Friday, October 30, 2015

Hingedeajaks

mu hing käib kikivarvul mööda tuba
ja mõte sõlmib lahti mälestuste paelu
ning küünlaleek mis värelemas vaevu
ööd õnnistamaks taevalt küsib luba

ma istun vaikselt mõtteid veel ei puutu
novembriudu kuulan teispool seina
sealt kostub naeru sosinaid ja leina
nüüd miski õige õrnalt kriibib aknaruutu

nüüd keegi õige tasa proovib ukselinki
kaob aeg ja ruum ja kaugus meie vahel
saab jälle üheks ammu katkend ahel
hing hardalt kohtab teisi armsaid hingi


Tuesday, October 27, 2015

Täna ei ole mind olemas

See tunne on mulle tuttav. Lõunani peidan end teki all. See on nagu tagasiminek emaüska. Soojusesse ja vaikusesse. Mõtetest tühja turvalisusse.

Siis teen silmad lahti  ja vaatan mändi. Tahan vaadata viltuseid vihmajugasid, aga neid antakse nii vähe. Panen silmad kinni ja mind ei ole taas olemas. Kui ma olen, siis kusagil hoopis teises reaalsuses.

Terve päeva on hämar ja vaikne. Väga vanad asjad meenuvad. Head ja halvemad. Nähtud unenägu mõjutab veel kaua. Unes kogesin absoluutset üksindust ja mahajäetust.

Nüüd on juba pime. Pime ja vaikne. Mind ei ole ikka olemas. Võib-olla homme.

Monday, October 26, 2015

Täpselt lapsepõlve sügisõhtu

Jäin tänu kella keeramisele pliidipuude tassimisega pimeda kätte ja siis ma ära tundsingi, et seesama pime ja sume sügisõhtu, mis lapsepõlveski.

Võib-olla tegin seda vaid korra, aga meelde on sööbinud. Sellisel pimedal-sumedal õhtul jooksin paljajalu mööda metsaserva edasi-tagasi. Kõigepealt mustava metsa poole suure kivini ja siis kodu poole tagasi. Hirmus oli ja põnev. Kaugemale suurest kivist joosta ei julenud, kuigi kodutuled paistsid veel kaugemalegi.

Kuidagi ei suutnud lõpetada. Hingeldasin ja veremaitse oli kurgus, aga ikka jälle jalgadele tuld.

Täna vaid vaatasin seda kohta, kus toona oli sile teerada metsa ääres. Nüüd on kõik hoopis teisiti. Majagi on teine ja saun ning garaaž, mida tollal polnud. Suur kontpuupõõsas ka.

Paljajalu jooksmise rada pole, sest keegi ei kõnni seda enam sisse. Kõndijad on kõik igavikus. Metsa äärde ei paista enam kodu tuled kätte.

Käisin ümber maja ja vaatasin akendest sisse, justkui ema ja isa otsides. Lõualuud hakkasid valusalt krampi kiskuma ja silmade taga läks valusaks. Tõmbasin maast ammu vaikinud mutipeleti ja viisin ulualla.

Mõtlesin, et kas see minu lapsepõlveihalus on pseudoprobleem? See igatsus vanemate järele?


Ketis

kraapinud puhtaks ja pesnud veel üle
oma koerasitased tallad
tunnen end ka justkui puhtamana
ja andeksaanuna selle eest
et pole viitsinud koera jalutada
ja tema siis keti otsas
on pidanud püksi laskma
ja mina pimedas sinna sisse astunud
näis kaua euroliit veel lubab
koera ketis hoida
kett on küll kuus meetrit pikk
nagu eeskiri nõuab
ära vingu ütlen ma koerale

mina olen ka elu küljes ketis

Saturday, October 24, 2015

Tulin linnast

Ei, lumesadu polnud. Vara veel. Tööd ka ei otsinud. Poes käisin. Kõva tegu minu puhul. Kohe räägin.

Selg ei kannata kõndimist. Mul oli kott ka veel üle õla. Tavatingimustes ei midagi erilist, aga haige seljaga problemaatiline.

Kotis pakk Galgonit, mis oli end mu kotipõhja pudistanud, hoolimata kilekotist paki ümber. Seadsin suu kassapidajale ütlemaks, et kilekotti pole vaja, aga ütlemata jäi. Nagu ikka minu puhul. Hoolimata sellest ikka pudises.

Komplekt Stabilo point 88 tindipliiatseid, millega hakkan nüüd oma teraapilisi mandalaid värvima. Kreemitops Loreal Paris. Jälle ei oska neid kriipse tähtede peale teha.

