Thursday, January 31, 2013

Mida teha Raivoga?

Tean teda juba aastaid. Kohtan maanteel. Väga inimpelglik. Algul kartsin ka mina teda. Läks alati üle tee, kui kohakuti jõudsime. Habemesse kasvanud, jalas põlvini metsamehekummikud nii suvel kui talvel.

Talvel ka paljapäi ja paljakäsi. Ükskord võtsin julguse kokku ja kõnetasin teda, andsin mütsi ja kindad, mis mul juba mitu päeva igaks juhuks kotis olid. Ei hammustanudki.

Eile kohtusime. Tuli longates. Küsisin, et kas jalg on haige. Ei, jalad lihtsalt külmetavad! Tal paljad jalad kummiku sees.

Täna saime jälle kokku. Mul sokke kaasas polnud. Polegi kodus selliseid sooje kapukaid. Ta ütles, et täna pole viga. Kutsusin enda poole, et annan riideid. Lubas järgmine nädal tulla. Tuleb ta jee...

Ütles oma elukoha. Katsun sotsiaaltöötajaga kontakti saada. Raivo ütles küll, et tal on penss 200 euri ja ta käib metsas tööl. Küsisin, kas palka ka saab. Ei ole veel saanud. Äkki ta ARVAB, et käib tööl. Olen näinud teda metsas oksi korjamas tõesti.

Mure kohe ta pärast.

Tammsaare 135

Eilses Tammsaare sünipäevamelus meenus mulle üks aastatetagune juhtum, kui veel koolis töötasin.

Meil oli mingi madalaläve narkoennetuse koolitus. Umbes midagi taolist. Igatahes väljend "madal lävi" esines sagedasti.

Lõpuks pöördus mu ees istuv noor vaimukas kolleeg minu poole ja ütles: "Õnnis Krõõt! Küll ta võiks nüüd rõõmus olla!" Sinna juurde veel Tiina ilme ja hääletoon. Super! Noh nüüd on ta ühe Tartu kooli direktor. Oli selline särav naine ja vahe. Läks nagu nuga läbi või.

Mul oleks vaja nüüd koristada. Nagu ikka pärast sünnipäeva.



Wednesday, January 30, 2013

Spinatilaks

Spinat söögina on rõve. Minu jaoks. Aga vahel ma teen smuutit. Paljud pööritavad silmi sellepeale ja ütlevad öäkk!

Mitut moodi teen, aga täna oli selline retsept: pakk beebispinatit, üks banaan, peotäis astelpajumarju, pakk sojapiima ja kõik blendrisse. Nüüd joon juba neljandat klaasitäit.

Nämm.

Minu spinatilaks on muidugi poisike Liisbeti sellerismuutide kõrval.

Siis teen selle gripivastase möga ka valmis. Mesi, ingver, astelpajumarjad.

Pärissööke ma enam üldse ei tee. Täna panen Aimar jaoks kalapulgad pannile ja tunnen end nagu rahvuskangelane.

Aga ma luban, et homme teen mingi püreesupi ingveriga. Piinlik on juurviljade ees. Istuvad seal keldris ja keegi neid ei söö.

Oodake natuke veel. Homme ma tulen, kullakesed!


Monday, January 28, 2013

Ma tegin seda jälle

Istusin öö läbi Saagas. Aastad 1719 - 1751 mu kodukülas.

Sada seitsekümmend üheksa lehekülge sünde, abiellumisi ja surmasid. Õnneks surmade juures läks käekiri nii  halvaks tolleaegsel kirjutajal, et ma ei saanud enam suurt midagi aru.

Mu lemmikpere on Maddise Jürri ja Kaie, kes saavad 1719 poja Mardi ja pärast veel hulga lapsi. Mart abiellub 1739. Kahekümneaastaselt. Tänapäeva kahekümnesed....

Kaie on nii hinnatud naine, et teda kutsutakse ristiemaks väga tihti. Tal on hirmus palju ristilapsi. Ja ellu ta minust jäigi. Jürri küll suri 1741. Kui see ikka tema oli.

Veel pidin täna matma ühe kolmekuuse Hansu ja üheksa-aastase Ewa.

Nii möödus minu öö.

