Saturday, August 29, 2015

Imelise kuu öö

Olen juba unustanud, mis selle tänase kuu nii imeliseks teeb. Täis on ta igatahes. Oli muidugi ka õpetus üleval, millisid rituaale teha.

Mina näiteks pesin ära kõik tänaste külaliste nõud, lõhkudes kuivatades ka ühe pokaali, ja põrandaid pesin ka. Loen nüüd, et sellega viisin välja vana ja halva energia.

Proovin, ehk hakkab mu üks lugu end taas kirjutama. Vaatame, kas käivitub, sest ma olen otsustanud koiduni üleval olla. Tahan päikesetõusu vaadata. Samas juba praegu tunnen peas sellist väsimuse surinat.

No siis on küll jama ju! Mul pole õrna aimugi, mis kell päike tõuseb, sest ma magan tavaliselt poole lõunani.

Ja siis ma proovisin oma seebikarbiga kuud pildistada. No ei tulnud mitte midagi välja.

Ei, ma tahan püsida ärkvel ja koidu ajal koeraga jalutama minna.

Friday, August 28, 2015

Pärast pidu

Kell on 3.43. Noh ja kuidas tundub? Kas ma magan? Mitte eriti. Teised majas on ammu uinunud, ma siin lappan fatšeebokit kilomeetrite kaupa edasi ja tagasi.

Tegelt olen füüsliselt jumala väsinud. Kingad katki ja kõik riided seljas läbimärjaks tantsitud. No nüüd olen juba ammu pesus käinud. Puhas ja kuiv, kuid unetu. Emotsioonid, noh!

Kuulge, jumalat hea pidu oli. Aitäh, kes kohal olid. Küllap te ise teate.

Nüüd ma luksun ka veel! Kes mind taga räägib kolme ja nelja vahel öösel?


Thursday, August 27, 2015

Igav blogi

Kui ma loen teiste blogisid ja mulle kargab näkku väga intensiivne taust ja sadu fotosid, siis ma ei suuda seda kõike vastu võtta. Eriti ei saa ma hakkama tumedal taustal heleda teksti lugemisega.

Seepärast mul endal ongi nii igav. Ainult lühike lugemine ja kõik. Mulle meeldib nii ja kellele ei meeldi, see ei loe ju. Ega ma tahagi staarblogijat Mallukat troonilt tõugata. Mulle meeldibki nišitegija olla. Ausalt.

Ainult üks asi on lugejale ebamugav. Kui ta tahab mõnd novelli või seda mu ainsast romaani lugeda, siis peab lappama. Samas, ked huvitab, see viitsib lapata ka. Romaan on postitatud veebruaris vist.

Elagu igavate blogide pidajad ja lugejad! Aamen.


Wednesday, August 26, 2015

No Armin!!!

Kõomägi oma Lui Vutooniga. Täiesti segi kammisin end lugemisega. Natuke lugesin diagonaalis ka. ÜKK kolmanda kvartali tegevusaruande nimelt. See oli juba liig. Üldse oli minu jaoks seda ramatut natuke palju, aga see on minu probleem.

Aga mulle meeldis see terane huumor ja huvitavad seosed ja ma ei mäleta, mis kõik veel. Ma neelan emotsionaalselt ja siis pärast pole midagi meeles.

Kaks mõistet võtan oma kõnepruuki. Külmalt kaalutleva inimese puhul - türamatemaatik ja lootusetu olukorra jaoks - täisperse.

Ja loomulikult soovin ma, et ka kõrgintellektuaalist noor linnamees ei eksiks sellise asjaga nagu lehma udar. Ei ole vaja rääkida ühe lehma puhul roosadest udaratest.

Ühel lehmal on ikka ainult üks udar, välja arvatud mingi värdjaslehm loomulikult. Noh nagu kahe peaga vasikas.

Need, millest mitmuses räägime, need on nisad. Tavaliselt on neid neli. Väike viies võib ka esineda.


