Thursday, August 8, 2019

Surnumatjad olivad

On selline lorilaul:

surnumatjad olivad
parunid ja vonnid
nendel kõigil olivad

suured mustad mantlid seljas jne...

Läheme meie siis matusele. Olgu öeldud, et mina olen professionaalne matustel käija, kes laulab ja loeb palvet ja teeb kõik kaasa, mitte ei vahi niisama, oskamata käituda või olla. Mind kutsuge julgesti! Ei tee häbi. :)

Kell on juba sada, aga surnumatjat eikusagil. Jõuab siis viimsel hetkel. Nägu mossis peas. Laululehtedel pole kadunukese nimegi. Tehnika olla alt vedanud. Oma nimi ja telefoninumber oli küll kirjas.

Meenub anekdoot. Suri ära juudisoost günekoloog. Hauakivile oli kirjutatud: "Siin puhkab Abram see ja see." Ja edasi: "Aga tema poeg, günekoloog selle ja selle vastuvõtuajad on siis ja siis, sääl ning sääl." Äri ikka kõigepealt. Matuseäri on ka üks kindel leib.

Ja alustab surnumatja oma heietust. Et joonud tema hommikul rõdul päikesepaistel kohvi ja mõelnud, et ei tahakski üldse minna ja EHK OLEKS MEILGI SELLE PÄEVAGA HOOPIS MIDAGI TARGEMAT TEHA OLNUD!!!

Persse! Kus ma sain alles vihaseks. Kui mul on lähedane inimene surnud, siis pole mul midagi muud tähtsamat teha, kui teda matta. Väga palju lolli juttu võib surnumatjate suust täiesti karistamatult välja voolata.

Noh, sain nüüd ise ka natuke tatti pritsida! :)

No comments:

Post a Comment