Saturday, May 30, 2015

Omad

Olen sellele varemgi mõelnud. Nendele inimestele, kes elavad omade keskel. Selles mõttes, et tullakse kodukohta tagasi ja sugulased suhtlevad omavahel. Tihti on need suguvõsad suured ja tugevad.

Olime täna koos ühe sellise kohaliku perekonnaga. Pidasime Rihardi esimest sünnipäeva. Oli palju toredaid inimesi, päikest ja külma tuult. Mind päästis külmasurmast Ruudi soe jope.

Meie oleme ilmalaanen laiali. Siinkandis on mu emapoolsed sugulased küll, aga ega me väga tihedalt ei suhtle.

No mina ei ole ka oma olemuselt mingi Niskamäe vanaperenaine, kes suguvõsa koos hoiaks. Siiski. Siiski. Eelmisel suvel korraldasin ju emapoolse suguvõsa kokkutuleku ja sel suvel isapoolsete. Aga see on vaid selline ühekordne suts. See pole see.

Seega pole mul siin ümberringi suurt ja tugevat kaitsvat suguvõsa. Aga noh minu luuletajahing ongi pigem selline üksik.

Igatsen omasid.

Friday, May 29, 2015

Ma ei teadnud

Kahju, et ma ei teadnud. Jaana luges eile Jõgeva raamatukoguööl mu luuletust Kõik on muusika ja täna Betti Alveri jälgedes lõpetamisel seda. Ma pole kunagi kuulnud, kuidas Jaana mu luulet loeb. Muidu olen kuulnud küll, kuidas ta loeb. Väga hingestatult ja ilusti.

Eesti mullad ja eesti südamed

Eesti mullad kasvatavad võsa ja ohakaid
eesti südamed on laiali üle maailma
las see võsa kasvab ja puhastab õhku
ja see hilissuvine ohakate külviaeg
on omamoodi isegi ilus vaadata
tillukesed langevarjurid lendavad
ühe kahe ja hulgikaupa sinilaotuses
et juurduda järgmisel kevadel
kunagisel talukarjamaal ja kopliveerel
kus jooksid paljasjalgsed talulapsed
sääred kuresaabastes ning kamakäkk peos
nüüd koplisse on kasvand kased

eesti südamed on Soomes ja Brüsselis
Ameerikas Austraalias Inglismaal Islandil
eesti suud räägivad võõraid keeli
pead mõtlevad globaalseid mõtteid
eesti silmad vaatavad oma sinimustvalgega
nagu kirjutas haldjalik Kristiina Ehin
viimase laulupeo ühendkooridele
jah korraks tulevad kõik lauluväljakule
jätavad vaevad ja laulavad koos
et siis jälle minna ning kaotada kõrvust
oma kauni väljasureva emakeele kõla
kas te ei veritse eesti südamed


Tuesday, May 26, 2015

Džentelmen päästis daami au

Nendel aegadel, kui õunapuud veel haigla aias õitsesid, kandsid naised pihast kitsaid ja alt laiu tantsukleite ja tupeeritud soenguid. Soeng tuli ajada nii kõrgeks, et vahel pidi volüümi saavutamiseks peitma juuste alla pooleliitrise klaaspurgi või kilukarbi.

Kunagi oli kuulus tantsukoht niinimetatud Tünn, mida mina näinud ei ole. Ainult legende olen kuulnud sellest ümarakaujulisest ehitisest.

Nendel tollastel pidudel juhtus ka igasuguseid asju. Vahel kaklusi. Vahel surma saamisi purjuspäi trepist allakukkumise läbi.

Kus toimus aga pidu, millest juttu tuleb, seda ma ei tea. Meeles on vaid jutt, mida seltskonnas aeg-ajalt ikka räägiti ja mille üle naerdi, kuigi tegemist oli ikka väga piinliku looga. Aga nali aitab piinlikkusestki üle saada.