Monday, August 24, 2015

Mao lummuses

tume sametjas sik-sak seljal
elutuks tardub mu sammude ees
aukartust tunnen ja tsipake pelgan
meie vahel on meetrike teed

seisan ja vaatan ja tajun ohtu
vongeldes stardib ja limpsab keelt
hääletult libiseb kõrgesse rohtu
üle tühja ja tolmuse tee

ikka veel seisan ja ära ei lähe
kuumuses virvendab kodutee selg
surmade saadik salailmade vahel
minu mõtetes kinnistub rästiku jälg


Sunday, August 23, 2015

Martsas mere ääres

Martsas käimine on rituaal. See pole lihtsalt randaminek. Kõigepealt ma vaatan ülalt kaldalt merd. See on kahte erinevat sinist värvi. Kirgas sinine ja helesinine. Taevaäär on õige pisut roosakas. Sinisel veel ujuvad kajakad ja peakohal käratsevad noored pääsukesed. Puud hakkavad juba kollast värvi võtma.

Siis algab laskumine. Mõistan, kui ebakindel ma olen, kuigi maapind on kuiv, aga pidevalt tunnetan libisemisohtu. Mitte ei tahaks siia murtud jalaluuga lebama jääda ja helikopterit oodata. Valin laskumise asemel alati mäkketõusu. Põlved on valusad.

Rannas on vähe inimesi. Õnneks. Isegi eestlastest isa ja tütar. Mul on plaanis teha kolm ujumist. See käib nii, et kõnnin kuni vesi ulatub kaelani ja siis ujun ringiga tagasi. Vee peal ujub mingi hele hõljum. Sinivetikas? Pole kursis, aga nii palju tean, et sinivetikas pole kohe päris kindlasti mitte sinine.

Ma teen oma kolm ujumist ja siis hakkan koju tahtma. Pole rannas vedeleja tüüp. Ülal kohtan Erikat. Tema kavatseb küll pikemaks jääda. Seljakott seljas ja lamamismatt kaasas.

Mina riietan nüüd end bikiinidesse ja lähen koduaeda.

Saturday, August 22, 2015

Lui Vutoon

Annikky külaskäigust jääb ikka maha ajakirju ja raamatuid. Varem ma küsisin, et osta mulle seda või teist. Seekord ei küsinud midagi, aga Armin Kõomägi ilusa kaanekujundusega raamat on igatahes nüüd minu riiulis.

Vaatasin sisse ja ütlesin, et hetkel käib mul selle lugemine selgelt üle jõu. Annikky vastas, et talle endalegi.

Las need kaks kaunilt pediküüritud jalga kaane peal ootavad pisut, kuni ma end lugemiseks kogun. Küllap see aeg tuleb koos sügisvihmadega.

Ikkagi Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esimene koht!

Sünnipäev

Ma reeglina ei salli sünnipäevi, aga tänane küll meeldis. See polnud minu sünnipäev, ilmselt sellepärast.

Lihtsalt tüdrukud mõtlesid, et tulevad ja üllatavad sünnipäevalast, kingivad talle käekella. Tissot loomulikult. Swiss watches since 1853. Ja veel kaks sigarit ka minu poolt. Sellised tüdrukud siis!

Ja lõbus oli nagu ikka, kui me koos oleme. Vat täna ma küll tundsin, et inimesed on ilusad ja head. Nüüd on pokaalid taas kapis, aga emotsioone sa ei pane niisama kappi tagasi nagu pestud pokaale. Kirsika pestud ja kuivatatud pealegi.

Emotsioonid muudkui pulbitsevad ja soe augustiõhtu võimendab neid ka veel.

Friday, August 21, 2015

Tahtsin siiski mõrvariks hakata

Olen deklareerinud, et mind muttide tapmine ei huvita, et olen sellest probleemist välja kasvanud, aga ma ei usu ennast.

Täna igatahes olin ma valmis lõksu üles seadma, kuigi ma täpselt ei maäleta, kuidas see käib. Takistuseks sai aga lõksu mitteleidmine.