Higipulk lady Speed Stick, juukselakk Garnier Fructis Style ja Anti-Static Spray. Kõik. Põhjarannik ka. Kohalik ajaleht.

Koerakonte- ja krõbinaid üldse ei ostnud. Endale süüa ka mitte. Mul pole lihtsalt isu ja koeral on veel ahjus haudunud searaguu kruupide ja mulluse ebaküdooniamoosiga. Lõhnab hõrgult.

Rohkem poleks jõudnud tassida.

Ma ei soovi üldse mitte seljaga voodisse jääda. Tean liigagi hästi, mis maitse sel on.

Aga muidu on kõik hästi! Loodan, et teilgi!

Friday, October 23, 2015

Kodus!

Diana pani mu teeristis maha ja sõitis ise lapse juurde haiglasse. Tal on laps haiglas, aga ikkagi tuli minuga esinemisele! Respekt! Issi oli nii kaua poja juures, kui emme kitarri mängis. Kitarrita poleks pooltki seda olnud, mis oli.

Väga südamlik oli. Toolid inimesi täis ja vastuvõtt imesoe. Kohtla-Järve Keskraamatukogu lugemissaalis. Ma ei jõua Aimet ja Riinat taas ära tänada.

Ikka küsiti veel Kotinuka raamatut. Mida pole, seda pole. Kahju. Aga ma kirjutan Jõhvist uue raamatu! Pooleli on. See ei tule muidugi nii kaugest ajaloost, aga nostalgiline ikka. No kui leitakse, et see käsikiri raamatut väärt on. Varsti näitan kellelegi ja küsin. Kellelegi, kelle arvamus loeb.

Tore oli olla heatahtlike inimeste hulgas. Ma lobisesin muidugi jälle liiga palju. Häbenen!

Mul oli nii palju positiivseid emotsioone, et sammusin vapralt pimedas kodu poole, kingitud lillevaas ühes käes ja kott teises. Kindaid polnud aega otsidagi. Õhtu oli soe ja sume. Ma ei kartnud keda kuraditki!

Naabri aia taga võtsin tuure maha, sest seal on vahtralehed. Libedad.

Ma ei lubanud koerale, et HOMME lähen temaga jalutama, sest ma ei tea, kas suudan end sundida.

Nüüd ma hakkan kingitud raamatuid uurima. Üks on ansambel Lainest ja teine Viktor Siilatsi "Valge laev" koos CD-ga!

Mul saab üks hea õhtu olema.

Sügis lõhnab nii külmalt

sügis lõhnab nii külmalt
ja taevas on täpselt pool kuud
oma läbiloetud lehti
maha loobivad kased ja muud

iga päevaga hõredamaks
jääb vaade mu akna taga
heldelt ja kahe käega
oktoober veel päikest jagab

kuldne kaduvik kestab
ja kiht kihilt koorub suvi
meie elatud päevadelt maha
kes teab millal tuleb lumi


Wednesday, October 21, 2015

Minu naiseideaal

Elatanud kaunis naine, nagu laulis Urmas Alender. Heas füüsilises vormis, vaimne ning vaba. Ei meest, lapsi ega maamaja. Väike korter mingis linnas, aga põhiliselt reisib. Samas ei tüüta oma reisijuttudega ja tuhandete fotodega. Feisbukki riputab neid mõõdukalt. Nii, et tõepoolest on põnev.

Elutark, kuid ei õpeta.

Mitte, et mehi poleks ta elus olnud. Palju mehi. Huvitavaid. On praegugi, kui vaid tahab. Kuid armastab üksi olla, enesele pühenduda.

Lihaseid lapsi pole, kuid on õe-või vennalapsed, kellest hoolib ja kes temast hoolivad. Armastatud tädi tüüpi.

Vaimselt tasakaalus. Loeb palju, kuulab head muusikat. Käib ekstravagantselt riides ja kannab eksootilisi ehteid. No figuur võimaldab. Tuleb mingi valemiga rahaliselt toime. Ei igise pidevalt rahapuuduse üle.

Omab palju tuttavaid, kuid vähe lähedasi sõpru. Seltskonnas alati oodatud.

Selline.

Tuesday, October 20, 2015

Kultuuriminister Kohtla-Järvel

Täna avati raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus" pidulikult Kohtla-Järve renoveeritud kultuurikeskuses.

Me käime selles majas piisavalt harva, et jälle ära unustada, millisest tänavaotsast alla keerata. Tuli teha järjekordne turisti pööre.

Sirp ja vasar, mille eest aastaid tagasi Ellerheina dirigent Tiia-Ester Loitme kohalikke nii hirmsasti riidles, on fassaadil kenasti alles. Minugipoolest. Ajalugu ju.