Tollal polnud ei Eesti Televisiooni ega televiisoreid, rääkimata hügieenisidemete reklaamist. Hügieenisidemeid ka ei olnud. Apteegi seina sisse oli juba keskajal kividest laotud tekst: „Vatti ei ole ega tule.“
Kuidas naised siis oma „igakuiste haigustega“ toime tulid, jääb nende teada.

Igal juhul sel tantsupeol juhtus nii, et see kleepivate tiivakestega hügieenisideme esiema kukkus lihtsalt tantsuhoos tütarlapse küljest lahti ja jäi põrandale lebama ning tantsijaid väga häirima. Aga partner leidis silmapilkselt lahenduse ja andis kompromiteerivale esemele tugeva jalahoobi. Küllap ilma kindla sihita, kuid soovimatu ese maandus otse klaveril. Pidu toimus nimelt klaverimängu saatel.

Rohkem ei räägitud. Jutt lõppes just selle koha peal ja edasi võis igaüks ise kujutada, kuidas komplitseeritud olukord lahendatud sai.

Ja kui ma nüüd natuke mõtlen, siis olen ma ise näinud Jõhvi tänaval pilti, kus minu ees mineval naisel ilmselt aluspüksikumm katkes ja need lihtsalt maha kukkusid. Stoilise rahuga ja graatsiliselt astus daam püksikutest välja, pistis need ridiküli ja kõndis häirimatult ning ringi vaatamata edasi. Ja mida pidanukski ta tegema?


/laastuke mu Jõhvi-raamatust/

Sunday, May 24, 2015

Mehhanism

Ma proovin teile seletada, kuidas minul näiteks luuletused tulevad. Vaatasin täna Selfridge kaubamaja, kus Kitty oli juba eelmises seerias meestelt peksa saanud. Nüüd õmmeldi ta näohaava. Ja ma ütlesin: "Jah, kahjuks naist arm ei kaunista."

Selle lause välja öelnud, hakkas kõlama fraas: armid ehivad mehi. Ja siin see nüüd on:

armid ehivad mehi
kuid mis võiks ehtida naist
on see vaid väline ilu
või pigem naiselik vaist

armid ehivad mehi
armid ja õilis meel
kuid naise ehteks võib olla
ta parajalt terav keel

armid ehivad mehi
ja kindlasti paks rahakott
kuid üks parajalt hull naine
on alati nõutud ja hot


Friday, May 22, 2015

Motomees minevikust

Tuleme Kõuga postkastide poolt ja näeme, et mingi mootorratas keerab meie koduteele. No mida on sinna asja? Ei ole ikka veel seda tupiku märki teeotsas. Tükk aega läheb. Ei tulegi tagasi. Selge, mingi pahalane, toimetab seal midagi.

Keerame meiegi alla ja saame juba käänakustki mööda, kui tuleb. Võtab gaasi maha. Nii selge, nüüd tahab midagi küsida ka veel. Küsib, et kas see ongi see kuri koer. Kodus on selline silt: Kuri koer ja selle all: Eriti kuri perenaine.

Ütlen, et on jah see kuri koer ja see eriti kuri perenaine ka. Motomees kisub samal ajal kiivrit peast ja nüüd ma tunnen ta ära. Oma pinginaabri poole sajandi tagant. Tulnud oma Suzukit sõidutama.

Jutustame seal siis tükk aega. Seni, kuni Kõu enam üldse ei kannata, vingub ja veab. Siis jätame hüvasti ja ma saan oma kommikarbi. Kingituseks. No oli seda nüüd vaja. Mul on probleemid riiete selga mahtumisega.

Kodus läheb kõva töö lahti - kitkumine ja mullavaedu. Vaja need kommikalorid ju ära kulutada.

Väga huvitav. Kui oled toas, siis pole õues mitte midagi vaja teha. Nii, kui nina sinna pistad, vahivad iga nurga tagant tööd vastu.