Võib-olla siiski kusagil on, aga praegu silma ei jäänud. See oli see kallis lõks, mis võiks isegi vargaid huvitada ja ilmselt seisis ta mul lukustamata saras.

Küll aga leidsin ma sealtsamast sarast hulgaliselt hiiresitta ja täiskustud ning läbinäritud kattekangaid. Need ma tassisin kõik põletustünni. See hiiresita või rotisita kogus, ma ei tee neil vahet, on tõesti aukartustäratav.

Ilmselt lähevad lõkkesse ka niiskuset hallitanud ja ärasitutud paberürikud.

Mulle meeldivad tühjad ruumid, täis vaikust, tolmulõhna, päikesekiiri ja mälestusi. Palun ärge sittuge mu mälestusi täis, närilised!

Lahkumine

Läinud...

"Ära siis pilli!" hüüab Liisbet veel autoaknast.

Käin mööda õue, proovin seda ja teist, aga käed ei taha midagi teha. Seisan väraval, kuulan, kuidas läätspuukaunad kuumuses lahti prõksatavad. See ongi see lätspuukaunade pizzicato, mis ühte luuletusse sisse kirjutatud.

Vaatan punaseid viirpuumarju ja iseenesest kasvama hakanud vahtrapuud, mis juba üle garaažikatuse ulatab. Vaatan ja lähen jälle. Proovin kitkuda. Proovin nutta. Pisarad on õige sügaval ja kätte neid õieti ei saagi.

Söön sepikut soolavõiga. Hästi paksult panen võid. Mitu-mitu korda teen jälle uue võisepiku. Justkui leevendaks natuke. Soolavõi ja soolased pisarad.

Ma ei tea millal me taas näeme. Jõulude ajal? Mulle ei meeldi jõulud.

Wednesday, August 19, 2015

Korallid Emajões ja kõrvades

Betti Alveril olid korallid Emajões
mul rippusid need täna kõrvades
Angela muudkui vaatas ja naeratas
ning lõpuks ütles et nii ilusad
vastasin et mees Sitsiiliast tõi
et mul on kee ka kodus
punakorallidest nagu Betti Alveril
ainult et tema viskas oma Emajõkke


Monday, August 17, 2015

Jõhvi raekojas

Ma teadsin kohe, et oma kolmanda raamatukese – luulekogu „Igal oma saatus“ esitluse tahan ma teha selles majas. Maja aura pärast.

Ma kasutan ise sõna „raamatukene“, sest kõik on seni olnud õhukesed. Võib-olla tuleb kunagi ka mõni paksem. Olen ettevaatlik, ei taha oma lugejaid ära tüüdata. Palju luulet korraga koormab. Minu luulekogu mitte. Selle võib läbi lugeda poole tunniga, aga kui kõnetab, siis loetakse jälle ning jälle. Ma ise teen ka nii.

Ma teadsin kohe, et tuleb esitluskontsert, kus saab laulma meie ansambel PENK – Pühajõe endine noortekoor. Koor sündis eelmisel sajandil, kui ma olin Pühajõe koguduse organist – koorijuht. Korrektne oleks öelda kammerkoor või ansambel, sest lauljaid on olnud vaid tosinajagu. Vahepeal vaikis me laul küll paariks aastakümneks, aga armastus- ja osadustunne pole kadunud. See, mis paneb Merlet Põltsamaalt ja Raivot Tallinnast kord kuus Jõhvi proovile sõitma.

Raekoja akustika oli hea ja me laulsime andunult ning muusikasse armunult nagu ikka. Hea on laulda, kui sind toetab heasüdamlik ja soe publik. Saalis polnud ühtegi põrnitajat, vaid poolsada helget avatud hinge meid kuulamas, meile naeratamas ja plaksutamas.

Imeline publik. Kui kohal on eesti filoloogid Dea, Kärt, Kaire ja Saale, siis on ju täispank. Ma kahtlustan, et filolooge oli veel.