Maja on seest nüüd rohelistes toonides ja pean tunnistama, et ma ei mäletagi, milline enne oli. Küllap punane.

Saalis sain kohe aru, et hirmus külm on. Õnneks oli Riinal suur villane sall kaasas, mille all me siis kahekesi kügelesime. Mina lõgistasin ikkagi hambaid.

Kultuuriminister austas meid oma kohalviibimisega. Kohalikku pressi kahjuks polnud või ma lihtsalt ei näinud. Üks onu tegi pilte küll, aga mina teda ei tundnud.

Mingil hetkel mõistsin, et loodus kutsub mind ühte väikesesse ruumi. Tuli tõusta ja silmad maas läbi vahekäigu sammuda ning kardina vahelt külguksest välja pugeda.

Väikese ruumi uks oli lukus. Juba torud umbes, seletas garderoobitädi, ja juhatas mulle teise ruumi, mis funkas.

Minu esinemine oli viimane. Aime kuulutas mind välja kui kohalikku autorit ja tõusvat tähte luulemaailmas. Nende tõusva tähe sõnadega sünkroonis tõusingi oma toolilt ja läksin lavale. Tegin kiiresti. Enda arvates. Kõigil oli ju külm.

Mingil hetkel mikrofon enam ei funganud, aga saalis kuuldi ikkagi. Ma siis rääkisin, kuidas ma ka omal ajal tahtsin raamatukoguhoidjaks saada, aga mu koolidirektor, kes komisjonis oli, ütles:

"Sulle me seda kohta ei anna. Sina õpeta lastele laulmist edasi."

Olin ta väikese tütre pannud just viisi pidama.

Vuristasin mõned oma lood ja luuletused ette ja inimesed saidki sööma minna. Mul endal isu polnud. Kunagi pole, kui on midagi huvitavamat parajasti teoksil.

Igatahes tänan Aimet ja Riinat kutse eest. Oli ilus olemine. Vaimsus hõljus majas ja õues paistis päike. Paljud olid kindlasti esmakordselt Kohtla-Järvel. Kahju, et sind polnud, Jaana! Teil seal Jõgeval olid oma üritused.

Kohtume raamatukogus!

Monday, October 19, 2015

Sügis, sügis, sügis...

Päike, päike, päike...

Viisin ühe masinatäie pesu õue, varsti viin teise. Päästsin viimased kuldrenetid hallrästa käest, kes oli kolm õuna juba poolikuks nokkinud.

Üks aken särab nii kirkalt. See on üks mu maja kahekümnest, mille ükspäev puhtaks pesin. Ehk pesen mõni päev veel mõne. Esimene aasta selle maja ajaloos, kus aknaid ei pestud. No ja siis? Mõtlesin isegi põhjenduse välja. Akna taga tolmutati maja vana värvi maha kraapides. Sisemise ruute oleks ju võinud.

Mul on veel sellised isa aegsed aknad, et keskmine päratusuur ruut tuleb eest ära tõsta, et kahe akna vahele pääseda.

Ja klaverikaas on nii tolmune, nii tolmune...

Hõh, ma ei taha kuuldagi neid lapiga nühkijaid naisi.

Ma tean, et ühel hommikul tõusen ja koristan meeleldi.

Aga lehti küll sügisel ei riisu. Mistarvis? Sügis ongi sügis just lehtede pärast. Mu käsi ei tõuse. Ainult tagumise ukse juurest pühin kokku.

See-eest kibelen kevadel kohe õue, kui lumi läinud. Vot siis on riisumisel mõte!

Ma vist võtan nüüd ja pesen puhtaks selle akna, millest hetkel välja vaatan. Usun, et see tõstab mu tuju.

Thursday, October 15, 2015

Heinalõke

Teate küll, mida ütlesid me esivanemad laenuleiva ja õletule kohta. Kumbki ei kesta kaua. Mul on praegu hambus tükk Eve - Kati seemneleiba. See ongi mu lõunasöök. Peale joon mustarooniarabarberimahla.

Õues tegin heinalõket. Oh mind rumalukest küll! Üle-eelmisel aastal vedasin värske heina sarra, et äkki lastest keegi tahab seal magada ja lapsepõlve meenutada. Ei olnud keegi huvitatud. Täna tassisin seda vana heina lõkkesse. Pool vast jõudsin ära põletada, rohkem ei kannatanud vedada. Ühe korra pean veel tegema seda heinapõletust.

Peksin kirvega välja viimased kuldvitsapuhmad, mille ma ise aastaid tagasi heinamaalt aeda tõin. Istutan asemele põõsaid, siis on sügiseti vähem seda püsikute varte lõikamist.

