Külm hakkas.Tuju pahanes. Kodus ei läinud ahjupuud kuidagi põlema. Pahanes veelgi. Lolli peaga piilusin feissbukki. Nüüd on õige sitt tuju.

Aga raamatuid imesin tolmuriga, see jälle parandas. Nüüd ma kavatsen telekat vaadata. Hoidke alt, kui sealt midagi hingele ei tule.

Kui homme on plussid ja tee hea, siis sõidame Laiuse surnuaiale. Lumega tavaliselt ei käi. Need on aga mustad jõulud. Saab esmakordselt jõulupühal ema juurde.

Ma loodan, et sügislehed emme haual on alles.


Wednesday, December 23, 2015

Raamatud, raamatud...

Täielik nuhtlus. Isegi magamistoas on raamaturiiul. See on veel eriti halb. Ma ei osta raamatuid viimasel ajal üldse, aga kümmekond on ikka hiljuti lisandunud. Mõne ostmist kahetsen. Oleks võinud raamatukogust võtta, aga mõned autogrammiga on väga kallid.

Osa on tüdrukute kirjandus. Peamiselt inglisekeelne. Aga kas nad oma raamatutelt tolmu pühivad? Kolm korda võite arvata. Mina ka ei pühi. No vahel harva. Viimses hädas. Seekord saabub viimne häda ilmselt homme - jõululaupäeval.

Vahet pole. Mul pole niikuinii muud plaanis, kui oma korras tubades lihtsalt lasta endal hea olla. Kui külalisi pole oodata, siis saab korras tube nautida ja see mulle meeldib.

Siis võib-olla suristan natuke tolmuimejagagi. Inimesed võtavad raamatud riiulitest välja ja klopivad neid ükshaaval. Mul pole absoluutselt tolmupühkimisgeeni. Kõik on muidu korras, aga tolmu võime leida nii klaverikaanel kui ka telekaekraanil ning LOOMULIKULT raamatutelt!

Ma saan aru, miks on vaja raamatukogutuba. Aga noh seal peab ka ju vahetevahel ikka tolmutama. Aga muidu lööd lihtsalt ukse kinni ja unustad ära.

Kusagil hakkas silma, et mida ometigi vana-aastaõhtul kanda? Seljas, ma mõtlen. Nagu kleiti, mitte nagu seljakotti. Mul pole mingit muret sellega. Tean täpselt, et kannan öösärki ja hommikumantlit.

Nüüd ma võtan ette teraapilised mandalad. Ärge jumala pärast feissbukki vaadake! Seal on hullar lahti. Üks jõulusoov ajab teist taga.

Tere, minu inimesed!

SIIN on tõesti tõeline jõulurahu. Valge puhas leht. Kirjuta, mida iganes soovid. Piilusin korra ukse vahelt feissbukki ja läksin kohe vihaseks.

Kuidas teid lohutada? Teid, kes te lund ootate. Arvan, et pärast mõnda lumeta talve hakkaksin ka mina taas ootama. Või mine tea. Kord maitse suhu saanud, kui inimlik on sooja ilmaga oma aktiivmajas elada, no mitte külma ei taha.

Teadmiseks, et vastandiks tänapäeval ehitatud energiasäästlikele passiivmajadele on minu oma eelmisel aastatuhandel ehitatud nn aktiivmaja, mis aktiivselt kogu soojuse välja laseb oma lugematutest suurtest akendest.

A soojusta ära, ütlete. Ärge parem proovigegi. Mõned tõesti hakkavad mulle õpetama, et tee nii ja tee naa. Ma saadan nad teadagi kuhu. Kolm põhjust: ma kas ei taha teha, ei ole veel jõudnud teha või pole mul võimalust. Nii, et vaikige.

Muretsen põllumeeste pärast. Et kuidas lumeta talv orastele mõjub.

Aga muidu läheb mul hästi. Saan magada. Teen seda hästi palju. Siis tõusen üles ja kõpitsen siit ja sealt. Eile kõpitsesin liigagi, tegin seljale haiget.

Kell kuus vaatan türgi seepi nagu mingi vanamutt. Film ei meeldi mulle enam, sest valesid inimesi tapetakse ja üldse pole rahul muidu ka.