Nüüd heidan pisut pikali. Kell on seitse hommikul

Mul endal sünnib täna kolmkümmend kolm aastat tagasi esiklaps Annikky. Tuhusid jääb kannatada veel umbes viis tundi. Õhtul kümnest alustasin.

Palju õnne, Annikky, emme tibu!

Villem Grünthal Ridala stiilis

on hämar
lumi on õrn valge puutumatu
päikest pole täna olnudki
pole ka tema loojangupuna
väli on ohakanuttides
võsa seisab müürina ees
tee viib aga jõge pole
pruunikad pajud
on tõesti unesse vajund
aga mööda lõpmata teed
enam regesid ei lähe
need on lagunenud
ja jaanituledes tuhaks saanud
kuu tuleb alles öösel
ja ta on praegu täis
pole ehapuna
taevas on lume värvi
lähevad vaid mu mõtted
kaugele...

Saturday, January 26, 2013

Väike ääremärkus

No ei tule und. Kell on pool kaks.

Muide, mul jäi teile eile ütlemata, et ma nägin hommikul aknast kolme metskitse. Õnneks mitte aias. No nad on küll armsad, aga pistavad noored õunapuud nahka.

Ja teine asi on see, et üldse ei viitsi ennast enam meikida. Kuna tulemust ei märka. Nii et nüüd kohtate mind linna vahel ilma meigita. Nina punane ja huuled külmast sinised. Üldse ei huvita.

Sooh! Nüüd peaks kõik olema.

Head ööd!

Päev õhtus

See oli hea päev. Ärkasin üksinduses ja vaikuses ning tundsin sellest suurt naudingut.

Millal see üksi vaikne ärkamine on meeldima hakanud? Lapsepõlves ärkasin vahel õmblusmasina vurina peale. Ema õmbles midagi. Maria ütles aastaid tagasi, et talle meeldib ärgata mu köögis toimetamise peale.

Siis olid vahepeal ajad, mil oli oluline ärgata kellegi kõrval. Millegipärast ma kahtlen nende aegade taastulemises.

Ja siis äkki hommikul kell üksteist, kui mul kardinadki veel akende ees, prõmmitakse ja antakse uksekella. Liisbet astus korraks läbi.

Kell üks lahkusin ma kodust. Läksin raamatukokku. Koerake täna jalutada ei saanudki. Lugemissaalis veetsin aega neljani ja siis astusin veel Aili poolt läbi.

Nüüd ma peaksin täiendama natuke oma külalugu. Ja loomulikult kütma.

kütma
katma
matma
võtma
rohkem ei tule meelde...

Thursday, January 24, 2013

Surmapõlgav kodu-uurija

Tänapäeval ei minda ette teatamata kellegi juurde. Esiteks on iga tee otsas eramaa silt või tõkkepuu, pluss kuri koer.

Ma olin ette teatanud, sest ühte telefoninumbrit teadsin. Seal peres käisin ära, sain mälestused kirja ja purgi kodumett ka veel! Maailma parimat "Anni mett."

Mõtlesin, et proovin järgmise talu juures ka õnne. Ketikoera juurest ma läbi minna ei julenud, kuigi ta tundus sõbralik. Kaevasin siis jalgvärava kallal tükk aega, aga lahti ei saanud. Pilt jäi küll selline, et sissemurdjad on tegutsenud. Ei saanudki sinna majja.

Mõtlesin, et jalutan veel edasi, et August ja Ester on ikka kodus. Neid ka polnud. Ainult hobune kõndis üksi lumes! See oli küll romantiline pilt! Ja ta tuli minu juurde. Muide, ma kardan hobust. Äkki see on jälle mingi rakumälu, sest mu isa sai lapsepõlves hobusekabjaga otsaette. Suur kraav oli tal seal surmani.

Hakkasin siis tagasi jalutama. Tegin veel mõne talu juurde jälgi. Inimesed kindlasti arvavad nüüd, et keegi paha on kolamas käinud. Mul on ju suht suured saapajäljed, neid võib mehe omadeks pidada.

Siis sõitsid August ja Ester mulle autoga vastu, rääkisin ära oma loo, sain telefoninumbri ja autoga koju, sest vat pimeda peale küll ei tahaks jääda.

