Tuesday, June 4, 2019

Minu lipu lugu


4. juunil möödub 134 aastat minu emaema Alide sünnist. 4. juunil saab Eesti lipp 135 aastaseks. Vanema Alide oli musikaalne ja ilus, kellest pidi saama näitlejanna Narvas, aga sai hoopiski popsieit Tartumaal. Nuppude juhtijaks saatuse malelaual olid kaks maailmasõda ja Vabadussõda. Lisaks veel revolutsioonid. Selle põlvkonna inimestele oli antud need kõik üle elada. Vanaema mattis oma elu jooksul kaks abikaasat ja kolm last, kuid ei kibestunud kunagi. Laulis ikka sametise häälega ja tegi meestega võrdselt talutööd.

Enne teist maailmasõda, kui ilmakord muutus ja hirm valitsema sai, harutas vanaema sinimustvalge lipu lahti. Tervet lippu oli riskantne alles hoida, vanaema hoidis vaid lipusinise. Valge on ikka valge ja must on must, aga lipusinine oli eriline. Küllap ta kandis endas lootust lipp kord taas tagasi kokku õmmelda ja siis on õige sinine kohe omast käest võtta.

1968. aastal sai vanaema aeg otsa. Ta läks vaikselt igavikku. Laulva revolutsioonini jäi veel paarkümmend aastat. Lipusinine lebas kokkulapatult kapisahtlis. Lihtsalt tükike kangast. Juba luitunud, aga siiski nii eriline. Võtsin selle mõnikord välja, vaatasin ja mõtlesin olnud aegadele, millest vanaema rääkis. See tundus nagu muinasjutt. Minu lapsepõlvekodus päris muinasjutte ei räägitudki, küll aga vanapõlvejutte – pajatusi endistest aegadest. Nendega ma üles kasvasingi.

Tuli laulev revolutsioon, tuli vabadus, tuli oma riik, tulid uued sinimustvalged lipud. Aastakümneid kapis seisnud lipusinist uueks lipuks ei õmmeldud kunagi, sest uued lipusinised särasid palju kirkamalt. Ometigi oli see kangatükike andnud nii palju lootust ja hoidnud alles nii palju mälestusi.

Mu vanaema puhkab Laiuse mäel mustas mullas, valge hauakivi all ja kevadeti õitsevad ta kalmul siniliiliad – nagu siil Eesti lipust. Lipusinine. Vanaema sünniaastapäeval, 4. juunil, Eesti lipu päeval, kui sõidame Laiuse surnuaiale vanaema hauale, jääb kodus lehvima ja meid tagasi ootama sinimustvalge lipp. Alati.

Kirjutasin selle lookese Virumaa Eesti Hariduse Seltsi üleskutsel. Võib-olla loeti täna Narvas ette, võib-olla mitte. Ise olin kodus. Lipp lehvib, vanaema haud on korras. Mis oleks minu puhul isamaa nii tähtsa päeva puhul veel loomulikum, kui roomata mööda muru ja lõigata peenraääri? Et isamaa veel ilusamaks ja mina pruunimaks saaks.

Elagu Eesti!




No comments:

Post a Comment