Kutsed aastalõpuballile ja Hennessy aastalõpukontserdile on käes. Armas, et ikka kutsutakse. Loodan väga, et minust ka minejat on. No viimastel aastatel on ikka olnud. Võib-olla lähen lava taha ja kallistan Dianat. Ma ei saa öelda, mille eest.

Tuesday, December 22, 2015

Jõulupuhkus

Esmapäevast algas. Mõtlesin, et üldse feissbukki ei roni, arvutit sugugi ei ava, aga päris nii ikka ei saa ka. Vaatasin postkastid üle ja vastasin tervitustele. Ei taha endast mühaka muljet ka jätta ju. Tänapäeva inimesed tihti ei vasta. Ma ei salli sellist asja kohe mitte.

Tühistasin imeilusate meeste sõbrakutsed. Aitäh teile, kaunid mehed kogu maailmast, kes te mulle neid saadate, aga no mida? Ühe tädi oma võtsin vastu küll. Eesti tädi. Valve.

Ja siis on mul kartuligratään ahjus. Ja ma koristasin täna, kuigi toomapäev on möödas. Las ta olla. Ma vaikselt koristan homme ka.

KUI tore, et on soe ja lumeta. Palun veel sellist ilma! Sooja! Tundub, et tulevad rahulikud jõulud. Vaikuses ja rahus. Lapsed saabuvad alles kahekümne seitsmendaks. See on lausa väga hea! Selleks ajaks jõuan ma kõik valmis. Ülemise toa korda sättida.Tüdrukud jäävad aastavahetuseks. Meie endine nelik saab taas kokku. Võimas!

Feissbukipuhkuse ikka võtan. Ei lappa uudistevoogu, vaid vaatan ainult teateid ja tühistan ilusate meeste sõbrakutseid.




Friday, December 18, 2015

Luuleta aga, kui julged!

Tänapäeval on luuletamisega sellised lood, et kui seda Kivisildnikku ees ei oleks! Mind ta ei ähvarda, sest minu luuleraamatut poes pole. Mitte ei raatsiks, et ta seal riiulil tolmub. Müün ja annan neile, kes seda tõesti tahavad.

Viia! Sinu oma ootab ammu kapi otsas! Oled mu fännklubist välja astunud või? Ja veel mõned on seal omanikku ootamas.

Mul seda Kivisildniku luuleõpikut pole. No ei ole üheski raamatukogus. Pean Selverist pannide vahelt vaatama. Ma ei tea, ka täin endale osta. Eelmisest jäid meelde kolm mõistet: ussiauk, kujund ja kompositsioon!!!

Kui pühapäeviti juhtun Luuleatlast kuulama, siis heidan sängi pkali, panen käed risti rinnale, silmad kinni ja teesklen surnut. Ja siis hakkab sealt laussõimu tulema: ärge avage, ärge mingil juhul lugege, saate püsiva ajukahjustuse, no pilte võib ju silmanurgast vaadata... ja niikaua, kui pideme tühjaks tulistab. Mõni lemmik saab kiita ka loomulikult.

Ootan huviga, kas Margiti luulekogust tuleb ka juttu. Seal on ju minu ülistav järelsõna. Selle eest võib ka sõimata saada.

Aga ka Kivisildnikul juhtub apse. Pange nüüd tähele! Ükskord Ahjusoojas luules laikis ta ÜHTE (loe: ühte) minu luuletust!!!

Ei tea, mis tal juhtus. Tegelikult ma arvan, et ta võiski seda heaks pidada.

Thursday, December 17, 2015

Vaba, täiesti vaba...

öörannal pesu ja kingad ja kleit
mina löön lainetes lupsu
meretuul lõhnab ja kutsub
öörannal öösinine sametkleit

sina urgitsed varbaga liivas
ja võdistad külmast õlgu
vaatad ööpilvede kulgu
ja muudkui urgitsed kuldses liivas

lähevad minutid tunnid ja kuud
veest välja tulla ei mõtle
näen süütasid rannal lõkke
las lendavad tuulde tunnid ja kuud

enam ei märkagi kaldal ma sind
kuid endal ma tunnen saba
olengi näkineid vaba
ja kaldal ei märkagi enam sind


Tuesday, December 15, 2015

Nüüd läheb heietamiseks

Mul on talvepuud õigesse kohta tassitud ja hallitanud hein lõkkes põletatud. See oli ikkagi pea kaks tundi aktiivset füüsilist tööd! Puud sülega ja hein hanguga. Mul peab ikka midagi käes olema. Mina pole see mees, kes siisama jooksmas käib või jõusaalis teiste higi ja peeru sisse hingab. Oma raha eest.