Nüüd ma siin olen ja loen Toomas Vindi "Avalikult abielust" lõpuni. Ma pole ühtegi ta raamatut varem lugenud. Ma isegi ei tea, kas peaks.

Wednesday, January 23, 2013

Mäluhiiglased

Marikale kirjutas arst mälu parandavaid preparaate, aga ta unustab neid võtta.

Mulle rääkis Tiina Kerttu Soansi raamatust "Kui ma armastasin tislerit" ja ma jooksin kohe raamatukokku. Kui raamatu avasin, tuli küll meelde, et olen lugenud.

Mobiiltelefonideeelsel ajastul olid meil tuttavate telefoninumbrid kõik peas ju.

Aga tegelikult on mälu üks väga ebausaldusväärne kaaslane. Esiteks valib ta, mida ja kuidas mäletada. Teiseks töötleb ta seda informatsiooni pidevalt ümber. Kolmandaks hoiab ta alles selle, mida hea meelega tahaksid unustada.

Ma ei mäleta enam ei kümmet käsku ega seitset surmapattu.

Alati on võimalus guugeldada.

Tuesday, January 22, 2013

Wellness

Vesi teeb head. Miks me sealt üldse tookord välja roomasime, kes mäletab? See oli küll üks rumal tegu. Vahetada lõpused kopsude vastu.

Ligunesin kuumas vees ja kastsin end külmas ja veejoad masseerisid mu ihu. Nühkisime mee ja soolaga. Ja lebotasime. Teate küll ju seda spa-värki.

Siis käivad kuuldused, et ma kirjutan oma blogis masendavaid asju. Surm jne. No kuulge, katsuge nüüd natuke laiemalt mõelda. Surm on elu osa.

Mind ennast on see lineaarne mall - elu hea, surm paha - SURMANI ära tüüdanud.

Mis siis veel täna oli? Nägin inimesi minevikust, vanu kolleege. Tore oli. Sõitsin liinibussiga, see oli ka tore. Nägin poes üht tuttavat, kes tegi näo, et ta mind ei märka. Ahhaa! Kindlasti räägib mind taga, sellepärast ei tee märkama. Samas kaks endist õpilast - kraadepoissi - teretasid rõõmsasti. Vat nemad ei peaks, aga teretavad ja see rõõmustab mind alati.

Ja ühe pusle panin ma täna oma peas kokku - üks mu koolipoiss ja temaga juhtunud õnnetus ja tema ema leidsid oma kohad mu peas. Ma ei osanud neid varem seostada.

OK! Ma võtan nüüd veel ühe rosinatega kuiviku närida.

Monday, January 21, 2013

Kassid lihtsalt ei salli mind

Ma tõestan seda ajalooliste faktidega ja esitan siinkohal kogu oma kassisaaga.

Kass nr.1 - Timmi vist? Lapsepõlves leidsin koolist tulles mingi mustvalge vigiseva puntra maantee äärest. Pimedad kassipojad. Ladusin nad nuttes portfelli vihikute vahele. Teadsin, et isa kasse ei salli. Isa saatis enamuse kassidemaale tagasi, aga valge kurgualusega mustuke jäi. Lutitasin ja nunnutasin teda. Tema tasus mulle kummikusse pissimisega.

Kass nr.2 oli  mingi kirju, kes õues mulle pidevalt säärde kinni kargas. Varitses ja siis hüppas. Kartsin lausa teda.

Kass nr.3 - Karla. Sõi ilmselt mingit mürki ja suri. Nutsime kogu perega.

Kass nr.4 - punane ja isane. Lahkus kodust. Lapsed süüdistavad, et põhjuseks oli süldirasv, mida talle söögiks pakkusin. Hiljem elas Toilas ja hakkas venelaseks, tunti nime Rõzik all.

Kass nr.5 - Sinep. Lahkus kodust. Hiljem pole nähtud.

Kass nr.6 - Pilved ja Vihm. Käisime teda ekstra Virtsust Mariale toomas. Maria elas samal ajal üksi kodus olles üle sajandi äikesetormi. No koer oli ka. Kass sai kalli raha eest steriliseeritud ja puha. Maria läks korraks välismaale ja lahkus ka kass.