Kui kohal on raamatukogutüdrukud Ingrid, Piret ja Jaana, siis tunnen, et mind aktsepteeritakse. Vaatan seda külaliste nimekirja – ainult erksad ja värvikad vaimuinimesed.

Ka press oli Erika näol esindatud! No mida veel tahta? Lisaks inimeste siirad tänusõnad ja soojad kallistused. Igati kaunis pühapäev!

Eritänu Piiale, kes oma maja inimesena toimetas nagu üks väike värten.

Ja kes veel kahtleb, siis see oli tõesti PÄRIS Signe. Meil on kahepeale üks lapselaps.


Saturday, August 15, 2015

Uus ja ümmargune

Täna on siis see päev, mil lähen uut gümnaasiumihoonet vaatama. Ametliku ekskursiooniga. Kool korraldab neid kolmel päeval, kaks tretti päevas.

Ma pole poolelioleva ehituse juures kordagi käinud, aga ma vähemalt tean, kuhu minna. Ikka sinna, kus kool alati olnud. Vana maja on ka väljaspoolt kenasti värvitud ja jätab värske mulje. Uus on ümmargune.

Mul läheb oma katkise fotoaparaadi tööle meelitamiseks tükk aega, aga lõpuks saan pildi hoone fassaadist ikka tehtud. Hiljem, kui olen fotod juba feissbukki ües riputanud, osutub see nii populaarseks, et Kadri tahab originaali saada. Olevat hea valgus. Seebikarbifotograafist kuninganna minus juubeldab. Saadan pildi Kadri meilile.

Sees on imelise laega aatrium, huvitava mustriga põrand, tuttavaid inimesi ja palju noori – tulevasi õppureid. Kõlab nii vene kui ka eesti keel.

Mind paelub kõige enam murtud joontega põrandakattemuster. Pildistan üles. Hijem selgub, et sellist fotot polegi. Kuri saatus.

Meid võtavad vastu kom lennujuhendajat. Kolm minu arvates verinoort tüdrukut, kes kõik on kunagi mu õpilased olnud – Maarja-Liisa, Kerda ja Kadri. Tänapäeval ei ole visuaalselt olulist vahet, kas on tegemist kolmekümnese naise või kooliplikaga. Ja noored jõuavad infotehnooogiaga võidu joosta. Nad suudavad infoühiskonna pöidlapõlvkonnaga ehk sammu pidada, sest nad isegi kuuluvad sellesse maailma.

Mul ei teki korraksi mõtet, et tahaks ka. Ma ei tunne end kuidagi väljatõugatuna, aga ma vaatan seda veel mööblist tühja koolimaja distantsilt. Lihtsalt inimlikust huvist, kuid mitte ivagi igatsedes närvilisi õppenõukogusid või lärmakaid vahetunde.

Muide, tunnid selles koolis saavad olema seitsekümmend viis minutit pikad.

Lähen ka vanast koolimajast, nüüdseks siis põhikooli majast, läbi, aga kell on sedavõrd palju, et tööpäev lõppenud.

SEE maja tekitab ikka ÕIGE tunde. See on kool, kus ise õppinud ja õpetanud.

Aga edu sulle uus gümnaasium! Maailm ei seisa paigal, vaid jookseb tohutu kiirusega. Kaasa joosta jõuavad vaid kõige tugevamad.

Mina püsin meeledi paigal ja vaatan seda minu jaoks vahel nii mõttetut tormamist kõrvalt ja küsin eneselt: kuhu? milleks?


Wednesday, August 12, 2015

Öö

Ma istun, kardinad ette tõmbamata. Neljast aknast vaatab sisse must öö, aga ma ei karda teda. Kahju, et magamistoas kardinad ette tõmmatakse. Suvel ma magaksin nii meelsasti valges toas. Nüüdseks on valged toad juba minevik.

Isa ütles ka enne minekut, et ärgu ma tõmmaku kardinaid ette, ta tahab õhtul viimasena ja hommikul esimesena mändi vaadata. Nüüd ma magan samas toas, kus lahkusid mu vanemate hinged ja vaatan sedasama mändi.

