Friday, March 20, 2020

Hääl riskirühma äärealadelt

Minu puhul "naise vanusest ei räägita" üldse ei päde. Mispärast ma seda varjama pean ja vananemist üldse traagiliselt võtma? Loomulik protsess ju! Noh, näen üsna kõbus välja ka oma kõrge ea kohta ja seetõttu võin vabalt end vanamutiks nimetada. Sest päriselt vanamutina ma ennast üldse ei tunne. Mõni on kolmekümneselt rohkem mutt, kui mina varsti kuuekümne kaheselt.

Vahel on tagasilööke ka. Kord kutsuti mind esinema ja ma küsisin, et milline sihtgrupp. "Sinuealised ja mõni on natuke vanem ka." Perset! Tegu oli ikka päris väärikas vanuses inimestega. Miks see kutsuja nii ütles? Tunneb ja teab ju küll mind. Tõesti arvas, et olen kaheksakümmend kolm? Hahahaa!!! :) :) :) Küllap tahtis rõhutada, et tema on ikka hulga noorem ja bla-bla- bla....

Ärge minu pärast muretsege (ei arvagi, et seda teete) ses koroona viiruse kontekstis. Mina elan isolatsioonis nagu ikka. Ma teen tasapisi tööd ja mu lemmiklaul on pastoraal... Kahju muidugi, et raamatukogutuuridele kriips peale tõmmati, aga ehk pärastpoole jätkame. Või siis mitte.

Mul on ka sitaks liikumisvabadust. Oma maja mõnda tuppa ei jõua kuude kaupa. Lisaks õu ja mets. Mingist igavusest pole juttugi. Pigem laiskusest. Lihtsalt ei viitsi teha kõike, mida tarvis. Tolmuimeja seisab praegu keset tuba ja ootab, mil ma ta käsile võtan. Kurat! Tolmu imemise asend on mu selja jaoks äärmiselt ebasobiv. Kohe jääb valusaks.

Õues oleks tarvis puid istutada ja oksad ära riisuda. Või on vara? Tuleb veel lume ja vihmaga alla teisi?


No comments:

Post a Comment