Minu püsikutehullus on nüüd läbi, olen muutunud põõsakeskseks. Hoolt vähem, varju rohkem.

Kuldrenetid on juba klaariks muutunud, aga püsivad ikka veel puus. Mõne võtsin. Üks oli lindudel vigaseks nokitud.

Saan ikka veel iga päev vaarikaid süüa. Lähevad punaseks. Hoian varred püsti viimase võimaluseni. Õiget külma pole veel olnudki, sest isegi konnatatral on lehed ja õied küljes. Ta on muidugi sauna nurga taga ka.

Ja Kõul on kõht kinni. Ühtki junni ei tulnud terve jalutamise aja, kuigi ta muudkui kükitas ja kükitas.

Wednesday, October 14, 2015

Pilvede all

Kertu ja Erik käisid tänases osas oma abielu lahutamas. Eesti ühes populaarsemas teleseriaalis, millele vaatajad nii kaasa elavad, et kaotavad reaalsustaju. Tulnud üks papi tänaval Elisabet Reinsalu juurde ja palunud Kertut tervitada. Et Kertu olla ikka see tema lemmik. Elisabet Reinsalu oli kohe hämmingus, et mis mõttes nagu. Et tema teeb oma osa hingega ja nüüd siis hoopis tervitagu Kertut.

Kertu pärast hakkasin minagi aastaid tagasi seda filmi vaatama. Tegelikult oli põhjuseks Liis Haab, Kertu osatäitja. Tollal veel Liis Proode. Liis on minu kunagine koolitüdruk. Õpetasin talle gümnaasiumis psühholoogiat ja perekonnaõpetust.

Ma ei tea, kas Liis mind üldse mäletab. Viimasel kooli kokkutulekul teretasime küll. Kaugelt.

Selle mäletamise ja mittemäletamisega on nii ja naa ja veel mitut moodi. Alles ütlesin ühele noormehele: „Noh Sander-poiss, ma mäletan sind väga häasti!“ Poiss vastas: „Mina teid küll mitte!“ Säh sulle!

Vahel tervitame kellegagi rõõmsalt ja siis ma küsin nime, kuna mul on sadu ja sadu õpilasi olnud. See on ühetunniõpetajate probleem. Mina olen õpetanud muusikat ja inimeseõpetust. Palju õpilasi ja vähe kokkupuutumist. Pealegi noored inimesed muutuvad väliselt päris palju.

Selliste Sandri taoliste puhul on küll selge, et mina võtsin kooli ajal asja rohkem südamega kui tema. Kuna ma tean seda peret, siis ma ei imesta. See koosnebki kõrge egoga eneseimetlejatest. Ah, sain ära nähvata!

„Pilvede all“ vaatamist ma alustasin kerge südamevärinaga. Natuke nagu hirm oli, et kuidas Liis hakkama saab. Nüüdseks on lapseohtu tüdrukust arenenud paljukannatanud tugev naine. Filmis. Loodan, et päriselu on leebem olnud.


Kui järgmine kord näitlejatari ema näen, siis küsin. Me ikka kohtume aeg-ajalt. Kui raamatukogus mõni üritus on.  

Tuesday, October 13, 2015

Ma mõtlen teile

ma mõtlen inimestele
tuttavatele lähedastele sõpradele
neile kelle hääl telefonis
kõlab leebelt ja rahustavalt
kelle sõnumid lupsavad postkasti
kelle laigid ilmuvad postituste alla
ka neile kes jätavad mu rahule
sest ei tea kuidas parasjagu käituda
aga tegelikult toetavad kaugelt
punuvad oma head mõtted
ja soojad peod kaitsvaks võrguks
ja ei lase mul kildudeks kukkuda
põletan küünalt ja ootan Koitu
ühte meest mitte hommikut
ta tuleb minuga plaani pidama
ma mõtlen teile minu inimesed


Monday, October 12, 2015

Kapsapirukas ja koorega kohv

Käisin Efraimal külas. Juba uksel tundsin küpsetuslõhna. Efraima ise polnud pirukaga rahul. Ei olevat nii pruuniks küpsenud, kui peaks. Tegelikult oli väga maitsev. Koorega kohv samuti.

Läksin selleks, et viia hindamiseks oma viimane luulekogu „Igal oma saatus.“ Vähemalt pealkirjaga jäi mu õpetaja rahule. Küllap ta hiljem helistab ja ütleb, mis hinde ma sain.

Rääkisme maast-ilmast, Efraima võitlusest Jõhvi gümnaasiumi traditsioonide kestmajäämise eest, vanadest aegadest, Sompa külast ja veel kümnetel teemadel.