Kass nr.7 - nime ei avalda. Aimar käis temaga arstil. Puhastati kõrvad ja manustati turjale ravimit kõrvalestade, kõhuusside ja kirpude vastu. Olevat aru saanud ravi vajalikkusest. Mina olin samal ajal poes. Nägin endist kolleegi, kes soovitas, et osta kassile neeru. Et tema kass on hull neeru järele. Ostsin. Tulin koju. Kass sõi neeru, küsis välja. Tagasi ei tulnud.

Kassid ei salli mind, ütlen ma teile.


Surm

Surmast pole ju meil kombeks rääkida. Aga peaks. Ja minu vaatenurk ei meeldi inimestele kohe kindlasti.

Ma kardan, et see pole isegi mitte Jumala meelepärane jutt. Aga ma räägin ikkagi.

Neil päevil lahkus Eve. Ta oli nelikümmend kaheksa. Ilus naine. Eriti viimastel fotodel, kus kiirgas erilist "surmailu" ja leppimist. Jutt, mida ta rääkis, oli täis mõistmist. Ma ei tea, palju ta füüsilist valu pidi kannatama. Vähk oli kõikjal.

JA MA OLIN KADE, et ta sai minna. Nii ilusana, nii armastatuna. Ma oli kade, sest SURM mind ei märka. Armukade surmale.

Mul on siin elus justkui kõik tehtud. Geenid on edasi antud. See on ju põhiülesanne. Oleme ainult geenide teenistuses ja ongi kõik. Iseasi on, kas selliseid geene oli üldse vaja edasi anda. Enam ei võtaks ma inimese tegemise vastutust enda kanda. Aga nüüd on juba hilja. Loodus kavaldab su üle ka muidugi. Oma instinktide ja millega iganes.

No nii. Et võiks nagu minna. Jälle ei taha vastutust võtta. Seekord oma elu eest. Et tuleks haigus, mis viiks kähku. Aga annaks veel enne natuke MÕTESTATUD AEGA, mida väga hoolikalt kasutada. Mida ma kõige rohkem kardan, et äkki siis tuleb tahtmine elada. Ja enam ei saa.

Tahaks oma äramineku juures kohal olla. Surra siis, kui veel elan. Mitte istuda aastaid ratastoolis kusagil hooldekodu juurviljaletis oma sita sees ja kõiki ära tüüdata.

Varem ma arvasin, et aastad on tähtsad. Tähtis on elu kvaliteet. Elurõõm ja elujõud. Kui neid pole, milleks siis elada.

Ma valetaksin, kui ütleksin, et pole kunagi rõõmus. Olen ikka vahel sekundikese. Aga ma ei tea, miks ma peaksin olema just SELLES MAAILMAS. Ei leia seda mõtet üles. Niipea, kui ristsõnad lahendatud või raamat läbi loetud või midagi kokku kirjutatud, jälle elumõte kadunud.

Issand, jälle kütma! Elumõte kohe käes. Hahahaha.....

Saturday, January 19, 2013

Kooparahvas

Mihkel Muti "Kooparahvas läheb ajalukku" loetud.

See läks libedalt.

Nagu uisutanuks mööda jäätunud jõge. Ma ei oska tegelikult üldse uisutada, aga selle raamatuga uisutasin. Just sellisel härmatunud talvel. Kaldad kihutavad mööda, maastik on tuttav ja sarnane, sõit turvaline ning kiire. Midagi olulist justkui ei märkagi, aga väga nauditav on siiski.

Ainus tuvastatav paralleel on Klausi ja Juhan Viidingu vahel. Nagu mu kaks uisujälge jääl.

Aga päriselus pean nüüd ette võtma Eestimaa adramaarevisjoni aastatest 1725-1726. Ja see pole enam uisutamine. See on juba kündmine.

Thursday, January 17, 2013

Unenägu otsustab kõik

Nägin unes suurt tugevat meest. Ütlesin talle:"Võta mind sülle!" Ta võttis ja armus minusse kohe ning lubas järve kaldale meile väikese maja ehitada. Ütles, et küll ma olen kerge. Muidugi, tema naine päriselus on tõesti palju raskem.

Ma tean ka papa Freudita, mida see unenägu tähendab.

