Tuesday, June 30, 2015

Maasikad ja rukkirääk

Ühel päeval lausa ehmatasin maasikapeenras. Nii palju päikesekuumi suuri punaseid marju oli. Kõik toppisin suhu. Mulla puhusin maha. Õige tiba vaid krigises hamba all. Ja mõne meetri kaugusel rääkisid räägud. See on oluline õigustus ammu niitmata heinamaadele. Räägud saavad pesitseda.

Mida neil lobiseda on? Kas juba hauduma ei peaks? Nagu see väike põõsalind, kelle ma kuslapuumarju korjates pesalt peletasin. Olen käinud piilumas. Istub.

Trepi eest leidsin surnud linnukese. Küllap oli vastu akent lennanud. Ei tee ma enam hauda nagu lapsepõlves. Matan ta lihtsalt koos väljakitkutud kannikestega kompostihunnikusse.

Veel mu laste lapsepõlves pidasime linnumatuseid. Laulsime spetsiaalset äärmiselt kurba laulu, mida oma vanaemalt kuulsin.

Tegin aianurka haua
sirelite keskele.
Panin sinna väikse tibu
tasa-tasa unele.
Haige oli minu tibu,
ema ise põetas.
Tip-tip kutsus taevaisa, 
longu langes tibu pea...

Rohkem ei mäleta. Nutma ajab ka.

Sunday, June 28, 2015

Laulupidu ja naine mustas

Nüüd oleme juba tagasi sealt ingerisoomlaste laulupeolt. Väga tore oli. Osadustunne ja puha. Palju huvitavaid rahvariideid. Eesti, soome ja vene keelt, aga kõik ühte meelt. Noh ja ikkagi oma inimene koori ees ka.

Natuke hakkas külm, aga siis tuli päike jälle välja.

Peale pidu läksime Berliini Trahterisse. Istusime päris ukse juures. Äkki tuli sisse üks naine mustas ja läks istus saali teise otsa, aga meie vaatevälja. Ma isegi ei kahtlustanud midagi, aga Aimar, kes inimesi ära tunneb, tundis ka tema.

Mina tõesti ei tunne. Teadke, et kui ma teid ei tereta, siis mitte ülbusest, vaid ma lihtsalt ei tunne ära. Astuge siis aga ise ligi.

Aimari mahitusel läksime tere ütlema. Mina kahtlesin viimase minutini. Kuigi see, et naine mustas pidevalt oma nutiseadmega toimetas, viitas, et tegemist on Lainega. Ja oligi Laine, mis Laine! Kallistused ja siiras kohtumisrõõm!

Tagasiteel oli meri tumesinine, päike paistis ja tuulikud seisid vait.

Saturday, June 27, 2015

Muruniitmismeik

No nüüd on see tähtis foto Pireti juures üles võetud. Pole see poseerimine nii lihtne sugugi. Jumal tänatud, et tänapäeval on võimalik fotosid töödelda. Kuidas muidu saada vanainimesest ilusat pilti, ah?

Enne seda oli vaja teha ju soeng ning meik. Panna suled pähe ja kindad kätte. Tegime kõik selle ära. Tüdrukute arvates sai tulemus hea. Pildistasid mu üles. Jana saatis foto juba mu ajajoonelegi.

Ja siis oli küsimus, et mis edasi? Uhked riided kõik seljas ja puha. Sõitsime Pühajõele Marge ja Tiidu juurde. Rääkisime natuke juttu ja ma sain nartsissisibulaid. Neid vanu häid Poeete. Neid hiliseid valgeid punase südamega. Lõhnavaid. Klassika.

Siis käisime läbi Toila SPA kohvikust, sõime kooki ja kõik! Polnudki enam rohkem kusagile minna. Tulime koju, ma võtsin suled peast, kindad käest, kleidi seljast, kontsad jalast ja hakkasingi muru niitma.

Homme lähme Rakverre ingeri-soome laulupeole. Valli pärast.

Friday, June 26, 2015

Sadam

Marek ikka. Andis mulle viie euro eest ära oma raamatu, millest ta kontserdi ajal mõne laulu sõnu vaatas. Pühendusega mõistagi. Lugesin selle täna läbi. Väga hea!

Mees, kes mainib Vargamäed ja räägib oma vanavanematest suure soojusega. Mees, kes on palju ära, aga armastab Eestimaad. Mees, kes tunnistab seda südamevaluga Eesti tuleviku pärast. Selline mees saab minult kohe maksimumpunktid.

