Sunday, August 31, 2014

Absoluutselt võhiklik parfüümi-eri

Kuna mul on Sajandi armastuslooni mitu tundi aega, võtan ette testida oma tütre parfüüme. Kuigi see võib lõppeda peavalu ja iiveldusega. Reeglina ma üle kolme lõhna ei suuda nuusutada, aga praegu on neliteist ühikut. Ja pealegi mul on all veel ka kerge leedrimarjamürgistus.

Aga proovime ikka!


  1. Kiliani Water Galligraphy - välja näeb tõesti, nagu oleks pudelisse pandud lihtsalt natuke vett. Lõhnab nagu.... Jumala eet, ma jään juba esimese juures jänni! Hästi lõhnab, noh! Värskelt ja natuke alkoholiselt.

Edasi tuleb kolmteist nimetust Black Phoenix Alchemical Laboratory parfüümiõlisid:


  1. Bordello - õige magus nagu patune nauding ikka, aimub karamelli
  2. Hellcat - eks ma öelnud, et alates kolmandast tunduvad kõik ühe lõhnaga, rohkem küüsi ootaks
  3. London - no ma ei tea, kuidas london PEAKS lõhnama, sest mu ainsal Inglismaareisil jäin ma nii merehaigeks lennusõidust, et Londonisse ei jõudnudki, suht udune lõhn
  4. Zephyr - täpselt nii üks läänetuul lõhnabki - Pariisi bulvarite, kohvikute ning kallite sigarite ja tänavatüdrukute järele
  5. Lampades - nüüd tulevad allmaailma nümfid mängu, Hecate tõrvikukandja ise lausa, on küll särtsu ja salapära
  6. Blood Kiss - ometigi üks vana tuttav! Seda ma olen meelsasti endale peale kandnud juba varasematel aegadelgi, minu lõhn
  7. Twenty One - pidavat olema täiusliku Martini lõhnaga, kui ammu ma pole Martinit joonud, aga täiesti erinev kuuest eelmisest
  8. Siren - tugev, hullutav, hukutav, sellele lõhnale pole tõesti mõtet vastu hakata, aga ei assotsieeru mitte millegagi, kuna mu aju assotsiatiivsed väljad lakkasid töötamast juba kolmanda lõhna juures, nagu ma ennist ka mainisin, kuid ma lähen lõpuni, kaotada pole midagi, võita samuti mitte
  9. Peitho - noh, veenmise ja võrgutamise jumalanna, mis on sul mulle öelda.... seda, et mu näpud lõhnavad kõikide seni avatud pudelikeste järele, lootusetu üritus, aga korraks tundsin nagu sirelit
  10. Anne Bonny - juba enne pudelikese avamist ootan midagi metsikut ja kirglikku, nagu ühele iiri naispiraadile kohane, küllap seda ka on, aga mu olfaktoorsed rakud on üles öelnud, loodan, et mitte lõplikult hävinenud, ainult kolm pudelikest ongi jäänud...
  11. Calibian - täiesti tundmatu tegelane Shakespeare loomingust, aga lõhn meenutab mulle jõule ning kuusevõrseid
  12. Black Pearl - noh, kihuta, piraadilaev, näen vaimusilmas Johnny Deppi, tore küll, kui ta niimoodi lõhnaks, mehed võivad ikka väga hästi lõhnata, seda ma tean ilma nende pudelitetagi
  13. Eden - õhh, kui magus, martsipan kuubis, mul hakkab pilt eest ära minema ja ma ei saa kinni, mis seal martsipani taga veel on
Sooh! Olgu see viimane kord. Rohkem ma midagi taolist teha ei kavatse. Kõik pudelikesed musta Kiliani karpi tagasi!

Uskuge mind, ma pole varem kunagi midagi nii ebaprofessionaalset teinud. Ma luban, et see ei kordu iial.