Tulin väsinuna tuppa, käisin pesus ja pugesin hommikumantlisse, kui vaatasin, et nii ilus õhtupäike paistab mu lillepeenra peale. Ja ma läksin taas õue. Hommikumantlis. Ja kitkusin veel. Ma võin seda endale lubada.

Muide, sääsed on juba kohal.

Thursday, May 21, 2015

Ungari ja Küpros

Ungari esimesest poolfinaalist ja Küpros teisest. Minu valik. Impulsiivselt ja valutult tehtud. Eesti LOOMULIKULT.

Peale selle oli veel häid laule ja häid duette.

Rootsi ei avaldanud mulle mitte mingit muljet.

Oi kuidas ma sooviksin, et kogu see ennustamine pea peale pöörataks ja tulemused üllataksid. Et kõik ennustajad saaksid vastu pükse. Mulle ei meeldi kogu see ennustamismöla enne lõpptulemust.

Laulame ära kõik laulud, siis hääletame ja siis vaatame, kes võitis ja siis hakkame rääkima.

Mölapõhine maailm!!!

Sunday, May 17, 2015

Eestpalve begooniatele

Emotsionaalne päev oli.

Astusin just hoolekeskusest välja, kui nägin Virvet  - umbes seitsmekümnest särasilmset daami. Läksin kohe avasüli ta juurde ja küsisin, et keda tema vaatama läheb. Virve vaatas mind arusaamatult. Seletasin siis, kes olen ja et töötasime koos ja et ta laulis mu kirikukooris ja et käisin nende ansambli kontserdil.

Vastuseks ebamäärane jutt... Siis hakkasin taipama. Ja siis ütles Vrve: "Et...et...et...et... nüüd...on...ni, et ma...."

"Sa eladki siin?" aitasin tal lause lõpetada. Virve noogutas, soovisin talle kõike head ja läksin autosse. Täiesti lööduna. Kurat! Kurat! Kurat!

Surnuaial oli nagu ikka. Alati ma tahan sinna nii väga minna ja pärast ei suuda lahkuda. Keegi oli lehed haualt ära riisunud. Merle? Anne? Surnuaiavaht? Ei ole võimalk, et haud talve alt nii puhtana välja tuleb. Ohtlikult jäme rippuv pajuoks oli ka ära saetud.

Nägin esmakordselt oma hauanaabrit. Jutukas ja meeldib mees. Tema isa platsilt on  minu ema platsile kolm sõnajalga siginenenud. Mul on nende üle ainult hea meel.

Istutasin begooniad paika. Üldiselt ei olnud teistel veel. Ja nüüd - Armas Jumal, ma tean, et sul on palju palveid läbi vaadata. Aga ma siiski palun, et sa heidaksid pilgu peale ja ei laseks öökülmal neid ära võtta.

Ja siis jooksuga tädi haualt läbi. Nagu ikka - võililli täis kasvanud. Mina ei jaksa seda enda vastutusele võtta. See on üks pidev dilemma. Alati ma loodan, et leian eest korras haua. Mõnikord tundub, et on midagi tehtud.

Selline on elu - sa võid endale püstitada uhke hauakivi, aga see kasvab rohtu. Mina ei taha olla maailmaparandaja ega kohtumõistja.

Aa, muide igihali õitses. Nii rikkalikult pole ma teda õtsemas näinudki. Ehk oli soodne talv?

Thursday, May 14, 2015

Kakaja voda u vas?

Laul on valmis. Sellest eilsest luuletusest sündis. Laulsin terve päeva, hääl käriseb nüüd nagu vanal joodikeidel. Oh, mitu laulu tuli. Muist ununesid. Mõnel jõudsin kirja panna akordimärgidki. Homme võtan tamburiini ja tuletan jälle meelde seda sadamalibu laulu.