Veel oli kõnelevaid kanu ja minu peenardel tärganud kummalisi taimi. Ühte pidasin suhkruleheks. Maitsesin ja oligi magus.

Ja tuju kohe hea hommikust peale. Mitte suhkrulehe, vaid ikka selle mehe pärast.

Wednesday, January 16, 2013

Veel isast

Ta oli mulle nii oluline. Suvel 1993, ühel juulilõpu unetul ööl olen kirjutanud:

kell kõmatas
ja lumi langes okstelt
üks mees on üle läinud kõrgest mäest
uks põmatas
ja puru pühit pükstelt
leib laual nuga pandud parkund käest
sirp räästa all
ja vihud viidud varju
nüüd õhtu jõuab pilgul tumedal
on küllalt maitstud elu mõrkjaid marju
et lõpuks janu kustutada allikal

Lugeda tuli seda alles augustis 2004. Siis ta läks ära.

Oh, mu ilus noor isa! Eesti armee ohvitser. See ohvitserikarjäär jätkus muidugi Vorkutas. Kestis kaksteist aastat. Pärast seda tuli ainult töö-töö-töö. Ja siis surm.

Kas see siis oligi elu?

Isa 100

Täna on sünniaastapäev jah. Hommikul polnud üldse meeles.

Kogu halb häälestus tänaseks päevaks algas unenäost, mis oli täis hingevalu. Nutsin unes pärispisaratega. Ärkasin öösel ja nutsin ilmsi ja valutasin hinge.

Hommikuks oli täpne temaatika ununenud, ainult halb järelmaitse. Läksin raamatukokku Vahur Kersnaga kohtuma, et kuhugi minna. Et mitte üksi olla. Seal istusin nii, et uksest tuli külma vastu selga. Hiljem taipasin mantli üll võtta.

Ja alles raamatukogust väljudes meenus isa. See tegi nii kurvaks.

Edasi läksin akordionimuusikapäevale. Seal hakkasid pisarad voolama. Akordion tõmbab neid hästi  välja ka. Ühe vene tüdrulu sõrmede all kõlasid Händel ja akordion koos nagu orel.

Pärast mängis veel Kuno Malva. Viljandi lõpetanud Barkalaja mees. Selline villaste sokkidega väike Kimmo Pohjonen. Tore.

Nüüd ma istun siin, mantel seljas, küünlad põlevad.

Ahi ja pliit ootavad kütmist. Isa ju pole enam. Tema küttis siin neid nelikümmend kaheksa aastat. Ma kütan kümnendat.

Olgu, ma lähen.

Tuesday, January 15, 2013

Üksi maailmas

Täna on täpselt selline "üksimaailmastunne". No ega SIIN pole tõesti kedagi. Naabrimees Tallinnas, minu mees tööl. Isegi Tallinn-Peterburi maante hääled on kuidagi ebamäärased ja kauged.

Ainult koer ja siis see surnud hiirvõirott garaazi juures. Tema ei loe, sest ta on surnud. Pealegi ma koristasin ta ära ka. Viskasin sirelipõõsasse. Oli jälle koerakrõbinaid auto õhufiltrisse transportimas või? Hoolduses avastati pool kilekotitäit. Mehed said kõvasti naerda.

Ma sukeldun nüüd jälle Saagasse esivanematejahile.



Monday, January 14, 2013

Dilemma

Dilemma dilemma otsa.
Kas minna koeraga jalutama või linna.
Või teha mõlemaid.
Või istuda feissbukis.
Või minna Saagasse kolama.
Äkki pesta hoopis hambaid? See on küll hea mõte.
SEST PEA ON MUL JUBA PESTUD! HALLELUUJA!
Äkki panna oma märkmed laua pealt ära, et Aimar saaks ometi oma särke triikida.
Äkki riietuda.

Issand, anna mulle mõni hea idee. Kust alustada oma tänast elu? Päev sõuab, õhtu jõuab, mina ikka veel hommikumantlis. Oo, elu!

Thursday, January 10, 2013

Vale siiber

Olen terve päeva istunud hommikumantlis ning kirjutanud küla lugu, teadmata, mis päev või kellaaeg on.