Friday, August 29, 2014

Vihm minu vend

vihm minu vend
ja õhtu mu õde
oh ma ei tunne end
ja ma ei tea mis on tõde

vihm minu vend
ja õhtu mu õde
kuldsete lehtede lend
sügis mu sõber

sügis mu sõber
ning tuul minu tuttav
öös tähtede hõbe
hiliseid pilvi ruttab

sügis mu sõber
ning tuul minu tuttav
tule mu sõber

et koos minuga nutta

Thursday, August 28, 2014

Kaduvad suved ja kuivavad õunad

eh kaduma saavad ikka need meie põhjamaasuved

tuhaks põlevad tuhanded jaanituled

mopsti suudleb Koitu vaid korraks häbelik Hämarik

ja vupsti on varsti kohal Vana Videvik

hing tümiseb tühjalt kui ammune roostes piimanõu

ei meenugi enam mida sosistas tuul või kõmistas kõu

puu all vedeleb kevadel nii oodatud õunu kaste sees maas


peaks neid lõikuma aga kardan et haava hoopis südamesse saan



Kütsin lesku soojaks, korjasin õunad kokku, lõikusin ära ja laotasin ahjule kuivama. Mingit haava südamesse ei saanud. See on puha niisama lorajutt - luule. Aga vat ega rohkem tahagi midagi teha. Et võtaks korstnajala lahti ja kraabiks tahma välja. Korsten ja truubid on puhastatud, pliit remonditud. Mitte minu poolt loomulikult. Minu panus oleks see korstnajalavärk. Kahtlustan, kas ma mitte juba eelmisel suvel seda tegemata ei jätnud. Ootan muudkui, et saaks Armastust ja karistust vaatama hakata. Et siis on diivanil vedelemine otsekui õigustatud. Kuigi ma olen sellest filmist juba suht tüdinenud. Teeks nüüd sellele lõputule õudusele ometi kord õudsa lõpu. Samas on päris huvitav jälgida selle suure ja vägivaldse rahva psüühikat ja kirge. 
Tundub, et hakkab sadama. Pean jooksma õue, et päästa midagigi pesunöörilt.



Wednesday, August 27, 2014

Valuvaigistavad voodid

Kui mu isa kümme aastat tagasi suri, viisin ta asjad ning surisängi saunatuppa. Panin voodisse uue puhta valge voodipesu ja valge päevateki. Kui mul oli VÄGA raske, käisin seal lamamas. Ühesõnaga - tihti käisin.Toetasin oma mõtetest vaevatud pea isa suripadjale. Ootasin mingit märki või selgust või rahunemist. Isa aitaski.

Nüüd on nii surisäng kui ka isa asjad ammu tuhaks saanud, samuti ka saunatoa vammist ärasöödud põrand. Oma väikeste valgete kätega kiskusin ta üles ja tassisin lõkkesse. Maeiteamitmendat suve ootab nüüd selles toas põrandamuld uut põrandaehitajat. Konnatatar kasvab vundamendi alt sisse ja üks väike tammepojuke on ka. Tatra ma kiskusin välja, tamm jäi. Seinad on täis maale ja maalikesi, mis majja ära pole mahtunud. Akna ees on kardin, aga põrandal muld. Olgu. Mullast oled sa võetud...

Teine ase on ülakorrusel. Mu enda kunagi ostetud lahtitõmmatav diivan. Tõmbad lahti ja siis magad praktiliselt põrandal. Suvel soojaga ja teisel korrusel on see vägagi sobiv. See magamisase hoiab endas kõikide suvede soojust. Neid lämbeid öid, mil aknad ja katuseuks pidid terve öö lahti seisma, et midagigi hingata oleks; ööhääli ja surusid lambikuplis; vihmakrabinaid plekk-katusel; pooleldiloetud raamatute ja ajakirjade virnu põrandal; kreemipurke ja punase päevakübara tinktuuripudelit nende vahel. Viimast läks tarvis sääsehammustuste määrimiseks. Vahel oli sellesks otstarbeks varutud lihtsalt viinapudel. Poolik kulus ikka suve jooksul ära.

Sel suvel magas üleval Maria. Ja nüüd, kui mul on VÄGA raske, siis ma poen tema magatud voodipesu vahele, tunnen ta lõhna ja soojust. Kogu ülemine tuba võtab mind kaissu ja kussutab magama. Imeliselt rahustav energia on sellel nurgal seal ülal.

Sunday, August 24, 2014

Nädalalõpp paradiisis

Kuna elu on vaid shadows and dust, siis oska hinnata hetke! Ma oskan!

