Wednesday, May 29, 2019

Vanaema lapselaps

Sääl keset matuserahvast seisis vast kümnene blond poiss. Tumedas ülikonnas ja valges särgis. Väga šikk.Tundus, et temagi vajas kaastunnet. Mul tuli oma lapsepõlvest meelde, et mina oleksin vajanud. Vist.

"Kes sina oled?" küsisin, teades küll, kes, aga nime ei tulnud meelde. "Mina olen vanaema lapselaps," vastas poiss. Vanaema lapselaps! Milline vastus. Vanaema lapselaps... Sain nime ka teada.

Need ei olnud lahkunule ehk sobivad laulud, nagu ka surnumatja ise oma kõnes ära märkis. Tõepoolest. Need vanad kirikulaulud. Noh mulle igatahes muidugi meeldivad. Mina laulsin loomulikult täiel häälel, nagu ikka,  ja keskendusin suures osas hääle tekitamise tehnikale, et mitte nutma hakata. Nii ei näinudki hetke, mil kirst ära sõitis.

Aga mu laulu järgi sai Anu, kes mu ees istus, aru, et kohal olen. Mitu oli neid rõõmsaid taaskohtumisi sel kurval sündmusel, mis ei olnudki nii kurb, sest see poleks lahkunule meeldinud. Palju oli meenutamist ja Laivi ise vaatas kõike naeratades pealt. Fotolt.

Nüüd olen küll tühi ja väsinud.

No comments:

Post a Comment