Sunday, January 26, 2020

Mis selle metsaga siis nüüd ikkagi on?

Ühed ütlevad, et kõik on korras, teised, et kohe-kohe saab Eestimaa täiesti kiilakaks ja loomad peavad linna elamam minema.

Ma vaatan oma külas ringi ja näen, et kõik lapsepõlveaegsed heinamaad ja karjamaad on ammu suure metsa all. Alguses tundus see kurb, et mets peale tungima hakkas ja ema arvates (puhka rahus, kallis emme) ka otseselt minu süü, sest loomi ju enam ei peetud ja maad ei niidetud. Ma veel kahel aastal tellisin mehe, kes meie maa niisama ilu pärast puhtaks niitis. Raha eest mõistagi. Isegi kokku riisusin ja saadu panin - sellest sai hiljem muld.

Nüüd mul on ainult hea meel, et mets tuleb. Eriti praeguse vaidluse kontekstis. Keskel püüan ikka lagendikku hoida, aga kuused ja männid jätan kasvama.

See, et tööstuspargi tarvis mets maha võeti, polnud mulle ka sugugi valus, pealegi on uus võsa juba päris kõrge ja noori mände tuleb tuugalt. Usun, et osa maa peale kasvabki mets tagasi, et sinna ei ehitatagi midagi.

Aga kui ühel päeval oleks idakaares lageraie tehtud, siis ma räägiksin ilmselt teist juttu. Igaks juhuks istutan ise pidevalt oma krundi piirile, et kui ka peaks ümberringi raiutama, siis mingi roheline puhver ikka jääb.

Metsas kasvanu ja elanuna igatsen ma pigem vaadet silmapiirile ja pean käima seda mere ääres ja voorte peal nautimas.

No comments:

Post a Comment