Paradiis maa peal algas juba reede õhtul Mu Armsa Sohimehe sünnipäevast. Aegade jooksul on olnud kolm seltskonda, kes seda sündmust alati väisavad - Armsad Sugulased, Nemad Kaks ja Väikesed Tüdrukud. Aga mitte kunagi koos, vaid ikka erinevatel aegadel, sest igal seltskonnal oma stiil.

Reedel olid Armsad Sugulased. Palju naermist, improvisatsiooni klaveril, Subrovka joomist ning kiluvõileivad ja muu. Ka kurtmist, et Nemad Kaks enam sel aastal ei tule, kuna pole koos.

Laupäeva hommikul, kui Mu Armas Sohimees oma emme poole teele oli kihutanud ja mina ninapidi kohalikus ajalehes, sest seal ilmus mu arvamuslugu, kuulen koputust aknale. Nemad Kaks! Koos. No mitte päriselt, aga ühekordse projektina. Sünnipäevalast küll polnud, aga meil oli imetore. Taas palju naermist ning meenutamist. Varsti läksid nemadki, aga hea tunne jäi.

Siis pidi toimuma pidu Väikeste Tüdrukute sõpradega, keda õnneks ei tulnud. Pidu jäi ära, aga tulid Väikesed Tüdrukud ise. Ingveriõlle, kirsiõlle ja mõduga.  Uute naljade ja naeruga. Pie Jesu laulmisega mustas augustiöös õues akna taga, põlevad küünlad käes. Spetsiaalselt mulle.

Õnn ja paradiis kesatab veel mõned tunnid. Naudin hetke.

Wednesday, August 20, 2014

Oru pargi Promenaad

Saatsin selle tüki ka Põhjarannikule, aga kas nemad avaldavad, seda ma ei tea ju.

Promenaadil, aga väikese nihkega

Käesolev kirjutis ei ole mõeldud kriitikana ege õpetussõnadena. See on vaid mõtisklus. Arvamus.
Nii Google kui ka Võõrsõnastik annavad mõiste promenaad vasteks jalutustee. Promeneerima tähendab jalutama. Lihtne. Esimene Oru pargi Promenaad toimus 1997. aastal ja sellega tähistati Eesti vabariigi taasiseseisvumist.
„ Kui 1997.aastal hakati ette valmistama esimest Oru pargi Promenaadi, siis vaevalt oskasid idee algatajad Maire Uustal, Tiina Kasema ja Bruno Uustal ette näha, et sellest sündmusest kujuneb pikk ja ilus traditsioon. Aja jooksul on väikesest intiimsest vastuvõtust välja kasvanud rahvarohke suvelõpu üritus,“ on kirjutanud Lea Rand Toila Valla Lehes. Nii ongi.
Mäletan seda elevust esimeste Promenaadide ümber, sest lõpuks oli ometigi koht, kuhu sai minna pika kleidi ja kübaraga otse 20. augusti keskpäeval. Kübar oli tollal daamide puhul obligatoorne aksessuaar sel üritusel. Esimestel kordadel vedas ka ilmaga. Oli kuiv, soe ja päikseline. Maavanem ja vallavanem kõlistasid külalistega vahuveinipokaale ning näha võis kaunilt riietatud inimesi. Härrad heledates suveülikondades, daamid... Sellest ma juba rääkisin. Ju siis oli meil vajadus taaselustada osake Jelissejevi-aegsest glamuurist. Meie oma kodukoha ajalugu ju ikkagi.
Aga teatavasti on asjadel omadus muutuda, teiseneda. Ja mina pole üldse tegelikult Oru pargi Promenaadide ekspert, sest olen käinud vaid neljal neist. See on pisku. Kuid sel aastal kutsuti. Loomulikult see rõõmustas mind. Enne veel küsisin igaks juhuks ühelt asjatundjalt, et kas kübaratraditsioon on ikka au sees. Sain diplomaatilise vastuse: „Kübar on alati au sees ja ajatu.“ Mul hakkas küll häirekell helisema, aga otsustasin sellest mitte välja teha.
Nii ma ilmusingi 19. augusti õhtul kohale pikas seelikus, mustades pitskinnastes ja mustas laiaäärses kübaras, tumedas ülikonnas kaaslane käevangus ja märkasin kohe, et oleme ainus selline paar. Suur osa külalistest kandis kummikuid, jopesid, tosse ja dresse. Loomulikult, sest õhtu oli ju jahe ja vihma ähvardas sadama hakata. Vaatasime teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Ämber!
Keegi pole milleski süüdi. Olin elanud aastaid oma klaaskuulis ja jäänud ikka neisse esimestesse Promenaadidesse kinni. Takerdunud kaunite daamide maani kleitidesse. Mul polnud udust aimugi, millised arengud vahepeal toimunud olid.
Öeldakse küll, et mingil üritusel valesti riides olla on piinlik ja piinav. No nii papist poisid me ka nüüd polnud! Meie tulime ikka Promenaadile, aga tegemist oli vaid lihtlabase õhtuse kontserdiga. Pärast Lauri Saatpalu sissejuhatavaid sõnu: „Kahju küll, et ilm nii pekkis on!“ oligi meie promenaad läbi ja me suundusime sooja autosse, et mööda kallast ja vastu loojuvat päikest koju sõita, punaveinipudel avada ja asjade üle mõtiskleda.
Tore oli ikkagi. Tänu meie teistest erinevale välimusele olid fotokaamerad tihti just meie poole suunatud. Saime tuld lausa neljast „torust“. Nüüd ma tajun väga täpselt, mida tähendab mõiste fotoshoot. Peaasi, et pilte kuhugi häbiposti ei naelutataks! Kuulsin palju komplimente ja mõtteid, et vana hea kübaratraditsioon tuleks ikka taaselustada. Miks see kaunis traditsioon üldse kaduma sai? Kas promenaadikülastajad tüdinesid sellest?
Ja veel ükse mõte. Kui me tahame, et ka eakad ning väärikad kodanikud antud üritusest osa saaksid, siis päevane aeg sobib neile kindlasti rohkem kui hilisõhtu.
Lugupeetud korraldajad. Ise mõni aeg kultuuritööd teinuna tean ma väga hästi, et sellise ürituse ettevalmistamisel on vaja arvestada miljoni suurema ja väiksema komistuskiviga, millest kõrvalseisjal aimugi pole. Seega jõudu teile edaspidiste Promenaadide korraldamisel.
PS. Mina saabuksin kohale meelsasti 20. augusti keskpäeval, kõlistaksin maa-ja vallavanemaga vahuveinipokaale ning kannaksin ikka ja alati kübarat. Kusagi peab ju üks daam saama kübarat kanda!