Efraimal on kiire, sest külalised käivad, aga vaja on heegeldada ja kududa. Lubas mullegi sussid teha. Joonistasin selleks oma jalagi Põhjaranniku peale üles.

Lõpuks jõudsime ka põhiteemani. Kuigi Efraima eelistab jääda varju ega ole vaimustatud raamatust, mille talle tahan pühendada. Efraima ei ole edev. Mina olen. Muidu ma ei kirjutaks ju. Kirjutamine iseenesest veel edevaks ei tee, küll aga avaldamine. Lõpuks sain ikkagi rohelise tule ja mu armas õpetaja lubas kirjutada mu raamatusse oma loo, alustades lapsepõlvest ja Hindpere saiaärist.

Tunnen juba seda saialõhna, mis veel kirjutamata loost immitseb. Just nagu täna külla minneski. Saialõhn tervitas uksel. Saialõhn kui turvalise elu sümbol.

Efraima on kaheksakümmend kuus. Ma nii väga soovin, et tema mälestused tolleaegsest Jõhvist meieni jõuaks. See on hindamatu väärtus. Minevik kõnetab mind väga valjul häälel. Minu lapselaste põlvkonnale on eelmise sajandi kolmekümnendad varsti juba saja-aastane ajalugu.

Minu toodud kukeharjad jäidki tooli peale, sest vaasid olid niigi lilli täis. Küllap Efraima need hiljem vette paneb, kui tühja vaasi leiab. Lilled on tugevad, peavad vastu küll. Nüüd nägin veelkord, et lillede kinkimisega on üks suur tüli ja vaev. Ise ma üldse ei taha, et mulle kingitaks. Ei viitsi vaasi panna ja pärast seda vaasi pesta. Nüüd ise viisin küll. Ilusad lillad on ju. Natuke värvi sügisesse.

Kodu poole tulles ma vaatasin Veski tänaval vana Käbina veski kohal Kotinuka poole ja märkasin, kui maaliliselt lookleb uus kergliiklustee maantee kõrval. Kord selle kurve kaasa keereldes, kord eemaldudes, siis taas lähenedes. Valge päevaga oli seal väga ilus kõndida.

Tundsin taas ühtekuuluvust oma linnaga.


Järjest rohkem pisikesi kangelastegusid

Tõusin hommikul. Praeguseks olen juba pesus käinud ja riides. Ma lähen külla.

Mul on lootust saada kohvi koorega. Oi kuidas ma tahaksin praegu kohvi koorega.

Muidu ma üldse kohvi ei joo, sest pisimgi vererõhu tõus teeb olemise pahaks. Madala vererõhuga inimestel võib see nii olla. Kui on madal, on okei, aga kui pisutki tõuseb, siis kohe perse majas.

Ma lähen ja võtan kas kimbu kukeherju või siniseid astraid, ma vaatan veel.

Te toetate mind väga palju, kui ma näen, et olete lugenud.

Sunday, October 11, 2015

Ma olen rahvuskangelane!

Olen raputanud oma õlgadelt maha kõik, mis on seotud isikliku vastutusega. Olen käinud vaid kohtades, mis peaksid andma positiivset energiat.

Viisin täna isegi naabrinaisele ämbritäie tuhka ja teise komposti. Nädalase hilinemisega. Ta saab aru. Kui pole toonud, järelikult polnud võimeline, ütles ta.

Kas te mõistate, kui keegi ei suuda toast välja minna, et naabermajja ämbritäis tuhka ja teine komposti viia? Ma ei usu. Tavaliselt inimesed ei mõista.

Ma ei pane neile pahaks, sest nad ei tea.

Otsisin lohutust ema istutatud punasest kontpuust ja hõberemmelgast, mille üles pildistasin ja feissbukki riputasin. Aitas. Ema ikka aitab.

Otsisin lohutust isa istutatud Sügisjoonikupuust, kes oma kaks ainsat õuna oli maha pillanud. Pildistasin need üles ja riputasin feissbukki. Pärast sõin ära. Aitas. Isa ikka aitab.

Tassisin õuemööbli ulualla. Tiigitagune pink on päris mäda. Tahaksin ilusat metalljalgadega puitpinki. Kõverate jalgadega. Ehk kunagi saan ka selle.

Teen oma pisikesi toimetusi. Lappan feissbukis looduspilte. See aitab.

Friday, October 9, 2015

Sünnipäev

Ma oleksin pidanud juuksuri ja meigi aja varemaks panema. Pealegi oli see meigitoolis istumine seekord nagu piinapink. Miks nad seljatuge ei tee? Varem pole nii ebamugav olnud. Igatahes sai Marina mulle lõpuks ripsmed külge ja ma jooksin autosse. Kell oli kohe kuus saamas. Natalja hõikas mulle veel järele, et vaatab siis telekast enda tehtud soengut.