Vist jälle läbielatu ei anna magada. Positiivsed elamused on mulle raskemad kui negatiivsed. Ah te teate seda isegi.

Muide üks kass tegi täna avalduse ja kusi mu kampsuni peale. Ma pole talle üldse pahane. Pigem ajab see mind naerma, kuidas nad mind ei salli. No mina ka ei usalda neid. Ma olen alati skeptiline nende sabaaluste hügieeni suhtes.

Ja äike, mis lõpetas just täpselt õigel ajal me luulepikniku, oli värskendav vaheldus. Ma ei julge öelda, et oleks natuke rajumat tahtnud. Tartumaal tuli kanamunarahet. Seda pole ka vaja. Lõhub ju kõik ära.

Homme siis taas päev. Mul on probleem. Üsna suur. Ma ei viitsi aia- ja kodutöid teha. See häirib mind. Aga ehk läheb üle.

Monday, August 10, 2015

Kaks vanaema

minu väike vanaema oli oma vanaema juures
sellest on nüüdseks üle saja kahekümne aasta
kevadel tuli järv üle kallaste otse ukse alla
kui vesi taganes ja järv jälle järve läks
pani vanema minu väikese vanaema riidesse
mindi vaatama kas suurvesi on puunotte toonud
neid sai pliidi all ja ahjus põletada
vanaema pani väikesele vanaemale
paksud vatakad selga ja sidus suurräti otsad
seljataha sõlme
sa paned mind nii paksult riidesse ütles vanaema
kuhu ma siis selle palgi veel panen
see teine vanaema naeris et mis palki
üks väike laps nüüd ikka kanda jõuab
...
ja kui koju tuldi söödi silgukust keedukartuliga


Sunday, August 9, 2015

Kuidas me Võtikveres käisime

Hommikul esimese asjana ostsin kohaliku ajaehe, et lugeda lugu Võtikverest. Olime Teeduga sel teemal eelmisel päeval rääkinud. Aga mingit lugu polnudki! Küjendaja olevat välja jätnud, kuulsin hiljem. Huvitav, kas me saame seda lugu lugeda järgmisel nädalal?

Startisme. Päike tuli välja. Liiklus oli tihe, autosid palju. Närviliseks tegi. Alles siis läks lahedamaks, kui Mustvee ristist Jõgeva peale keerasime.

Kohale jõudsime eksimata, sest sildid näitasid. Vahetult enne Võtikvere parki kössitas mingi vare. Kolhoosiajast. Kurb.

Puude all asjatas juba hulk inimesi. Otsisin Imbit. Ta tundis mu kohe ära, kuigi näost näkku nägime esmakordselt. Siis nägin Annet, Leigit ja varsti tulid ka meiekad kohale.

Jooksin läbi luuleraja. Vaatasin tuntud kirjanikke. Kaugelt. Kuigi Imbi soovitas, et võtke nööbist kinni ja tutvuge, polnud selleks tahtmist. Ka oma luulekogusid müüa polnud tahtmist. Õnneks oli mul kaasas tubli mänedžer, kes selle töö ära tegi. Mina poleks suutnud leti ääres seista ja suhelda. Küll suutsin ma pingil istuda ning kuulata.

Eriline mahe tuuleõhk paitas. Vaatasin üles latvade poole. Need olid lehised, mille all istusime. Üks jäme tüvest veidi kõver. Ahaa, sellepärast siis nii teistmoodi, aga äärmiselt meeldiv. Ei istu ju iga päev vanade mõisaaegsete lehiste all.

Aeg-ajalt saatis mu agar müügimees mõne mu raamatu ostja autogrammi võtma. See oli armas. Siis me kallistasime ja soovisime head teineteisele.

Vabaõhusalong muudkui keris oma jutte ja laste laule mõnusas rütmis. Nautisin täiega. Istusime Meeliga kõrvuti. Lea pildistas. Nüüd on juba ta fotod feissbukis üleval.

