Friday, February 27, 2015

Vigade parandus

Oh kui tore, et ma saan jälle kirjutada, mida ise tahan. :) :) :)

Ja tuhat vabandust. Ma tean, kui vigu täis on minu tekstid. See tuleneb kahest asjaolust:

1) ma lihtsalt puhtfüüsiliselt ei näe vigu tänu nõrgenenud nägemisaistingule

2) see on vana asi, et oma vigu sa ei taju

Olete ju kõik näinud neid tekste, kus numbrid tähtedega segamini. Ja ometigi mõistame neid. See on nägemistaju võime tuttavat ära tunda.

Selleks ongi olemas korrektorid. Minu blogi korrektor olen ma ise, aga teen seda tööd väga lohakalt ega kavatse end ka parandada. Tunnistan, et suhtun grammatikasse suht ükskõikselt, sest igaviku seisukohalt pole sellel mingit olulist mõtet. See seletab ka, miks ma ei kasuta luuletuses ühtki kirjavahemärki - no segab nii hirmsasti. Tükeldab ja muudab luuletuse visuaalselt lausa inetuks. Aga nii muudkui paned aga ühes jutis:

ma olen nii tuline sosistas kirg
ja süütas südamed põlema
ma olen nii tugev räuskas raev
ja lõhkus kõik oma teel
ma olen nii otsatu oigas valu
ja rebis hinge tükkideks
ma olen nii ääretu kaebas kurbus
ja laskis pisaratejõel voolata
armastus ei öelnud midagi
kustutas pisaratejões
söekspõlenud südamed
kogus kokku hingekillud
ja naeratas raevule andestavalt

Eriline tänu Kerstile, kes lubas "Punase maja" välja printida, et Omedu küla naised ka lugeda saaks. Tõeliselt armas!




Thursday, February 26, 2015

Ja nüüd siis lõpebki "Punane maja ehk kolme eluga naine"

Jaanuar

Ei mäletagi, kellel tuli idee uus aasta Veskite pool vastu võtta. Esiteks on neil kõige suurem maja, mis pole ammu kasutust leidnud. Ei tea mis ajast pole see inimestest tulvil olnud. Ja siis saab ka Tiina kohal olla ning vanakesestel on huvitav vaadata kõiki neid, kes silme eest mööda virvendavad. 

Ka Tiit käib nüüd emal abiks vanakesi hooldamas. Tiina on väga rahul – poiss silme all ja tugev mehekäsi pidevalt kohal. Ja siin ei kutsu teda enam keegi Stopperiks. Ei sobi nagu kuidagi enam. Ikka Tiit on.

Lapsed tulevad koju. Ka Olivia Ameerikast. Stella on juba ette õnnelik. Teda ei lasta toimetuste ligigi, võib rahulikult lamada ja keegi käib aeg-ajalt ta kätt hoidmas.

Kuusk on juba jõuludest ehitud ja ootab. Kokku on lepitud, et igaüks saab ainult ühe kingituse ja Tiina ning Tiit ei pea üldse kingitusi tegemagi. See veel puuduks. Aga saavad küll. Stellaga on sama lugu. Tema ka ei pea ise kingitust tegema, aga saab küll. Luule on peaorganisaator. Palju rahvast siis tuleb? Stella, Lembit, Elvi, Helmut, Tiina, Tiit, Luule, Rein, Olivia, Oskar, Viive, Lill, Lumi, Katrin ja Erki, Ene ja Enn. Seitseteist. See maja pole ammu nii rõõmsat saginat näinud. Ja lõhnad! Segu hapukapsast, piparkookidest, ahjupraest, kõrvitsasalatist, mandariinidest ja glögist.

Viiesed Lill ja Lumi jooksevad oma inglikleidikestes muudkui trepist üles-alla ja pole õnneks veel kordagi kukkunud. Elvi ja Helmut istuvad oma ratastoolides kuuse all ja vaatavad naeratades seda tralli pealt. Stella lebab nurgadiivanil ja vaatab samuti naeratades seda tralli pealt. Tüdrukud jooksevad kilgates aeg-ajalt tema juurde ja turnivad diivanil ning kallistavad vanaema.

Palun ärge vanaema peal ronige, ta läheb katki,“ muretseb Viive.

Tüdrukud proovivad ka ratastoole lükata, aga õnneks on toolidele pidurid peale pandud. Nad vist ikka ei jaksaks ka. Vanakesed on vastpestud, mõlematel valged kampsunid seljas. Jõuluingleid on seega neli – kaksikud ja vanakesed.

Kes see kole paks tüdruk on?“ küsib Helmut Katrini kohta. Tal on nii kõva hääl küll, et käib üle peo ettevalmistussagina.

Hakkab peale,“ ohkab Lembit.

See on meie naabrinaine!“ hõikab Luule. „Küll ta varsti peenemaks läheb!“

Ahah, nonoh, siis on hästi!“ vastab Helmut. „Ega noorele naisele ei passi kole paks olla.“

Ma olen sulle ammu öelnud, Katrin, et sa oled liiga paks! Ja Erki on öelnud. Ja nüüd minu isa ka. Palun võta midagi ette!“ itsitab Luule. Ise vargsi piiludes, et ega Katrin ei solvu.

Ei solvu, aga ei viitsi enam kuuma pliidi juures seista ka, vaid läheb Stella kõrvale diivanile lamama. Pealegi käib ta kõhus paras möll. See tegelane tema sees tümitab küll käte, küll jalgadega. Päris valus on kohe. Läbi riiete on näha. Katrin näitab seda Stellale. Stella vangutab imestades pead: 

„No on alles tegelane. Usu mind, see on poiss. Tüdrukud nii ei peksa.“

Katrin kehitab vaid õlgu. Ta pole ikka veel lapse sugu teada tahtnud. Pärast selgub ju niikuinii.

Ma küll ei taha laua taga istudes süüa,“ sosistab ta Stellale. „Ma olen nii harjunud diivanil vedeledes sööma.“

Ma ka,“ sosistab see vastu. „Äkki lubavad meil diivanil süüa?
Mis seal sosistatakse?“ nõuab Luule.

Ei taheta laua äärde sööma tulla, tahetakse diivanil lebada,“ teatab Katrin südilt.

Lubame või?“ küsib Luule suurelt ringilt. Noogutatakse.

Isegi ratastoolis inimesed söövad korralikult laua ääres, aga need kaks ei saa. Vaadake, et te ei pudista!“ on Luule karm.

Pole midagi mugavamat, kui eelis lamada diivanil, kui teised peavad tikksirgelt lauas istuma ja üksteisele viisakalt vaagnaid ulatama ning kombekalt noa ja kahvliga sööma. Sulle tuuakse taldrik, kus on liha juba valmis lõigatud ja sa sööd ainult kahvliga ja jälgid seda melu ümberringi ja oled lihtsalt õnnelik. Vahel küsitakse, kas Stella või Katrin soovivad midagi. Nad soovivad. Kas hane või ahjukartulit juurde või hapukurki või kõrvitsasalatit või pohlamoosi. Olivia toob Stellale ja Erki Katrinile. Hõõgveini ei soovi kumbki. Kooki aga küll. Eriti Katrin.

Vanakestele on pudipõlled ette seotud. Tiit toidab Helmutit ja Tiina Elvit. Katrin jälgib Stella ilmet. See on rahulik. Stella püüab Katrini pilgu ja vastab: 
„Ma vaatan seda nagu kuskilt kõrgelt ja kaugelt. Nagu midagi, mis minusse enam üldse ei puutu. Ma isegi ei mäleta enam aega, mil ma seda ise tegin. Imelik.“

Kelle pulm see nüüd on?“ küsib Elvi kahe suutäie vahel.

Kas sa näed kusagil valge looriga pruuti või?“ läheb Luule keema.

Mis sa nüüd hakkad,“ vaigistab teda Rein ja lisab: „See ei olegi pulm, vanaema, see on vana-aastaõhtu.“

Elvi noogutab mõistvalt ja järgmiste suutäite vahel küsib: „Aga kelle matusel me oleme?“ Ja kui keegi ei vasta, vastab ise: „Jumal küll, ma poleks ilmaski arvanud, et ma iseoma matustel veel süüa saan.“

Kõik naeravad. Elvi ja Helmut veel kõige rohkem. Nemad naeravad alati teistega kaasa. Silmad säravad, sealt paistab elutahe. Hoolimata sellest, et ratastool ja mähkmed on nende pärisosa.

Oletame, et meil oleks eutanaasia seadustatud,“ võtab Luule teema üles, „ ja ema-isa oleksid allkirja andnud, et kui nad dementseks jäävad, siis soovivad eutanaasiat. Vaadake neid! Kas paistab, et nad soovivad seda? Minu arvates mitte. Mis siis saaks, ah?“

No küllap oleks sinul kui tütrel ka mingi otsustamisõigus sel puhul,“ oletab Rein.

Aga kui ei ole? Et kui on allkiri antud, siis tulebki ära tappa, kuigi silmad säravad elurõõmust. Mis sest, et mähe on püksis ja jutt on selline, et jookse puu otsa.“

Sa võimendad üle ka kangesti. Meil pole ju eutanaasiaseadust ja ei tule ka vähemalt meie elu ajal mitte, kuna see on nii hell ja mitmetahuline probleem. Meie ühiskond pole veel küps seda isegi arutama mitte. Vanakestega on praegu tänu Tiinale ja Tiidule kõik hästi ja tänu Katrinile jäi Stella ka ellu,“ sekkub Lembit.

Selle peale kostab Stella suust kontrollimatu nuuksatus, mis kõlab pisut kassi mjäu moodi ja kõigi pilgud pöörduvad ehmunult sinnapoole. Kõige kiiremini reageerib vanaema Elvi: 

„No nüüd on kass tuppa saanud, ajage välja, muidu situb veel nurka!“
See on ohjeldamatu ja vabastav naer, mis nüüd puhkeb.

Mitte üks, vaid kaks kassi vedelevad diivani peal. See veel tõesti puuduks, et nad nurka situksid!“ tähendab Luule. Naer on tõepoolest parim ravim, keeruliste olukordade lahendaja ja lohutuse pakkuja.

