Sunday, June 16, 2019

Emalõvi

Istutusalasid kitkudes ja peenraservi lõigates mõtlesin, et kui mul seda kõike poleks tarvis teha, siis võiksin igal pool käia... ja jõudsin taas ringiga tagasi mõtte juurde, et ma ei tahagi muud teha, kui aiatööad, tagumik päikse poole püsti.

Üldse ei taha kusagile sõita, niisama kohvikus või rannas molutada või reisida. Noh, seda viimast ei peaks tervis vastu kah. Kõige õnnelikum olen ma kodus. Aga, kui tekib soov kusagile kulgeda, siis annan sellele otsekohe järele.

Kujutaga nüüd ette umbes 10 cm läbimõõduga meetrikõrgust raudtoru. Vanasti oli sääl pumbakaev, nüüd väljub torust elektripumba plastvoolik. Olin näinud jah, et koer väga huvitus sellest torust. Naljakas. Miks peaks kaev äkitselt koera huvitama? Täna siis Maria leidis. TORUS OLI LINNUPESA!

Tule taevas appi! Maria oli täiesti kindel, et linnupojad ei suuda torust ise välja lennata. Mina kartsin, et pesa võib alla kukkuda. Algul olin veendunud, et ei sekku, aga samas on vaja vett ka vahel pumbata, siis voolik liigub ja...

Lõpuks ajasin käe küünarnukini torusse. Õnneks mahtus. Õnneks ulatasin. Ja tõstsin välja samblast pesa kuue pojaga. Sammal oli niiske. Samas võis neil sääl torus kuumade ilmadega väga tuliseks minna. Võib-olla toimus iseeneslik väljahaudumine. :) :) :)

Igatahes ma sekkusin ja võitlesin emalõvina, et mu laps ei kurvastaks. Pesa on nüüd korviga puu küljes ja vanemad käivad lapsi toitmas. Kaevu jäämine poleks olnud hea variant. Ja palun, linnukesed, kasutage pesitsemiseks muid variante! Mõistlikumaid.

No comments:

Post a Comment