Monday, August 18, 2014

Linda ja Paul

See, et ma gümnaasiumis kümmekond aastat psühholoogiat ja perekonnaõpetust õpetasin, tuli kõigepealt mulle ensesele kasuks. Ütlesin ikka, et õpetada on mõtekas seepärast, et ise areneda. Jüri Uljase ja Thea Rumbergi gümnaasiumi psühholoogiaõpik on siiani mu öökapiraamat - lihtne, aga samas piisavalt informatiivne.

No vot. Ja sellest ajast ma teangi, et on olemas neli kiindumusmudelit - turvaline, takerduv, hirmunud ja vältiv. Mina olen see takerduv. Ise ma nimetan end klammerdujaks. Nüüd ma olen kodus saanud hüüdnimeks Linda McCartney, sest Linda olla ka Pauli küljes rippunud. Lõpuks isegi kempsu kaasa läinud.

Mina seda Linda ja Pauli lugu ise ei tea. Mulle on räägitud. No ma nii hull veel ei ole, kempsus kaasas ei käi, aga muidu ma tahan tõesti, et pidevalt mu surivoodil istutaks ja kätt hoitaks. Ja kui kodust ära minnakse, siis ma tahan teada, millal tagasi tullakse. Ja oma telefonikõnesid alustan ma nüüd nii: "Siin Linda McCartney!" No mitte igaühele ei ütle ma nii. Ainult Paulile. Hahaha!!!

Täna ma kogesin täiuslikku õnne ja Maaema armastust. Hommikul oli õunapuu all üüratusuur punapõsine martsipaniõun. Ja siis ma tegin viis tundi aiatööd. Rohkem ei suuda. Jalad valutavad. Soovitati teha veresooneuuringuid, sest liigesteravimid ei aita. Kuigi mu põlved ka valutavad, need on ju liigesed ometigi.

Määrin siis hobusesalviga nagu vanamutid ikka.