Jalgrattast on küll kahju. Kükitab seal ja keegi ei sõiduta teda. Nüüd on isegi kergliiklustee olemas, kus võiks sõita, aga siis jääb jälle koer koju vinguma, et teda ei võeta. Ma siis parem ei lähegi.

Tööd tehes mõtlesin igasugustele asjadele. No põhiliselt ikka veel laulmisele ja kirikule. Vat vahel ei anta kohe asjale õnnistust kaasa ja siis see jookseb rööbastelt maha. Mõni projekt noh! A küllap siis ongi nii määratud. Mul juhtub seda küll suhteliselt harva ja siis ma olen pehmelt öeldes häiritud. Aga ma tean, et pärast ebaõnnestumist ootab kusagil nurga taga taas mõni õnnestumine ja vastupidi.

Eelmise aastatuhande lõpu kirikubuumi ajal olin ma ühes väikeses armsas kirikus organist. Klassiõpetaja olin ka. Tahtsin teha jõulukontserdi kirikus. Lapsed laulavad altaritrepi peal ja mina mängin rõdul ja külarahvas võib ka tulla.

Küsisin lapsevanematelt, kas see sobib. Et kui keegi on nii veendunud ateist, et ei taha last ega ennast kirikusse lubada. Selle peale vastas üks isa. Noor turd, üldse mitte aatemees, pigem ikka selline kõvamees ja rahamees, et noh need seisku siis kiriku nurga taga nii kaua.

Kontsert läks korda.

Tulin siis tuppa pärast tööd ja tahtnuks nagu midagi süüa või nii, aga külmkapp praktiliselt tühi. Ja mulle meeldibki see! Sain siiski kruusitäie keefiri kahe supilusikatäie pruuni surkruga.

Nüüd siis ahi kütte ja ise ahju peale lebama ning raamatut lugema. Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat".

Ja peagi ongi käes türgi seebi aeg. Selline rahulik jõuluootus. Ei mingit rabinat. Rahu ja enesesse vaatamine. Ükspäe tahan minna surnuaiale, otsida üles tädi Miili ja onu Joosepi hauad ning panna küünlad põlema. Ehk leian, sest sain õpetust.

Oh jaa! Need tuled tuleb akende külge vedada. Rombikujuliselt. Selle teen kõigeealt. Valgust peab ikka olema.

Monday, December 14, 2015

Kolmas advendipühapäev

Eile oli. Ja me käisime oma ansambliga kirikutes laulmas. Ma tegin feissbukiürituse, kus ma kirjutasin, et laulame see ja see kell seal ja seal kirikus. Sõnagi polnud juttu kontserdist. Me laulsime jumalateenistuse sees.

Mõned inimesed olid nagu terake pahased, sest tulid enda teada kontserdile, aga oh jumal küll! Oli hoopis teenistus koos liturgia ja koraalide ja jutlusega. No mina olen selline traditsioonikristlane, kes peab kirikuvärki euroopaliku kultuuri osaks. Mul on kahju neist, kes kirikus midagi teha ei oska.

Kui meie ansambel kirikus on, siis meie loomulikult laulame nii koraale kui ka liturgiat, sest me oskame. Võtnud need kontserditahtjad seda ka siis nagu kontserti, sest tavapühapäeval nii valjusti koraale ei karjuta. Siis paar mutikest vibreerib.

Loeme Issameiet ja Usutunnistust ja tunnistame oma patud üles ja käime armulaual. No mitte kõik ja mitte alati. Mina küll eile. Kaks korda. Ma ei saanud juhust ksutamata jätta, sest tavaliselt ma pühapäevahommikuti kirikusse ei jõua. Seekord harjutasin nädal otsa varast tõusmist.