Ma tahan ka rääkida!“ ütleb Olivia ja tõuseb lausa püsti nagu vanal heal ajal lauakõnede puhul. „Viimati olin ma kodus jaanipäeval. Sellest ajast on siin palju juhtunud. Ma tunnen süüd, et mind ei olnud kohal, kui mu abi oleks vaja olnud. Aga nüüd paistab kõik lahenevat. Ma arvan, et paremini enam ei saa. Vanemal ja vanaisal on kodus Tiina ning Tiiduga väga hea. Isa saab tööl käia ja ema lõpuks ometi puhata ja mina oma Ameerikasse tagasi minna. Praegu ma nii väga tahan seal olla, aga võib-olla tulen kunagi tagasi ja kolin siia majja koos oma mehe ja kuue lapsega, keda mul veel pole, aga mine tea, mis elu toob.“

Olivia läheb Stella juurde, võtab tal ümbert kinni ja ütleb: „See, et ma selline olen, nagu ma olen, ei tähenda, et ma sind ei armastaks, ema. Ma armastan sind väga!“
Ühel õhtupoolikul helistab Stella ja küsib, kas Katrin ei saaks neid aidata. Rein on poole ööni tööl, neil on mingi kiire tellimus täita, aga poest on igasuguseid asju vaja ja Tiit ei jaksa kõike käe otsas koju tassida. Kas Katrin saaks autoga appi tulla? 

Muidugi ta saab. Tõmbab oma UGGsid jalga. See toiming on tänu suurele kõhule päris vaevaline, aga tunduvalt kergem, kui näiteks saapalukkude kinnitõmbamine. Siis poeb Jõhvi turult ostetud jänesenahksesse ja kapuutsiga poolkasukasse. See kasukas on Katrini lemmik. Katrini arvates võib nahka kanda küll, kui sealt seest liha ära süüakse. Ta usub siiralt, et need jänesed ON ära söödud. Lööb Škodale, millega ta nüüd küll järjest harvem sõidab, hääled sisse ja kihutab Veskite poole. Katrinil on endal ka poest ühtteist tarvis.

On tööpäeva lõpp ja poes päris palju inimesi. Leti juures haiseb üks külajota, loeb sente ja nuiab müüja käest õlut laenuks. Ka härra vallavanem ise on isiklikult poes. Katrin pole teda ammu näinud. Mõlemal on hea meel. Jutt hakkab kohe sirinal jooksma. Majast ja ilmast ja koolist ja millest kõik veel. Tiit on juba oma käru täis ladunud ja kassasse maksma läinud. Äkki kikitab Katrin kõrvu.

Enne olid ikka nagu päris mees, käisid täismeestega napsu võtmas, aga nüüd oled hakanud rikaste sitta kasima nagu mõni eit. Nendel ju sent surmaga võlgu ja peast segased. Miks proua ise neid ei kasi? Kas nina ei kannata või?“ römiseb seesama täiskusnud töllakas ja irvitab oma kahe mustjaskollase hambaga.

Katrin lendab nagu püssikuul leti äärde: „Minu nina ei kannata sind siin, kuradi haisukott. Mis õigus on sinusugusel irvitada ausa töömehe üle?“

Rahvas poes seab end kuulama-vaatama.

At-at-at-at-at-at-at! Kas sa näed, advukaadipreilna ka kohe olemas. Vot ma tahaksingi teda, et kus sel preilil nii suured rahad pärit on, et maja püsti löödud ja puha. Eks need ikka jalgevahega teenitud ole. Juba su ema omal ajal...“

Vait!“ käratab Katrin ja sihib vanamehele näpuga näkku. „Sina, raisk, minu ema nime oma haisvasse suhu ei võta või ma löön ise oma käega su kaks viimast hammast suulakke kinni.“

Vanamees tahab veel midagi mömiseda, aga siis sekkub vallavanem ise: „Madis, ole nüüd hea mees ja tõmba siit uttu. Muidu pean sulle kodanike tülitamise pärast politsei kutsuma. Hakka aga hakka heaga astuma!“

See lähebki. Vastumeelselt küll ja midagi endale nina alla pobisedes.

Katrin, kas sul on kõik korras?“ muretseb Aivar Kalmus.

Katrin lööb vaid käega ja läheb õue, istub rooli taha. Käed hirmsasti värisevad. Hea, et Tiit seal nii kaua koperdab. Katrin saab natukenegi maha rahunetud. Katrin sõidab aeglaselt ja vaikides. Veskite maja juures ütleb Tiidule: 
„Ära kiirusta, mul on aega küll.“ Saab veel natuke aega rahunemiseks, et jaksaks ikka kodunõlvast üles sõita. Seal jätab auto seisma, toetab käed ja pea roolile ning nutab ahastavalt ja kaua. Lõpuks võtab telefoni, valib Erki numbri ja löristab telefoni: 
„Kus sa oled? Palun tule koju! Mul on sind väga vaja.“
Peod on läbi. Argipäev on majas. Erki lahkub hommikul päris vara. Ta firma teeb mingi rikka venelase üüratus villas siseviimistlustöid. Firmas on kolm meest nüüd – Erki, Enn ja Rein, sest Stopper on ju Veskite juures vanuritehooldaja.

Katrin magab kaua. Kümne paiku veeretab ta end voodist välja ja läheb alla. All on juba selleks ajaks jahedaks läinud. Üleval on elektriküte, aga all tuleb ahju tuli teha. Ise ta nii tahtis. Katrin teeb tule ahju, istub ja vaatab leeke. Siis keedab endale teed või kakaod ja teeb juustuleiba või sööb hoopis jogurtit. Vaatab, mida veel kapis leidub. Ise ta enam poes ei käi. Ta vist ei mahuks rooli taha äragi ja üldse ei huvita see autosõit praegu. Jalutamas siiski käib. Peab ju liigutama ometigi. Inimene on rase, mitte voodihaige. 

Katrin käib tavaliselt Luule juures või Stellat vaatamas ja vanakeste jutte kuulamas. Seal kuuleb lausa uskumatut fantastikat. Jutte sellest, kuidas alles ükspäev oli kala Elvit sõrmest hammustanud. Ja Elvil ongi sõrm päriselt katki ka! Mingi lööve vist. Hiljem olevat üks hobune kala võrgu sees minema viinud. Ja kuidas Helmut käis Eesti Mägilaste Maamundrikandjate Ühenduse kokkutulekul. Iga päev käib neil külalisi. Loomulikult neid, keda ammu enam elavate kirjas pole. Sealt nurgast tulevad ja sinna lähevad jälle tagasi ka, näitab Elvi.

Stella toimetab tavaliselt vaikselt köögis. Keedab suppi. Iga päev on vaja ikka korra suppi keeta, aga kartulite koorimine võtab väga kaua aega. Samas on see kätele hea treening. Ja tore, et Tiit on pidevalt käepärast, et keldrist asju tuua ja mis iganes abi osutada. Käib poes näiteks, kui Lembit on eelmisel õhtul midagi unustanud osta.

Kõike, mida ma varem üksi tegin, teeme nüüd kolmekesi. No tegelikult tööd on ikka juurde tulnud, sest vanakesi tuleb nüüd sööta ja voodisse ning tooli tõsta. Minu ajal nad sõid veel enam-vähem ise ja said ise abiga püsti ja pikali. Vot nii, Katike!“ naeratab Stella säravalt oma pikkade tihedate ja tumedate ripsmete varjust.

Katrin jääb tihti lõunaks Veskite juurde, sest talle meeldib see Stella lõunane menüü. Supp ja magustoit. Supid on järgmised: värske juurviljasupp, borš, seljanka, hernesupp, hapukapsasupp, kanasupp klimpidega, frikadellisupp, kõrvitsa püreesupp ingveriga, lõhesupp krevettidega ja võib-olla veel midagi. 

Vanakesed küsivad vahel piimakruubisuppi ka. Magustoidud on: leivasupp piimaga, mannapuder kisselliga, kohupiimakreem kisselliga, jäätis kompotiga ja erinevad tarretised ning jogurtid või mingid muud poemaiused. Kuidas Katrin neid Stella kisselle armastab. Need on koduaia õuna-, kirsi- ja ploomimahlast. Katrin on nagu laps, kellele meeldivad külasöögid alati rohkem kui kodused. Õhtuks läheb ta heatujulisena koju ja teeb Erkile ka midagi süüa. Peamiselt liha. Erki tahab muudkui liha.

Hommikuti keedab Tiina erinevaid putrusid. Siis Stella alles magab. Õhtuks teeb samuti Tiina süüa, sest siis Stella enam ei jõua, on juba pikali. Aga Lembit tuleb töölt ja on näljane, vanakesed ka. Stella ise enam õhtul süüa ei taha. Ainult teed joob. Selline elu. 
„Proua elu,“ naerab Stella.
Ühel laupäeval ütleb Katrin: „Nii tahaks kellelegi külla minna!“

Erki võtab kohe sõnasabast kinni: „No lähme mu perekonnaõpetuse õpetajale. Ma lubasin teid ju tutvustada.“

Kas talle võib siis niisama lambist kohe külla minna?“ on Katrin kohaliku kõnekeele omandanud.

Mitte päris lambist. Ette peab helistama. Kohe teemegi seda. Ja ma hoiatan ette, et ta on küll väga omanäoline ja huvitav naine, aga nõrganärvilisi võib šokeerida.“

Tere! Erki olen. Mäletad, lubasin sulle oma naist tutvustada? Tal on täna hirmus küllaminekuisu. Kas sulle sobib? Jah, loomulikult, seda ma tean. Näeme siis poole tunni pärast umbes.“

Nii?“ uudishimutseb Katrin. „Mida sa tead?“

Seda, et talle külla minnes tuleb alati mingit söögipoolist kaasa võtta, sest tal tavaliselt pole kodus suurt midagi. Võtta tuleb seda, mida külalised ise süüa soovivad. Mida sa soovid?“

Loomulikult kooki!“

Noh, siis kasukas selga ja Selverisse!“

Selver on puhkepäevaselt tühjavõitu ja unine. Jaanuari algus ka ju. Kõigil on raha otsas. Poodi pole enne palgapäeva asja. Katrin ostab kaks erinevat kooki ja ühe suure punase martsipanist roosi. Kingituseks. Siis hakkab ta kahtlema, et äkki tuleb soolaseisu, ja võtab marineeritud rannakarpe ja sinihallitusjuustu ka. Mida veel? Aga veini? Katrin valib ühe valge veini ja võtab siis veel mandleid mündimaitselises piimašokolaadis. Hirmus magusaisu on.

Sõita tuleb üle Tallinn-Peterburi maantee ja siis kohe paremale keerata. Kahekorruseline suur kollane maja. Lamekatusega. Garaaži juures keti otsas karvane krants ja kaks silti. Ülemisele on kirjutatud kuri koer ja alumisele eriti kuri perenaine. Kuri koer liputab Erkit nähes rõõmsalt saba ja nuhutab Katrinit. Küllap ta tunneb Peedu lõhna.

Uksel võtab neid vastu pikk sale blond naine. Hommikumantlis!!! Kell on kaks päeval! Esimene šokk ongi käes. Naine näeb noorem välja, kui ta tegelikult on, aga Katrin teab, et viiskümmend kuus nagu Stellagi.

Siit läbi saalide,“ juhatab naine naerdes läbi väikese külma trepikoja suurde tuppa, kus tervitab külalisi köetud lesku. Katrin saab hiljem teada, et sellist suurt ahju siinkandis nii kutsutakse.

