Saturday, August 10, 2019

Introverdist depressiivne päikesepõlgur

Visake mind kividega surnuks, aga ma ootan sügist. Tahan ärgata halli hommikusse, kus akna taga udutab seenevihm. Aga siis nende hallide päevade vahel ootan mõnd päikesepaistelist, mis meenutaks suve. Päikesepaistelist ja kuiva. Siis võtan meeleldi ette aiatööd ja võib-olla ronime Martsa kaldast alla ning läheme merre. Alasti.

Õigust rääkis Valdur Mikita, kui küsis, kus on introvertide kaitseala. Kõike on liiga palju. Festivale, etendusi, kontserte... Mõistan, et ekstravertidele on seda vaja. Aju peab kogu aeg väliseid impulsse saama, muidu on IGAV. Introvertide ajus käib niigi pidev sipelgapesasagin.

Mul on siin puhkekülas Misantroop just nimelt see kaitseala. Vabatahtlikult pole ma sel suvel mitte kedagi külla kutsunud. Pühapäevaõhtul tulevad Katrin ja Ly, aga nemad kuuluvad suve juurde. Kui nad käinud, siis võib suvele joone alla tõmmata.

Siis ma vaatan, kas tahan ise kusagile minna. Tahan siis, kui kutsutakse. Mõned sellised võimalused on silmapiiril.

Muide, mu käsikiri on trükikojas. Oli vast tralli sellega. Ise trallitasin. Kui juba küljendatud, ei meeldinud mulle mu iseoma tekst enam üldse mitte. Pidin selle ümber kirjutama ja küljendajal tuli ka uuesti küljendada.

Septembris on ehk poodides. Ostke siis, ärge ihnake! :)

No comments:

Post a Comment