Imestasin, et meediat kohal polnud. Mikrofone vähemalt mitte.

Lõpu eel jõudis kätte ka minu kord oma luulet lugeda. Tundsin end hästi seda tehes ja ei venitanud kummi. Lugesin kolm. Kolm on kohtu seadus, ütlesime juba lapsepõlves. Kolme armastab Jumal.

Anne laulis veel. Tal on ikka paganama hea hääl.

Raske oli äsjatoimunust välja tulla. Tuiasime veel pisut ringi, jätsime hüvasti. Rääkisin Kerdiga, noore mehega, kellele mu luule meeldis. Meenutas kedagi, aga keda?

Ja siis autosse.



Thursday, August 6, 2015

Nähtud

Selle suve madu. Noor rästik. Tuleme Kõuga jalutuskäigult ja tema lamab meie koduteel nagu nöörijupp. Koer ei märka. Vaatan lähemalt. Rästik mis rästik. Sakid peal, aga kollaseid laike põskedel pole.

Hirmus liikumatu teine, aga samas ilus ümmargune. Järelikult üle sõidetud pole.

Tunnistan, et viskasin oksaga, aga ei tabanud. Siis veeretasin kivikestega. Reageeris küll kivile ja hakkas roomama. Äkki oli lihtsalt enesekaitseks end nööriks maskeerinud?

Monday, August 3, 2015

Neli kirsimarja ja hulga rohkem nugiseid

Ema istutatud kirsid, mida me kutsusime "Tšehhovi kirsiaiaks", kasvasid kõrgeks. Marju enam kätte ei saanud, ei ulatanud võtma. Mul oli kade meel ka, kui linnud ära sõid. Küll sai neid võrgutatud ja CD-plaate külge riputatud. Lõpuks ma tegin enda arvates noorenduslõikuse, mille tulemusena kõik puud välja läksid.

Nägin kohe, et selline tühi plats ei sobi mitte. Nüüd on noor kirsiaed tagasi, aga kirsipuukesi on vähem, kaks ploomi on ka, kolm põõsast "Robustat" ja üks tuhkurenelas. Vaade on nüüd selline, nagu mulle meeldib.

Täna leidsin ühelt puukeselt neli kirssi ja pistsin need nahka. Võin seega lugeda saagi koristatuks.

Naabriaias on suur kõrge kirsipuu marju täis, aga kahe karguga perenaine ei saa neid mitte kuidagi sealt kätte. Küll aga käivad maiustamas nugised. Keset valget päeva meie juuresolekul muudkui aga mugivad. Väga häbitud loomad.

Pesitsevad naabri vanas rehealuses ja ka meie sauna seina vahel oli sel kevadel taas üks perekond. No kohe väga ebasümpaatsed loomad. Üldse pole huvitatud nende kasvatamisest. Sügisel tuleb kõik praod sauna juures nugisekindlaks muuta.

Ühel suvel emanugis vahtis mind mu oma sauna katuselt ja susises minu peale. MU OMA ÕUE PEAL! Tule taevas appi.

Saturday, August 1, 2015

Viiskümmend aastat koolitee algusest

Kell näitab pool üks öösel. Uinuda on võimatu vaatamata igapäevasele unerohu- ja rahustidoosile. Maja on täis väga intensiivset energiat. Intensiivne on just see õige sõna. Olen hoidnud akent avatuna, helistanud tiibeti kelli ja küünla süütasin ka. Tähtis on see, et saan emotsioonid välja kirjutada. Siis ehk läheb rahulikumaks.

Mu lapsepõlvekodus said täna kokku mu klassivennad ja -õed, kellega alustasime pool sajandit tagasi kooliteed Jõhvi koolis koos armsa klassijuhataja Ella Kaldamäega, keda meie hulgas enam pole.

Palju meid just polnud, kuigi mulle see variant sobis. Muidu oleks seda erinevatel võnkesagedustel vibreerivat energiat veel rohkem saanud. Ma ei tea, kas lause on füüsikalises mõtte korrektne, kuid minu jaoks piisavalt poeetiline.