Esmakordselt elus vist lahkusime poole kontserdi pealt. Sorry! No ei ole lavatäis vasktorusid minu muusika. Aga minu kõrval istus triibulises särgis vene mees - tõeline fänn. Mul pole udust aimugu näiteks, kus oleks põhjust plaksutada. Okei, pärast soolot.

Aga kirss tordil oli see, et vaheajal enne põgenemist, kohtusime selle mehega administraatori laua juures ja ta küsis minult: "Kakaja voda u vas?"

Vaatasin juba Saku Lätte ja joogipudelite kapi poole, et äkki ta tahab juua ja peab mind töötajaks. Kuigi ma olin end üles löönud. Siis ta sõnastas küsimuse ümber ja ma sain aru, et ta tahab teada, mis lõhna ma olen endale peale pannud. Vastasin, et ma ei teagi. Ei teadnudki. Mustast Kiliani karbist võtsin viimaste parfüümiõlide hulgast.

See võis olla London, Zephir, Peitho või Anne Bonny. Rohkem enam alles pole. Ja mina, kel on nii tundlik haistmismeel, ei tee neil enam vahet.

Igatahes kontserdi teises osas ma enam väikese triibulise särgiga mehe kõrval ei lõhnanud. Kahju. Vähemalt uue väljendi sain teada.


Wednesday, May 13, 2015

Tänase päeva luuletus

ma nuusutasin täna linnas toomingat
sest minu külmas soos ta veel ei õitse
nüüd suus on toomemarja mõrkjas maitse
ma nuusutasin täna linnas toomingat

nüüd suus on toomemarja mõrkjas maitse
hing vakatas kui oleks hammustanud keelde
muud mõrkjad mälestused tulid mulle meelde
nüüd suus on toomemarja mõrkjas maitse

muud mõrkjad mälestused tulid mulle meelde
mu mõtteid keegi nähtamatu väega silus
on mõrkjas ilu ilusam kui lihtsalt ilus ilu
muud mõrkjad mälestused tulid mulle meelde

on mõrkjas ilu ilusam kui lihtsalt ilus ilu
ja nukrus pakub rohkemat kui tühipaljas rõõm
ei ole maguslääge armulaua punaveinisõõm
on mõrkjas ilu ilusam kui lihtsalt ilus ilu


See on laul, aga viis pole veel minuni tulnud. Ootan. :) :) :)

Tuesday, May 12, 2015

August Vaga

Käes! Lõpuks ometi. Läksin Juhani Puukooli ja seal ta oligi. Mitte küll "Professor August Vaga", nagu ma teadsin olevat, vaid lihtsalt "August Vaga". Väike punaseleheline puuke, tumeroosad õiekuljused küljes. Nüüd juba aeda istutatud. Näen teda praegu aknsat, kui natuke küünitan.

Kuivanud kirsipuukese asemele ostsin ühe tuhkurenela. Ta siis sekundeerib mul sellele teisele, mis juba olemas on. Tuugalt õiepungi täis.

Muru on niidetud ja varsakapjadest kuldne tiigiäär on väga meeleolukas. Ainult sügisel istutatud kuused on viletsad, kuigi elus. Väetan ja kastan neid nüüd ja kui ikka ei mõika, siis tuleb uued istutada. Mul on kuuselapsi küll.

Ja tamburiini ostsin ma täna endale. Päris pill ikka, mitte lasteaia oma. Kõliseb kaunilt. Mul on selle pilliga vähemalt kaks plaani.

Ja homme lähen Meedi juurde, et talle näidata FB kasutamist. Meedi on üle kaheksakümne muide. Vat!

Monday, May 11, 2015

Balletifestival

 See toimub juba kaheksandat korda. Seekord alapealkirjaga Bella Italia. Balletifestivali ajal muutub Jõhvi otsekui maailmalinnaks, sest esinevad maailmanimed. Vaatama tullakse kaugelt ja piletid on ammu välja müüdud.

