Sunday, May 5, 2019

Õnnepalu ja Waltari

Kui ma Õnnepalu raamatuid loen, siis on kõik nii selge ja mõistetav, tunnen end väga hästi ja alati mõtlen, et küllap on ta mu lemmik. Mulle meeldib selline ellusuhtumine. Nii palju on tuttavat. Ja ta kirjutab ju palju pärisasjadest, et kuidas ta kusagil on ja mis juhtub ja mida ta mõtleb. Neid igavaid looduskirjeldusi võin lõputult lugeda.

Novat ja siis viis armas mees Pariisi raamatukokku tagasi ja tõi tasuta raamatute riiulilt Mika Waltari "Võõras mees tuli tallu". Raamatus on veel kaks lugu. Polnd kuuludki sellisest. Kirjanikku ennast küll teadsin ja "Sinuhe" oli mind aastaid tagasi vägagi raputanud. Nüüd siis loen ja naudin.

A muidu oli meil eile Kevadtorm üsna õue peal. Sõjamehed tahtsid oma rasketehnika meie juurde tuua, mitte meie maale, riigi reservmaale. Hakkasidki otsast tulema oma hiiglaslike maastikuautodega, aga siis tuli mingi jama. Saatsin armsa mehe küsima, et mis värk on. Sõdurpoiss vastas tabavalt: "Ega me sõja ajal ka ütle, mis viga on." No õige ju!

Maa oli pehme ja kõik see meeletu voor sai õnneks käsu lahkuda. Mul oli hommikul kell kaheksa uni läinud. Jooksime koeraga kahjusid hindama. Meie maal olid ringipööramise jäljed, aga mitte rööpaid. Need olid kaugemal, riigi maa peal, aga mitte väga hullud. Hiljem tuldi ja siluti needki ära ja anti sõdurite šokolaadi. :)

Meie oma kaitsevägi ju! Mul pole neile küll midagi ette heita.

No comments:

Post a Comment