Mina olen Neenu!“ ulatab naine oma klaverimängijakäe. Klaver on toas olemas. Avatud kaanega ja noodid ootamas.

Ahaa!“ võidutseb Katrin. „August Gailiti Ekke Moori järgi?“

Nii Erki kui ka Neenu on imestunud, et Katrin teab.

Mu vanatädil oli see raamat ja ma olen lapsepõlves lugenud,“ rahustab Katrin imestajad maha.

Just mõtlesin, et pean oma imelikku nime selgitama hakkama. Tavaliselt ma pean. Mul on vedanud. Emal oli teine variant ka – Ädu. Neenu on igal juhul parem.“

Neenu tõstab oma vana pläriseva antiikläppari suurelt söögilaualt akna alla põrandale ja sätib teekruusid paika. Ta on pärnaõieteed keetnud. Katrin laob oma koogid ja muu värgi ka lauale ja annab martsipaniroosi ning veini üle.

Kümnesse! Ma armastan väga martsipani. Eriti veel aegunud ja kõvakskuivanud martsipani. Poest seda kahjuks eriti tihti ei saa. Kuna teie kumbki ilmselt veini ei joo, siis selle panen ma kappi, tagasi ka ei anna. Ainukesena ma siin jooma ei hakka, sest siis ma ei suuda lõpetada ja joon kõik ära, mis päädib sellega, et ma jään väga purju ja muutun äärmiselt tüütuks. Erki teab küll.“

Neenu valab pärnaõieteed ja ütleb Katrinile: „Ma tean sind ja su lugu, sest ma tunnen Luulet juba aastaid. Sinu ema ma kahjuks ei tundnud, aga mul on ta raamat. Või sinu raamat. Õigemini teie kahe raamat. Illustratsioonid meeldivad mulle väga. Ma vahin neid nagu laps. Luuletused ka loomulikult, kuigi neis on palju valu.“

Kõik kolm joovad teed ja pugivad kooki. Neljast suurest aknast selles suures toas paistab lumine aed. Puutumatu lumi, jälgedeta. Tumedad puud seisavad mõtlikult ja vaikides. Ei liiguta oksagi. Läppar kohiseb põrandal nagu tuulamismasin ja Neenu räägib. Ta räägib endast meelsasti, märkab Katrin.

Kas sa elad siin üksi?“ pärib Katrin, kui Neenu juttu tekib mikroskoopiline paus.

Kus sa sellega! Üksi ei tuleks ma toime. Mees on ikka vajalik riist maamajapidamises. Minu mees on valgekrae, välislähetuses praegu. Kui mees läinud, siis pole majapidamises ka eriti süüa. Poodi lähen ma viimses hädas. Enne nälgin paar päeva. Koera pärast pean minema. Hea, et mul vahetevahel sellised näljakuurid on, muidu oleksin end juba eiteakuipaksuks lehmaks söönud.“

Muudkui patrab, ei tule selle pealegi, et äkki see paksu lehma jutt võiks mind solvata, tujutseb Katrin iseenda sees.

Neenu ka kirjutab. No kes ei kirjutaks tänapäeval, õelutseb Katrin jälle. Iseenda sees. Neenu kingib oma viimase luulekogu Kuumägede taga. Autor Neenu Allmere. Esikaanel on foto määratusuurest täiskuust, mille ees õhuke pilveriba. Tagakaanel on foto määratusuurest täiskuust, mille taustal mustavad kuuseladvad. Katrin avab raamatu ja loeb nimiluuletust. Erki ja Neenu niikuinii teda ei märka. Lobisevad omavahel. See ärritab Katrinit. Ta siis parem loeb.

kuumägede taga on kuujärved
kuujärvisse voolavad kuujõed
kuujõgede lainetel kuldseid värve
näeb see kes kuutõbisust põeb
kuujõgede kaldail on kuumetsad
kuumetsades kasvavad kuupuud
kuumännid kuukuused ja kuulepad
ja nende latvades puhub kuutuul
kuuküngastel õitsevad kuulilled
kuuorgudes laiub kuuniit
kuuniidul üks kuupõõsas millel
kuuööbik vilistab kuuviit
kuurabades kuusügisel jõhvikaid leiab
see kes täiskuuööl unetu on
kuupaiste eest ennast laukasse peidab
kuulaukasse kuldsesse kuukärnkonn
kusagil kaugel on kuumered
täpselt ei teagi kus nemad on
aga mõnel on kuukapis kuuluukered
ja ühtsama plaati ketrab kuugrammofon

Noh. Natuke nagu lastekirjandus, aga... Katrin ei teagi. Talle lihtsalt ei meeldi, et see Neenu Erkiga nii suur sõber on. Katrin on armukade. Küllap see tuleneb rasedusest ja vastavatest hormoonidest, otsustab Katrin, kes ennast ikka muidu lahedaks inimeseks peab.

Neenu palub, et Katrin klaverit mängiks. Klaver on tsipa häälest ära, aga muidu hea kõlaga. Katrin improviseerib kõigi teemadel, mis talle vähegi pähe kargavad. Klassikast moodsate hittideni. Ta näeb, et mõlemad kuulajad on lummatud. Oskan jah kuulmise järgi mängida, on Katrin uhke enda sees.

„Võimas!“ kiidab Neenu. „Imetlen alati sinusuguseid loomulikke talente. Ma võin ka noodist mõnda lugu mängida, aga nii ei suuda ma iial. Kuigi mu sünnikoodis on number kaheksa, mis viitab musikaalsusele.“

Ja ta peab veel pika loengu sünnikoodi saladusest, mis põhineb Alpi mägikülade iidsel tarkusel ja millest on isegi raamat kirjutatud. Katrinit ei huvita. Katrin tahab koju. Hüvastijätuks kallistab Neenu mõlemaid. Katrin mõistab, et ta on siiras, aga ikkagi...

„Minge Valaste joale, kui te käinud pole. Praegu on seal väga ilus. Nagu muinasjutumaa! See ilu on üürike!“ hõikab perenaine veel ukse vahelt minejatele järele.

„Noh?“ küsib Erki autos.

„Mis noh?“

„Ei meeldinud ta sulle? Kas Valaste joale lähme?“

„Ei!“
See on vastus mõlemale küsimusele. Katrin tahab koju. Valaste joale võib mõni teine päev ka minna. Siis, kui päike paistab. Nii üürike see ilu ka ei ole. Homme näiteks.
Homme ongi tänaks saanud. On pühapäev, päike paistab ja Katrini hea tuju tagasi. Nüüd ta tahab seda Valaste joa imedemaad näha.

Aga enne läheb feissbukki ja saadab Neenu Allmerele sõbrakutse. Katrinil on piinlik eilse pärast. Need ON hormoonid, mis panevad mind niimoodi käituma, õigustab Katrin ennast. Küllap nad jõuavad veel Neenuga rääkida sellest. Küllap Neenu ongi see õige inimene, kellega sellistest asjadest rääkida. Katrin kavatseb kindlasti koos Neenuga analüüsida, miks ta nii tundis ja käitus.

Õues särab kõik silmipimestavalt. See kõik on lumi. Aga kuna lumi on kõikjal, siis särabki kõik. Külma on kakskümmend ja öösiti rohkemgi. Metsad on härmas, rohukõrred on härmas. Katrini ripsmed on härmas. Katrini ja Erki kapuutsiääred on härmas.

Katrin teab küll seda Valaste joa fenomeni, aga näinud pole, sest ta pole ju varem talvel Eestis olnud. See tekib kindlatel eeldustel – kui meretuul pritsib joavee kaldal asuvatele puudele-põõsastele ning see siis seal jäätub. Vahel tekivad massiivsed jääskulptuurid, mis oma raskusega oksi murravad. Seekord on filigraansem variant. Oksastikul on pitsilised jäämoodustised, mis päikesekiirtes säravad tõelise muinasjutulossina. Jääkuningriik.

Seda ilu on tulnud vaatama ka väga palju inimesi. See rikub Katrini jaoks sündmuse kordumatuse ja elitaarsuse. Ta oleks seda kõike vaid Erkiga kahekesi vaadata tahtnud. Jumal küll, mõtleb Katrin, mu tujukus hakkab juba mulle endale närvidele käima.

„Lähme sõidame lihtsalt mööda kallast!“ pakub Erki.

Olgu. See rahustab. All vasakul paistab meri. Eest jääs, aga taga lahtine sinine triip. Talvine madal päike paistab otse näkku ja pimestab.

Kodus leiab Katrin, et Neenu on ta sõbrakutse vastu võtnud ja sõnumi saatnud.

„Ohoo! Su sõbrakutse rõõmustas mind väga. Sain ju aru küll, et jätsin sulle oma hommikumantli ja egotsentrilise lobisemisega mitte kõige parema mulje.“

Katrin vastab kohe: „Sellest ma tahtsingi sinuga rääkida. Et miks ma nii käitusin? Mis mul viga on? Ma olen lausa armukade su peale?“

Uus mulks Neenu poolt tuleb kähku: „Normaalne. Ära põe. Sa oled ju rase naine, kelle mees sõbrustab mingi vanamutiga.“

„Kellega sa seal mulksutad?“ on Erki uudishimulik.