Mina teadsin ainult seda sarviksoenguga Sadamit, aga aeg on läinud ja inimene on arenenud hoopis teiselel tasandile. Tule kontserditele, ütles Sadam. Ei lähe ma kusikile, kus on sadu inimesi. Ma ei salli selliseid massiüritusi.

Mina armastan elitaarseid väikese seltskonna pidusid, kuhu mind kutsutakse. Sellisel Marek Sadam ja Tõnu Laikre esinesidki. Suurepärane! Sain targemaks ja kummutasin mingi aegunud eelarvamuse endas.

Nüüdsest fänn.

Tuesday, June 23, 2015

Jaanilaupäev minu moodi

Ärkan ja olen eilsest tööst veel väsinud. Ei tahaks üldse voodist välja, aga siiski võtan jalad alla ja pool kaksteist haaran vikati järele. Hea, et on suhteliselt jahe, hea, et rohi on vihmast märg, hea, et niita on vaid naati.

Kes läheb niitma pool kaksteist? Ema tegi seda hommikul kella neljast, mina heal juhul kuuest ja nüüd siis olen jõudnud poole kahetesitkümneni välja. Selline areng!

Napilt tunnikese jaksan, siis panen pesumasina käima ja ise lähen peenarde vahaele. Istun nagu eidekesed muiste pisikesel pingikesel ja rohin. Lihtsalt võrratu. Istu, mõtle ja päevita! Muld on pehme ja umbrohud tulevad nii kergesti välja. Kõige õnnelikum olen olnud ikka kodus peenarde vahel, inimestest eemal, ainult päikese ja iseendaga.

Aga ei! Selg ei luba istuda. Küll aga lubab ta muruniitja taga joosta. Rumaluke, võtan endale eesmärgiks paak tühjaks niita. Olen ennegi sellele ülesandele alla jäänud. Kardan, et kohe nõrken, kuid õnneks mootor hakkab turtsuma ja vaikib lõpuks ometigi.

Vahepeal astun toast läbi, postitan feisbukki jaanipäevaluuletuse, viin ühe masinatäie pesu kuivama ja panen teise pesema. Ja mul ei ole tahtmist midagi kusagil põlema pista, kuigi mul on lõke olemas. Oksahunnik. Küllap ma ta kunagi ka süütan.

Ja siis pessu ning pikali. Lihased on nii valusad nagu vanasti päris heinaajal. Ja ma olen täiesti rahul ning õnnelik.

Ilusat jaaniööd!

Sunday, June 21, 2015

Tere, suvi!

Millal ma olen viimati teinud kaheksa tundi päevas aiatööd? Ei mäleta. Täna oli see päev. Nii algas mu suvi. Ka heinaaeg algas. Esmakordselt enne jaanipäeva.

Kuidas ma ei tahtnud veel tuppa tulla, kuidas oleks muudkui rohinud-rohinud-rohinud, aga no selg mitte sugugi enam ei lubanud.

Vaatasin feissaris Lea postitusi tema koduaiast. Oi kui meeleldi ma neid aedu vahin. Ja kui meeleldi ma ise ka neid fotosid postitan. Oma aiast. Kui tiir taas peale tehtud ja kõik enam-vähem korras. Tegelikult käib üks pidev karussell. Käin muudkui ringiratast ja kraabin.

Ja see tundub mul SELLES maailmas ainus mõistlik tegevus. Kirjutamine ka muidugi.

Ülejäänu on suht jama. Inimsuhted on liiga keerulised minu jaoks. Mammona ei huvita. Ootan homset, et saaks õue tööle, aga enne tuleb magada.

No nüüd on vist hüpomaania kohal.


Friday, June 19, 2015

88.lend

Sellise järjekorranumbriga lend lõpetas täna Jõhvi Gümnaasiumi. Sügisest on kõik teisiti. Tööle hakkab Jõhvi Riigigümnaasium. Ma ei ole kursis, kas lendude lugemine keeratakse nüüd nulli, aga mul on kahju, et koolijuht pole meie mees. Pealegi on ta avalikult väitnud, et teda kooli ajalugu ja traditsioonid eriti ei huvitagi. Väljastpoolt tulijad arvavad tihti, et neist algabki ajaarvamine. Samas on koolis võimekaid ja pühendunud ning ambitsioonikaid inimesi, kes siin sündinud-kasvanud. Näiteks Kadi või Külli. Mina usun juurtesse.