Sunday, August 17, 2014

Märg pühapäevahommik

No nüüd on käes see oodatud vihm! Suveköögi lagi sajab läbi. Muud kohad ka - garaaž ja heinasara. Tiik täitub, taimed ärkavad ellu ja ma hakkan vaikselt juba muruniitjat välja lükkama.

Nööril tilgub kaks masinatäit pesu, mis sai eile korraliku tsentrifuugituse. Vahel masin keeldub tsentrifuugimast. Suure vaevaga sai see pesu eile vihmahoogude vahel välja viidud. Ma ise magasin magusat vihmaund. Helistasin ülakorruselt Maria kohale. See hakkas vastu, et viigu ma ise. A mul põlved nii hirmsasti valutavad. Nagu vanamuttidel ikka. Mis sa magad siis põlevd kronksus, sain veel pahandada ka. Lõpuks ikka viis.

Hommikul õuekempsu pugedes sain märjaks, sest viinapuu on ukseava pea täiesti kinni kasvatanud. Ega ma vingu, ma lihtsalt kõnelen. Kirjeldan.

Korjasin puude alt õunu. Pisikesed pabulad loopisin jasmiinipõõsasse. Nimetan seda jasmiinipõõsa väetamiseks. Tunnistan, et täna viskasin sinna ka mädanenud õunad, mis reeglina lähevad ikka lõkkesse. Aga mul polnud ühtegi nõu käepärast. Kuhu ma oleksin pidanud nad korjama, ah?

Ei ühtki hoidist sel suvel! Mustsõstrad pudenevad vaikselt põõsast. Ebaküdooniad küll panen purki ja kreegid, kui neid on. Kevadel igatahes õitsesid, aga neid peab spetsiaalselt vaatama minema, kuna puu kasvab kaugemal. Mu piiridest väljaspool. Mulle tundub takkajärele, et esimestel aastatel, kui ma siia perenaiseks tulin, lasin kreegid raisku, sest ma ei tulnud selle pealegi, et uurida, kas neid on. Kreegid on meie pere lemmikud - kompott ja püree.

Ma ei teagi, mida nüüd teha. Äkki alustuseks vahetada öösärk mõne muu rõivaeseme vastu?

Thursday, August 14, 2014

g-moll

Järjest tihemini ütlen ma Gmaili asemel g-moll. Vot seda tingib number kaheksa minu sünnikoodis. Kaheksa nimelt märgistab muude omaduste kõrval ka musikaalsust. Keda  vähegi huvitavad mõisted ettemääratus, kaasasündinud, iidne tarkus, sünnipäeva vägi jne., siis lugegu Johanna Paunggeri ja Thomas Poppe raamatut Sünnikoodi saladus.

Ma sain palju targemaks. Ei maksa imestada, et mõni laps nii põikpäine on. Lahendus on äärmiselt lihtne - lapsel on sünnikoodis kaks üheksat!

Ma teen nüüd raamatust endale väikese kirjaliku ning värvilise meelsespea, enne kui ta raamatukokku tagasi viiakse. Värvid on ka muide väga olulised. Ja ma veel imestasin, miks ma nii musta kanda tahan. Peangi kandma, sest mul valitseb põhjas täielik tühjus - ei üht ega kuut.

Aga seda teen hiljem. Praegu ma kirjutan natuke ja siis siirdun kartulit võtma ning kotlette praadima. Mul on täna aiatöövaba päev. Ise võtsin. Ja ma teen süüa! Kas pole mitte imeline? Mitte lihtsalt imeline, vaid lausa globaalne, kui parafraseerida Bert(t)i päevikuid? Oli selline lastekirjandussari? Mingid mälestused mu viimase lapse lapsepõlvest ca kakskümmend aastat tagasi.

Ja mul on tekkinud idee minna adventkirikusse. Aga ainult laulma. Ma pean seda asja natuke uurima. Mingit ajupesu ma ei soovi, küll aga osadustunnet. Kas saab ühte ilma teiseta, ah?

Wednesday, August 13, 2014

Möödunu ihalus

Selline pealkiri on mul vist juba korra olnud, aga vahet pole. Tegelikult ihalen ma möödunust vaid laupäevaseid Meeli heeringavõileibu.

Näed, me ei mõista asjade väärtust, kui need on meil käeulatuses. (Võileivad küll ei olnud, oleks nad olnud, siis ma oleksin neid ka söönud). Kõik raamatud ja filmid räägivad vaid sellest. Pruugib sul aga millestki/kellestki ilma jääda, hakkad otsekohe väärtustama.