On mu sünnipäeva eelõhtu ja me lähme Balletto di Milano etendusele Maurice Ravel „Bolero“ ja prantsuse šansoonid. Oleme neljakesi ja meie seltskonna keskne tegelane on seitsmene Grete, kes õpib Kaie Kõrbi balletistuudios. Lapsel on seljataga pikk sõit Tallinnast ja ta hakkab väsima. Meil on kohad kahekümne esimeses reas ja see lööb väsinud Grete täiesti rööpast välja. Ta nutab, sest on kindel, et laval toimuvat ta nägema ei ulata.

Siis võtab ema Grete sülle, laps rahuneb, etendus algab ja meie hingame kergendatult. Õhtu on päästetud.

Muusika on suurepärane, liikumine samuti. Saab keskenduda vaid neile kahele, sest kauneid kostüüme, mis tähelepanu endale tõmbaksid, pole. On vaid napid mustad kleidid ja meestel paljad ülakehad. Märkan, et ühel meestantsijal on seljal tätoveering ja ainult üks on punapea. Paaris kohas etenduse vältel näeme naistel ka punastes toonides kleite, aga vähe ja harva. Ei mingeid varvaskingi. Paljad varbad vaid.

Vaheajal kuulen võõra vestluse katkendit selle kohta, et kuna esimene osa oli nii kaasaegne, siis küllap teine tuleb klaasikaline. Rääkija soov ei täitu.

„Bolero“ hakkab vaikselt tuure üles võtma. Algul väänlevad tantsijad lavapõrandal mullikile sees nagu dinosauruste looted, aga lugu läheb järjest kirglikumaks ja tempokamaks, nagu „Bolero“ puhul ainuvõimalik ongi. Loo lõppedes apliodeerib saal seistes ning tantsaijad tipivad muudkui graatsiliselt ühekaupa kummardama.

Tuleb lisalugu. Kontserdimaja tüdruk jookseb lavale ja korjab kingitud lillekorvi eest ära. Kas on võimalik pärsat „Bolerot“ veel midagi võimsamat teha? On, kui ollakse Balletto di Milano. Saal taob muusika tempos käsi kokku. Vaatan vasakule. Näib, et Grete ema on lausa ekstaasis. Mina ise ka ning kogu saal. Võimas!

Jõhvi Kontserdimaja on kahtlemata linna üks suuremaid väärtusi. Kiidetakse saali akustikat. Peetakse vabariigi presidendi vastivõttu 24. veebruaril. Kuigi sel aastal olla olnud ruumipuudus ja sellest tulenev palavus, mis daamidel meigi voolama pani. Mulle see igatahes meeldib, et presidendi vastuvõtt mööda maad ringi reisib, mitte ainult Tallinnas ei toimu.

Mulle meeldib ka meie kontserdimaja väga. Ligipääs kõrgkultuurile on vaid kümne minuti autosõidu kaugusel.


Thursday, May 7, 2015

Intelligentsed ja mitteintelligentsed umbrohud

Intelligentsed on näiteks vesihein, naat ja kassiratas. Kassiratta botaanilist nime ei mäleta. Tema on kohe üks ilus taim ja kerge välja kitkuda. Vesihein ehk virn samuti. Naat on küll tüütu, kuid õitsedes lõhnab jumalikult.

Mul on ümber õuekempsu naadiala ja õuekempsu peal ronib metsviinapuu.

Mitteintelligentsed on need, kes kasvavad lohakate inimeste aedades. Takjas, malts, hiirekõrv ja rida muid, kellele mu isa andis koondnimeks haraklabad. Vot need haraklabad vahtisid juba muru seest välja. Seega vingusin eile, et toodagu bensiini ja pandagu õli ning tehtagu muruniiduk töökorda.

Mina olen vaese niiduki surm. Ma niita võin, aga pilli puhastada ei taha. Aga no selleks on mul mees ju.