„Ma võin hääle maha panna, kui see sind segab. Neenuga.“

„Neenuga? Ta ei meeldinud ju sulle?“

„Seda me arutamegi.“

„Mida?“
„No seda, miks ta mulle ei meeldinud.“

„Nüüd ma hakkan küll klišeedesse laskuma – ma ei saa ikka üldse naistest aru!“

„Normaalne. Kuule, kas ma võin feissbukki üles panna, et me oleme suhtes?“

„Aga palun, kui sa muidu ei saa.“

„Ei saa jah. Ja mis kuupäevast me oleme? Mis ma panen?“

„No sellest kuupäevast, kui ma esimest korda ööseks siia jäin.“

„Selge. Viisteist november. Nüüd pole mul rohkem aega rääkida, sest ma pean Neenule vastama. Vabandust.“

Neenu on vahepeal mitu sõnumit saatnud:
„Ma arvan, et teie suhe on natuke erinev traditsioonilisest. Ilmselt seda tormilist seksuaalset perioodi, millega suhe tavaliselt algab, pole teil veel olnudki. Teame küll ju, mis põhjustel. See peab veel ootama ja tükk aega. Sa ei saa end tunda praegu seksuaalses mõttes ihaldusobjektina ja see teebki sind ebakindlaks. Sellest ka need armukadedushood.“

„Jah, nii see on. Kuni me aru saime, et armunud oleme, olin ma juba punnis nagu üks kõrvits. Arvad, et sellest suhtest, mis nii algab, üldse asja saab?“

„Noh, samas teil on kindel vundament. Te olete koos kodu ehitanud. Olme ei tohiks teie puhul üllatuseks olla. Need romantilised armastajad, kes rooside, küünlavalguse ja seksiga (kakskümmend viis tundi ööpäevas) alustavad, neid võib olme ja argipäev hiljem jalust rabada. Teil seda ohtu ju pole!“

„Ja seksuaalne tõmme on meil ju olemas! Me suudleme ja kallistame, magame teineteise kaisus. Noh niipalju, kui mu kõht võimaldab. Vahel ma lihtsalt rabelen lahti ja otsin mingitki asendit, et natukenegi mugavam oleks. Pealegi saan ma pidevalt peksa. Seestpoolt. Seal prõmmitakse ikka täiega. Aga seksiga jäime jah hiljaks. Aga ise sa olevat Erkile koolis õpetanud, et ega seksuaalvahekord ole veel kogu seksuaalsus.“

„Hahaha! Näe, keegi ikka mäletab ka, mida ma rääkisin. Muidugi on teil tõmme. Seda on ju näha ja tunda. Ja seks jääb tulevikuks. On, mida oodata!“

„Aga äkki me ei sobigi voodis?“

„Ah, ära nüüd seda ületähtsusta ka. Kui on ikka sinu mees, küllap siis ka sobite. Ja mehe tunneb ju lõhnast ära.“

„Seda küll.“
„Aitäh, et sa mind sõbraks võtsid! Tahangi su sõber olla. Aga nüüd tuleb mul üks minusugune vanamutt külla. Hakkame siin muttide jutte ajama. Kõike head ja näeme veel!“

„Näeme kindlasti! Aitäh sõbraks olemast!“
On jaanuari lõpp ja Katrinil komps pakitud, et kui läheb sünnistusmajja sõiduks, siis on kõik valmis. Tahaks juba sünnitama minna. Raske on ringi veereda. Ära hakkab tüütama. Sünnitama saab minna kas Narva või Kohtla-Järvele. Katrin on otsustanud viimase kasuks. Ta loodab, et ehk seal räägitakse rohkem eesti keelt. Kuigi Erki tuleb ju kaasa. Vahet pole. Aga Erki arvab ka, et parem siiski Kohtla-Järvele. See on ka lähemal.

Kas sa ikka verd kannatad?“ küsib Katrin ühel õhtul magama sättimise ajal. „Ennegi on mehi sünnitust nähes ära minestanud?“

Kannatan, kannatan, ära muretse. Ma käin doonoriks. Kes ei kannata, need reeglina ei saa ise verd ka antud.“

Ja ega see sünnitus ole mingi ilus asi. Pärast äkki muutun sulle vastumeelseks? Seda on ka meestega juhtunud.“

Igasuguseid asju juhtub. Mõni naine muutub mehele vastumeelseks ka ilma sünnitamata. Oleme ju kokku leppinud, et ma tulen. Või oled ümber mõelnud?“muutub Erki valvsaks.

Ei!“ ütleb Katrin kähku. „Palun tule! Aga kui ma ära suren?“

Ah sellised küsimused hakkavad tulema! Las ma proovin nüüd ise midagi küsida.“

Noh, proovi!“

Erki istub voodi servale Katrini kõrvale, paneb oma lauba vastu Katrini laupa, võtab Katrini näo oma pihkude vahele ja küsib otse silma sisse:

Kati, kas sa tahad mulle naiseks tulla?“

Katrin ei usu oma kõrvu. Ta kuulebki neid sõnu ja täpselt õigelt mehelt. Oh kui õnnelik ta on! Ta saabki mehele! Tema lapsel saab isa olema. Neil saab olema kodu ja pere. Õnn!

Võib-olla tulengi, aga mitte praegu keset ööd ja sellise paksuna. Sulle ju paksud ei meeldi.“

Selge, ma küsin siis uuesti, kui üks kord ometigi peenemaks lähed,“ muheleb Erki ja võtab mitte veel päris oma naise õrnalt kaissu.
Katrin ärkab seepeale, et midagi on valesti. Voodi on märg. Esimene emotsioon on: oh ei, nii hea uni on, magada tahaks. Siis saab ta aru, et pääsu pole. Tuleb minna. Valusid veel ei tunne, aga viivitada enam ei saa. Katrin paneb öölambi põlema. Kell on pool üks.

Erki!“ raputab ta meest õrnalt. „Hakkame minema!“

See kargab püsti nagu vedrust. Tal on väikese ehmunud poisi silmad, aga ta kogub end kähku ja saab jälle tugevaks ning suureks täismeheks, kes teab täpselt, mida teha. Rahulike kindlate liigutustega aitab ta Katrinile selga kuiva öösärgi ja hommikumantli, UGGsid jalgade otsa ning kasuka hommikumantli peale. Ise poeb ka kähku kampsunisse ning teksadesse ja pistab telefoni taskusse. Auto garaažist välja, kott autosse, väravad lahti, garaaž lukku. Rahulikult, paanikasse ei tohi minna. Katrin autosse, tuled toas kustu, uks lukku, autoga väravast välja, värav kinni ja nüüd minek. Täie tinnaga. Vaene Peeduke jääb neile kurvalt ja mõistmatult järele vaatama ning vinguma. Kuhu ja miks minnakse ilma temata ja öösel? Imelikud inimesed!

Jumal tänatud, et tee on lahti, mõtleb Erki autot juhtides ja vargsi Katrinit piiludes, kes järjest sagedamini oigama hakkab. Kui praegu umbes oleks olnud, mis siis? Nad sõidavad vaikides ja pikalt. Terve igaviku justkui kestaks see sõit. Tegelikult ainult veerand tundi. Kõige pikemad veerand tundi maailma ajaloos.

Kohe jõuame, kannata, Katikene,“ sosistab Erki õrnalt.

Tee on tühi, liiklust pole. Ainult kuu sõidab nendega kaasa. Sukeldub vahel pilvisse ja tuleb siis taas välja. Purjetab täispurjeis, ise ka jumala täis. Ei kavatsegi mha jääda. Hoiab toimuval valvsalt silma peal.

Öö elab oma elu. Stella on ärganud üleni higisena, nagu temavanuste naite puhul tihti juhtub. Ta läheb kööki vett jooma. Siis näebki Katrini ja Erki aknas tuld. See kustub peagi ja auto kihutab nõlvast alla ning pöörab suurele teele. Stellal on kohe kõik selge. Ta läheb voodisse ja ütleb Lembitule: „Erki ja Katrin läksid sünnitama.“

Ahah!“ mõmiseb see läbi une midagi mõistmata. Stella muigab. Nüüd mehed vähemalt saavad näha, mis asi see sünnitus on. Lembitukene ei kujuta ettegi, mida lapse sünnitamine tegelikult tähendab. Eh, mehed! Stella poeb voodisse ja ei saa kaua und. Mõtleb Katrini peale. Palvetab vaikselt, et kõik hästi läheks.

All suure toa nurgadiivanil magab Tiit. Sügavalt. Ta ööbibki nüüd siin, et kui vanakesed öösel hüüavad, siis läheb ja pöörab neid teisele küljele või annab juua või vahetab mähkmeid. Stella seda ju ei suudaks ja Lembit tahab ka öösel korralikult välja puhata, et päeval tööl täie eest väljas olla. Muidu saab kinga ka veel. Tiina läheb ööseks koju. Kütab seal, et lilled ja veetorud ära ei külmuks. Tiitu ei saa ju koju lasta. Võib kaduma saada. Pudeli otsa komistada. Ka Tiina magab hoolimata täiskuust sügavasti. Ta on väsinud ja hommikul kella kuueks peab ta juba Veskite pool olema.

Aga Luule ei maga. Ta on ööloom ja täiskuutundlik. Vaatas laste vihikud läbi ja loeb nüüd veel raamatut. Rein ta kõrval nohiseb koduselt ja armsalt. Erki auto tuled paistavad otse Luule magamistoa aknasse, kui auto nõlvast alla sõidab. Ka Luule taipab kohe, milles asi. Ta kustutab tule ja jääb kauaks pimedusse vaatama ning Katrini peale mõtlema, kuigi ta ei tea, mis täpselt Katrinit ees ootab. Ometi palvetab ka tema.

Poolel teel kihutab Erki auto mööda Neenu Allmere majast hõreda metsatuka taga. Ka seal magatakse õndsat und. Üksi, sest valgekraest mees on ju välislähetuses. Neenu on topeltdoosi unerohtu neelanud, sest muidu ei saa ta täiskuuga üldse und. Niigi magab ainult tänu rahustitele ja unerohule.

Ka Kalda talus magatakse. Mitte keegi ei tea, et see on vanaema Mahta viimne maine uni selles majas. Ta magab õige vaikselt ja rahulikult, kuni hingamine järjest harvemaks muutub ja lõpuks hoopis lakkab. Selline on Bossi soov. Hing hinge vastu. Samal ajal, kui Katrin sünnitushaiglas valudes viskleb, lendab Mahta hingeke täiskuuvalgel Linnutee poole. Lendab kergelt ja rõõmsalt, sest siin maa peal on kõik tehtud. Toimetused toimetatud, elu edasi antud ja jutud edasi räägitud.

See pole niisama lihtne. Esmasünnitaja peab arvestama keskmiselt kaheteistkümne tunniga. Nii täpselt lähebki. Kell on pool üks päeval, kui lõpuks on kuulda titekisa. Akna taga särab jaanuaripäike. Kaks õnnelikku ja väsinud täiskasvanut ja üks väsinud vastsündinu võivad nüüd puhata. Erki on väsinud sellest, et ta millegagi otseselt aidata ei saanud, kuigi Katrin on ta käsivarred sinikaid täis pigistanud. Katrin on väsinud valust ja pingutusest ning tulija on väsinud tulemisest.

Hommikust peale on proovitud helistada nii Katrini kui ka Erki telefonidele. Katrini oma heliseb kodus öökapil, aga Erki oma on taskus, kuid välja lülitatud. Nii jääb Luulel ja Enel ja Stellal ja Eval üle helistada vaid üksteisele ja mõistatada ja muretseda ja palvetada.

