Thursday, June 20, 2019

Tihaste tänu

Mul oli hoopis teine ettekujutus. Et jääme kaevutorust päästetud tihasepoegadega eluaegseteks sõpradeks. Et tulevad talvitigi akna taha koputama ja tänama. Et näeme nende pesast väljalendu. Et hakkavad korvisangal istuma ja meile laulma. Nojah, ega nad pääsukesed ole...

Tutkit, brat! Pühapäeval me nad päästsime ja täna oli pesa tühi. Kadusid nagu tina tuhka. Ei usu, et keegi ära sõi. Katuseks sätitud rabarberileht oli omal kohal (pesupulkadega korvi külge kinnitatud). Küll on alles suurepärane looduslik ja fleksibiilne materjal. Soovitan.

Ju oli aeg sealmaal. Ju olid nad vanemad, kui arvasin. Suled seljas ja õiged värvid peal, tiivasulgigi juba sirutati. Head teed minna! Noh, kui ma loen, et enamus tihasepoegi hukkub pesast lahkudes, siis ei oska kohe midagi kosta. Mis sa kostad või kos sa pistad!

Hoian veel korvi natuke, ehk tulevad öömajale.

No comments:

Post a Comment