Meid oli seitse. Eha, Heli, Anne, Madis, Ivo, Valdek ja mina. Valdek on meist küll aasta vanem, aga koolivend ikkagi ja kuna ta on Anne abikaasa, siis kuulub nii ehk nii meie hulka.

Madis oli teinud võimsa eeltöö ja hiilgas ka suurepärase mäluga möödunu meenutamisel. Esimesest kuni kaheksandani on meie klassist läbi käinud nelikümmend üheksa inimest. Kõik mõistagi mitte korraga. Mõni üsna lühikest aega olnud. Tollal ju jäädi istuma. Nii võis mõni krooniline istuja ainult aastakese koos meiega veeta.

Ehat ma nägin viimati ilmselt kaheksanda klassi lõpupeol. Tema tulek oli täielik üllatus. Positiivne mõistagi. Kõik tulijad olid Tallinnast, välja arvatud Ivo, kes Rakveres elab. Kohalikke polnud, aga ma austan iga inimese tahet tulla või mitte tulla.

Helit nägin viimasel Jõhvi kooli kokkutulekul. See oli mõned aastad tagasi. Tema üle oli samuti väga hea meel. Olime ju pinginaabrid. Pealegi meeldib mulle Heli lihtne ja soe olemus, mida pole rikkunud kuulumine Eesti kõrgklassi. Ma arvan, et nii võib öelda küll. Minu puhul toimivadki suhted vaid sel põhimõttel, et inimestena oleme me kõik võrdsed.

Anne ja Valdekuga kohtusime viimati Endla Jaanuse mälestuskontserdil ja nemad on päris omaks saanud, kuigi kooli ajal me ei suhelnud peaaegu üldse.

Tõeline päeva komm oli muidugi Madis oma särava naeratuse, laialdaste teadmiste ning laheda olemisega. Kahjuks polnud tal kitarri kaasas. See oli viga. Aga kes meist täiuslik oleks?

Ja mu esimene pinginaaber Ivo – lihtsalt lahe ja heasüdamlik kutt. Kuid mida teha Ivo toodud tordiga? Ma spetsiaalselt rõhutasin mõistet „tilluke piknikukorv“, aga eesti inimesed võtavad kaasa ikka korraliku pulmarahva kõhutäie.

Piknik klassikalises mõttes jäi ilmaolude tõttu toimumata. Istusime mu suures toas, kust nüüd füüsilised kehad küll lahkunud on, aga nii palju positiivset salvestus. Nii palju, et see mind uinuda ei lase.

See aasta tagasi välja kuulutatud üritus on läbi. Ma olen emotsionaalselt väsinud, kuid ka rikkam. See oli ainulaadne päev, kus ühes kohas said kokku just sellised inimesed. Seda ei kordu enam sellisel viisil mitte kunagi.

Selles oligi tänase päeva võlu.


Miks te keelt näitatate?

Ma ei tahaks väita, et ma midagi vihkan, sest vihkamine on aktiivne ja destruktiivne ja kestev psüühiline tegevus, mis kahjustab inimest ennast. Ma ei vihka. Kuid ma vihastun mõningate asjade peale. Seda võib, sest vihastumine on lühiajaline emotsionaalne sööst, mis puhastab.

Üks nendest asjadest on keele näitamine. Kahjuks ma ei tea keelenäitamise semiootilist tähendust ja praegu pole ka kedagi käepärast võtta, kes seda seletaks. Igatahes mõjub keele suust välja ajamine mulle nagu härjale punane rätik. Noh, samas on tõestatud, et härjal on punasest värvist suht kama. Teda ärritab pigem see liikumine.

Seega on mulle väga vastumeelt, kui inimesed keelt näitavad. See vihastab mind. Pealegi on see minu arvates lihtsalt visuaalselt inetu. On täiskasvanud inimesi, kes endale lausa profiilipildiks panevad foto, kus nad keelt näitavad.

Halloo? Miks te seda teete?