Friday, May 3, 2019

Metsas

Arvasin, et täna vedelen voodis, aga õnneks kell kümme meenus, et pean ju koera ära jooksutama, sest kell üksteist alustab muruniiduk tööd. Parem kui nad ei kohtu. Sõidab väikseke siin nüüd lumega, aga tegelikult langeb vaid üksikuid helbeid.

Vaatasime siis koeraga metsa üle. Kuused olid lumest valged. Sääl ülal kõrgemal. Neliteist-viisteist  aastat tagasi sai tehtud harvendusraie. Selle tulemusena on alusmets väikest kuuske tuugalt täis. Mände mitte sugugi! Kahju! Aga olen mände aeda istutanud. Mänd on ikka see õige puu. Kuusk on rohkem varjuks tuule eest.

Kõrvalmets on täielik ürgmets, seda pole minu eluajal küll keegi majandanud. Vanad tüved risti-rästi maas. Ma isegi ei tea, kelle mets see on. Riigimets? Või sinu oma, Ivo? Sain aru, kui vähe mu introverdiajule on vaja. Pool tunnikest metsas ja küll! Kõik elamused käes.

A muidu on räige väsimu ja tüdimus. Ilmaelust. Eesti elust. Oma elust. Igapäevaelust. Tahaks magusat ja magada.

Ja üldse, kus on need sajad ja sajad lugejad Venemaalt, kes siin mitu nädalat ilma tegid? Kadunud... Ei huvita enam? Mis üldse inimesi tänapäeval huvitab? Ainult saast ja sitt? Ainult ärategemine ja õiendamine? Tõe ja õiguse tagaajamine?

Ei jõua ära imestada neid naisolevusi FB-s, kes päevast päeva saasta jagavad ja sitta võimendavad. Meesolevused ka muidugi. Postitasin täna sellise luuletuse:

Igaüks meist saab maailma paremaks muuta


kõndida paljajalu
ümiseda
mõnd viisi

lugeda Õnnepalu
mujal kodus
Pariisi

hoida hinged soojas sest
maikuu tõigi
taas talve

puudutatud Kõiksusest
sosistada
üks palve

15-13-3-05-2019

Mis te arvate, mitu laiki sain? Vähe.

No comments:

Post a Comment