Hetkeks tõusin nüüd, andsin koerale süüa. Jalutada ta muidugi täna ei saanud. Ajasin teed lumest lahti ja panin ahju kütte. Muidu tõesti saan Aimari käest naha peale. Ükski mees ei tule teist päeva järjest kütmata koju. Ta läheb lihtsalt mujale, kus on soojem. Ja ma ajasin siibrid sassi. See tohiks juhtuda alles kolmekümne aasta pärast, aga , näe, juhtus juba täna! Enne on ka olnud.

Ja nüüd tagasi oma armsa koduküla juurde. Aastasse 1919.

Tuesday, January 8, 2013

Elagu postkast!

Ma mõtlen ikka seda vanaaegset plekist  ja piluga asjandust, mis seisab naabertalu  värava küljes. Ega sealt eriti midagi leia. Mõned vettinud reklaamid ja Aimari arved. Ma oled talle sada korda öelnud, et tänapäeva inimesel on e-arved!

Lehed ja ajakirjad me ostame poest.

Aga täna oli kohe kaks asja: kiri ja lahtine postkaart. Kaart oli Lillelt. Väga julgetes lillades ja roosades toonides ja aadressiks vanaema Anneli. No küla ka ikka ja vald ja maakond. Kahtlustan, et aadressi oli Juhan kirjutanud.

Kiri oli Marikalt. Ta saatis Mehise pildi. Keegi ei tea, kust pilt pärit. Võib-olla Teedu käest. Kuulake, ma kirjeldan. Sellise vanaemade kootud seinavaiba taustal istub suitsetav noor mees. Pikad lokkis juuksed. Hästi väljajoonistunud kulmud. Seljas valge lambanahkne kasukas. Seest musta voodriga. Jalas on äkki nahkpüksid? Läigivad. Ja randmel on väga-väga laia rihmaga kell. Vot sellised mehed olid seitmsekümnendate lõpus! Selliseid me armastasime!

Oleks Marika praegu siin, siis me jooksime möödunud aegade terviseks. Tegime seda jõulude ajal ja lubasime suvel korrata.


Monday, January 7, 2013

Sunday, January 6, 2013

Uni, uneke

Mitte ei tule. Eile sai manustatud üks vein, kaks xanaxit, üks rivotril, üks ibustar ja ikka keerutasin ja keerutasin...

Üks üheksakümne üheksane onu rääkis "Eesti ekspressis", et ta magab kolm tundi igal ööl ja sedagi retseptiravimitega. Aga ise on tubli, käib eakate ülikoolis loengutel ja toimetab kõik ise.

Tore onu!

Saturday, January 5, 2013

Näärivaheaeg

Täpselt nagu näärivaheaeg nelikümmend viis aastat tagasi.

Ärkan kell kaksteist. Tuba on köetud. Olen üksi. Ema-isa oleksid justkui tööle läinud.

Söön voodis neljakandilisi "Kalevi" küpsiseid ja mandariine.

Edasi on juba tänapäevane. Jalutan koera, koristan trepikoda, lahendan ristsõnu. Võtan feissbukis sõna emaduse koha pealt. Kaitsen üht noort naist, kes julgeb rääkida emaduse raskustest.

Insult või infarkt?

Jagasin täna feissbukis seda insuldiinformatsiooni  ja siis meenus Toomas Paul. Tema ütles, et palugem ikka infarkti, mitte insulti.

Infarkt viib ära, aga insult võib su aastateks juurviljaks jätta teiste kaltsutada. Kui õigel ajal jaole ei saa.

Ma ei ole täna mitte midagi teinud. Paari inimesega feissbukis rääkinud. Mõnele oma lugusid saatnud ja sellest nüüd ülierutunud. Mõnele mu kirjatükid meeldivad ja see liigutab mind.

Hämardub.


Tuesday, January 1, 2013

Mis uus?

Midagi uut pole. Reaalsuses ei eksisteeri mingi "uut aatsat". Teate ikka või?

Väga halvasti tunnen end täna. Ainult voodi, kass ja raamat.

Palju emotsioone on olnud. Mis sest, et positiivseid. Ikka lähen häälest ära. Nagu mõni pill, mis talub ainult teatud temperatuuri. Teatud temperatuuril on jälle liiga igav.

Loen nüüd Remsut edasi. Sitt, vitt ja vankrimääre!