Jah, olen proovinud laulda ka puhtilmalikes puntides, aga no ei paku midagi. Mulle ikka meeldib, kui Tema Ise ka teist bassi vaikselt kaasa joriseb. Kuidagi kindlam tunne on. Ja ärge arvake, et me oleme mingid vagatsejad. Lõõpi, nalja ja naeru on ülearugi.

Ega ilma Temata ja Merleta tuleks meil midagi välja. Me peame seda endale aeg ajalt meelde tuletama, et ei hakkaks arvama, et küll me ikka paneme hästi.

Aga tore on küll, kui inimestele korda läheb. Läks. Mul oli hea meel Milvi üle, kes sai kauaaegse koguduse revisjonikomisjoni esimeheks olemise eest aukirja ja siis me laulsimegi justkui talle. Ta oli nii õnnelik. Mina ka.

Saturday, December 12, 2015

Pidu!!!

"Mina ei ole tegelikult üldse rahvamajainimene," ütles kunagi üks mu õige tark ja intelligentne ja peen ja ilus (endateada) kolleeg pepsilt. Noh ta on kohaliku tolmu ammu jalgelt pühkinud ja hõljub juba kõrgemates sfäärides. Tütrest sai doktor. Mitte, et seob näppu, vaid teeb teadust ikka.

Mina olen väga rahvamajainimene. Ma olen igasugune inimene. Kui mul tuju on. Näh! Täna jälle üks kahtles, et mis jutt see on, et elan üks päev korraga, et tervis paha ja blaa-blaa- blaa... No kui ma juba olen suuteline kodust väljuma, siis on pilt üsna hea tõepoolest. A tulge vaadake, milline ma kodus välja näen. Uskuge, te ei taha näha!

Läksime siis enda teada täna Atsalama segakoori kontserdile Mäetaguse rahvamajja. Oli korra mõte, et pistan segakoorilauliku kotti, et kui hakkame koos kas Mesipuud või Tuljakut laulma, siis võtan noodi ette. Mul peab alati noot olema. No ei võtnud kottigi ma kaasa. Laulsimegi Tuljakut. Mulle pole see aldi hõissa ja hõisassa iialgi pähe jäänud. Ei jäägi.

Tore kontsert läbi, emotsioonid käes, haarasime garderoobist mantlid, et koju minna. Kus sa sellega! Koorilauljad seisid ukse peal, et ei lähe kusagile. Marss peole!

Missugune laud! Nagu presidendi vastuvõtul!

See pole veel kõik! Siis tuli mees nagu orkester ja läks tantsuks.

Täielik imedemaa! Kõht täis. Tuttavatega kallistatud. Uusi tuttavaidki saadud. Rumbatatud ja sambatatud. Kahjuks olid mul saapad jalas ja hirmus palav hakkas tantsides.

Täna olevat muide Ernesaksa 108, ütles Hirvo Surva.

Thursday, December 10, 2015

Kiri võib valetada

ühe mehe kuuriseinale

oli kirjutatud hui

kolm tähte kirillitsast

kuid see oli eksitav

see oli täiesti vale

sest mees hoidis kuuris

hoopiski talvepuid


Wednesday, December 9, 2015

Uuka Kulgar, metsa poeg

Inimesed ja asjad ja sündmused tulevad su juurde, kui selleks on õige aeg. Või siis ei tule. Täpselt nii läheb, nagu minema peab, ütleb saatuseusku inimene. Mina see olen.

Minu laual on Arnold Susi raamat "Uuka Kulgar, metsa peog". Kirjutatud aastal 1938. Muinasjutuline jutustus noortele. Olen läbi lugenud. Kõvakaaneline, kriitpaberil. Välja andnud Hea Lugu. Juba see on märk.

Raamat poleks iial minuni jõudnud, kui ma ei teaks Kristinat - kunstnikku, kes pildid joonistas. Ja Kristina LUGU.

Nii ma siis lugesin. Huviga. Iga natukese aja tagant vargsi piiludes, millal uus pilt ometigi tuleb. Ma tahtnuksin neid igal lehel näha.

