Saturday, August 17, 2019

Liivi muuseumis


Liivi muuseumi kirjandusfestival „Eesti kirjanik 2019“ Alatskivil

Depressiivne introvert (mina) niisama lihtsalt kodust ei välju. Selleks peab piisav põhjus ning vajalik kogus energiat olema. Eeldused on järgmised: kui kutsutakse, kui üritus ei toimu väga kaugel (soovitavalt saja kilomeetri raadiuses) ning pole eriti rahvarohke. Seekord küll ei kutsunud meid keegi, aga põhjust oli küllaga. Nostalgilist laadi.

Oja talu rehealuses istudes, tarkade meeste ja naiste heietusi kuulates ning vankrile ja reele otsa vaadates, ei mäletanud ma üldse, et viimased on mu lapsepõlvekodust pärit. Muudki asjad veel... Kuidas ma võisin nii olulise fakti unustada? Oleksin neid korrakski puudutanud. Istunud olen neis küll ja küll. Lapsepõlves ja hiljemgi. No järgmine kord olen siis teadlikum.

Eelmise sajandi üheksakümnendate alguses saatsime oma kaks vanemat last suveks Liivi muuseumisse palgatööle. Kui ma ikka õigesti mäletan, oli üks töödest, mida mu poeg tegi, kooritud kuuseokstest roigasaia punumine. Enam ma seda aeda ei leidnud, aga AEGA on vahepeal üsna palju möödunud ka. Pole ime.

Õunapuud olid suureks kasvanud ja õunu täis. Korjasin puu alt mädade hulgast neli krügeri tuid kaasa ning ega depressiivne intovert (mina) eriti kaua istuda ja tarka juttu kuulata jaksagi. Pea hakkab valutama ja kohutav väsimus tuleb peale. Tahaks koju, oma kaitsealale tagasi.

Piisava info ja juhised järgnevaks eluks, mida depressiivne introvert (mina) suudab omandada, sain kätte. Kavatsen nüüd Peeter Helme raamatu „Haakrist ja ajarelv“ läbi lugeda, kuigi ma pole absoluutselt ulme lugeja. Raamatukogus seisan juba Hvostovi „Kirjad Maarale“ järjekorras. Ja neile snoobidele, kes hakkavad rääkima, et nemad ikka ostavad raamatuid, mitte ei võta raamatukogust, tahan ma karjuda: „Inimestel pole nii palju rahagi, et raamatuid osta!!!“ Või siis pole enam riiulitel ruumi. Minul pole.

Hea oli oma kaitsealale tagasi jõudes kogeda, et veel on võimalik elada turvalises maailmas. Olin nimelt tagantukse unustanud haaki panna. Ei olnud varastatud pianiinot, suurt vana kobakat telekat ega minu läpparit, mille ekraani pesupulk koos hoiab. Kodu valvasid mururobot ja koer.


No comments:

Post a Comment