Kuid nüüd lülitab Erki lõpuks oma telefoni sisse ja ütleb emale vaid ühe rõõmsa sõna: „Käes!“ Ene ohkab kergendunult ja ei räägi vanaemast sõnakestki. Mitte veel.
Teelesaatja on seekord kuidagi rõõmsam. Sellepärast, et Emad, kelle juurde ta Veel Sündimata Hinged saadab, on kõik südamlikud ja inimlikud. Ei ole ühtki sellist, kes sünnitusjärgses depressioonis oma vastsündinu lapse ära lämmataks või purjuspäi surnuks peksaks või hoolimatusest lihtsalt nälga jätaks. Teelesaatja näeb peamiselt Õnnelikke Saatusi, mis Veel Sündimata Hingi ees ootab.
Võib-olla see Inimeste Maailm ei ole ikka nii halb koht,“ arutleb Teelesaatja. Või on täna lihtsalt üks hea päev.
Nii lähevad Veel Sündimata Hingekesed muudkui vups! ja vups! planeedi Maa poole teele, kus neid nende Emad juba kannatamatult ootavad.
Viimane Veel Sündimata Hingeke on jäänud. Ja mida Teelesaatja näeb? Ta näeb ühes Londoni korteris noort naist, kes parajasti meigib ennast, et minna uhkesse advokaadibüroosse oma maalinäituse avamisele. Õieti ei olegi see näitus. Ta on büroo tarvis lihtsalt kolm pilti maalinud ja omanik korraldab selle puhul vastuvõtu ning tuleb peagi kaunile kunstnikuneiule järele. Seda kõike näeb ka Veel Sündimata Hingeke ja rõõmustab oma ilusa ning andeka ema üle.
Ma siis lähen,“ lehvitab Veel Sündimata Hingeke Teelesaatjale ja astub üle Aja serva. Sinna, kus ootab teda Elu.
Mine, mine, kullake!“ on Teelesaatja heldinud, sest ta on selles viimases Emas ära tundnud Katrini. Näe, mõni Hing jääb ikka igavesti meelde. Teelesaatja näeb ka seda, et Katrin ei oska oodata seda Veel Sündimata Hingekest, kes temas täna öösel eostatakse. Ei oska oodata, aga rõõmustab siiski, kui ta sellest teada saab. Nii kaugele, kui Teelesaatja silm näeb, paistab ainult Õnnelik Saatus. Veel Sündimata Hingeke läheb küll praegu ühte Londoni luksushotelli, kus temast kirehoos üks Väike Viljastatud Munarakk saab, aga ilmale tuleb ta hoopis Eestimaal. Ühes hubases rootsipunases majas, kus on alati soe. Seal on ema Katrin ja isa Erki ja naljakas karvane krants Peedu.
Ei ole sel tööl viga midagi,“ otsustab Teelesaatja ning pühib silmanurgast heldimuspisara. Tema vahetus on selleks korraks läbi.




Wednesday, February 25, 2015

15

Detsember

Lumi tuleb detsembri alguses. Enne külmetab maa kõvaks. Tükk aega on enne ilus ja puhas, kuni lumi tuleb. Lumi teeb meele rõõmsaks ja ilma valgemaks. Peedu on nagu arust ära. Kilkab ja ajab lumehelbeid taga. See on tema esimene lumi. Garaaži juures on tal nüüd kuut. Peedule meeldibki õues olla, toas on lihtsalt liiga palav. Tiik on kaetud ja purskaev ei purska enam ammu. Advendiaeg on käes. Katrin põletab küünlaid ja on korra isegi piparkooke teinud, sest nii suur isu tuli lihtsalt peale. 

Praegu aga särisevad puupliidi praeahjus ahjukartulid ja küpseb suur lihakäntsakas. Erki tahab ikka kõvasti liha süüa. Katrinil on endal ka kõht tühi. Tahaks juba hirmsasti liha ja krõbedat ahjukartulit ja hapukurki, aga tuleb veel natuke oodata. Erki ja Katrin lebavad lihtsalt niisama diivanil. See on üks neid hetki, mil õnn ja armastus on väga selgelt tuntavad ning tajutavad. Kõik on siin ja praegu. Kogu maailm on koos ühes armastatud inimeses, kogu elu toimub selles soojas toas. Mis või kes on väljaspool seda, ei loe üleüldse. Selle seisundi definitsioon võiks olla armastuse siirup või õnne kontsentraat.

Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin siin toime tulnud ilma sinuta. Üksi ja suure kõhuga. Maja ja koer ja puud tuppa tuua ja lumi lükata. Siis, kui ma alustasin, tundus kõik nii kerge ja võimalik. Ma ikka ei usu veel, et sa oled päriselt siin. Sa oled parim, mis minuga juhtuda sai.“

Katrin kallistab kõvasti meest. Nii, et see ägiseb käes.

Ära unusta, et alguses sa polnud veel suure kõhuga. Ja küllap oleksid siis naabrid aidanud. Luule ja Rein ja Tiit. Aga mul on hea meel, et nemad sind aitama ei pea. Ma ikka veel ei usu, et ma olen päriselt siin. Sa oled parim asi, mid minuga juhtuda sai.

Erki kallistab naist. Väga hellalt. Soe ja mõnus ja turvaline on. Armastatud inimene lebab su kõrval ja see praelõhn ja see tühi kõht! Need koos moodustavad täiusliku õnnetunde. Lumeliblikad akna taga ka loomulikult ning raadio vaikne pomin ja põlev advendiküünal aknalaual. Ja apelsinid vaagnal. Need on nelke täis torgitud nagu väiksed siilid ja lõhnavad nii vürtsikalt, justkui oleksidki juba jõulud käes.

Aga mis pärast saaks?“ jätkab Katrin. „Kuidas ma siis üksi toime tuleksin, kui laps juba olemas on? Täiesti uskumatu, kui erinevad on ettekujutus elust ja tegelik elu päriselt. Mõeldes tundus kõik nii lihtne. Nüüd ma näen, et tegelikult on kõik palju keerulisem. Kui ma oleksin üksi. Ma ei taha selle peale mõeldagi mitte.“

Polegi vaja mõelda, kullakene,“ rahustab Erki.

Siis oleks nagu auto häält kuulda ja Peedu oma ka. See ütleb paar korda arglikult oma noore koduvalvuri: auh, auh! Erki tahab just tõusta ja asja uurima minna, kui tagauks pauguga lahti lüüakse.
Uksel seisab kontssaabastes ja kasukas pikk sale plaattinablond naine. Külm kits, on Katrini esimene mõte. Naisel on miniseelik, kuntsküüned, võltsripsmed ja solaariumipäevitus. Kasukas on kindlasti päris, on Katrini teine mõte.

Erki ja Katrin tõusevad mõlemad millegipärast püsti. No ikkagi külaline tuli.

Naine alustab: „Selge. Oledki siin. Kelle vastu sa mind vahetasid siis? Selle ilmetu paksu kõhuga eide vastu. Jumal teab, kelle laps see on. Sa, loll, arvad, et sinu. Mina pole kordagi sind petnud, aga sind veab ikka nii hirmsasti nende litside poole. Nagu sa poleks kuulnud, mis geenid sel naisel on! On tal siis tõesti nii palju raha, et sind ära osta? Sa, loll, usud. Maja valmis, näpud põhjas, ütlen ma sulle. Aga ära arvagi, et ma sind tagasi võtan, et ma sulle andeks annan. Ja minu käest ei saa sa poolt teelusikat ka mitte!“

Niisama äkki, kui see ilmutis ilmus, niisama äkki on ta ka kadunud. Natuke kallist parfüümi jääb veel temast hõljuma ja kurjade sõnade halb energia. Parfüüm on Hellcat, tunneb Katrin ära. Päris sobiv nimetus antud olukorras. Ega muidu ei tunnekski, aga Katrin lihtsalt teab seda lõhna.

Katrin ja Erki vaatavad teineteisele otsa. Pisut ajab nagu muigama, aga tegelikult on ebamugav ja piinlik ja isegi natuke kahju.

Jõuluingli etteaste ongi läbi!“ ütleb Erki ja räntsatab diivanile istuma. Katrin läheb ta kõrvale ja poeb lausa lõua alla. Erki võtab naisel ümbert kinni.

Kas sa ütlesid talle, et see on sinu laps?“

Ma pole talle lapsest midagi rääkinud. Ta ei tea muide ka seda, et mina lapsi ei saa. Ma ei öelnud talle seda kunagi. Ta polnud lastest ka huvitatud. Ja kõvasti oli ennast üles löönud, et meile muljet avaldada. Varem nägi ta ikka suhteliselt normaalne välja.“

Noh, loodame, et tal on nüüd süda rahul. Sai kõik ära öeldud.“

Appi! Liha ja kartulid!“

Kogu alumine korrus on helsinist suitsu täis ja kohe pistab ka suitsuandur lärmama.
Katrin ärkab pimedasse detsembriöösse. Ta vaatab vargsi kella. See näitab veerand ühte. Seega on juba kolmeteistkümnes. Umbes sel ajal ja selle sama maja teise korruse jääkülmas toas suri kakskümmend aastat tagasi Katrini ema. Katrini kaisus. Naisel ei tule enam und. Tulevad hoopis mõtted ja mälestused. Hellad ja valusad ja minevikust. Katrin mõtleb need ära ja pühib siis silmad kuivaks.

Nüüd on hoopis teisiti. Maja on soe ja peaaegu valmis. Pooleteise kuu pärast peaks sündima siia majja üks väike poiss või tüdruk, kellel saab loodetavasti olema rõõmus ja soe lapsepõlv. Ülemised toad on valmis, aga möbleerimata. Neil päevi tuleb ka mööbel. Õnn on juba tulnud. Õnn lamab siinsamas Katrini kõrval, nohiseb ja hoiab hellalt oma turvalise tugeva käega naise ümmarguse kõhu ümbert kinni. Katrin nihutab end pisut ja sosistab Erki šampooni järgi lõhnavatesse juustesse:

Kuidas ma sind küll armastan!“

Erki ei kuule. Küll aga Peedu, kes krabistab seepeale natuke küüntega uuel laudpõrandal. On kärekülm täiskuuöö. Seepärast ongi Peedu toas ja disainib siin põrandat. Ah, las olla, mõtleb Katrin. Tühja sest mõnest triibust. Peaasi, et ükski väike tüdruk ei peaks mitte kunagi jooksma hirmunult ja paljajalu ööpimedusse. Ära surma ja külma eest.

Pilv libiseb kuu eest ära ja kardinapilust piilub sisse kuukiir. Langeb vihuna põrandale. Ja selles kiirevihus seisaks justkui noor ilus naine heledas kleidis, aga see on vist juba unes.

Ema,“ sosistab Katrin ka vist juba unes ning poeb Erkile tihedamalt kaissu.
On kolmeteistkümnes detsember, ema surma-aastapäev ja luulekogu esitlemise õhtu. Katrin ja Luule korraldavad selle uues raamatukogus. Tulnud on päris palju inimesi. Kolleegid koolist, vallavalitsuse töötajad, isegi ajakirjanik kohaliku ajalehe juurest ja niisama uudishimulikke külamutte ka loomulikult, uhked antsukid üll. Koguni Stopper oma emaga. Stopperil on lips rinnas ja ülikond seljas ja ta ei oska nendega kuidagi olla. Vaene Stopper, haletseb Katrin. Kindlasti igatseb ta praegu oma vanade katkiste teksade järele, milles ta end mugavalt tunneks.