Olin meeldivalt üllatunud, kui Ristolt tänaseks lõpuaktuseks kutse sain. Õpetasin neile vaid episoodiliselt inimeseõpetust. Poleks pruukinud kutsuda. Kõik lennud ei kutsu. Kuldmedaliga lõpetanud Risto kinkis mulle roosi ja väitis, et see minu õpetatud inimeseõpetus talle meeldis. Nojah, tema oli juba pubekana tark ja hästikasvatatud.

Kogu see aktus oli südamlik ning kõnetas mind. Alates lavakujundusest, milles domineeris tumeroheline ja vaasides särasid lillades-roosades toonides lupiinid koos imeilusate kollaste rakvere raibetega. Noored kased ja laest rippuvad valged paberlinnud. Endiste kolleegide ja õpilaste siiras rõõm jällenägemise üle.

Istusin lausa esimeses reas, sest Kristelle kõrval oli üks vaba koht. Hümn tuli helikandjalt. Lõpetajad kahjuks ei laulnud, küll aga meie Kristellega ja mitte vaikselt. Koolilaulu sõnadega ma koperdasin, kuid mu pinginaaber esitas ka selle perfektselt.

Panin tähele, et kõigil lõpetajatüdrukutel olid väga kõrged kontsad, korraldajatel üheteistkümnendikel aga madalad baleriinad. Mirellil olid ikka ka kontsad. Tema luges teksti ja loomulikult ka laulis. Muusika oli suurepärane. Klaverimäng, viiul ja klaver ning üks raskemetallilugu kitarridelt ja trummidelt.

Ja siis see Virve Osila luuletus – ema ja poja dialoog. Madise ja Dea esituses. No Dea loomulikult, aga Madist mäletan ma mässava teismelisena ja nüüd nähes-kuuldes teda niimoodi lugemas... Võimas! Poisid luulet lugemas on alati olnud mu nõrk koht.

Istusin Jõhvi Kontserdimaja saalis ja kõigest sellest osa saades olin ma väga õnnelik ja armastasin oma kodulinna ning selle inimesi. Mulle meeldis Mari-Liisi mõte, et tegijaid ei tule ainult eliitkoolidest. Küllap tema ja teisedki tänased lõpetajad tõestavad seda maailmale.

Siis võtsin oma kakskümmend kaks kodupeenralt lõigatud lõhnavat kollast päevaliiliaõit ning hakkasin selles rõõmsas melus otsima neid, keda õnnitleda. Katrinit ja veel kedagi ei leidnudki. Kaks õit tõin koju tagasi.


Sunday, June 14, 2015

Emotsionaalse päeva mõju

Kui oled püha sakramenti vastu võtnud karismaatilise peapiiskopi enda käest ja talle sügavalt silma vaadanud, siis selle tulemusena avanevad mingid tundmatud kanalid ja sealt kaudu antakse kummalist informatsiooni. Nii on.

lööb laine labakäega vastu aknaruutu
sest küünlaleek läeb vaikselt võbelema
koit hakkab lainteharjul hõbelema
ma istun üksi mõtted peas on puudu

mu paat küll kaldal on kuid võrgud vees
ja naine ära jooksis paugutades ust
siis tuli torm ja vihm ja öö nii must
ja mina istusin kui ikka murtud mees

süüdvester pähe jalga meremehesaapad
ma randa lähen ootamata head
ei pääse sellest vaatama ju pean
kui palju meri selle ööga laastas

veepiiril märkan võrgujäänuseid
veel midagi mis särab nagu hõbe
nüüd tunnistada tuleb hirmsat tõde
mu võrku takerdunud surnud merineid

ei iial oleks arvanud et seda näen
mu rinnust kerkib äkki ootamatu nuukse
sel kaunil olendil on minu naise juuksed
ja tema silmad huuled rinnad käed



Saturday, June 13, 2015

Enne kõrtsi, siis kirikusse!

Kuigi vanasti käis vastupidi, siis meie täna toimisime just nii. Me tahtsime vaadata, mis koht on Vanameistri pubi. No täitsa tore koht, täis endiste aegade õhustikku, rasket puitmööblit ja kujunduslike elementidena aknal kohviprenner ja kapi otsas vanad vaskpuhkpillid ning muudki pudi-padi veel.