Need võileivad seal suurel keraamilisel vaagnal. Lillakasroosade sibularõngastega. Mu lillakasroosa unelm! Miski mu edaspidises elus ei saa neid asendama. Et ma võtaks heeringa ja teeks ise? See pole see, pole see, pole see...

Eks aeg haavad parandab. Küllap kasvab kord kinni ka see heeringavõileivahaav ja unenägudest kaob pruun ümmargune keraamiline võileivaalus ja mu meeltest lillakasroosa sibularõngaste helendus. Oh!!!

Seni lohutan ennast meie kontserdivideo vaatamisega ja armastusega, mis mu südant täidab. Noh nende lauljate vastu ikka!

Monday, August 11, 2014

Tänapäevane õunandus ja muud põletavad päevaprobleemid

Käesolev teaduslik kirjutis põhineb minu kahel vanal Krügeri tuviõunapuul. No nad on tõesti mitu head aastakümmet vanad, aga mitte saanud sellist karmi noorenduslõikust kui muud õunapuud mu aias. Ometi tundub, et Krügeri tuid hakkavad vaikselt hääbuma. Nad õitsesid meeletult ja said meeletult ka lapsepabulaid. Juskui enne surma veel.

Ja mis siis nüüd? Osa õunu mädaneb juba puu otsas. See pole mingi uudis. Seda teavad kõik aiapidajad. Ülejäänud peksavad rästad ja pasknärid katki. (Hirmsad elukad! Kiskjad!) Allakukkunud poolikute (õunte, mitte viinapudelite) peal askeldavad herilased. Käin ämbriga ja korjan siis selle jama kokku ning viin lõkkesse okste peale. Aga sealt peaks hakkama suurepärast ahjuõuna lõhna tulema, kui ma selle kord põlema pistan. Enne vihma ei saa seda teha. Põletan muidu küla maha.

Muud põletavad probleemid on need, et üks kirjutas feissbukis (mitte minu sõber), et käis Venemaal. Ta käis nimelt Kohtla-Järvel, mis on ühtlasi ka tema kodulinn. Ja siis tuli sealt veel, et ikka vene keel ja bla-bla-bla...
Ma ei viitsinud kommenteerima hakata, aga no tõesti!

Me käime ka vahetevahel Kohtla-Järve ekskursioonil. Vana Siidisuka elamurajooni vaatamas jne. Just positiivset otsimas.

Teiste inin tundub eriti sobimatu. Ise ju võid kõike teha. Ise teed ju õigesti, vaata.

Rohkem ei põletagi hekel midagi, välja arvatud see kuradi päike.

Sunday, August 10, 2014

Kotikorjandus

Minule kohe ei meeldi see värk ja pealegi ma unustan. Unustan, et kirikus kott nina alla pistetakse. Just parajasti siis, kui ma süvenenult koraali laulan. Kirikusse tulles ma panen alati raha korjanduskarpi ja siis veel sinna küünalde juurde pilusse ka. Süütan ikka mõne küünla. Täna lausa neli. Ma olen nagu oma panuse andnud ja siis tuleb ootamatult see kott! No pean hakkama meelde jätma!

Tõtt öelda pole ma vahepeal aastaid kirikus käinud. No kontsertidel küll muidugi, aga teenistusel, ma mõtlen. Nüüd siis kaks raksu sel suvel. Armulaual ja puha. Eelmisel korral oli selline pisaratega värk, aga täna rõõmus. Väga tore oli täna. Kirik oli mõnusalt jahe, nagu üks kirik kuumal suvel olema peab.

Laulda oli äärmiselt liigutav. No mulle lihtsalt väga meeldib, kui Merle üle kogu kiriku neid kõrgeid noote karjub, kuhu teised tavaliselt ei ulata. Oma koori oli üle kahekümne aasta suurpärane näha. Sõprus sai värskendatud. Ja armulaulalkäik oli mulle ka väga tähtis.

Nüüd on sõbrad läinud, aga me kohtume veel. Ei oota enam kakskümmend aastat.

