Saturday, September 12, 2020

Akna-Oleg ja akna-Roman

Müdistavad mu peakohal praegu. Püsin voodis vakka ja valutan vaikselt pead nagu ikka. Armas mees läks koeraga jalutama. Panin Mörkköle söögi valmis ajaks, kui tagasi jõuavad. Lapsed pole ka veel näole andnud. Loodan, et nad saavad saunamajas end korralikult välja puhata. Kell on kümme läbi juba. Õnneks liiguvad aknamehed oma müdinaga järjest kaugemale, varsti enam ei kuulegi neid. Ehk. Loodan.

Muide, üleval kahes toas on kokku 13!!! akent. Mu ema soovil. Välissein on puha akendest. Probleemid algasid juba eelmise sajandi lõpul. Ma ei julenud isale öeldagi, et tema hoole ja armastusega tehtud korralikust tööst hakkavad vihm ja päike jagu saama. Mu armas mees putitas neid raame ja aknaauke. Akende vahetus tundus täiesti kättesaamatu, aga nüüd on see tehtud. Nüüd on mul kümneid ja kümneid puitraamidega aknaid üle. Millalgi panen pildi feissarisse. Äkki keegi vajab. Alumised aknad on päris korralikud. Need vahetasime seepärast, et ehk uued peavad rohkem tuult. Peavadki. Ja helikindlamad on ka. Tormi ajal kuuleb selle ulgumist hoopis vaiksemalt ja olek tundub turvalisem. Ja pesemispinda on mul nüüd poole vähem ning keskmise suure ruudu eest ära tõstmine on juba meelestki läinud. Pea nelikümmend aastat tegin seda. 

Uus pliit on kohal. Jääb veel meister ära oodata ja palvetada, et pliidike ikka tõmbama hakkaks. 

No comments:

Post a Comment