Friday, August 2, 2019

Kojuminek

Kirjutasin selle loo mitu aastat tagasi, kui tundus, et Helmi on minekul. Tookord ma eksisin. Nüüd tuli lugu vanast arvutist spetsialisti abiga välja kaevata. Täna luges Indrek selle Helmi ärasaatmisel ette. Nii väga loodan, et sulle meelis, Helmike!


Helmi on väsinud. Väga väsinud. Jalad enam üldse ei kanna. Kodumaja juba ammu paistab, aga sinnani ei jõua. Kohe mitte kuidagi ei jaksa alt Kassaka juurest koduväravani minna. Ometi on seda teed käidud aastakümneid. Kaheksa aastakümmet, varsti juba peaaegu üheksa. Ja ikka jooksujalu mööda väljadevahelist teed Allikult koju Lodile. Aga nüüd enam ei jaksa. Kodu on siinsamas, kutsub, aga minna ei jõua. Õunapuud õitsevad, sirelid õitsevad, toomingad õitsevad, floksid õitsevad. Kõik õitseb ja lõhnab korraga, aga suur väsimus on. Päike hakkab juba laskuma ja õhtu tõmbab valged udulinikud üle väljade.

Helmi võtab viimse jõu kokku ja saab kuidagi Vana Kaevu Asemeni välja. Sinna jääbki istuma ühele igivanale sammaldunud kivile.

Jõngu-Päärna Sete, valge rätik peas, käib mööda aiaäärt ja otsib kadunud põrsast.

Põssa-põssa-põssa...“ kutsub Sete heleda healega nagu Vargamäe Krõõt.

Heldeke!“ ehmub Helmi. „Aga Sete on juba ammu...“

Ta ei jõua mõtet lõpunigi mõelda, sest midagi muud paelub ta tähelepanu. Lodi trepil, loojuvas õhtupäikeses, istub keegi. Ja see keegi ... on Helmi ema. Kirikuriides ja noor. Ema tuleb väravale ja hüüab sealt Helmit:
Tule koju lapseke, õhtu on juba käes!“

Kuidas ema saab nii noor olla? Äkki märkab Helmi, et tema ise on ka noor. Päris laps alles veel. Patsijupid peas ja sääred kriimud. On see ikka tema, see patsidega tüdruk? Või on see hoopis Mirjam või Grete? Sel polegi enam tähtsust. Kui ainult koju jõuaks see väsinud väike tüdruk.

Nüüd näeb Helmi, et isa künnab kesa, kaks hobust ees. Äkitselt seob isa ohjad adrakurgede külge ja hakkab joonelt Helmi poole tulema. Jätab hobused künnile puristama ja sabadega vehkima. Isa tuleb tiidsal sammul, sest temagi on noor ja sirge. Tuleb ja võtab lapse sülle. Nüüd on Helmi kindlas kohas. Isa süles. Kes muu jaksab väsinud lapse magama kanda kui ikka isa.

Eestoas on jälle isa höövelpink ja põrand täis valgeid lõhnavaid kuuselaaste. Köögipliidil podisevad jälle seakartulid ja pannil praeb soolaliha. Voodi on pehmem kui iial enne ja uni magusam kui kunagi varem.

Enam ei ole Aega Ja Ruumi. Nüüd on kõik üks ja koos ja korraga.

Helmi näeb ennast ja noort Peetrit maanteelt kodu poole tulemas. Samasugusel suveõhtul kui täna. Päike paistab jälle Lodi trepile ja sellel päikesesoojal trepil istub väike valgepäine poiss ja ootab oma maailma kõige ilusamat ema, kellel on maailma kõige ilusam kleit. Poiss näeb kaugele, et ema valgel alt kellukaks kaharduval kleidil on kümneid peene musta joonega joonistatud vanaaegseid härrasid ja prouasid jalgratastel. Ja nüüd sibab see poiss juba mäest alla Kassaka poole emale ja isale vastu. See poiss on Aimar. Aga nüüd saab Helmi silmis temast Robert ja siis Hugo.

Seda poissi näeb Helmi veel. Ühel talveõhtul üle välja minemas. Vastu loojuvale päikesele, sest seal on linn ja seal on ema. Aga mõlemad on liiga kaugel ja väike väsinud poiss pöördub tagasi.

Ja ühel kuumal heinakuupäeval kaevu ääres ahastavalt nutmas, sest piim, mida väike poiss heinalistele joogiks viima pidi, on murule ümber läinud. Poiss ei teadnud siis veel, et ta nutab mitte ainult mahaläinud piima, vaid ka Elu hapruse ja mööduvuse pärast. Kõikide nende kannatuste ja kogu kurbuse pärast, mis teda elus ees ootab.

Ära nuta,“ ütles tookord vanaema. „Saame jälle uue piima.“

Lehmad tulid karjamaalt ja lüpsikud said piima täis. Elu tõi Armastust ja sündisid uued valgepäised poisid. Alati istub kusagil päikesesoojal trepil üks väike valgepäine poiss ja vaatab õhtupäikesesse, oodates oma maailma kõige kaunimat ema.

Helmi näeb nüüd Niinessare kõrgete pärnade latvu ja tunneb niidetud ning närbuva heina magusat lõhna.

Jätke ikka kasvama, kui mõne puukese leiate,“ ütles isa alati Lodi tüdrukutele Niinessaare heinamaal.

Nüüd jäävad kõrged pärnadki kaugele maha. Tähedki jäävad selja taha. Ees ootab Kõiksus ja Igavik ja need, kes on läinud enne.

Eellased jätavad oma taevased talitused. Esiemad lõksatavad kangaspuud vait ja vokirattad paigale, tulevad ära leivamõhede juurest ja rukkivihkusid sidumast. Esiisad jätavad rangiroomad ja reejalased rahule, lõpetavad rehapulkade vestmise, vikatite pinnimise, panevad piibud ette ja jäävad külalist uudistama. Seda, kes on tulnud iPadide ja nutitelefonide maailmast, infotehnoloogia Mekast ja arvutite ülemvõimu alt. Maailmast, kus on vaid kiirus-kiirus, ei muud. Nüüd on ta lõpuks kodus.
Seal, kus on Rahu ja Vaikus, Täielik Mõistmine ja kus lõpuks selgub ehk ka Elu Mõte.

Aga kusagil kaugel, miljardite valgusaastate kaugusel, lendab Niinessaare pärnalatvadest meelõhnaline kuum augustikuutuul, peatub Lodi vana kelpkatusega maja otsa istutatud tumedate kuuskede latvades ja toob kaasa mälestusi. Räägib Lohutusest, Armastusest ning Elu jätkumisest. Räägib väikesest tüdrukust. Räägib Helmist.

No comments:

Post a Comment