Ja LOOMULIKULT oleksin mina kaanepildiks pannud selle majaotsa ja redeliga ja vankrirattaga ja munaga pildi - mu lemmiku.

Ma ei tea, mis oleks olnud kunstniku soov, aga praegu sai kaanele see, mida eelistas kirjastus - karupojad Pumma ja Tumma müramas keset mustikaid ja rõõmus Kulgar nende tagant piilumas.

Katsuks nüüd lapsepõlvest jälle välja saada.

Tuesday, December 8, 2015

Mõned asjad tuleb ikka lõpuni lugeda

Jah, kui raamatu võib näiteks pooleli jätta, siis Omniva sõnumi peaks kindlasti lõpuni lugema. Ma ei teinud seda ja toksisin meeleheitlikult saadetise seerianumbrit pakiautomaadi ekraanile. Olin juba ahastuses ning helistasin abi kohale, aga siis kerisin sõnumi lõpuni ja leidsin sealt UKSEKOODI.

Helistasin käbe, et ära tule, sain paki kätte.

See ei olnud muide esimene kord mul pakiautomaadiga suhelda. Enne pole probleeme olnud.

Sellega mu mu tänase päeva komistamised ei lõppenud. Ma ei teinud vahet kümne- ja viiekümneeurosel. No ei näe ka neid rahatähti ju nii väga tihti. Andsin viis tagasi ja võtsin viiskümmend endale. Teades, et see on kümnene. Õnneks rahaomanik oli ikka selge mõistusega.

Ma ei jõudnud ära häbeneda.

Aga muus osas läks täna kõik enam-vähem hästi.

Monday, December 7, 2015

Mehis meeldis

Heinsaart pean ma silmas. Eriti nautisin jutukogumikku "Rändaja õnn". Just tema jutud meeldivadki. Näiteks "Vihmategija Aspendal". Samuti Mari Vallisoo "Põuaajal", mis selle jutu päises leidub:

Viissada aastat kestis põud
siis laps tuli tuppa tihkudes

Ema ma enam ei jõudnud küll
hoida seda Peipsit pihkudes

Homme viin raamatud raamatukokku tagasi.

Aga nüüd nägin autotulesid akna taga. Tullakse koju ja tuuakse süüa mulle.

Ongi juba hirmus nälg.

Saturday, December 5, 2015

Eluakvarell

elu on nagu akvarell
ütleb Kristina
tema teab
ta on kunstnik
sa pead ootama
kuni paber on parajalt niiske
siis kandma sinna
täpse koguse värve
ja seejärel kallutama
kogu pilti vajalikus suunas
vähemalt veerand tundi
kui oled pilti
paar tundi kuivatanud
saad detailsemalt edasi maalida
ja muude vahenditega täiendada
mõnikord juhtub nii
et värv ei valgu soovitud suunas
või läheb üle ääre
siis hakkad otsast pihta
...
mina võtan igal hommikul uue paberi
niisutan pisaratega
panen värve kuidas juhtub
ei viitsi oodata
kuni pilt kuivab
hakkan kohe täiendama
õhtuks on mul kohutav plätserdis valmis
sellist tahtsingi
jääb mul veel õigust ülegi
vahel ma lasen lihtsalt
tühja niiske valge paberilehe
käkra kuivada
ei tee sinna ühtegi kriipsu
aga mõnel päeval
valmib ka minu pintslitu pintsli all
imeline eluakvarell
























































Thursday, December 3, 2015

Päev, mis algab hommikuga

Ärkan pool neli ja tunnen meeletut magusaisu. Nuian kommi, aga seda pole. Käin vetsus.

Poole kuueks on selge, et magama enam ei jää. Tõusen. Teen endale meeleiva ja panen pliidi kütte.

Toon keldrist kartuleid ja porgandeid. Teen kohe hommikul, kuni pliit köeb, valmis selle kanasupi, millest olen mitu päeva unistanud. Klimpidega.

Jälgin internetis paki teekonda. Mida kurja! See on ikka Tartu Ringtee postkontoris. Ärge öelge, et ta mulle tagasi tuleb. Korra olen sellise asja läbi elanud ja kinni maksnud. Enam ei taha. Aga see oli väga ammu ja ma ise olin rumal, sest ei lisanud telefoninumbrit. Noh see jobu, kes vormistas, ei küsinud ka.