Nii ma siis sõitsin tänase uduvihmaga ümber maja natuke viisakamaks, kaugetele muruavarustele ei jõudnudki. Tõtt öelda tuleb hirm nahka, kui oma niitmisaladele mõtlen.

Ja sel aastal nii varajane algus ka. Mäletan kevadeid, mil esimene muruniit oli 23. mail näiteks.

Tuesday, May 5, 2015

Naised köögis ja poisipea

Plaat on läbi kuulatud ja läbi rõõmustatud. Sain selle täna varaseks sünnipäevakingiks.

Kuni viimase lauluni arvasin, et siilide ja sääskede öö jääbki kõige paremaks looks, aga siis tuli Baleriin Valerie! No tõesti! Tase! Selline tomwaitsilik tämber ühelt naiselt ja siis see ingellik kahehäälne valerii-valeraa sinna vahele. Ma pean seda veel kuulama.

Mulle tundus, et laulupeo Puudutuses polnud üldse neid sõnu, et puuduta mind oma headuse väega, ainsaga millel on väärtust....

Vaatasin segakooride laulikust järele. On küll. Mehed laulavad. Küllap mul oli oma pikkade nootidega nii palju tegemist, et ma seda ei kuulnudki.

Enne und mängitan plaadi igatahes korra veel läbi.

Mul on taas poisipea. Täna oli meil salongis nagu klubi. Väga lõbus. Anneli oli ka, sellepärast. Kaks Annelid korraga.

Pea sai natuke liiga hele, aga tühja kah.

Monday, May 4, 2015

Rästiku pinnalaotus ja konnade ikaldus

Igal kevadel täidab mind esmakohtumine maoga hirmu, õõva ja aukartusega. Seekord kohtasin laipa. Auto oli maanteel noorest rästikust üle sõitnud. Elu paratamatus. Seal ta lebas lameda ja sik-sakilisena ja ei kujutanud mitte mingit ohtu.

Konnadega on aga iselugu. Tee ääres on meil üks konnalomp. Nii et te ei peagi küsima: kun um tuu lump, kun kunna umma (tõlge: kus on see lomp, kus konnad on). Seal nad paljunevadki. Igal kevdel isemoodi. Seekord puudus häälekas pulmamäng täielikult. Ei mingit kõrvulukustavat põrinat ja üksteise kukil kargasmist.

Ühel hommikul oli lombiservas vaid veidi halli kudu. See on nüüdseks rohekaks tõmbunud.

Oh vanasti me Mariaga ikka jälgisime kulleste arengut ja muretsesime öökülmade puhul, kas nad ikka ellu jäävad.

Nüüd hulbivad seal vees vaid kartilipabulad. Üks vene vanapaar sügisel tõi. Kui ma küsisin, et miks, vastasid nad, et metsloomadele. Ei söönud ükski metsloom neid.

Lähme siis vastu konnatule aastale.

Sunday, May 3, 2015

Mitme isanda teener

Blogike, mul pole sinu jaoks enam üldse aega olnud. Ma kirjutan seda ja teist ja kolmandat. Kui sa olid mul ainuke, siis oli nii tore. Kõik sai sulle räägitud.

Täna on täiskuu. Sestap ma siin istun. Tablettidest purjus, kuid uinumisvõimetu ikkagi. See klõpsimine toob und lähemale.

Elu kihutab nagu kiirrong. Kevad on juba otsast kulunud. Lumikellukesed ja märtsikellukesed on õitsenud. Märtsikellukeste lehed vohavad. Muru nõuab juba varsti niitmist.

Võilill hakkab peagi õitsema. Lasku aga minna! Enam ta mind ei häiri nagu varasematel aegadel. Kui ma teda nii meeletult murust hävitada püüdsin. Las õitseb. Ma oskan seda isegi nautida juba. Ka margareetad ja priimulad olen lubanud muru sisse võimutsema.

Lähen nüüd seda metsistunud aia teed. Lasen kibuvitsa ka vohama.