Laual on virn trükilõhnalisi, küll kõvakaanelisi, aga suhteliselt õhukesi raamatuid „Vigase tiivaga lind“. Kaas on värviline. Loomulikult on see Katrini enda kujundatud. Palju lilli – tumesinised kellukad, kollase südamega karikakrad, punased ristikheinad, lilla-kollasekirjud jaanililled, õitsvad angervaksad. Nende lillede sees varjul kössitab linnupoeg. On see Katrin ise? Pilt jätab turvalise mulje. Need lilled kaitsevad seda linnukest. Kuigi nii pealkiri kui ka raamatu sisu on ilmselgelt depressiivsed, siis illustratsioonid on värvilised ja rõõmsad. Väike tüdruk trepil võilillepärga punumas, noor naine raamaturiiulite vahel askeldamas, esimesed punapõsksed õunad õunapuu all kastesel rohul, ruudulise vakstuga köögilaual vaasis roosad sirelid, punane maja keset õitsvaid õunapuid ja nii edasi. Kogu oma lapsepõlve ilusad mälestused on Katrin sinna raamatusse maalinud. Illustratsioonides domineerib positiivsus ja elujaatus. 

Katrin on tehtuga rahul. Jah, see külmetava lapse pilt talvisel surnuaial on siiski ka. Mis teha, valu tuli ju endast välja maalida. Nüüd on tegu tehtud ja Katrini hingel palju kergem. Need näilised vastuolud luule ja illustratsioonide vahel ei tekita ometigi ebakõla, vaid mingil kummalisel viisil täiendavad teineteist.

Tagakaanel on foto väikesest Katrinist ema süles ja lühike lugu raamatu saamisloost.

Täna räägib Luule. Katrin istub klaveri taga ja musitseerib. Juba külaliste kogunedes. Lauakesel on Anne pilt ja põlev küünal.

Kui kell on ürituse algustundi löönud, astub Luule rahva ette, tervitab kõiki südamlikult ja loeb raamatust ette Katrini kirjutatud eessõna:

Vigase tiivaga lind. Nii on mu ema end oma luuletustes nimetanud. Täpselt selline ta oligi. Haiget saanud lind, kellel polnud enam jõudu lennata. Ema nimetab oma ainukeseks sõbraks taevaste tuult, kes kord võtab ta hingekellukese oma tuulisesse peopessa ja kannab selle tähtede taha, igavesse helinasse. Mu ema on igaveses helinas juba paarkümmend aastat. Ma mäletan teda väga ähmaselt. Jah, ma mäletan, et kodus oli tihti külm ja mul oli kõht tihti tühi, aga ema seostub minu jaoks ainult armastusega. Mu keha mäletab ta kallistusi siiani.“

Luule suleb raamatu, võtab prillid eest ja räägib edasi:

Kuigi täna on just see päev, mil Anne meie hulgast lahkus, on see pigem siiski rõõmus päev. Südamlik igatahes. On sündinud üks väga armas raamat, milles on palju ilu ja valu, aga ka palju rõõmsaid värve. Tänu Katrinile. See raamat on sündinud armastusest. Ainult armastus loob tõelisi väärtusi. Tänase õhtuga peaks saama tagasiulatuvalt korvatud kogu kunagine valu. Armastus on selle rõõmuks muutnud.“

Ta noogutab Katrinile ja see tõstab käed klaverile ning alustab eelmaängu. Ta laulab ema laulu metsaneiust, kes maeti esimestel hallaöödel. Katrini hääl on madal ja sametine. Kui ta lõpetab, valitseb ruumis tükk aega vaikus. Keegi ei raatsi plaksutada, kuid lõpuks siiski teevad seda. Katrin naeratab ja kummardab.

Erki on asunud esimest vahuveinipudelit avama. Pauk teeb tuju rõõmsamaks, pisarad pühitakse silmanurgast, pokaalid kõlisevad kokku ja kommipaberid krabisevad.
Katrin istub lauakese taha, et raamatutesse pühendusi kirjutada.
Riid lahvatab vahetult enne jõule. Jõulud on üks hirmus aeg - inimesed on stressis, jooksevad amokki mööda kaubanduskeskusi, enesetappude arv suureneb hüppeliselt. Pidudel juuakse end pildituks. Ainult kaubandus ongi see, kes hõiskab. Kus on see lubatud rahu ja enesessevaatamine?

Ühel vahetunnil tuleb Muller lõbusas tujus õpetajatetuppa ja teatab:

Viies klass tegi täna mu tunni väga huvitavaks. Räägiti anaalseksist. Siim oli muidugi kõige suurem eestkõneleja. Ma küsisin, kas selle läbi paljuneda ka saab ja nemad teadsid, et ei saa.“ Ise vaatab üle prillide heakskiitvalt Katrini poole.

Õppealajuhataja saab nagu ussist nõelata:

Kas sa räägid viiendas anaalseksist? Miks?“

No õpetaja peab alati vastama laste küsimustele. Nii ma ka tegin,“ vastab Katrin pahaaimamatult.

Ja mida sa neile siis rääkisid? Et anaalseks on hea või?“ küsib õppealajuhataja Katrini meelest veel õige rumala küsimuse.

No kuule, minu asi ei ole mingeid hinnanguid anda, vaid selgitada ja vastata küsimustele, mida lapsed minu käest küsivad.“

Sul endal pole pedagoogilist haridustki ja tuled siin tittedele seksist rääkima. Kas sa ei arva, et võid lastele niimoodi karuteene teha?“

Mis sel Blondul nüüd hakkas, mõtleb Katrin. Miks see teema teda nii erutab? Tema poeg ei käi ju viiendas.

Kas sa nagu kahtled minu teadmistes ja võimetes või? Ära unusta, et sa ise saatsid mind kursustele, kus just seksiteemat käsitleti, nii et selles valdkonnas tunnen ma end täiesti kindlalt.“

Sa pole mingi spetsialist, et hakkad lastega selliseid asju arutama,“ ei anna Blondu alla.

Nüüd hakkavad Katrinil raseda naise hormoonid tööle ja ta otsustab sellele blondile auahnele naiivitarile koha kätte näidata.

Sa pole ka hariduselt inglise filoloog, vaid käsitöö-õpetaja, eks?“

Jah, mis siis?“ küsib Blondu valvsalt.

Aga õpetad inglise keelt ja sul on suhteliselt sitt hääldus ja grammatika pole ka just laitmatu. Kas sa ei arva, et sa ise lastele sellega karuteene teed? Ehk oleks mõttekam küüned lühikeseks lõigata ja ristpistes patju edasi tikkida, mis?“ 

Katrin ei tea küll täpselt mõiste karuteene sisu, aga konteksti põhjal ta aimab. Vahet pole. Peale selle ei saa sa oma isikliku pojaga koolis hakkama ja mees tõmbab sul teiste naistega ringi, lisab Katrin veel. Mõttes.

Blondu tardub hetkeks paigale ja tormab siis õpetajatetoast välja, ust enda järel pauguga kinni tõmmates.
Oh sa pergel!“ saab nüüd Mulleri-mutt oma kõnevõime tagasi. „Näed, mis tormi ma pahaaimamatult nüüd põhjustasin.“
Kuule, mis sel Blondul viga on? Viimasel ajal ta üldse nagu mind enam ei salli. Alguses oli jumalast normaalne.“
No seesama inglise keel on üks asi. Ta saab ise ka aru, et on diletant ja häbeneb sinu kuuldes rääkida, aga siia karuperse ei tule ju ükski filoloog õpetama ja teiseks on ta Lii sugulane.“
Millise Lii?“
Sinu Erki esimese naise noh. Kas sa ei teadnud või? Oh jumal, siin on kõik omavahel risti-rästi sugulased seitsmendat põlve.“
Nüüd läheb Katrinil pusle paika. Muidugi. Isegi juuksevärv on neil kahel identne – plaattinablond. Ja geelküüned ja võltsripsmed ja solaariumipäevitus. Ta vaatab Mulleri-mutti ja otsustab, et vaatamata vanusele, habemele ja higihaisule on see inimesena vaata, et veel kõige mõistlikum siin pundis. Peale Eomõisa muidugi.
Selge. Üks blond külm kits on teise blondi külma kitse sugulane. Mulle tänaseks aitab. Homseni, Meida!“
Mulleri-mutt jääb õlgu kehitades Katrinile järele vaatama. Mitte ei saa aru, mis külma kitse jutt see oli, aga muidu on see Katrin üks äge tüdruk, otsustab ta.
Katrinil on koolist kõrini. Ta tuleb koju ja virutab koti vihaselt diivanile.
Nii?“ küsib Erki valvsalt.
Kui ma oma klassi poisse tsiteeriksin, siis on mul sest koolist sitaauguni, mul on täielik kopp ees, mind ei koti absoluutselt kogu see värk ja ma tahaksin kõik vittu saata!“
Selge!“ nõustub Erki armastavalt. „Veel midagi?“
Ei ole rohkem midagi. Kallista mind!“ mossitab Katrin.
Mis sind nagu konkreetselt närvi ajas siis?“

Kõik, mis on kogunenud nende kuude jooksul. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed päevast päeva teenivadki endale elatist sellise tööga. Lasevad ennast pubekatel lihtsalt pidevalt sõimata. Midagi teha ei saa ju neile. Kuigi vahel annaks täie mõnuga mööda pead mõnele. Tõesti. Kõik on närvilised praegu. Mutid ka. Veerandi lõpp on ju ja see kuradi jõuluagoonia! Mina pääsen pärast jõule, aga teised panevad ju edasi. Mulleri-mutt läheb vist ainut jalad ees sealt koolimajast minema. No Muller on ka tõeline tank, teda ei võta miski. Luule on samamsugune, aga mina lähen küll närvi. Enda teada olin ka ikka suht rahulik ja stabiilne inimene. Ja siis see igavene ussitamine seal naistekambas. Ei jõua see üks ilus pikk noor meesdirektor ka kõiki maandada. Persse, ma olen täiega närvis praegu.“

Kuule, sa oled ju rase. Ära seda unusta, eks!“

Nojah, ma ise ka loodan, et selles ongi konks. Et ma pärast lähen ikka normaalseks tagasi. Või kurat seda teab. Ära unusta, milline mu ema oli. Ja mis geenid isa poolt on, seda ju ülde ei tea. Ma tahan kanget kuuma kakaod! Palun, kas ma saaksin tassi kuuma kanget kakaod?“

Siis saad, kui sa jälle diivanile ei lödista.“

Äh, see ei paista üldse välja, kui lödistangi. Spetsiaalselt ostsin ju sellise diivani.“

Katrin viskab end kooliriietega diivanile sirakile, tõmbab pleedi peale ja jääb kakaod ootama.
Kooli jõulupeod on läbi ja Katrini õpetajatöö ka. Kolleegid loodavad, et ta tuleb kooli tagasi. Siis, kui laps juba suurem on. Mõned on on oma lootuses siirad, mõned ütlevad lihtsalt moe pärast. Direktor mainib neljasilmavestluses, et ootaks Katrinit meeleldi inglise keele õpetajaks. See oleks lihtsalt täispank! Selleks peab muidugi mingid kursused läbima, et pedagoogi kutse saada. Katrin ei viitsi praegu selle peale mõelda. Eks näis, mis tulevik toob. Praegu tahab ta kogu selle koolivärgi ja mõned kadedad mutid lihtsalt unustada ja oma isikliku eluga edasi minna.