Wednesday, August 6, 2014

Krabi kõrts

Ma tean juba viisteist aastat, et selline koht on olemas. Käinud aga polnud. Teadsin vaid legendi, et kuidas siis suvitussaksad läbisõidul sisse astunud ja selline muhe külaaura igalpool lehvinud. Külamehed õlle taga römisemas. Lõpuks üks mees siis teiselt küsinud, et mille too kõrtsi tulnud, et kas midagi uudist ka on. See vastanud, et on küll, et varbaküüs läks katki.

Nüüd on kõrtsil uus perenaine ja muudki vahvat rahvast oli seal suhtlemas. Kõrtsiseinad tuugalt vanu kõnekaid kohalike elanike fotosid täis. Selline mineviku fluidum, nagu mulle ikka hirmsasti meeldib. Me olime õnnest nii ärevad, et pillasime kahepeale fotoka maha ja sellel kohe lens error.

Selgus, et Krabil tehakse külateatrit. Nüüdseks on mul CD-gi läbi vaadatua ja ära nauditud. Vaata, ma tänu Marikale ju valdan võru keelt passiivselt. Oh sa Manekene, kallis lats! Feissbukis sind pole, mu blogi sa ei loe. Hea, et telefonigagi vahel kõneleme.

Kaks nädalat pole ma aias tööd teinud. Eile kastsin roose ja lõikasin kõrvitsate varsi, mis juba poolde murusse olid kasvanud. Istutusalad hakkavad rohtu kasvama ja muru tahab niitmist. Aga mitte ei suuda selle kuumaga. Täna aga jälle istume autosse ja kimame minema. Seekord Peipsisse sulistama. Iga päev ei suuda vee äärdegi sõita. Vanainimesele ikka kuum ei sobi. Ega külm ka ei sobi. Mis sest kõneldagi.

Enne vihma peaks veel korra Martsa kaldast alla mere äärde ronima, sest pärast vihma läheb see savikallas nii libedaks, et pole mõtet proovidagi.

Ja üks seelik on vaja ära parandada. Astusin õmblusest lahti.


Sunday, August 3, 2014

Hungerburgis, aga mitte näljasena

Hirmus tahtmine oli kuhugi sõita. Narva-Jõesuu, pakkus Aimar. Mõeldud, tehtud. Enne Sillamäed oli teeremont ja pikk autoderivi. Vandusime ja Aimar keeras kavalalt linna sisse, tupikumärki märkamata. Tulime sama targalt tagasi ja võtsime vahepeal veel pikemaks kasvanud saba lõppu. See liikus siiski kiiremini, kui kartsime.

Juba enne Narva-Jõesuu linna silti olid teeääred tuugalt täis pargitud. Seal on veel tasuta. Meeletult autosid, meeletult rahvast!

Et tunda end valge inimesena, otsustasime Meresuu parkla kasuks kümne euro eest. Pealegi tahtsime süüa. Venelannast ettekandja oli väga armas ja rääkis meiega eesti keelt. Ka meie olime temaga väga armsad.

Käisime ringi, otsisime veel viimaseid puitpitsehitisi. Viieteistkümne meie ühise aasta jooksul on nad peaaegu kõik hävinenud. Need, mida meie tundsime. Ühe eriti uhke asemel, mis maha põles, kõrgus uus kivimaja, mis nägi välja nagu eestiaegne funk.

Oli sama tunne nagu vanadel aegadel Musta mere ääres. Šašlõkilõhn kõikjal ja vene keel. Siiski oli ka suhteliselt palju eestlasi. Ja ühel hetkel näen ma mida? Merest tuleb väga tuttav kuju - naine kahe karguga!!! Mu naabrinaine. Meie tulime kodust ära rahuliku südamega, et Galja valvab seal. Galja tuli (no teda toodi loomulikult) kodust ära rahuliku südamega, et meie valvame seal. Säh sulle!

Mind paneb alati imestama, kui pikalt seda liivaranda seal Narva-Jõesuus ikka on ja kui palju metsa! Mände! Suuri võimsaid mände ja kosutavat männilõhna. Pole siis ime, et see koht on olnud alati Peterburi rikkurite magnet.

Olin õhtuks ikka väga väsinud ja pea valutas.

Armas Jumal! Palun tee nii, et ma elaksin üle selle Lõuna-Eesti tuuri Läti piirile. Ma nii tahan minna, aga kui teel pahaks läheb, siis on koju saamisega ikka täielik jama.