Monday, June 10, 2019

Hoopis teine tera kohe

Kuumarabandus on läbi. Pea ei valuta. Tõusen hommikul voodist rõõmsasti üles ja ihkan oma peenarde vahele. Enne jõudsin veel tiiru linnas käia ja endale kübara juurde kostüümi osta. Kahjuks pole ette näha ühtki pidulikku sündmust, kus ma seda kõike kanda võiksin. Küllap tuleb siis augustis Oru pargi promenaadile minna.

Siis niitsin muru ja rohisin peenraid. Imetlesin oma puhtaks rohitud põllulappi ja vaatasin vesise suuga, kui palju tööd mind veel aias ees ootab. Ja loomulikult ei suutnud end tagasi hoida ning pildistasin üles mõned kooslused ja postitasin feissbukki. A ma laigin teiste inimeste pilte ka, kui keegigi on mõne kõrre või õiekese üles riputand.

Ja mis peatähtis. Kõndisin mitmed kilomeetrid maha ja mitte ühtki villi, kuigi kingad palja jala otsas. Vat mis tähendab, kui on Riekeri antistress jalanõud. Nahast mõistagi. Jalanõu peab ilmtingimata nahast olema. Muu ei tule kõne allagi.

Minu helerohelised õueplätad on küll ilmselt lateksist, aga lihtsalt imelised jalavarjud! Paksu tallaga, ninast kinni ja umbes 15 aastat vanad. Nii armastan neid! Mugavad, kuigi muru on neid parkinud ja hiired talvel närinud. Ühel suvel ma ei saanud neid kandagi, sest Kõu peitis ära. Ühe leidsin kartulipõllult üsna pea, aga teise alles järgmisel kevadel garaaži tagant. Puhka rahus, armas Kõu! Eriline jalanõude ja kinnaste peitja.

Mörks seda ei tee, aga tal on oma trikid.

No comments:

Post a Comment