Sunday, August 11, 2019

Surmast

Suur vahe on surmadel. Kuidas ja millal nad saabuvad. Kui sured õitsvas töö- ja loomeeas, nagu Tiina, siis tehakse sellest palju juttu. Feissbukk kubiseb piltidest (mõni on vähemilusam ka) ja kaastundeavaldustest. Me polnud aastaid suhelnud, aga see oli ikkagi löök allapoole vööd.

Tundliku natuuri omadused ilmnesid. Ei läinud ma tüdrukutega SPA-sse, kuigi juba kõrvarõngadki olid kõrvas. Tahtsin ainult lamada. Neelasin peoga tablette ja magasin mõned tunnid. Tiina naeratus on ikka silme ees.

Kui sured väga vanana, on su eakaaslased enamasti juba läinud. Ammu tehtud matusenimekiri enam ei kehti. Kõik on hoopis teisiti, aga sul pole sellest enam sooja ega külma. Ilmselt. Lapsed ikka kurvastavad. Mõni jääbki kurvastama. Mõni mitte. Läheb eluga edasi. See on ju asjade loomukil käik. Vanemad surevadki.

Kõik me sureme. Varem või hiljem. Need ka ei meeldi, kes surmast rääkima ei nõustu või lihtsalrt ei oska midagi arvata või öelda.

No comments:

Post a Comment