Parkimiskohad olid pilgeni täis. Parkisime kollasele ristile. Olime üks kahest hilinevast paarist, kes trepist üles jooksid. Teine oli kultuuriministeeriumi asekantsler abikaasaga. Saali meid enam ei lubatud, pidime rõdule minema esimeseks osaks.

Rõdu esimeses reas oli päris hea vaade. Kontsert algas Jõhvi muusikakooli tüdrukukese esinemisega, kes esitas Riine Pajusaare „Haldjad ja ööliblikad“. Klaveril. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester istus juba oma kohtadel. Jõudsin just mõelda, et tugeva närviga laps, kui Alika komistas. Ma tean, mis tunne see on. Tähendab, ma ei tea. Ma tean, mis tunne on, kui sul hindelisel konserdil lugu meelest ära läheb, kus saalis istuvad ainult lapsevanemad ja kaasõpilased. Kuid mängida sellisel kontserdil... Alika oli igatahes väga tubli!

Järgmine lugu oli Rasmus Puuri „Avamäng“. Esiettekanne. Spetsiaalselt tänaseks päevaks kirjutatud. Kõlas hästi.

Nüüd tuli Tormis. Mitte Veljo ise, vaid tema muusika. Anu Välba õhtujuhina pani natuke puusse, sest Veljo Tormise isa polnud Pühajõel mitte kirikuõpetaja, vaid hoopis köster. Kellegi eeltöö oli halvasti tehtud.

Noh ja esimese osa lõpuks Tšaikovski Klaverikontsert nr.1. No mida veel tahta? Täiuslik!!!

Vaheajal siis avati pink kolmele suurkujule – Aivar Mäele, Urmas Paedile ja Margus Allikmaale. Nii kui võimalus avanes istusime sinna, et lasta Piretil üles pildistada. Minu initsiatiivil muidugi. Olin sel õhtul üldse väga initsiatiivikas. Teise pildistamisvõimaluse kasutasime ka ära. Kui juba kord oli juuksurile ja meikarile makstud. See peab ju kusagil kajastuma!

Pärast vaheaega istusime oma õigetele kohtadele viiendas reas. Ka teine osa oli väga hea! Maria Kits ja Tallinna balletikooli õpilased.

„Pikk ingliska“ Tubina „Kratist“ oli nauditav. Kostüümid meeldisid mulle. Rahvusromantika.

Küll oli veel filmimuusikat. Kaljo Kiisa tõttu, kes Ida – Virust pärit ja kelle skulptuur seisab kontserdimaja juures.

Kes ei tea, siis Jõhvi kontserdimaja arhitektid on Ra Luhse ja Tanel Tuhal ja suure saali akustikat hinnatakse väga kõrgelt. Parimaks Eestis.
Ja siis koju, sest tantsuisu polnud. Vasktorud ei meelita mind kunagi tantsima.

Palju õnne, mu armas kontserdimaja!


Minna või mitte minna?

Eile ma läksin. Olin nii tubli. No mulle meeldivad pidulikud seltskonnad, kus on huvitavad inimesed, aga vähe tuttavaid. Eilses seltskonnas tundsin ainult Kadrit ja Agot. Oligi kõik. Neidki ma tean rohkem, kui tunnen.

Pealegi andis suure linna kaubanduskeskus sellise tunde, nagu oleks välismaaresil käinud. See, mida kohtasime suuril silmil eelmise sajandi lõpul Soomes, see on nüüd ka Narvas olemas.

Targemaks sain ka. Jah, ma tunnistan, et kuigi ma teadsin Thor Heyerdahli nime, ei teadnud ma Kon - Tiki värgist midagi. Mulle seostub maadeavastamine ikka põhja- või lõunapoolusega, mitte Polüneesiaga.

Ja millised helesinised silmad ja heledad juuksed olid neil norra näitlejatel selles filmis!!!

Täna on teine lugu. Täna ma näen põhiliselt tuttavaid inimesi. See ei anna midagi juurde. Võib - olla mõne inimese nägemine rõõmustab. Ma loodan. Ehk muusika mõjub hästi. Ehk see, et ma ikkagi lähen, on pigem hea kui halb.

Aga kasutame musta stsenaariumi teooriat. Mõtleme asja väga halvaks ja siis ta ei tundugi nii hirmus! Kui päriselt käes on.