Jõululaupäeval sõidame Jõhvi kirikusse. Ma tahan seal Püha ööd ja Neil karjastel väljal karjuda,“ teatab Katrin Erkile. Viimane on meeleldi nõus ja lubab ise ka kaasa möirata.

Pärast tuleme koju ja sööme verivorsti ja vedeleme.“

Nõus, aga esimesel pühal läheme mu ema ja isa juurde. Sa pole seal kordagi käinud ju. Nad ootavad väga. Vennapere tuleb ka. Eva on viimaseid päevi veel ühes tükis.“

Jumal küll, äkki meil lähevad mehed segamini?“

Tunnista, et sulle meeldib mu vend rohkem.“

Tunnistan. Tal on palju ilusam nimi kui sul ja arm kulmu peal. Arm kaunistab alati meest. Armiga mees on nagu õilis rüütel.“

Vot siis armi jälgigi, siis ei lähe segamini. Häbitu naine. Paks ka veel!“

Selliste sõnade eest ootab Erkit tavaliselt kas padjaga viskamine või padjaga lämmatamine. Kuna hetkel istub ta diivanil, siis Katrin valib lämmatamise.

Ma annana alla, ma annan alla,“ naerab Erki ja püüab Katrini oma sülle. „Palun ära mölla. Ma tõesti ei taha, et sa praegu sünnitama hakkaksid. Liiga vara ja jõulud oleksid siis ka mokas. Katsu veel kannatada kuu ja natuke peale.“

Aga Eva võib küll jõulude ajal sünnitada,“ pole Katrin rahul.

Tegelikult ei või. Tal on esimene jaanuar tähtaeg. Nii et kuu ajase vahega tited tulevad. Neil on tüdruk. Vabandust, sinuga ei tohi ju lapse soost rääkida. Mis sul on sellega, et sa teada ei taha?“

Ma tõesti ei tea. Lihtsalt ei taha. See on hormoonidest, et te ei tahab teada, mis suguline laps on, ütleb mu venelannast ilus günekoloog.“
Erki kodumaja asub kõrgel paekaldal kohe maantee ääres. Siin on elanud viis põlve Eestubasid. Juba Erki vanavanaisa sündis selles Kalda talus. Praegu elavad siin Erki ema Ene, isa Enn ja isaema Mahta. Erik ja Eva on juba kohal.

Seekord siiski armastajapaarina, mitte enam tööandja ja töövõtjana,“ nendib Erik vennal kätt surudes. Naised püüavad teineteist naerdes kallistada, aga kõhud põrkuvad ja segavad seda protseduuri täiega.

Jah, maja sai valmis, tööleping on lõpetatud, nüüd on armastuseaeg,“ vastab Erki õlgu kehitades ja õnnelikult.

Mahta on ainukene, keda Katrin pole varem näinud. See on pisike kuivetunud käbe eideke, väle kui nirk ja terane nagu õmblusnõel. Vat kui head geenid, otsustab Katrin, aga taipab siis kurvalt, et Erki ja tema kaudu need head geenid edasi ei pääse. Eriku ja Eva kaudu aga võib-olla küll.

Kui Katrin Erkilt küsis, et mida siis pererahvale kinkida, arvas see, et saadaks nad Toila Spa Hotelli Wellnesskeskusesse Orhidee. Lasku ennast masseerida ja vedelegu basseinis ning joogu lamamistoolis kakaod. Seal on mõnus. Meditatiivne muusika mängib, ruumid on intiimselt hämarad. Saab käia kuumas jaapani vannis ja jääaugus vaheldumisi. See peaks kül Enele-Ennule meeldima ja talvel on ju selleks aega ka. Selge. 

Aga vanaema? Vanaemaga on raskem. Mida kinkida üheksakümneaastasele memmele? Memm tahab õhtuti võtta tibatillukese napsi konjakit, et siis tuleb hea uni. Selge, osteti siis üks kallis ja ilus konjakipudel.

Enel on kaetud tüüpiline kodune eesti jõululaud. See on üldse üks tõeline eesti maakodu kuivkempsu ja ahiküttega. Puhas, soe ja hubane. Kemps on ka soojustatud ja ei haise, sest on õigesti ehitatud. Saun on maja küljes. Köögist saab kohe sauna. Saunapliidi sees laiutab ilmatusuur kuumaveepada ja pesemiseks on pikk pink kaussidega. Samasugune tuttav pesemispink on Katrini saunaski. No nüüdseks juba Erki ja Katrini saunas.

Istutakse lauda ja ulatatakse üksteisele ahjuprae ja kartulivaagnaid ning hapukapsakausse. Verivorsti ja kõrvitsasalatit. Nagu ikka. Katrinil on tore.

Jah, eks elu meneb ikke ninndamoodi, kuda tema menema piab. Ega mina tahin ka omal ajal ikke linna menna ja aridust saada, aga siin ma nüid olen ja seia ma suren,“ alustab vanaema Mahta.

Aamen,“ ütleb Enn ja Ene müksab teda etteheitvalt küünarnukiga.

Ära sina, poiss, akka siin minu juttuda naerama!“ ähvardab Mahta oma luise sõrmega, aga ülde mitte kurjalt.

Tema on alati eestkõneleja, kui me kõik kokku saame. Katsu ära kannatada,“ sosistab Erki Katrinile. Katrin võib kannatada küll. Tal pole selle väikese kuivetunud eidekese vastu midagi, Katrin kuulab huviga tema omamoodi kõnekeelt.

Kas mina iial õleks tiadaned, et mina õmmetigi ninnda vanast elan? Ega teised onvad seda kuulaned, ma räägin rohkem sulle,“ pöördub memm Katrini poole. Katrin naeratab armsalt.

Mina õlen ise ka siit kalda pialt perit, aga minu kodutalust põle midagist järel. Suur mets on pial. Ja siis tulin seia Kalda tallu mehele. Vanast öeldi ikka, et naine võta naabertalust, tunned teda käsist-jalust. Kalda talu tiadasivad kõik ümberringi. Eks ikka selle irmsa õnnetuse perast.“

Kõik söövad vaikides ja lasevad vanainimesel rääkida, kuigi on neid jutte juba sadu kordi kuulnud. Oma vanaema ikkagi, las räägib. Talle on see suur asi, kui on uus kuulaja. Vanaema sööb ise ka vahepeal natuke, et jõuaks ikka edasi rääkida.

Sie õli kolmekümnendamal aastal. Mina õlin siis viie aastane, aga mäletan, nagu õleks sie eila õlned. Kalda talus kasvasivad neli poissi, kõige noorem õli nelja aastane. Tuomas. Meie ikka kuos mängisime ja käisime kalda pialt maasikid süömas. Kodu küll keelasivad, mitte ei tohtined menna. Kui tieda saivad, siis andsivad vitsu. Aga maasikad õlid kole iad ja magusad, kus sa saad menemata jättada. Ja Kaldal õli varss Tella. Sie jõlkus aga poisil sabas. Õlime jälle kalda pial, kui merelt akkas suur must pilv meie puole tulema. Mina tahin akkada kiirest kodu menema. Tuomas veel kielas, et ära mene, õleme viel. Mina kartasin koledast ja pistasin kodu puole juoksu. Tuligi irmus vihm ja kole pikne, aga ruttu läks üle kah. 
Perast vihma tuli Kalda Maali meile, et Tuomast põle kusagil ja varssa kah. Ma mäletan siiamaani, kuda mul jalad ja käed külmast läksivad. Akkasin koledast värisema. Ema nägi ja küsis kurjast, et kas me õleme jälle kalda pial käined. Mina ainult noogutasin. Minu ema ja kalda Maali panivad siis kalda puole juoksu ja mina pugesin vuodi peitu. Jäin magama irmust. 
Ärkasin äälte piale ülesse. Ema nuttas kangest ja isa kõneles omaette: „Ia, et sial õli lage koht ja paistas ülesse ära. Õleks metsa kukkuned, põleks tükil ajal leidaned. Aga mine tia, puud oleksivad võib-olla ära päästaned. Ei tia kah... Mis sest nüid enam... Mis läined, see läined.“

Vanaema vaikib tükk aega ja teised ka. Katrin saab aru, et see jutt on selle pere üks valus ja tähtis pärimus, mis läheb edasi põlvest põlve ja mida jutustatakse ikka ja jälle ühises söögilauas pere kõige auväärsema liikme poolt. See on nüüd ka tema pere. Katrinile meeldib tema uus pere. Soojad ja lihtsad inimesed.

Kiegi ei saaned selgust, kuda nemad sialt kahekesi alla küll kukkusivad. Varss ja poiss mõlembad. Perast seda ei tahaned maasikid ka enamb ja ega Kalda Maali läks piast segasest kah, kui õli lapse maha mattaned,“ pühib Mahta silmi.

Süüakse vaikides. Keegi ei oska midagi kosta.

Ega siin õli neid segaseid vielgi. Üks Mägedi Ulda õli. Vanatütruk. Peitmies õli tema maha jättaned ja Ulda läks piast lollist. Pera läks papistist kah viel. Muudku aga tantsis ja laulas müeda põldusi ringi ja tahi omale valget kirstu, kui ära sureb, aga mõned arvad lillad õied pidada ka pial õlema.“

Noh, kas sai siis oma valge kirstu lillade õitega?“ on Erki huvitatud.

Ei mina mäleta, mis ta sai või ei saaned. Eks sõda ju käined. Kellel see õli aiga viel lillesi kirstu piale maali.“

Jah, eks ole ka nüüdsel ajal õnnetusi juhtund. Kümme aastat tagasi läks üks taluperemees oma viljapõlde vaatama ja kukkus alla. Siiamaani keegi ei tea, miks või kuidas. Lapsest peale oli kaldaga harjunud, aga näe, alla kukkus. Ka kogemata või keegi lükkas või hüppas ise. Mine võta kinni. Ja laipu on siit vene ajal alla visatud küll,“ tuleb Enn selle kaldateema juurde tagasi.

Läheks nüüd äkki rõõmsamaks?“ pakub Erki, sest tema arvates on Katrin näost juba päris kaame. Tegelikult pole Ktrainil viga midagi. Huvitav on.