Tookord oli kullerteenus, nüüd tavaline postipakk.

Kui võimalik, siis ma ei lisa kunagi oma aadressi, sest ma ei taha mitte midagi tagasi saada.

Mind ootab töine päev, kui ma just mingil hetkel kokku ei kuku. Vastasel juhul ootab mind taas üks voodipäev.

Üks tüdruk punaste juustega

üks tüdruk punaste juustega
kes sündis küll inimeseks
tahtis nüüd linnuks saada
tulilinnuks ta imeliseks

see punaste juustega tüdruk
kes nii tahtis vabaks saada
ei osanud avada tiibu
nii sööstiski vastu maad ta

kuid maa sai ikkagi taevaks
kus päevaloodete paiku
näen seda punast lindu
männiladvus päikeselaiku

siis isegi ihkan linnuks
kuigi sündisin inimeseks
nagu punaste juustega tüdruk
tulilinnuks ma imeliseks


Wednesday, December 2, 2015

Hoopis teisiti

See päev läks hoopis teisiti, kui ma planeerisin. Anna andeks, Marju, et ma ei jõudndki. See on täpselt minu käitumismuster. Ma ootan mingit sündmust nii väga ja siis, kui aeg on käes, pole mul energiaraasugi, et minna.

Ja "Härra Pauli kroonikad" jäid lõpust lugemata. Lugesin, lugesin, lugesin. Muigasin muudkui. Nagu "Alice Imedemaal"mingit plagiaati oleksin lugenud. Teelaud läbis raamatut punase niidina. Aga siis tüütas ära. Vaatame, mis teiste teostega saab.

Ja ma tegin punapeediküüslaugusalatit.

Ja ma pean pliidi alla tule tegema.

Ja ma pean pliidipuid veel juurde tooma.

Ja ma hakkan varsti türgi seriaali vaatama. Oh need türgi meged nutavad nii lahinal, kui nad armastavad valesid naisi. Ja naised tahavad end tappa, kui nad armastavad valesid mehi.

Ja eriti meeldivad mulle sinisilmsed türgi mehed. Otseses mõttes. Siniste silmadega. Huvitav, et ma sinisilmseid türgi naisi pole tähele pannud.

Filmides.


Peedismuutipäev

Eile oli porgandismuutipäev. Nii need päevad läevad. Teate küll seda toore punapeedi mullamaitset, mida püüdsin ingveriga peita. Lisaks ebaküdooniad siirupis ja kokku sai väga vänge ja küllalt suhkrurohke joom, mis mõjub seedimisele vägagi julgustavalt.

Ei viitsi ma täna küttepuid tassida. Asjatan niisama, kuni käes aeg Marju näitusele minna.

Kiviõli otsib tunnuslauset. Neli oli feissbukis hääletamiseks välja pandud. Kaks viimast näisid väga tuttavad. Tundub, et minu pakutud. Vat enam ei mäleta täpselt, saatsin need juba ammu. See on minu viis. Teen midagi ära ja siis unustan. Lähen eluga edasi.

Unustamine ongi meile ju kaitsemehhanismiks antud. Mina unustan ka head asjad ära. Paraku. Aga meelde tulevad, kui mõne vihje saan.

Mind ootab Mehis nüüd.

Tuesday, December 1, 2015

Mehis Heinsaarega voodis

Veel pole olnud, täna esimest korda lähen. Mul on kõik ta raamatud, mis raamatukogust leidsin. Pole varem lugenud. No ei jõua kõike. Aga Maire Liivamägi soovitas ja Tea ka ühes oma feissbukipostituses. Mul ongi alati mingit impulssi vaja,

Ta luule "Sügaval elu hämaras" neelasin täna juba alla. Küllap ma neelan need teised ka. Hirmus, kuidas ma ahmin ja siis pärast ei mäleta midagi.

Seda mäletan, kuidas ma viisteist aastat tagasi "Doktor Živagoga" magasin. Jäingi päriselt magama Pasternakki lugedes.

Varem ma arvasin, et raamatuid ei tohi pooleli jätta.

Nüüd ma enam nii ei arva.