Friday, September 6, 2019

Vist on poes ka juba


Narine Abgarjan „Taevast kukkus kolm õuna“. Tänapäev, 2016. Inimesed juba kolm aastat loevad, mina sain alles nüüd teada nii teosest kui ka autorist. Näha on, et loetud. Raamatukogu raamatus on plekke ja näpujälgi.

Seoses pärmilooga, millest raamatus juttu, meenub mulle ka pärmilugu. Olin varastel nullindatel poolteist aastat ühe Läänemaa põhikooli muusikaõpetaja ja huvijuht. Keerulised ajad mu isiklikus elus viisid mõneks ajaks kodust eemale.

Ajalooõpetaja Aino, väärikas eas daam, jutustas, kuidas ta noore õpetajana iseenese teadmata suure rumalusega hakkama sai. Oli kevadine soe aeg ja peeti klassiõhtut, mille käigus Aino avastas, et poistel on õllepudelid kaasas. Resoluutselt käskis ta need kemmergusse tühjaks kallata. Poisid küll naersid, aga täitsid käsku. Tollal olid veel maakoolimajades kuivkemmergud.

Igatahes esmaspäeval, kui kooli tuldi, tervitas väljavoolanud sitajõgi juba kaugelt. Ainot lahti ei lastud. Võib-olla keemiaõpetaja puhul oleks teisiti toimitud...

Päeva lõpuks jõuab kuller raamatupakiga. Mu kümnes raamatukene - „Joosepi naised“. Eelmistest väiksem. Klantskaantega, kuigi ma vannutasin jumala keeli, et matt kaas... Aga nüüd läigib nagu Issanda pale. Teksti on ühte kohta bold sisse jäänud, mida poleks pidanud olema. Aga nüüd on nii, noh! Mis siis teha? Loodan, et Rahva Raamat tiraaži ruttu maha müüb. 10.99 tükk, nagu kaupmehed on heaks arvanud.


No comments:

Post a Comment