Kuidas teie küll siit alla ei kukkunud?“ pärib ta Erkilt ja Erikult. „Küllap teiegi kolasite keelust hoolimata igal pool.“

Oh jumal, süda valutas kogu aeg,“ sekkub Ene.

Meil oli oma rada, kust randa sai. Seda mööda turnisime. Sealt käiakse praegugi. Isa on nüüd käsipuud teinud ja astmed uuristanud. Ega me päris üleval kalda peal ikka ei kõõlunud küll. Nii palju oidu oli. See Toomase lugu hoiatas ja kummitas meid terve lapsepõlve. Seda kohtagi kartsime kui tuld ja vältisime.“

Eks siesama allaminekukoht õlned juba minu lapsepõlveski,“ jätkab jälle vanaema, „saksa ajal pidime just luole menema, aga ei tahaned enne tüöle akkada, kui õleme meres käined. Kole kuum päiv õli. Menime siis külatütrukutega kaldast alle. Ma õlin siis seitseteist. All rannas akkasime tundema, et irmus paha ais on. Raipeais kohe. Võttasime siis asja uurida ja lõppuks leidasime ühe suure kivi tagast nuore naise surnukeha. Eks vesi õli tuoned ja sinna kivi taha ta pidama õli jäened. Naine õli alasti, ilma piata ja ühes jalas õli must sukk. Ninnda palju ma mäletan. Meie panime koleda kisaga kaldast üles kodu puole.“

Ja mis edasi sai?“ küsib näost valge Eva. Kas ta polegi siis seda juttu varem kuulnud, imestab Katrin. Ilmselt alles liiga vähe siin peres olnud.

Mis tast ikke sai, mehed läksivad ja matsivad sinnasamma kaldasavi sisse maha ja tegivad kasepuust risti avva piale. Selle suve meie alle randa enamb ei läinedki. Ei tahaned enamb menna.“
Jälle süüakse vaikides.

Kole süngeks kisub see meie esimene jõulupüha,“ pole Ene rahul.

Tegelikult on need vanad lood hirmus põnevad, sest kõik see on ju päriselt olnud,“ on Katrin teisel arvamusel ja kuulaks veelgi. Tema soov saab täidetud, sest Mahtal juttu jätkub.

Ega sie kallas ainult kurja põle teined. Iad ikke kah. Sial õlivad mehed peitus küll venelaste küll sakslaste mobilisatsiooni iest. Sialt ei saaned kiegi neid kätte. Kiegi ei osaned senna sala-aukkudesse menna ja ega julgened kah.“

Jah, aga ega kõik saanud peitu minna ja need pidid oma elu jätma,“ sekkub Ene natuke nagu pahaseltki ja ta silmad lähevad niiskeks. „Minu isa venna võtsid hävituspataljoni mehed kinni ja lasid maha asja eest, teist taga.“

Jah, eks ta ole...“ ei oska Mahtagi seepeale enam rohkem kosta, aga Katrin saab aru, et see on peres ilmselt valus teema.

Ega siin on veel tapmisi olnud,“ alustab Enn rõõmsalt, mille peale noored naerma turtsatavad ja Ene ohkab:
Oh jumal, ei lõpegi see tapmisejutt täna!“

No aga need on ju selle koha lood ja legendid, neid tulebki elus hoida,“ on Erik ka isa poolt, „kas nüüd tuleb see Raeli jutt ja kes seda esitab?“

Las ema esitab, tema seda kõige paremini teab, sest tema ajal see juhtus,“ soovitab Enn.

Oh sina issa ristikene, mul õli sie juba peris mielest äragi läined!“ ehmatab Mahta, et olekski nii tähtsa asja jätnud uuele sugulasele rääkimata.

No vat. Sie õli kah saksa ajal. Siit ühes kaugemas külas. Neljateistkümneaastane peretüttar Rael õli juba mittu päiva kaduned olned. Arvasivad, et võib-olla sõdurid tegivad midagist tütrukuga. Aga perast leidasivad, et oopis naabrinaine õli tütruku ära tappaned ja lautta sõnniku alla mattaned. Ja siis tuli välja, et siesama naabrinaine õli viel mittu külainimest ninndamoodi maha koputaned. Aambriga. Soh!“

Mispärast siis?“ küsib Katrin kõrvitsatükki parajasti suhu pannes.

Miskisugune aigus õli õlned. Nisikene, mis panned inimesi tappama. Jah, vat. Ega seda ei näe, mis inimestel sial piakolu sies on. Oh eldus, ma olen nüid ninnda väsined, et vaja menna ja pikkali eitada,“ lõpetab Mahta väga äkki need tähtsad ajaloolised pajatused ja kaobki kribinal-krabinal oma tuppa.

Oh,“ ohkab Ene kergendatult, „rääkige nüüd teie ka midagi, tüdrukud ja poisid!“

Tüdrukud ja poisid vaatavad üksteisele otsa, naeratavad, kehitavad õlgu ja ei oska esiotsa midagi mõistlikku rääkida.

Ma tahaksin seda lugu kuulda, kuidas endisest tööandjast ja töövõtjast lõpuks armastajapaar sai ja märkamatult ning salaja pealegi,“ teeb Erik otsa lahti.

No ei olnud see nüüd nii märkamatu ja salajane midagi“ muigab Eva, „kel silmad peas, see nägi ammu.“
Sa said juba siis aru, kui nad meil käisid või?“ on Erik üllatunud.
Loomulikult sain. Ma olen ju naine. Naised on meestest alati tuhat aastat vanemad ja targemad. Vaistu ja elutarkuse poolest. Vot nii, mu arm,“ puudutab Eva oma meest õrnalt ja armastavalt õlast.

Jah, küla kõlises juba suvel ja poiss käis ringi nagu surmahaige. Ei tahtnud süüa ega midagi. Lõpuks tuli ära koju elama,“ on Ene ka nõus, et polnud siin mingit saladust. Kõik teadsid ja palju rohkem kui asjaosalised ise. Nagu alati väikestes külades on olnud ja jääbki ilmselt olema.

No mina tean nii palju, et võtsin teise naise mehe ära. Poes kuulsin. Aga kuidas ma täpselt võtsin, seda ei öeldud,“ oskab Katrin seletada. Erki ei ütle midagi. Muheleb.

Tööandja maksis head palka, mis muud,“ arvab Enn, „kes niisugust siis armastama ei hakkaks. Ma oleks isegi hakand, aga ma olin juba kahjuks hõivatud.“

Jah sina oled kindlasti väga hinnatud peigmees!“ naerab Ene südamest.

Ja töömehed tegid väga head tööd. Nii see armastus tuli jah. Tammsaaregi on ju öelnud, et tee tööd, siis tuleb armastus. Lihtne,“ arvab Katrin ja on uhke, et ta Tammsaaret teab.

Ja millal seda imelist armastusemaja siis lõpuks ka näha saab?“ uurib Erik huvitatult.

No homme tulge meie poole ega maja ise siia tule,“ pakub Erki ja Katrin noogutab.

No kui kutsutakse,“ vastab Erik armulikult ja nüüd on Eva kord noogutada.

Siis on meil aeg koju minema hakata ja välja puhata homseks kõrgete külaliste vastuvõtuks,“ arvab Erki.

Hakkate juba minema või?“ ehmub Ene. „Oot-oot-oot, ma toon ikka kohvi ja koogi ka lauale. Ärge nüüd veel sättige midagi.“

Ära muretse, ema, enne kooki ei lähe me siit kusagile,“ naerab Erki ja võtab Katrini õlad oma embusesse. See naaldub vastu meest. No mis sa kostad?! Idüll ja õnn. Rahu ja armastus on maa peal. Rahu ja vaikus. Jõulud ju!
Katrin ja Erki on veel voodis, kui käib kaks autouksepauku ja Peedu haukuma pistab. Siis kõliseb uksekell. Selge, viimsikad on kohal. Nii vara! Kallil teisel jõulupühal. Hulluks läinud või?

Erki kargab voodist, tõmbab kähku teksad jalga ja jookseb alla. Varsti kõlab sealt naeru ja valjuhäälset juttu. Katrin ei viitsi üldse end liigutada. Mõne aja pärast kostab tasane koputus ja Eva pistab pea ukse vahelt sisse.

Tere! Kas ma tohin su juurde voodisse tulla? Erik on täitsa arust ära, ajas mu enne kukke ja koitu üles. Ta kibeles nagu hull seda maja vaatama. Nüüd nad räägivad seal all oma majajuttu ja mul hakkas iagv. Kuule, mind ei huvita ehituslikud üksikasjad, kuigi maja on väga armas küll. Aga praegu ma tahan lihtsalt lamada.“

Vaata, et sa mul siin sünnitama ei hakka!“

Ma pole seda küll varem teinud, aga tunne on, et vist mitte. Kuule, jääme magama...“

Naise ärkavad seepeale, et mehed seisavad üllatunud nägudega uksel.

Ja kes meile süüa teeb ning laua katab?“ küsib Erik süüdimatult.

Käi põrgu!“ vastab Eva ja lisab: „Palun mulle voodisse apelsinimahl, kakao, röstsai juustu ja tomatiga ning mangojogurt!“

Täpselt minu menüü!“ hõiskab Katrin üllatunult. „Aga kahjuks me peame natuke ootama, sest poistel tuleb poodi sõita. Meil on külmik praktiliselt tühi. Aga me kannatame ja lamame seni, eks, Eva!“

See naeratab õnnelikult, ringutab ja keerab teise külje. Mõlemad itsitavad.

Oleme me alles sinuga portsu otsa sattunud, vennas,“ ütleb üks kahest ja mõlemad lahkuvad toast. Varsti on kuulda auto käivitamise hääli.

Kuule, kumb see oli, kes nii ütles?“ küsib äkki Katrin.
Issand, ma ei tea. Vahet pole, ma ei jõua seda mahla ära oodata.“
Ja mina seda kakaod.“

Mehed panevad tagasi tulles isegi prae ahju ning teevad suure laari värsket salatit. Poolest päevast jõuavad ka rasedad alla ning lösutavad nurgadiivanil edasi. Kord kaebab üks, kord teine, et sees käib hirmus trall ja põtkimine.

Erik kiidab maja väga heaks, on rahul nii Katrini ideede kui ka Erki teostusega. Mõnus on olla. Kodune. Soe. Südamlik. Lahkutakse alles pimedas lubadusega õige pea taas üksteist näha.

Kell seitse hommikul heliseb Erki telefon.

Mida kuradit!“ pahandab see unise peaga, aga leebub kohe, kui kuuleb venna rõõmsat häält: 

„Tüdruk käes. Kolm kilo ja nelisada viiskümmend grammi, viiskümmend sentimeetrit pikk. Kõik läks hästi! Nüüd on teie kord!“