Tuesday, October 6, 2015

Mõistatus

kui ma vaatan Anu Saagimit
siis ma ei saa täpselt aru
mida ma näen
ma näen palju
säravvalgeid hambaid
mis alati naeravad
ma näen huuli
mis muudkui kõnelevad
ma näen silikoonrindu
mille nibudel on
hõbedased tähekesed
ma näen piimavanne
ja šampanjapokaale
kuid ma ei mõista
mis on selle nägemuse mõte
nii nagu ma ei saa
Siiri ja Viivi Sõnajalgade
puhul üldse aru
kas nad on päriselt olemas

või ainult televiisoris

Monday, October 5, 2015

Korrektuur

Te küsite täiesti õigustatult, et kus esines eelnevas loos KLAAS? Kordagi ei olnud kirjas sellist sõnagi mitte.

Klaas oli nende hoonete fassaadimaterjal. Üks materjalidest. Teisi ei tea. Betoon? Veel midagi?

Vot!

Võsa ja klaas

Käisin Juhani puukoolis. Peale kikkapuu „Red Cascade“ ostsin ma veel roosa lumemarja „Amethyst“. Olevat lumemarjadest kõige kompaktsem. Tean, et need taimed vohavad, aga andku minna! Ruumi jätkub.

Just arutasime kodus, et jääme ikka oma armsaks saanud muttide ja vesirottide juurde, kes meie muru sees pidevalt tantsu löövad. See on ikka parem variant kui kari metssigu.

Pealegi jääb mu kodu kunagi Jõhvi linnale jalgu. Tööstuspargi piir lähebki juba otse värava tagant.

Aga see Juhani puukooli noor müüjanna ei tundnud sõna „tere“, kuigi sellele vastata oskas küll. Kahtlen, et taimedest teab ta täpselt nii palju kui arvutis kirjas. Ta ei tundnud ka sõna „head aega“ ja ma ei hakanud teda ka sellega tülitama, sest minu mineku ajaks oli tema juba ammu lahkunud tagaruumi.

Kõndisin mööda lapsepõlve kooliteed kodu poole. Ilm oli säravilus. Mõistatasin, kus on see rajake, mis tookord otse läbi võsa viis. Miski ei kasva nii kiiresti kui võõrad lapsed ja lepavõsa, ütleb rahvatarkus. Kõrgeks kasvanud kased kolletasid ja Muru tänava suur valge koer, kes mind alati kurjalt haugub, magas seljaga tänava poole. Viimasel hetkel ärkas ja hüüdis paar ükskõikset äff - äffi mulle järele.

Jaama tänavas on SilberAuto vastu üle tee kerkinud uusehitis nagu seen pärast vihma. Objekti nimeks Würth AS Jõhvi esindus. Mida iganes see siis ka tähendab. Kõndimiseks on vaid sõidutee. Veski tänava kõrval lookleb nüüd küll tuliuus kergliiklustee, aga see viib kohati kaugele võsa vahele ja ei tundu seepärast üldse turvaline. Äkki tuleb võsast pahalane?

Kui nüüd politeiauto peataks ja pollar küsiks, et miks ma sõiduteel kõnnin, kui kõnnitee olemas, siis ma vastaksin küll midagi bravuurset. Mitte nagu tookord, kui päriselt juhtuski nii. Siis oli mul suu vett täis ja ma kobisin kohe kõnniteele. Selle asemel, et küsida: „A kus perses ma siis kõnnin, kui kõnnitee viiekümne meetri pärast otsa lõpeb?“ Argpüks! Siiani häbenen oma argust.

Kotinuka teerist on paras Kolgata. Vaatasin, et on küll kiirusepiirang seitsekümmend, aga sebrat pole. Olen ammu mõelnud, et peaks selle asja kusagil ametmeeste juures jutuks võtma, aga pole viitsinud. Enamus inimesi sõidab ju autoga. Mina kõnnin rõõmsalt jalgsi nagu üks sitt, kui tsiteerida Wimbergi. Ta on kunagi kusagil kirjutanud, et need kes jalgsi kõnnivad ja bussipeatustes bussi ootavad, on sitad. Mina olen.

Lähen taimi istutama. Nemad elavad edasi ka pärast mind. Ka siis, kui Jõhvi on mu kodu oma kõhtu neelanud.


Sunday, October 4, 2015

Kikkapuu

Juba enne kontserti andis Villi mulle oma kimbu üle. Kirikuuksel. Marta käskis. Õues oli täispäike ja kirikus parasjagu positiivselt meelestatud inimesi. Kimp aga koosnes lilladest krüsanteemidest ning roosaviljalistest kikkapuuokstest.

Nüüd ma tean, mis taime ma istutada tahan. Sedasama kikkapuud! Homme lähen taimepoodi, kui see veel ennast talveks kokku pakkinud pole. Annaks jumal, et ma saan oma kikkapuu. Koht on ammu, aga taimeideed polnud.