Ainult et baaridaam oli täiesti tuim, külm nagu kala. Küllap siis läheb kohal hästi, kui klientidele naeratada pole vaja. Neelasime selle ebameeldiva fakti alla, aga ülakorruselt kostev vali venekeelne lärm ja tümakas häirisid päris kõvasti.

Sellegipoolest läheme sinna kindlasti tagasi. Niisuguses vanas eestimaises interjööris igatseks pigem kuulda võru kui vene keelt.

Kirikus laulis täna Eesti Maaülikooli Kammerkoor Camerata Universitatis, kes tähistab sel aastal 25. juubelit. Kontsertturneel lauldakse Avinurme, Pühajõe, Jõhvi ja Iisaku kirikutes. Jõhvi kirikus oli publikut väga vähe ja neistki tundsin vaid ühte inimest – endist hambaarsti Milvit. Kahju Ega maksa inimestele midagi ilusat ilma rahata pakkuda. Nad ei usu siis ilmselt selle väärtusesse.

Oleksin tahtnud valjusti hüüda neile, keda polnud: „Inimesed, homme on 14. juuni! Kas teil tõesti ei ole vaja hetkeks aeg maha võtta ja kuulatada. Mõelda selle üle, et kas rahu ja vabadus on ikka nii iseendastmõistetavad.“

Natuke lohutab, kui tänasest Põhjarannikust loen, et Alutaguse Memento liikmed koos oma uue juhi Lembit Pritsuga kogunevad homme juuniküüditamise 74. aastapäeva mälestamiseks Purtse tammikusse, kus ollakse Pritsu sõnul vaikselt ja paatosega kõnesid ei tule.

Vaatan läbi kogu ajalehe, aga ei leia, et midagi taolist Jõhvis aset leiaks. Aga peaks. Aastaid tagasi mäletan küll end seismas märtsiküüditamise mälestusüritusel Jõhvi jaamas. Ma tajun inimeste ükskõiksust ja mulle ei meeldi see. Sellisel ükskõiksusel on kindlasti oma tagajärjed ning hind. Paraku.

Mina aga lähen homme taas kirikusse, et panna põlema mälestusküünal, mõtiskleda, palvetada, laulda ja läbi selle puhtamaks saada.


/Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed/

Friday, June 12, 2015

Räimed ja murelid

 Koer vajab värsket räime ja mina tahan mureleid. Selleks tuleb linnatee jalge alla võtta. Justkui esmakordselt märkan Tallinn-Peterburi ristil, et Tallinnasse on 164 ja kesklinna 1 kilomeeter. Kas nad on tõesti selle sildi alles hiljuti pannud?

Ja mul on uusi kummikindaid ka tarvis, sest ma olen kogu oma kindavaru „katki kitkunud“. Maalaps küll, aga palja käeaga mulda puutuda ei taha.

Kindad kotis, põikan läbi bussijaama ootesaalist ja kohtan Maret ning Kaiet. Esimene sõidab tütre juurde Sooma ja teine Tallinnasse kursustele. Õh, palavaga seal bussis! No küllap tänapäeval on konditsioneerid ja puha. Mina bussiga ei sõida. Ei talu.

Turul märkan, et räimenaisel on mitu-setu kuldketti kaelas. Tasub siis ikka neid räimi müüa! Mul pole ühtegi kuldketti. Ma ei taha ka. Ja räimeleti taga ma ka seista ei taha. Mul on hõbekett, millel smaragdiga rist – mu õnnekivi. Sellest piisab täielikult.

Murelimüüja on kahtlane. Noor vene tüdruk, kes sind kinni nabib, endal silmad vilavad peas. Ma olen suht kergelt nabitav ka, kuigi aastatega kindlameelsemaks muutunud. Olen lasknud igasugust jama endale kaela määrida. Tüdruk on tõeline kaubitseja. Paneb mulle ette, et ostku ma nelja euro eest. See on rohkem kui pool kilo. No ostan siis.

Vana kultuurimaja taga lõhnavad ja õitsevad rakvere raiped. Põlvini. Ei mingit märki muruniitmisest. Lõhn on magus. Mul on palav, tuul plagistab kuuldavalt mu kilekotti, milles räimed ja murelid sõbralikult koos.

Säästumarketi taga on paari ruutmeetri suurune õlireostus likvideeritud käepäraste vahendite – mulla ja kellegi vana jopega.

Lepa tänavas lõhnavad sirelid. Ühe uhke raudaia varbade külge on seotud õhupallid. Küllap on mingi praaznik olnud või niisama ehteks. Nurgapealse maja ümbrus on niidetud ja korras. Seal vedeles aastaid prahti, mullahunnikuid ja raudtünn, mis mõnikord suitses vastikult.

