Friday, April 24, 2020

Tagantjärele tarkus ja vigade parandus

Piinlik! Piinlik! Piinlik! Kuidas ma sain nii halvasti kirjutada??? Nii logiseva rütmiga... Tavaliselt ma vanu lugusid ei puutu. Isegi, kui on sitad, ei proovi paremaks teha. No sitta, teadagi, ei tasugi puutuda... Aga see on minu jaoks HEA LUGU, ainult vorm on halb. NÜÜD siis saan aru, lollpea! Ja lugu ringleb... Kui sa näed seda vana varianti kusagil, ära levita, palun... Lihtsalt PIDIN korrigeerima.

Memm külvas herneseemned peenramaale
ja kartulid said alla musta mulla,
siis istus männipakul väravale
ja unistas, et lapsed saaksid tulla.

Küll kaua vaatas silmapiiri poole,
kus kostus kauge maantee autovura...
Ei ükski pööranud neist koduteele.
Memm tõusis, pisar silmanurgas sulas.

Nii pehme oli kodupind all talla,
kui kandis saunapatta vihmavett,
lõo lõõritas ja kukutas end alla,
memm oli väsinud, kuid ihkas, et 

veel murul ukerdaks need pisipõnnid,
kes ammu ilmalaanen laiali,
memm oli õnnetu, kuid samas õnnis
ja pärast sauna heitis pikali.

Ja unes tulidki ta lapsed väiksed
ning kallistasid nende soojad käed
nii kirkalt säras lapsepõlvepäike
ja ema tundis rõõmsalt - nüüd ta läeb!

………..

Kui lõpuks ilmsi jõuti koduõue,

siis õitsval oksal laulis põõsalind.
Nii valus oli silmades ja põues,
sest lapsed teadsid - see on ema hing.

Ei ole see nutulaul! Lihtsalt üks pilt. Ja tore oleks, kui mu eneses saatus! :) :) :)

No comments:

Post a Comment