Sunday, May 26, 2019

Täna

Õues on tuhat tööd. Poolteist tundi kraapisin peenraäärt, mille käigus tekkis uus peenar. Istutan sinna mingid hilissuvised õitsejad, ajaks, kui mu kiviktaimla maha rahuneb. Siis oleks vaja natuke värvi ukse ette. Mõni päev tuleb minna aiapoodi ja sõita ka ema hauale.

Kammisime ka koera, aga ta karv pole üldse lahti. Kõik see talvine kasukas on veel seljas täiesti kinni. No maitea...

Liisbet alustas just rohimist, aga siis hakkas sadama ja mul oli väga hea meel tuppa saada. Arvuti taha kirjutama ja Alide päevikuid lugema. Olen praegu aastas 1930 ja maja hakkab just valmis saama. Juba tuleb vili oma põllult ja puha.

Keetsin endale tatart ja leidsin mingi puljongitopsiku, sellise väikese kallerdunud kontsentraadi, Mariast jäänud. Majas pole süüa, sest Liisbetil on paast ja mina söön, mida leian. Puljongis keedetud tatart ja keefiri. Ma päris nälgida ei viitsi, ei näe mõtet kah.

Kontserdile minna ei viitsinud. Taas. Mulle piisab täiesti sellest, kui ma käin inimeste kodudes lugusid tegemas, aga lolli peaga tellisin piletid ühele suveetendusele. No tuleb siis minna. Õhta hilja ka veel, aga eks ma punnitan kuidagi.

Mõnes kohas on mul võilill poolde säärde, aga üldse ei häiri, sest kõik, mida akendest näen, on Viitsija madalaks sõitnud. Võilill õitseb küll, aga varreta. Nagu tähistaevas. Ilus küll.

Sajab. Mõnus.

No comments:

Post a Comment