Tuesday, July 23, 2019

Kloostri taga metsas

Smolnitsa. Lõpuks ometi. Tooni pidevalt postitab pilte sellest kohast ja mina alati laigin. Hiljuti postitas Avar ka inimtühjast rannast. Smolnitsas tuli maksta parkimise eest kolm eurot ja päris tühi rand ei olnud, aga need vähesed inimesed ei seganud.

Vees sumpamine pingutas reielihaseid ning lõpuks tuli ka üks sügavam koht, kus vesi kaenla alla ulatus, sai ometigi paarkümmend tõmmet ujuda. Parmud olid kallal nagu vaenlased ning liiv tulikuum paljastele taldadele.

Vasknarvas õitsesid aedades säravad päevakübarad ja üle jõe paistis eriti suur vene lipp. Arvan, et heidutamise eesmärgil. Klooster valendas suursuguselt nagu ikka ja üldse oli idülliline. Mina vaatan ikka neid vanu maju. Verandadega, kulunud värvi ja kõrge maakivivundamendiga - selline jäi täna silma.

Kuremäel sõitsime mingit senisõitmata teed. Ilus on sääl. Mäed ja orud. Meie mõistes muidugi. Eks ma ole omal ajal Kaukasuseski käinud. 3000 meetri peal vist. Mitte, et see oleks mingi tipp. Tean küll, kui võimsaid mägesid maailmas on, aga oskan vaimustuda pisikesest künkast ka. Igatahes sain Kuremäe mett ja Aimar ostis Kurtna poest ära viimase leiva. Muretsen, et äkki mõni vanatädi tuleb poodi ja leiba polegi.

Ammu oli meeleiva isu. Nüüd on söödud. Nüüd ma mõtlen suvest. Viljad hakkavad valmis saama ja kurgedel pojad suured. Pihlakad punased. Mulle meeldib suve teine pool, kus on aiast ja põllult midagi võtta ja kõik tundub kuidagi rahulikum.


No comments:

Post a Comment