Veski tänava korrusmajade eest on ka niitmata. Võilill muudkui külvab aga. Jälgin nüüd juba teadlikult seda niitmise värki. Autopoe ümbrus on korras, aga sealt edasi on niidetud mingi täiesti nüri aparaadiga, mis ainult natuke latvu painutanud on. Appi, kui kole!

Kunagi olid selle Lenini ja Veski vahelises kolmnurgas aiamaad ning Kitse-eit karjatas oma lehma ja kitsi. See oli väga ammu.

Murelid on päris maitsvad. Ei saanudki selle kahtlasena paistva turutüdruku käest petta.



/Jõhvi, mu arm! Linn ja inimesed/

Thursday, June 11, 2015

Troonilt tõugatud võilill

võililled kenutavad oma
hõbevalgete juusteta kulupäid
pikaks veninud kaelte otsas
et vaadata kuhu sai nende
hiilgeaeg ja ülemvõim
läbi ja unustatud
kuni järgmise kevadeni
miski pole igavene
juba on tulikas troonil
roomab mu jalge ees
ja värvib muru kuldseks
kauaks tedagi
kevad kihutab kui meeletu



Monday, June 8, 2015

Peressaare koolimaja

on villaste sokkide suvi
ja pidev öökülmaoht
aga meid juba meelitab ammu
üks Jumalast hüljatud koht

üks varjuderiigi küla
keset metsade rohelist laulu
kuhu lõpuks jõuame kohale
Tema Enda juhiste kaudu

me kõõlume varemetel
ja Kaduvik kükitab nurgas
meis elustub laste naer
igas väikseimas pimedas urkas

meid Minevik kõnetab tasa
ja meel on marraskil hell
sest tummade kuuskede ladvus
vaikselt heliseb koolikell


Saturday, June 6, 2015

Kadunud maailm

Täna jõudsime siis otsaga Peressaarde. Vaatama seda legendaarset koolimja. Õigemini küll varemeid. Õuel oli puitpink pühendusega esimesele õpetajale ja koolijuhatajale. Me arvasime, et ei leiagi, aga KEEGI KUSAGIL juhatas meid.

Mõnede majade rusud jäid ka silma. Mõned peaaegu sajast asundustalust, mis pärast Vabadussõda sinna metsade vahele jagati. Läinud kõik. Kunagi elas seal sadu inimesi, raudtee pidas sidet muu maailmaga. Inimestel on ikka väga suur hävitustung.

Teine kaduva maailma objekt tänases päevas oli kohe-kohe kokku kukkuv vene õigeusu kirik Laiuse Kirikukülas. Praeguse nimega Mõisakülas. Just Jaan Poska sünnimaja taga. Torn iga hetk murdumas ja seinad laiali vajumas. Ometi peegeldub veel alles olevatelt aknaruutudelt endiste aegade hiilgus.

Begooniad haudadel olid õnneks öökülmadest puutumata ja surnuaial  viibimine andis palju head energiat nagu ikka. Surnud armastavad mind. Fotoka aku sai tühjaks. Praegu sotsiaalmeedias moes olev puuendel jäigi tegemata. Laiuse surnuaial on üks vana puu, mis on raudaiaga üheks kasvanud. Seal oleks muidu selle endli teinud.

Tagasiteel astusime läbi Iisaku Peetri Pizzast. Sõime seljankat.

Thursday, June 4, 2015

Margiti luule

Margiti luule tulvas mu peale nagu ummiklaine. Mattusin täiesti selle alla. Kui ma taas hingata suutsin, pidasin pisut vahet ja siis jätkasin lugemist.

Kuigi mina olen sellesse maailma hulga varem sündinud, on luules Margit Minu Suur Tark Õde, keda ma alati kuulda võtan. Ma kuulan teda suu ammuli nagu väikesed õed ikka, sest Margiti luules on KÕIK, mida mina luulelt ootan.

See võib tulla väga kaugetest algaegadest ja kanda endas Täielikku Tarkust või Ülemlaulu või Loomise Lugu või veel midagi, mida tunned, aga millel pole nime.

Margiti luule äiutab sind talutares või kannab kaugetele maadele. Heidetud sõna või kujund tabab alati täpselt. Otse hinge.



