Monday, June 3, 2019

Öömõtted

Polegi veel teabmis öö, aga tahtsin magama jääda, et vara ärgata. Ei tulnud uni. Mõtlesin, kas luuletus on kusagil ootamas, et see vaevab, aga ei ole. Luuletus annab tavaliselt kõvemini märku. Niisama pole mõtet punnitama hakata.

Tõusin voodist, avasin akna ja rinnutasin pisut. Räästatuli, rumaluke, läks seepeale kohe põlema. Palju ma seda suveööd ikka vaadanud olen! Tuuletu. Puude siluetid vastu taevast. Kauged linnakoerad haukusid ja maantemüra kostus. Ööbik ka justkui laksutas. Räästatuli kustus. Panin akna kinni, tuli reageeris ja süttis uuesti.

Tavaliselt ma rinnutan suveõhtuti ülemise korruse aknal pärast seda, kui kiviktaimla korda tehtud. Siis on ülevalt lahe vaadata ja nautida oma kätetööd. Hetkel on kiviktaimla jumalast metsik. Meelespäid täis. Las õitseb ära, küllap siis kisun välja kõik. Pea ja randmed mäletavad veel tänast peenraservade lõikamist.

Avasin uuesti arvuti ja neelasin veel ühe tableti. Mind vaevab mõte, et kui palju tarbetut kola jääb inimesest järele, kui ta ära sureb. Kõik tahavad endast jälge maha jätta. Tegelikult on hulk jama selle jälje kustutamisega. Riided ja muud isiklikud asjad - kõik muutuvad tarbetuks. Neist tuleb lahti saada. Keegi ei vaja neid enam. See on kummaline. Igat pisiasja oli enne tarvis ja äkki - kõik on muutunud. Tühi maja. Pole inimest. Alles oli...

Noh, küllap ma ärkan hommikul ehk elavana ja lõikan oma peenraservi edasi ja vajan kõiki oma pisiasju. Veel. Nüüd vist tuleb uni ka...

No comments:

Post a Comment