Kamina juures seisab mul järgmine kompositsioon - noodipuldil on avatud noodimapp ja minu musta pitsiga esinemisseelik, mida ma pole viitsinud veel kappi tagasi panna. Põrandal vaas Villi ja Marta kimbuga.

Tahtsin selle kompa üles pildistada. No pildistasingi, aga ei mingit efekti. Ma lihtsalt ei valda seda fotograafiat.

Kompa on minu arvatse väga muljet avaldav. Ma säilitan selle mõned päevad.

Friday, October 2, 2015

Kõrgkultuur jookseb koju kätte

Eile Hirvo Surva, täna Indrek Hirv.

Tegelikult läksin ma pikkade hammastega. Meeli pärast läksin, sest tema näitus oli ka väljas. Ma ei tea, mis mul viga oli. Mulle Hirve Pallase värk ju väga meeldis. Paks "Ööpäevgi" seisab iidamast-aadamat riiulis. Mitte ainult ei seisa, ma olen seda ka lugenud ja tean väga hästi, mida Indrek Hirve luule väärt on.

Kohapeal üllatas mind väga positiivselt Diana oma kitarriga. See oli täpselt mulle. Ja see tuul akna taga, mis loopis lahkuvaid linnuparvi siia-sinna. Puude siluetid muutusid järjest tumedamaks ja mina järjest leplikumaks.

Luule lugemine mõjub alati rahustavalt. Lõpuks oli barjäär täiesti langenud. Tegelikult oli see üks väga elitaarne üritus väikesele seltskonnale. Mulle sellised ju meeldivad.

Aitäh!

Mu lemmikfoto Meeli omadest on see roheline triibukas. Aga mis seal peal on?

Thursday, October 1, 2015

Plaanline unetus

Poolteist tundi keerutasin voodis - ei midagi. Tuleb üles tõusta ja emotsioonid välja kirjutada, siis ehk saab magada.

Seega siis täna Mäetagusel. Juba see mõisahoone meeldib mulle üldse mu tuttavatest mõisatest kõige rohkem. Ja kui Hirvo Surva seal oma Estonia poistekooriga esineb, siis see pole tavaline kontsert. See on selline kodune värk, sest Hirvo ema ja isa istuvad saalis ja üldse on palju tuttavaid.

Küll me vaatasime teineteist ühe mustapäise väikese naisega, aga meelde tuli mõlemal. Tähendab, minul tuli, aga temale tuletas Vairi meelde, et ma olen Merle tädi.

Ja siis need sada poissi, kellest ei saa mitte iialgi pätte, nii ma seal mõtlesin. Ja siis on kusagil tavalised pätipoisid, kes ei saa kunagi teada, mida tähendab kooris laulmine.

Väikesed poisid haigutasid vahel täie suuga keset laulu, igaüks neist oli erineva ilmega. Meie lemmikud olid üks innukas sopranipoiss, kes oleks vabalt oma olemuselt võinud mõni Merle poegadest olla, ja üks armas aldipoiss, kellel oli liiga suur pintsak ja kiki rippus ka hirmus lõdvalt kaelas.

Ja Kreegi "Mu süda ärka üles" ajal tabasin ma end mõttelt, et täpselt Gregoriuse koraal. Mungatämber. Ma olin seda alati kuulanud ja laulnud nagu lihtsalt üht eesti rahvalaulu.

Noh, "Helmi, mulle õpeta!" koreograafia sai maksimumpunktid ja lõpuks laulsime koos veel Mesipuu ka ära. Kui mul pole nooti ees, lähevad mõned kohad mu aldipartiist ikka meelest ära. Peaks vist hakkama laulikut kaasas kandma.

Kas ma nüüd saan magada?

Üks naine koeraga läks üle mäe

Tõusin hommikul kell kaheksa.

Jalutasin koeraga. Läksime mäele. Äkki sõitis sinna ka politseiauto. Meie küll seadsut ei rikkunud. Noh, Kõu tegi oma junne muidugi, aga see pole otseselt väärtegu.

Poitseiauto keeras mäe peal otsa ringi ja sõitis alla tagasi. Noor blond politseilanna naeratas  mu koerale sõbralikut läbi autoakna. Andsin talle kohe maksimumpunktid.

Tassisin õuest puusarasse riidatäie ahjupuid.

Nüüd lähen pessu ja siis panen end ilusasti riidesse ja värvin näo ka ära. Äkki ma kohtan proua Valvet ja saan jälle pahandada, et miks ma korralikult värvitud pole.

Muusikapäev ju. Ma valisin Hirvo Surva, poistekoori ja Mäetaguse mõisa.

Tundub elitaarne.