Väsinud ja mitte eriti sõbralik

Väsinud. Oma kõrvuni suu jälle koomale tõmmanud ning vaikusesse ja üksindusse tõmbunud. Suus on pisut mõru maitset. Igas meepotis on tõrvatilk.

Ärge hakake jälle seda positiivse mõtlemise möla mulle ajama. Ma saan hästi kurjaks kohe. Teatud asjad ärritavad mind väga. Vähiämbri sündroom on mul praegu.

See käib nii: vähid on ämbris ja seni rahul, kuni mõni hakkab välja ronima. Siis teistele ei meeldi ja nad kisuvad teda tagasi. 

Ma olen seda vastupidi ka tundnud, et kui ise hakkad välja ronima, siis teised tõmbavad tagasi.

Inimsuhted on keerulised ja liigintensiivsed inimesed on toredad ainult parajates annustes. See doseerimine on väga tähtis. Samas on doosivajadus igal erinev. Üks doos, mis ühele toniseeriv, on teisele surmav.

Selline depressiivne inin.

Tuesday, June 2, 2015

Sõbralisti klassifikatsioon

Fatšeebokis on meie sõbralistus järgmised alaliigid:

  1. PÄRIS sõbrad, kellega suhtled ka päriselus, kes sind alati heatahtlikult kommenteerivad ja laigivad kõiki su postitusi. Ise vastad samaga.
  2. Inimesed, keda pole päriselus näinudki, aga kellega suhtledki fatšeebokis, kes märkavad su postitusi, kommenteerivad ja laigivad neid, on alati sõbralikud. Sina vastad samaga.
  3. Inimesed, kes vahel harva annavad märku mõne kommentaari või laigiga. Nad lihtsalt kasutavad oma kontot vähe. On sõbralikud.
  4. Sellised, kes vahel harva kommenteerivad, aga mitte eriti sõbralikult. On enda arvates teravmeelsed. Ei laigi kunagi su postitusi. Kaalu nende kustutamist, kui sul just neid ametialaselt või muu pärast ei ole vaja vahel kähku kätte saada.
  5. Sellised, kes sind ignoreerivad, aga muidu on aktiivsed. Kuidas nad üldse listi pääsesid. Välja kohe!
  6. Sellised, kes avalikult üldse ei esine, aga sõnumeid saadavad ja vestlevad meelsasti. Need jäägu.
  7. Sellised, kes näitavad ainult näppu ja saavad kohe sadu laike. Sellised, kes postitavad arukaid mõtisklusi, aga jäävad märkamatuks. Oleneb sellest, kui lai on tutvusringkond ja kui palju on põhjust pugeda laikimise teel.
  8. Kuulsad nimed, kes on su sõbrakutse vastu võtnud, aga sust väljagi ei tee. Pole mõtet ainult sellepärast, et kuulus on. Kustuta ära.
  9. Inimesed, kes sust küll välja ei tee, kuid kelle kaudu tuleb huvitavat ning harivat infot. Need las jääda.
  10. Sellised, kes elumärki ei anna, aga on ometi kas sugulased või muul viisil sinuga seotud. Peavad ka ikka jääma.
Mul tuleb juuli lõpus suurpuhastus.

Monday, June 1, 2015

Kanname kleiti 2015

Täna on see päev. Ma kandsin. Ma kannan muidu ka meeledi. Eriti hea meel on nendest, mis lahedalt selga mahuvad.

Kleit oli, nagu vanasti öeldi, rataskloššlõikega. See võtab hästi tuult alla. Vahepeal puhuski üle pea ka. Muud polnud midagi, aga sukkpüksid hakkasid millegipärast alla vajuma. Küll ma oleksin tahtnud neid vahepeal keset tänavat üles tirida, aga nii ekstreemseks asi siiski ei läinud.

Käisin oma mehega pubis kohtamas ja siis oli võimalus ka sukkpükse kohendada. No aga pärast jälle... Ilmselt see tuli suurest kõndimisest. Tallald löövad tuld. Neli tundi traavisin mööda linna. Leidmata, mida otsisin.

Siiski. Siiski. Soetasin täna enadle oma õnnekivi - smaragdi. Smaragdristi hõbeketi otsas. Kuna ta oli ainuke, järelikult minu oma ja ootas just mind. Ostmisprotsess oli väga emotsionaalne ja lõppes minu eestvedamisel lausa kallistamisega. Kuna venelannast müüjanna oli. Nendega võib.

Nüüd pean küll olema kaitstud ja õnnelik. :)